Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

laupäev, 29. september 2012

Põrrr...!!!

lepatriinud peavad aru (pilt Pärnu Postimehelt)

käisin täna lastega teatris, Endla teatris. etendus oli Põrrr...!!! 
enne minekut ehiti end põhjalikult: suurest riidekapist valiti kõige ilusamad kleidid, jälgiti hoolega, et ma pluusivarrukad hoolega sirgu triigiksin, jalga nõuti kõpskingad ja pähe pidin neile tegema just sellised patsid, mida igaüks kirjledas. ärevus oli suur, sest mitu kuud nagu uni mulle peale aetud teatriskäik jõudis lõpuks kätte. kuna algus oli kell 14:00, siis lasin päevaune neil üle. sellest hoolimata olid K-d täna oma parimal käitumisel, lausa lust oli olla :)

etendus ise oli üle ootuste tore. minu isiklik lemmik oli lae alla köiest heegeldatud ämblikuvõrk, kuhu inimsuurune ämblik sisse ka tuli läbi võrgu lapsi piiluma. lastele meeldisid loomulikult lepatriinud, aga ka liblikas ja sajajalgne. kärbeste, sääse ja sitasitikate ajal ütles Karita vaikselt, et võiks nüüd koju ära minna, aga tema on meil teada tuntud lendavate putukate põlgur.
veider oli see, et nood elukad ei rääginud, ainult sumisesid.
mulle meeldis, et asi oli suht kaasaegselt üles ehitatud - videotaust huvitavalt laval sibavate elukate toetamiseks ja lapsele teadvustamiseks, kuidas putukas inimesega suhestub. mööda trosse sõitvad ja ronivad putukad olid ka lahedad. 
oluliselt parem, kui põrsakeste etendus. muusika ja valgus olid ka kõik ok, täitsa nauditav ühesõnaga. soovitame!

reede, 28. september 2012

inglitiivad

vestlus kolmepoolese Karinaga:
"Emme, ma ei taha üldsegi suureks kasvada!"
Miks siis, küsin mina imestunult.
"Sellepärast, et siis ma pean kooli minema ja vaikselt pingis istuma ja siis mulle ei mahugi enam inglitiivad selga" :( Aga ma tahan ju lasteaias mängida ja võlukepiga võluda" :)
Võrratu, ma ütlen, lihtsalt võrratu, on see kolmepooleste kõnepruuk ja loogika! Ma nii kardan, et väga varsti olen ma sellest siirusest ja armsusest ilma. oh ilus hetk, viibi veel!

kolmapäev, 26. september 2012

1 hammustus=34€


hoiatus siinkohal endale ja kõigile teile ka - telefoniga lobisemine ja samaaegselt söömine on vägagi ohtlik. nimelt arutasime mina herr Abikaasaga telefonitsi päevasündmusi ja keerasin samal ajal kahvliga pannkooki rulli. lõikasin tükkideks ja pistsin suhu, aga liiga aplalt... kahvel oli liiga sügaval koogitükis ja nii see kahvliots mu hammaste vahele jäi. midagi katastroofilist just ei juhtunud, aga millimeetrine tükk oli ülemisest esihambast läinud :( täna tehti asi korda ja see läks maksma 34€. vot nii. 

muus osas väga hullu hambatohter ei rääkinudki õnneks :) ma polnud 2 a sinna saanud, sest viimane kohtumine selle eriala ühe teise esindajaga oli piisavalt jube. tarkusehambad on minu nõrk koht - ülemised on läinud, alumised lagunevad. teised hambad vinks-vonks, olenemata sellest, et ma mingi kirglik hambapede just pole. ärge saage must valesti aru, hambahari on minu sõber, aga hambaniit või suuvesi pole veel igapäevasteks kaaslasteks saanud. 
hambaravi on muidu suht vastik teema, aga täna mulle tundus, et võin jälle regulaarselt seal käima hakata, sest leidsin inimese, kelle isiku, töö ja hinnakirja vastu mul midagi väga pole.

neljapäev, 20. september 2012

laul või tants?

