Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

esmaspäev, 31. detsember 2012

hääd uud!!

valasime õnne
tulemused varju pealt vaadates:
mul: koerad ja kits, palvetav naine
herr Abikaasal: Kunksmoor, koerad, siga, inimnäod (lapsed), panter ja igasugu muud imelikud loomad
:D

mida kits küll tähendab???????

pühapäev, 30. detsember 2012

maailmalõpu-aasta kokkuvõte

selle aasta esimestel päevadel kirjutasin, et eelmine, s.t. 2011.a. jättis hinge kuidagi tühja tunde, kuigi midagi halvasti nagu polnud. seekord nii ei tunne, õnneks. midagi põrutavat justkui ka polnud, kõik on jooksnud loogilist rada. sisetunne ütleb, et kõik on hea :)
aasta teises pooles on olnud 3 toredat beebiuudist heade sõprade ning töökaaslase peredes. tean, et need on kaua oodatud lapsed, seetõttu on eriti hea meel. nüüd pole ohtu, et sõber külla tulles minu lapsi vaadates nukker on. rõõm, puhas rõõm!

aasta oli kiire ja pingeline:
  • veebruaris õnnestus Riias live's Rammsteini näha ja suvel Rabarockil käia - mõlemad vist viimast korda (ei usu, et esimene neist veel siinkandis tuuritab ja et teine üldse veel toimub)
  • hakkasin rohkem käsitööehteid nikerdama, mille tõttu muu käsitöö hooletusse jäänud on, aga küll ma jälle otsa peale saan ;)
  • lapsed olid liiga palju haiged, ka herr Abikaasa jäi kõigepealt põskkoopapõletikku ja siis sai veel K-delt tuulerõugedki. mina ise olen vist terve aasta vahelduva eduga köhinud, mis umbes kuu tagasi soojemas kliimas iseenesest kadus
  • lapsed said 3-aastasteks - kõike oskavad ise, jutt on selge ja puhas, r-häälik olemas. omavaheline läbisaamine on nagu ameerika mäed, aga tundub, et ikka läheb paremuse poole. iseseisev mänguoskus on koos rollimängudega hoogu juurde saanud  (igasugu kodu- ja arstimängud on väga popid)
  • K-d on kenasti lasteaias käinud, tundub, et on hinnatud mängukaaslased :)
  • aprillist naasesin täiskohaga tööle haigla sotsiaaltöötajana, mis erilist rahuldust ei pakkunud
  • maikuus lõigati lastel adenoidid, mis oli suht jube kogemus lapsevanemana, kuid see-eest tõhus, sest aasta teisel poolel on kummitanud neid 1 tõsisem haigestumine ja retseptiravimid meie majas ei ole enam teretulnud!
  • suvi oli küll nutuselt jahe, ent olime pikalt perega koos, sõitsime ringi ja nägime sõpru
  • tüdrukud hakkasid prille kandma, millest tulenevalt tekkis suur arenguhüpe käelistes tegevustes. paari nädala pärast tuleb põhjalikum kontroll, kuivõrd tulemuslik see prillikandmise algus olnud on.
  • toimus mitmike kokkutulek, millest osa võtsime ja kus K-d hullumiseni lustisid ning AK uudistessegi pääsesid :D
  • herr Abikaasa auto elektroonika andis mingist otsast saba. on teine seisnud mitu kuud, alles aasta lõpus tekkis mingi lootus vajalikku varuosa leida (osta veel unikaalne masin, mida Eesti teedel ülivähe liikvel), kuid päris korras pole veel praegugi
  • septembris võtsin vastu suure otsuse ja vahetasin töökohta. hetkel olen rahul - aega on rohkem, tööd on rohkem, aga protsess ise on tulemuslikum
  • panime tüdrukud sügisest tantsutrenni, kus neil alguses väga meeldis, kuid tänaseks enam kumbki minna ei soovi (ju nii väikese lapse jaoks liiga palju rahvast ja igavad trennid, mis suunatud ikka vanematele lastele. treenerid ise ka tunnistasid, et kogemus nii väikestega puudub... samas kuulutus ju ütles, et alates 3.-st eluaastast). nüüd siis dilemma, kuhu edasi
  • ise käisime herr Abikaasaga üle pika aja väljamaal puhkamas - novembris nädalakese Türgis kümnenda tutvumisaastapäeva puhuks või nii. oli tõeliselt mõnus, ilmad parajalt soojad ja kõik muu ka super. lapsed said meie eemalolekust muidugi trauma, mis novembris-detsembris ikka hullult tunda andis meie igapäevases eluolus ja alles nüüd taanduma hakkab.
  • aasta on lõppenud rahulikult pere rüpes, ise olen saanud puhata, niisama nokitseda ja vaimul kosuda lasta
  • lähedastega on kõik enam-vähem, keegi päris siruli jäänud pole, hullult vananenud ka mitte
  • maja meil endiselt pole, otsingud jätkuvad
  • herr Abikaasa töötab endiselt kodust eemal, erialast tööd kodukohas ei ole ega tule, muud tööd ta eriti otsida ei taha... see muidugi tähendab üksikemadust 24/5 ja 0 h nädala sees iseendale - story of my life, aga mis teha. kui ma juba 10 aastat oodanud olen, ju ootan edasi.
ja maailm ei lõppenudki ära :) kohtumiseni aastal 2013, head lugejad!

