Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

kolmapäev, 10. detsember 2008

Minu raamatud

te kõik teate ju seda tunnet, kui loed hea raamatu viimased laused, paned kaaned kahetsusega kinni ja mõtled loetu lummuses "miks see juba lõppes?" "millal ma jälle midagi head lugeda saan?" ja seejärel hakkad tegutsema. või vähemalt mina hakkan. klikkan lahti neti leidmaks sama kirjaniku teised teosed, sest kui üks inimene nii hästi kirjutab, siis peavad ju teised tema raamatud ka mõnusad lugeda olema; lappan läbi sama sarja raamatute loetelu ja püüan kriitikute jutu järgi aimata, millised neist võiksid veel mõnus ajaviide, fantastiline ulme või sügav hingekeeli puudutav teos olla. ja seejärel teele - raamatukokku või raamatupoodi.

millegipärast on nii juhtunud, et sattusin ühe mõnusa sarja "Minu..." lummusesse pärast selle esimest raamatut "Minu Ameerika" (autoriks Epp Petrone). Tänaseks on sellest raamatust ja kirjanikust kasvanud välja sari ja kirjanikust saanud ka kirjastaja, kes neid mõnusaid teoseid välja annab (ja suur tänu talle selle eest) oma kirjastuse Petrone Print alt.

miks ma seda juttu siis kirjutan praegu siia, aga sellepärast, et panin just käest "Minu Argentina" Liis Kängsepa sulest. ja ma tahan veel!!! Lõuna-Ameerika kui minu suur armastus ja ihaldusobjekt tuli kohe tükk maad lähemale ja sai veelgi armsamaks. Liis kirjutab hästi, sujuvalt ja voolavalt, ausalt ning muhedalt. ärge nüüd valesti aru saage, see pole vana mehe jutustus oma elutarkustest, ei. see on noore inimese lugu teemal läksin-maailma-otsa-ennast-otsima-ja-leidsin.

hullult tahaks praegu võrrelda ja võrdlengi teise sama sarja raamatuga "Minu Hispaania" by Anna-Maria Penu. mõlemad sellised lõunapoolsed maad ja rahvad. mõlematele omistatakse särtsu ja söakust. aga raamatud on täiesti erinevad. loomulikult! Hispaania raamat on rohkem läbi armastuse ja perekesksuse kirjutatud - sisse pikitud retsepte, kohalike hullust ja ämma irooniat. Argentina -raamat on innustust saanud tööst ja maailma avastamise soovist ning teadmisega, et autor sinna pikemaks peatuma ei jää. natuke tundsin selles puudust kodusoojusest ja mõnusast äraolemisest (aga ega muidu poleks osanud sellist tunnet tunda, kui poleks lugenud Anna-Maria raamatut), kuid teos ise räägib ju getoelanike olelusvõtlusest ja vabatahtlike püüdest neid aidata, ise täie teadmise juures olles, et tõrvapotti üks meetilk küll magusamaks ei tee. vahest ainult see meetilk karastub ja teab, kuidas edaspidi enda elu kui lille hinnata.

eriti nautisin peatükke kohalikust elu-olust väljasõitute kirjeldamisel (veinituur jalgratastel ja pingviinide vaatlusi kõige lõunapoolsemas linnas). ja ma ei väsi lugemast "külmade" eestlaste kirjeldusi, kuidas kaitsekiht meilt võluväel sulab, kui puutume kokku tuliste lõunamaalastega, kes hirmsasti su isiklikku mulli tungima hakkavad ja seda takkapihta veel loomulikuks ka peavad. ja oh mis ime! eestlane hakkab seda pealesunnitud lähedust nautima ja ei saa hiljem aru, miks meie siin ei naerata, kallista ja musita vahetpidamata. endal mul selliseid kogemusi kahjuks pole, olen ikka sattunud kokku reserveeritud põhja-ja kesk-eurooplastega, kes tagasihoidlikult kuid viisakalt naeratavad, kätt suruvad või isegi pahaselt noomivad, kui sa bussi kummi purunemise tõttu hiljaks jääd (tugev vihje sakslastele).

tahaksin veel igasugustest juhtumisest Argentina-raamatus kirjutada, aga lugege ise, muidu kaob võlu ära. Liisi raamat on lihtsalt nii hea ;)

Evelin

P.S. hetkel pole appi-mida-ma-järgmiseks-lugeda-saan-paanikat, sest järge ootavad "Minu Alaska," "Minu Moldova" ja "Minu Tai"