eelmist postitust kirjutama asudes mõlkus tegelikult mõttes see jutt, aga läks teist rada pidi nagu isegi lugesite ;) 
teema ühesõnaga selles, et K-d on väga aktiivsed ja energiat jääb nagu üle, meeleolu pole kõige parem ja tihtipeale avastan end mõttelt, et neil on igav. LA-s olid juba eelmisel aastal suureks hitiks saalitunnid, kus õpitakse laule ja toimub ka liikumistund. alati, kui telerist nt. Laulukarusell või Koolitants tuleb, on meie piigad nagu naelutatult teleka ees. ise pärast seletavad, et nemad tahavad ka suuremaks saades esinema minna. igatahes mina jõudsin järeldusele, et kuhugi huviringi tuleb meil sammud seada. õhtud venivad ju aina pimedamaks, õuesolemise aega lühemaks ja kodune vingumise aeg seega pikemaks. ainult tohutu dilemma tekkis - laul või tants? lastelt küsides tuli alguses kohe, et laul, siis jälle, et tants. LA-s tantsuring sel aastal ei pakutagi :( kodu lähedal algab vist sügise poole lauluõpe, mida viib läbi mu enda muusikakooli õpetaja - väga sümpaatne ja rahulik inimene. seega kaldus minu kaalukauss liikumistegevuse peale, sest energiat on mõlemal tüdrukul küll ja veel. 
asusin siis Pärnu linna pealt tantsuringi otsingule. päris balletti nagu ka ei tahtnud, iluvõimlemine ka vist rohkem sihipärane trenn õigete võtete harjutamisega, kui lõbus lastepärane huviring. ega palju võimalusi just polnud. ei tea, kas hinna pärast või ei viitsi lapsevanemad nii varases nooruses oma lapsi kuhugi vedada? igatahes jäi minu pilk pidama Pärnu Kunstide Maja lastetantsu ringil, kus on 2 toredat juhendajat, kes mudilastele rõõmsaid liikumisharjutusi teevad. ring toimub lausa 2 x nädalas a 45 min.
esimene nädal on nüüdseks selja taga, emotsioonid vägagi positiivsed! esimesel korral ei suutnud neiud linnasõidul erutusest hetkekski vaikida ja juba eelnevalt seletati LA-s kõigile, et nemad lähevad tantsutrenni. kohale jõudes tuhiseti otsekohe saali, minust polnud sooja ega külma. poole pealt aga tulid ukse vahelt otsima ja rääkima, et lähme koju. siis aga selgus, et tualetti hoopis vaja :D tunni lõpus läks lahti üks virin ja jorin teemal, et ikka ei meeldi ja ei taha enam tulla. kui tüki aja pärast jälle vaikus saabus, uurisin, et kuidas meeldis ja kas veel lähme, siis oldi kohe varmalt nõus jälle minema. kirjutasin selle jonnituuri uudse olukorra, õhtuse kellaaja ning vähese toidu arvele. nagu täna selgus, siis õigesti tegin. pliksid tulid kenasti LA-st koju, soostusid trenniriided selga panema ja autosse tulema, kohale jõudes vudisid ka kohe saali ja tulid tund aega hiljem õnnelikena välja. näitasid samme ja nõudsid süüa :) seekord olingi targem - toitsin neid enne ja kohe pärast tundi ühe banaaniga, alles siis panime riidesse ja jooksime kõik Pärnu linna pargid läbi.
tundub, et tegin õige valiku :) nüüd jääb vaid loota, et tervis ka kuidagigi vastu peab, et ikka kohal käia ka saaks.

kahtlaselt hea päev

sirtsukesed on meil teadagi üliaktiivsed. meil on kett ammu maas, kui nemad ikka üleheli kiirusel ringi trallivad ja uusi tegevusi aina alustavad. ega ma nuriseda saa, kõik, mis ette võetakse, tehakse ära ka. ei ole õnneks nii, et hetkeks võetakse pliiats kätte ja juba tormatakse nukule süüa tegema. olen lugenud, et kui 3-aastane laps 5-10 minutit ühte tegevust teeb, on see ok. 
täna näiteks olime õhtul enne magamaminekut kodus 2 h. selle aja jooksul söödi ennastunustavalt ja kõikvõimalikku söögipoolist hävitavalt tubli veerandtund, siis sooviti värvida - mõlemad tegid 2 pilti umbes 10 minuti jooksul, pesid siis käed kenasti puhtaks ja tulid multasid vaatama. selleks kulus ~pool tundi, rohkem ei tahetud (ega eriti kunagi pole rohkemat soovit teleka ees istuda, siis peab ikka Pippi või Lotte eetris olema, kui tähelepanu rohkemaks jätkub). seejärel kraamiti välja paber ja pliiatsid, millega joonistati täitsa sõbralikult ka pool tunnikest. siis tuldi mind juba porgandpaljana otsima, et võiks pesema ja magama minna. enne üheksat oli vaikus. mis sa hing veel oskad tahta, eks :) 
ma pean siinkohal muidugi rõhutama, et selline päev on praegu haruldus omataoliste hulgas, kuna valdavalt on meie hommikud ja õhtud möödunud viimasel ajal riieldes. LA-s pidid nad enam-vähem võbralikud olema, aga omavahel kätšivad ikka. kätte on jõudnud totaalne keeldumise faas. see näeb välja nii: hommikul keeldutakse kategooriliselt pesemast, riietumast, LA-s kingadest, patsidest, õhtul LA-st äratulemast, nõutakse poodi kommi ostma minna ja oh seda hullumaja, mis minu "ei" peale lahti läheb. ausõna, te ei taha seda näha-kuulda. no ja sellest hetkest alates on nad terve õhtu vihased minu ja maailma peale. mina muidugi ka, sest ikka väga vastik on ainult mossis nägusid vaadata. miski pole küllalt hea, kõik minu soovitatu veab suunurgad kohemaid allapoole ja jonnipasunad üürgama. kas ma juba mainisin, et kõik see toimub põrandal väherdes :S viimasel ajal tundub mulle, et keegi on kogu aeg nurgas. nii hull see asi muidugi pole, aga tunduvalt rohkem, kui varem. ma olen ära proovinud kõik seletused ja lohutused ja tähelepanu kõrvale juhtumised, aga kui üks või kaks noort daami suvalise väikese asja peale (nagu nt. sukakate jalgapanemise soovitus nende ema poolt) jonnitoru täiest kõrist üürgama paneb ja needsamad sukakad laias kaares nurka lennutatakse, siis minu kannatus katkeb ka ja natuke tuleb nurgas oma tegude üle järele mõelda.
on nagu on, küll see ka kunagi üle läheb. tänane oli igatahes meeldiv erand :)