laupäev, 29. detsember 2012

kui enam hapukapsaid ega sülti süüa ei jõua...

...siis tuleb pöörduda mõne teise piirkonna köögikunsti juurde. eksole! tegin kanasuppi kookospiima ja õuntega. tuli väga mõnus mahe. sisse panin seda,  mis kodus käepärast oli, see tähendab et seller, bataat ja oad olid puudu, aga ega neid keegi taga nutma ka ei jäänud. ah jaa, masalat mul polnud, aga lugesin koostisosi ja kombineerisin miskit oma maitseainekapist kokku.
igati hää vaheldus :)

p.s. plaan oli teha klassikalist kanasuppi - kana-kartul-porgand-sibul-riis, aga välja tuli nagu ikka - minu moodi ;)

laupäev, 22. detsember 2012

jõulude eelmäng

kui sa oled ema (või isa), siis tõenäoliselt tuleb enne jõule ette võtta järgmised asjad:
  • pisut peenemat näputööd, kui laps käib miskis ringis (sest seal ju mõeldakse välja esinemiseks igasugu kostüüme) ja hulk aega kaubanduses, et vajalikus toonis kangad/aksessuaarid olemas oleks.
  • käia laste jõulupeol ja esinemistel, tunda uhkust ja häbi ja kõiki muid segaseid tundeid.
  • õppida/õpetada pähe salmid ja laulud (minul küll juhtus nii, et lasteaiast kaasa antud luulerida kodus ette lugedes, teatati, et üks sõna läks mul valesti ja tegelikult käib see salm hoopis nii ja deklameeriti kogu luuletus liigutustega ja puha)
  • tuua majja kuusk (ikka oma metsast ja ise, eks!)
  • valmis küpsetada mitu laari piparkooke ja katta need hunnitu hunniku glasuuriga (meil veel tegemata, aga homme on see päev)
  • firma jõulupakis leidunud pardiga teha jõuluõhtusöögi peaproov (part tuli just ahjust, läheb kohe maiustamiseks. veingi juba hingama valatud. pardi kõhtu läksid õunad-kuivatatud-ploomid-sibulad-basiilik ning tiba soola-pipart, ka välispidiselt sai linnuke soola-pipra massaaži enne küpsetuspotis ahju lendamist).
  • seda, et mööda poode miskit meelepärast Vana kingikotti otsida tuleb, ma siinkohal täpsemalt lahkama ei hakka.
nüüd siis pildiseeria meie askelduste tõestuseks :) kauneid saabuvaid jõule armasad lugejad!
kuused metsast käes, oma 500 m sügvas lumes, aga asi oli seda väärt (metsanotsu sisse trambitud rajal oli tegelikult täitsa hea liikuda)
kuusk ehitud, Karina tõestamas, et on oma ema laps (minagi lamasin lapsena lummatult kuusepuu all)
müstiline tähetants Endla teatri laval (Karita kõige keskel)

Karita minu õmmeldud päkapikukostüümis
lavale Karina ei läinud, õele plaksutas ka pika hambaga, aga kui pidu läbi sai, siis tuhises küll kohe lavale möllama

Karita loeb lasteaia peol luuletust

Karina deklameerimas (mõlemal peol oli teemaks valge, nii et sama kleit)

reede, 21. detsember 2012

kuidas ära tunda lolli?

niimoodi: kui inimene sulle vestluse ajal tühja pilguga suhu vahib, kui sina räägid ning alustab oma sõnavõttu lausekatkega: ma ei ole loll, ... ja nii mitu korda järjest.
vähemalt ühe sellise tõsise jutuajamise tunnistajaks ma olin ja ikka väga jäi tunne, et see, kes väitis end targa olevat, tegelikkuses üsna vastupidi on. ma olin kõrvaltvaataja/-kuulaja, aga sellegi poolest pärast esimest viit minutit tundsin, kuidas meelekohtades vasardama hakkas ja vererõhk tõusis, kuid veidi aega hiljem tahtsin juba kõva häälega naerda, sest mõne mehe aju sai ikka teise vestluspartneri poolt nii kokku jooksutatud, et tal ei jäänudki muud üle kui end targaks tembeldada... :D

reede, 14. detsember 2012

kadunud

jah, täna juhtus see ka minuga - kaotasin auto ära. haigla parklasse panin teise ja läksin ema ootama kohvikusse. kui ta alla tuli läksin masinat ukse ette tooma, et ema ei peaks lumes sumpama. ei pidanudki, hoopis külmetas ukse ees tükk aega enne, kui masina üles leidsin. 
õnneks ei asunud ma rohelist autot otsima, nagu kuu aega tagasi, sest ma sõidan praegu hoopis Kuldmunaga (nagu töö juures mehed teda hellitavalt kutsuvad). enda auto hoopis mehe käes ja kui see vahetus mõni aeg tagasi toimus, siis paar korda juhtus ka nii, et ei olnudki otsitavat rohelist autot parklas :D
täna ajas aga täitsa naerma - mitte ainult rida polnud vale, vaid ka suund ja pool ja kõik muu, mida ma otsisin. lõpuks jäin selles lumesajus lihtsalt seisma ja lasin silmad üle ridade, siis nägin küll kohe. selgitusena pean mainima, et minuga sellist asja väga tihti ei juhtu.
kui aga tõesti kunagi peaks juhtuma, et ongi läinud, siis politseisse kõne tehes ei oska ma midagi öelda, peale värvi ja margi, ma pole vist ühegi oma auto numbrit teadnud. täna olin veel nii tuus, et läksin ilma ühegi dokumendita, kui oleks peetud, poleks kuidagi saanud tõestada, et mina olen mina ja et ma pole Kuldmuna kuskilt hoovi pealt tuuri pannud. vot nii!
magamatus ja väsimus annavad tunda. aga täna ma magan, oi kuidas magan!