esmaspäev, 10. september 2012

Seened on metsas!

Seened tõesti on metsas, aga see pole uudis. Eile olin kergelt üllatunud selle üle, et keset laani jas rabasid, kus me tavapäraselt ikka seeneretkedel käime, oli autosid rohkem kui seeni :( Kõik on netis tugevat eeltööd teinud ja RMK andmebaasi seenepaikade kohta usinasti kasutanud. Kuigi Pärnust on see koht ~40 km kaugusel ja küte kallis, on kohalesõitjaid küllaga. Oma korjatud seent on ikka hää suhu pista. Mäletan aegu, kus sealkandis ei käinud keegi, isa mul leidis selle täitsa kogemata ja kus siis sai korjatud - kõikvõimalikud anumad ja dressikad olid kuhjas seeni täis. Tänapäeva konkurentsi tingimustes nii hästi ei lähe. Aga see on sama hea jutt, kui Herr Abikaasa igal sügisel räägitav võiseente korjamise lugu, kus temal oli terve metsaalune kollane ja 5-minutiga korjatud suured kotitäied seeni. olevat südame lihtsalt kõvaks teinud ja metsast ära tulnud, sest niipaljuga polevat miskit peale hakata. isiklikult olen sealkandis kohanud paari-kolme võiseent, kui sedagi. aga legend on vägev.
Igatahes olid asjalood nii, et kui leidsime ühe vaba sihi, kuhu auto parkida ja siis tükk aega värske õhu vanne võtsime, siis leidsime paar lapikest, kuhu teiste seenesõprade jalg polnud astunud. siis sai ühe jutiga pool ämbrit täis korjata :) oleks veel täitsa puutumatu mets olnud, siis poleks küll ära jõudnud korjata.
Käisin tagasiteel oma kase- ja tõmmuriisika koha ka läbi, aga kuidagi hõre oli see kübarate saaks... ei olnud nagu eest ära korjatud ka. lihtsalt ootasin tavapärast laadungit, aga sain vast 15 seent. need olid see-eest igati esinduslikud kasvõi seeneraamatu kaanele ülespildistamiseks. 
noored daamis korjasid uhkelt oma väikesed ämbrid täis, hiljem korrektuure tehes leidus ka paar söögiseent. nautisid seda metsa-elu umbes tunni, siis kügelesid autos edasi. eks me veidi lõunaunne sisse sõitsime, ju seetõttu samblavaibal vudimisest ka villand sai. muidu olid igati asjalikud, oskavad kenasti jala ette vaadata, et mitte pidevalt pikali käia :)