neljapäev, 6. detsember 2012

nalja kah

saabub maavanaema, lapsed hulluvad (heas mõttes). pärast esimest pooltundi tormlemist julgeb vanaema korraks maha istuda ja minuga juttu ajada. lapsed kohe teda lastetuppa tagasi kutsuma, sest neil kutsumäng pooleli ja puha.
ma siis kommenteerisin, kui Karina juba kannatamatult vinguma asub, et kuule Karina, sa oledki nagu üks kutsu - muudkui ulud ja klähvid vastu ning juuksed on ka sorakil nagu õuekrantsil. vanaema ja Karita itsitavad koos minuga. Kaina muutub eriti tõsiseks ja teatab: "Ei ole!" Ma olen inimene!!!" tähenduslik paus...

leppisime siis ikka kokku, et ta püüab inimese moodi käituda ka, muidu tuleb maale Sessu kuuti elama minna. kõik see käis läbi nalja ja lõõpimise, aga olgem ausad, viimased paar päeva olen ma sellist moe pärast jonni ainult paar korda kuulnud. hakkab looma :)
Edit järgmisel õhtul: Karina ei taha vanni minna (jälle mingi uus asi, millest keeldub ilma mingi eelneva põhjuseta. tavaliselt ei saa ma teda kuidagi vannist välja). ikka ronib mossitades sisse, kui oleme kokku leppinud, et pesen ta ainult puhtaks, vannis olema ei pea.Karita muidugi on ekstra rõõmus ja õnnelik, et laiutada saab :) istun siis vannilinasse mähitud mossitav Karina süles ja räägin talle, et tead, ma tahan oma rõõmsat ja toredat Karinat tagasi, kas sa tead, kus ta on? ei vasta teine midagi, natuke nagu muigab selle jutu peale. umbes poole tunni pärast, kui mõlemad on pestud ja veel tükk aega ilusti mänginud, tormab elutuppa ülirõõmus Karina ja teatab kavalalt: "Tead emme, rõõmus Karina on tagasi!" mina olin juba ammu selle jutu ära unustanud, aga näed, tema seedis kuuldut ja jõudis ise ka järeldusele, et rõõmus laps on ikka palju toredam olla! rõõm-rõõm :)

pühapäev, 25. november 2012

puhkuse tagasilöögid

lennukisse astudes ei arvanud ma, et jälle Eestis jalgu maha pannes kodune elu nii karmilt pea peale on pöördunud. aga nii see on :( et mis siis täpsemalt toimub? ma juba kergelt mainisin ka, et lastele mõjus meie eemalolek häirivalt. Karita õnneks tundis rõõmu sellest, et me tagasi tulime ja igasugu vahvaid asju koos ette võtame. Tema jaoks oli see raske nädal vist unustatud.
Karinaga on teised lood. Mul on mõistus selle nädalaga otsa saanud, kuidas temaga toimetada, et kõik vana rada pidi edasi võiks minna. tegelikult ma lihtsalt tahan meie pere rõõmsamat ja rahumeelsemat last tagasi!!
Esiteks ta klammerdus minu külge esimesteks päevadeks - istus süles, hoidis käest, issist ei tahtnud midagi kuulda, mina toast välja minna temata ei võinud. Kui mainisime lasteaeda minekut, tuli kohe kategooriline "ei". ja nii oligi, et esmaspäeva hommikul kordas ta nagu mantrat tund aega vahetpidamata nutuvõru suu ümber "ei taha lasteaeda-ei taha lasteaeda-ei taha lasteaeda". ega vaikut polnud, tuli minna. seal jätkus kõik samaviisi, ainult et hüsteeriasse kalduva nutu saatel veel pool tundi minu süles. lõpuks pidin ma ta sinna nuttes maha jätmagi, mis tekitas endas aknast allahüppamise soovi :( oli siis teine päev otsa õpetajatel süles istunud, saalis laulutunnis ei käinud, sõi väga vähe. tegelikult nuttis suht vähe, umbes 5 min. pärast minu lahkumist oli ikka rühma läinud. õhtul oli laps ülirõõmus, tegus ja vahva. lootsin, et kõik ok, aga kus sa sellega. järgmisel hommikul kordus kõik toon tagasihoidlikumas võtmes. enam nuttes rühma ei jäänud, aga teistega mängima ka ei läinud. jällegi jäi saalitundi minemata, kuid juba kiitis teistele, et sai üksi mängima jääda, kui teised pidi saali minema. siis said õpetajad ka aru, et pliks manipuleerib nendega. eks ma ütlesin seda juba esmaspäeval, et mingit erikohtlemist ei tohi olla, aga ega nad mind kuulanud.
eks me pidasime siis tol õhtul tõsise jutuajamise maha. ühest küljest saab ta aru, et ma ei kao kuhugi ja ütlen alati, kui kuhugi ära lähen. teisalt oma südames on tal suur-suur hirm.  mingi hetk on see hirm ehtne, teisalt tajun ma, kuidas ta minu ärevust tunnetades selle enda kasuks pöörab. meie vestlusel oli niipalju tulemust, et lasteaeda enam nuttes minema ei pea, kuigi ega ta liiga rõõmus ka pole.
tantsutrenniga on eriti kehvad lood. Karina pole seal sammugi teinud juba 3 nädalat. mingi hetk jooksis saalist nuttes välja, põhjus seniajani teadmata ja rohkem ei lähe. ütleb kodus küll, et kui ma ka saali tulen, siis tantsib, aga ei midagist... oleme proovinud erinevaid lähenemisi, kuid miski ei aita. nüüd ma siis ei teagi, kas olla karm ja käskida tal kaasa teha (mis ei anna tulemusi ja laps luusib trotslikult otsa vaadates mööda saaliääri ringi) või lasta tal lihtsalt olla (mille tulemusel ta ülirahulolevalt mul süles istub ja teistele nägusid teeb - mu meelest puhas oma üleoleku näitamine). jõuluesinemisest ei saa nii juttugi olla. ma juba kujutan ette, kui õde lavale läheb, siis ta tahab ka ja oh siis seda kisa :S
et sellest veel küll pole, et taha ta üldse kuskil käia (nagu pelgab või kardab midagi), ei lase mul endiselt kuhugi minna ega tunne erilist rõõmu issist.
hea rahvas, andke nõu!