 Ühest ämbrist seentest sai eile õhtuks:
  • klassikaline seenekaste hapukurgi ja praelihaga (mehe eritellimus)
  • seenesnitslid (ise mõtlesin käigu pealt välja, kuna suuri riisikaid oli kahju tükeldada)
  • seenepirukas (minu firmaroog teatud seltskonnale)
  • kotike minimänniriisikaid küüslauguga külma (et talvel hää nt. pasta sisse poetada oleks)
 

reede, 7. september 2012

muutuste aeg

olgu see siia ka kirja pandud ja välja öeldud: tulin töölt ära.
juba pikemat aega on mulle tundunud, et see töökoht ei paku mulle enam väljakutseid ning ma ei too ka ise sinna lisaväärtust juurde. eelkõige tekitas sellise tunde ümberkorraldused minu lastega kodus oldud aja jooksul. pabermäärimise hulk oli vahepeal hullusti kasvanud. mul tekkis tunne, et ühe kliendiga tegelemise puhul tuleb täita 10 paberit või avada samapalju erinevaid dokumente arvutis ja igale poole praktiliselt sama jutt kirja panna. ja nii päeva jooksul vähemalt 10 x järjest. Juhe jookseb täitsa kokku, aga tulemust nagu ikka pole - raban päev otsa tühja ja ikka on liiga palju teha. 
nii juhtuski, et kui isa firmas tekkis olukord, kus hakati mõtlema uue müügijuhi-asjaajaja peale, siis ma spontaanselt teatasin, et pole vaja otsida, ma tulen ise. pärast seda lühidalt lauset tundsin, kuidas raskus õlgadelt kadus ja kõik hetkega paika loksus. see oli nagu väljapääs pikast pimedast tunnelist, kus ma pikalt ekselnud olin. loomulikult on mul omad kahtlused isaga koos töötamise pärast, aga ma arvan, et mida rohkemma asjadele pihta saama hakkan süsteemiga tutvudes, seda rohkem  ta pensionile mõtlema hakkab :) vähemalt selline ta plaan on. 
ma olen viimasel ajal palju mõelnud olukorrale, et ühest küljest ma hülgan oma identiteedi sotsiaaltöötajana, kes ma viimased 10 aastat olnud olen. kui siia lisada veel 5 aastat õpinguid, siis on kahju küll. teisalt aga, kes ütles, et eluaeg peab sama tööd tegema? eriti veel, kui see amet sai valitus 18-aastaselt ülikooli sissesaamistulemuste järgi, mitte südamekutset arvestades. nii noorelt inimeselt ongi liiga palju tahta, et ta teaks, mida terve elu teha tahab. mina ei teadnud paraku. siis kui kool hakkas läbi saama, tõdesin, et see pole päris see ja mõtlesin, et mulle sobiks selline ringisebimise-asjaajamise-läbirääkimiste töö palju paremini. nüüd saan siis seda proovida. 
teate mis töökoha vahetamise juures kõige hullem on? see, et kolleegid, kellest 10 aastaga sõbrad on saanud, jäävad maha :( ikka väga kurb on neist lahti lasta. me oleme ju 10 aastat oma elusid jaganud, osadega ka koolipinki. kõik hea ja halb, mis on olnud, oleme koos läbi teinud, tugevamaks ja ühtsemaks saanud. ja halba on selle asutuse juures üksjagu olnud. ma detailidesse ei taha hakata laskuma, aga peamised asjad, mis seal töötamise väga jamaks muutsid, olid kindla seljataguse puudumine ülemuse poolt ja juhtkonna üldine üleolev suhtumine. vähemalt selline on minu mulje. palgast ma parem üldse ei räägi. ja kui pooled osakonna töötajad ütlesid mulle lahkumispeol, et nad tahavad ka ära minna või otsivad lausa uut töökohta, siis on asi ikka organisatsiooni tasemel mäda...
sildu enda järelt ära ei põletanud, käin väikest viisi endises töökohas kohakaasluse alusel 1 x nädalas tööd tegemas. just seda osa, mis mulle kõige rohkem meeldib :) loodan, et see saab nii jätkuda pikemalt kui 1-2 kuud. kui mitte, küll siis elu uusi võimalusi toob. 
tulevikku vaadates näen end hommikuti rahulikult lapsi valmis seadmad, neid lõbusasti lasteaeda saatmas. seejärel saan ise koju tagasi tulla, rahulikult kohvi juua ja susside sahinal II korrusele tööle minna :) just-just, mu uus töökoht saab olema samas majas, kus me elame. seda ma ei karda, et töö koju kaasa tuleb, sest seal on kombeks uks kell 16.00 kinni keerata ja järgmisel hommikul kell 9.00 vaadata, mis edasi teha. ühesõnaga tööpäev on lühem, lapsi ei pea hommikul vara taga sundima ning alati on võimalik päeva jooksul kontorist ära käia, kui vajadus tekib :)
hetkel lähen puhkan oma minipuhkuse nädala viimast päeva edasi, et esmaspäeval uutele väljakutsetele selge peaga vastu minna.
minu soovitus kõigile, kes tunnevad, et praegune töö midagi ei paku - võimalusel tuleb muutuste otsus ära teha, teate, palju kergem hakkab!