laupäev, 17. november 2012

Päikeseline Türgi - igas mõttes

Elu esimene päikesereis on nüüdseks ajalugu. õnneliku juhuse läbi soetasime mõned kuud tagasi nö säästureisi, millest räägitakse õuduslugusid. eks mul omad kahtlused olid (muretsesin liialt, lugesin läbi kõik reisifoormumid, targemaks sain niipalju, et pole vaja üle mõelda), aga kõik oli kena ja enamgi veel.
Käisime herr Abikaasaga Türgi lõunarannikul Antalya piirkonnas, täpsemalt Alanya linnas, mis jättis kustumatu mulje. Ei ole palju linnu, kuhu ma võimalusel naaseksin (Amsterdam ja Edinburg vast), aga Alanya oma väiksuse, puhtuse ja vaadetega on kindlasti üks nendest (sedasama väidetakse ka foorumites, et selles väikelinnas on midagi ja ma nõustun meelsasti). 
Kuigi hirmulood said tõeks 1 grupp nädal varem lennanutele, siis meil vedas tõeliselt - hotell upgradeti 5*luxhotelli - Granada Luxury SPA & Resort Hotel, mis tõesti seda ka tähendas (kuna õige hotell suleti vahepeal ametliku suvehooaja lõpu tõttu, kuid välisvaatlusel oli ka see suht fänsi) ning reisi pikendati lennuki vahetuse tõttu ühe päeva võrra, mis tähendas tervet lisapäeva rannamõnusid :) igal heal on omad halvad küljed ka, eksole, mis väljendus meeletu kojuigatsusena ning lastel totaalse kurvameelsusena, mis praegugi hästi mööduda ei taha.
mida siis tegime nägime - algatuseks käisime tõelises Hamamis, mis algas kõikvõimalike saunade ja mudavanniga, millele järgnes täisteenindus - pesija küüris (kooris) kõigepealt pealaest jalatallani puhtaks iga sentimeetri meie kehadest, seejärel ujutas üle vahupesuga, millele järgnes mõnus massaaž (alguses küll tundus kogu see värk veider, kuid aja edenedes leidsin end järjest enam mõttelt, et sellist teenust võiks meil ka siin pakkuda - totaalselt vabastav kogemus); vaatasime üle ülalmainitud Alanya iidsed tornid-lossid-moššeed-koopad, kolasime lõputuna tunduval bazaaril, kaupsime mõnuga, jõime tõelist ning tõeliselt head türgi kohvi ja jalutasime mööda imelist rannajoont, sõitsime Antalyasse, mis on piirkonna päälinn (1,4 mlj. inimest) ja mille ümbruses on mitmeid kosekesi, turnisime roomlaste rajatud Aspendose täiuslikult säilinud ampfiteatris, läbisime romantilise iidse linna Side varemed ning logelesime rannas. sügisene päike mulle peale ei hakanud, kuigi oli soe ja mõnus (25-27 kraadi iga päev ja päike säramas taevas). herr Abikaasa on küll põlenud. Vahemeres on nüüd ka ujutud, 100 x vist :) soolases vees on väga raske ujuda, sest keha kerkib liiga pinnale, aga niisama ulpida on küll mõnus.
Pamukkalel me ei käinud, sest 7-päevasest puhkusest 2 bussis veeta tundus liigne piin, aga kes käisid, olid rahul. 
liikuda on Türgis igati lihtne - teed on head ning juhid on kokku leppinud, et üksteisele otsa ei sõida. ühistransport on lausa oivaliselt lahendatud - lähed tee äärde, lükkad pöidla püsti ning iga natukese aja tagant vuravad mööda dolmused, kes su väga soodsalt soovitud kohta viivad. need on nagu meie marsakad, ainult et igalt poolt saab peale ja maha ka. rendiautot võtma ei hakanud, sest see on ~30€/päev + kütus, mis on Türgis erakordselt kallis.
menüü tänaval
muust elust olust - lõunarannikul on inimestel elu lihtne - igaüks, kes vähegi soovib, saab hoobilt tööd (mille tõttu nad ka naba paigast ära ei rebi ega liiga viisakad ole, aga tippi küsivad küll häbematult igal sammul), 300 päeva aastas paistab päike, sooja on talvel (2 kuud) keskmiselt 15 kraadi, suvel väga soe, aasta läbi vesi vähemalt +17 kraadi soe, apelsinid aastaringselt puu otsast võtta, iga seeme, mille mulda viskad, kasvab kiirelt mõnusalt mahlakaks suutäieks. kõik on suht riiklikult korraldatud, palgad on alates 600$ lõunarannikul, kindlustus katab igasugu kulud, kohustuslik koolihardus on 11 klassi ja kas ma juba mainisin, et 300 päeva aastas paistab päike?? 
maalingud moššee laes

islamiusku riik, kuid väga vaoshoitult minu meelest. imaam küll kutsub 5 x päevas palvusele, aga keegi eriti sellest ennast häirida ei lase... rätte muidugi kantakse, kuid pigem keskealised ja vanemad naised või vastabiellunud, kellel mehed hoolega silma peal hoiavad. koolis rätti kanda ei tohi. suur juht ja õpetaja, kes eelmise sajandi algupoolel riiki moderniseeris - Mustafa Kemal Atatürk - on küll igal pool au sees. tema surmaaastapäeva puhul seiskub kogu riigis isegi liiklus.
tõeline puhkus igatahes, mida peale 3,5 aastat emadust hädasti vaja oli. täna tundus Pärnu Rimis kõik erakordselt hall, kuid naeratasin iseenesest ning järjekorrad ei tundunud üldse tüütud ;) 
 
väike vihje ka - reisipaketi müüja Cherry.ee esindaja mainis, et müüvad vist detsembri alguses oma klientidele kevadeks ka taolisi reise. soovitan soojalt! mõelge, siis kõik õitseb ja pole veel liiga kuum.

reede, 2. november 2012

10 aastat

pilt netiavarustest
Täna 10 aastat tagasi sai alguse midagi suurt ja ilusat! Sellest hetkest on nüüdseks saanud abielu ja kaks toredat tütart. Ja kui maailma lõpp vahepeal peale ei tule, saab meid olema veel n x 10 aastat!

Jep, nii on. Eks iga ere leek läheb veidi madalamaks ja rahulikumaks aja jooksul, aga kui seda valvatakse ja tuuleiilide eest kaitstakse ning puid ikka ka lisatakse, siis saab lõke kenasti põleda. 
ise ma olen vist see kõikse hullem leegi summutaja oma vigisemisega. aga ma ausõna täna lubasin endale ja oma kallile herr Abikaasale, et ma vähemalt püüan oma politseikoera närvide kiuste veidigi parem inimene olla.  
fakt on see, et ilma oma meheta ei kujuta ma elu ette, ei tahagi! kui saatus nii tahtis (kuigi A. meelest ei ole seda olemas, on vaid juhus), siis nii on ja jääb, n x 10 aastat veel!

ah et kuidas see kõik ikkagi juhtus? aga palun: Riias õppiv sõbrants tuli Pärnu, tahtis kokku saada ja muljetada. läksime oma pubisse, kust leidsime eest oma seltskonna - rõõm-rõõm. seadsime end sisse hääde meeste vahel, kes parasjagu kaarte mängisid (jah, meie seltskond olid meie mehed!). paar võõrast nägu oli ka. üks jäi kuidagi silma. tol õhtul muidugi olid mul hoopis teised plaanid, aga läks nii nagu minema pidi. 
igatahes õhtu edenedes sattusin ma istuma tolle kummalise võõra kõrvale, kes minust enam lahti ei lasknud ja enda kojuviimise juttu hakkas ajama :) koju ma ta öösel ka autoga viisin, tema sõbra koju siis. ise läksin oma koju ära ja nentisin fakti, et igati lahe õhtu oli olnud. isekeskis mõtlesin, et asi on unustatud. aga ei ununenud see õhtu ega see mees. uurisin ühe tuttava käest tolle tüübi telefoni ega teinud mitte midagi. 22-aastase noore naise asi - mitu rauda tules, kogu maailma lahti. 
enne jõule paar päeva tuli aga mulle sms, mis kokkusaamist soovis. ja siis oli juba kõik, me mõlemad olime lõplikult üksteise silmadesse kadunud. poolteist kuud oli olnud piisavalt pikk aeg,et tunnetes selgusele jõuda.

aitäh, et oled  mul olemas, kallis!

laupäev, 27. oktoober 2012

meeter täis!

kolmepoolesed on sügiseks tõesti meetri täis veninud ja kõvasti kosunud. näha seda kaalutõusu kuskilt pole, kui siis ainult lihased on luudele tekkinud (täitsa ilusad teised).
mõõdud siis ka:
Karina: 102cm, seega +3,5cm
            17,1 kg, mis teeb +1,7kg

Karita: 101cm, seega +3,5cm
           16,7kg ehk +2,4kg
kasvuvahe tüdrukutel endiselt täpselt 1 cm, kuid kaalud on tasakaalustumas - hetkel vahe veel 0,4kg (kevadel oli 1,1kg).

veel mõned riided nr. 98, kuid enamus ikka 104, müts ikka 52-54. jalanõud nr. 26-27.
kõne on nagu suurtel inimestel kohe (nagu üks sõbrants üle pika aja külla tulles nentis). 
vahel võivad tund-paar toredasti koos mängida, teinepäev ei saa minutitki koos oldud ilma, et karvu ei lendaks. 
laul ja tants lähevad väga ilusti, ootamas on esinemised lava ja mikrofoniga. mina küll kõike seda ette ei kujuta, aga kui õpetajad nii arvavad, siis las olla. eks ma saalist uhkusest kummis rinnaga vaatan :)
haigused on endiselt aktuaalne teema, aga vähemalt Karita on korra nohu-köha palaviku ja rohuta seljatanud. ma väga-väga loodan, et ses osas liigub kõik parema poole! eks ma nüüd saan nad kohe koju ka jätta, kui vajadus tekib.
enda suhtes ei sa kahjuks nentida, et kaal kuhugipoole liiguks. ja ega enne vist saa ka, kui tekib võimalus õhtuti trennis käia. 

pühapäev, 21. oktoober 2012

toidublog: muskaatkõrvitsa püreesupp ning kirsi-pähkli risoto

kaks väga head ja kiirelt valmivat rooga, mis meie pere toidulaual viimasel ajal täitsa tihedad külalised olnud on ning kibekiirelt kõhtu kadunud :)

pilt netiavarustest
Muskaatkõrvitsa püreesupp (Toidutare retsept) on selline kähkukas. põhimõtteliselt läheb vaja kõrvitsat umbes kilo, mõned kartulid (et tummisem tuleks), sibul, sulatatud juustu ja võid. köögiviljad väga vähese veega patta, sibul võiga pannile, hiljem kõik kokku segada ja maitsestada soola-pipraga. siis püreestada ja kõhtu! kui tavalise nunnuga teha, siis võiks riivida ka muskaatpähklit sisse, et veidi krehvtisem saaks ;) serveerida riivitud paremsani ja miskit rohelisega  (petersell on täitsa hüva või roosmariin). 
kõrvale sobib hästi ciabatta või röstsai, mille peale olen tavaliselt teinud värsketest tomatitest, küüslaugust, basiilikust peenekshakitud salati, millele lisan tilgakese head oliivõli.



seda rohelist kraami läheb toitude sisse või peale tavaliselt suht vähe ja poes on üks puhmas tegelikult ikka väga kallis. ise kõiki pidevalt kasvatada ei viitsi, eksole. ma olen sel hooajal kõik ülejääva potirohelise hakkinud ja karbikesega sügavkülma lükanud. till, roheline sibul ja petersell tulid oma peenra pealt. nüüd pole mingit muret talv läbi - võtan külmast, mida süda lustib ja kõikidele roogadele saab mõnusa ürdimaitse mann.

Kirsi-kreekapähkli risoto mõtte sain ühest kokkamissaatest, milliseid ohjeldamatult kõik kanalid eetrisse purskavad. asi jällegi väga lihtne, ent maitsev.

koostisained:
  •   2-3 kotti riisi                                      
  •   50-100gr kuivatatud kirsse
  •   50 gr röstitud kreeka (või pekaani) pähkleid
  •   Värkset peterselli (peotäis)
  •   Oliivõli /võid  hästi natuke
  •   Soola näpuotsaga
  •   1 küüs küüslauku
  • värskelt jahvatatud pipart
pilt netiavarustest
Keeda riis, kalla serveerimiskaussi. Riisi keemise ajal haki kirsid, pähklid ja petersell, tõsta eraldi kaussi (kõik võivad veidi jämedamad tükid jääda), rösti hakitud pähklid. Sega kõik kokku, lisa veidi oliivõli/võid, soola, pipart, purustatud küüslauku. Võib lisada ka küpsetatud kanarinna tükke ning veidi kanapuljongit (kui on üle jäänud), muudab kõik kreemisemaks. 
Maitset kirjeldada ei oskagi - kirsside magusus ja petersell on üsnagi teistmoodi kooslus, aga minu maitsemeelele sobib oivaliselt.

head isu!