Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers
Kuvatud on postitused sildiga maailmavalu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga maailmavalu. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 3. veebruar 2016

hull maailm

osalesin ükspäev vestluses, kus oli juttu peresuhetest, aususest, truudusest ja austusest. mitte enam esimeses nooruses meesterahva suust tuli selline avaldus: kui sa ikka lähed päevast-päeva koju sellise inimese juurde, kelle vilu varjugi sa näha ei soovi ning kes aina iriseb ja õiendab, siis ongi soov minna ja kogeda midagi muud. 
selgitusena olgu öeldud, et arutluse all oli ühe pere probleem, kus on koolieelikust laps ja isa on leidnud endale uue naise, kuid käib ka oma pere juures. ükspäev lubatakse maad-ilmad kokku, teisel päeval ei huvita teda ei laps ega pere majanduslik toimetulek karvavõrdki. 
ma olin selle vanema mehe sõnadest niivõrd hämmingus, et ei osanud selle peale kohe midagi kosta. ütlesin vaid, et mina ei ole sellist tunnet oma Abikaasaga küll kunagi tundnud. seepeale tuli lisa: te olete nii vähe aega koos elanud ja te ei elagi üldse koos. rutiini ei teki, see on teil kõik teistmoodi. mõtlesin siis õhtul mis ma mõtlesin, aga ei saa temaga kuidagi nõus olla. ma tõesti ei ole KUNAGI tundnud, et ma ei taha koju oma pere juurde minna, alati rõõmuga ja ootusega. jah, me elame kaugsuhet, see on teistmoodi. samas on perioode, kus oleme mitu kuud järjest koos ja siis on koos väga hea, mitte paha või vastumeelne. minu suurim unistus on, et ma saaksin iga õhtu oma Abikaasaga koos olla! ja kõige olulisem punkt - me oleme koos olnud 14 a, 10 sellest kohe abielus! ei olegi nii vähe mu meelest :) mul tõesti ei ole kunagi tulnud pähe mõtet, et mul on nõme mees, et ma ei taha teda nähagi. 
eks tõesti, igas suhtes tuleb ette madalpunkte. minnakse ka lahku, aga minu arust on kõige alus ausus ja austus. armastus muidugi ennekõike, aga just ausus ja austus on need, mille abil on võimalik suhet elus hoida. tohutult kurb on kõrvalt vaadata, kuidas inimesed omadega puntras on. veel kurvem ja imelikum on kuulda, et mingi osa peab petmist normaalseks ja seda õigustatakse. õigustatakse irisemisega!!? miks siis naine iriseb? minu meelest tuleb ikka peeglisse vaadata - kui su teine pool on õnnetu, siis sa ei tee teda õnnelikuks. vingutakse ikka põhjusega. kui neid põhjusi ei ole võimalik kõrvaldada ja inimesed ei ole koos õnnelikud, siis tulebki lahku minna, kuid teha seda ausalt läbi rääkides, mitte nii, et mind ei huvita, võta oma laps ja lao. kuidas saab nii OMA LAPSELE teha? ah, keegi, palun öelge mulle?? ma tean, et saab, aga ma ei saa aru, kuidas! 
eile hakkas mul korraga väga kurb, kui sain aru, et too mees ei olegi elanud õnnelikult ja rõõmsalt. kuigi ma tean, et ta naine on talle kallis, kindlalt tean. 
eks mul on hea targutada - olen päriselt õnnelikus suhtes ja meile on isegi piltide järgi öeldud, et see on armastus, mis pildi pealt vastu vaatab. nii on. ja mul on selle üle lihtsalt nii hea meel!!

esmaspäev, 19. oktoober 2015

kurb

täna on lihtsalt nii kurb päev. hommik algas pisaratega, isegi FB-s jagatakse täna kurbi või ülisüdamlikke klippe. mis toimub? 
lapsed köhivad eilsest saati, Karita on teisipäevast kõrvapõletikuga maadelnud (ja ma aitasin tal selle antibiootikumideta seljatada!), me oleme valdava enamuse ajast ninapidi koos veetnud ja mul oli eilseks sellest NII KOPP EES :( nüüd on kurb, sest  selle vegeteerimise tulemusena ei ole ikka lapsed terved (kuigi igal palavikuta päeval jalutasime kuldses sügises). me ei ole saanud teha midagi, mida neile lubasin Herr Abikaasa eemaloleku ajaks ja lapsed ei saa trenni. 
minul on hull tühjuse ja oskamatuse tunne, sest ma ei oska elada nii, et mul pole mu kõike olulisemat inimest lähedal. jah, ta on E-R tavaliselt ju eemal, aga siis meil on plaanid ja tegevused, mis selle õnnetud 5 päeva üle elada aitavad. ja ta on siis piisavalt lähedal, et kohe tulla, kui väga vaja. see kuu aega on aga nii hoomamatu... mismoodi ma kunagi seda 6 kuud järjest tegin? :( jah, 1/4 on juba läbi, aga see on nagu saatuse iroonia, et iga kord, kui ta on pikemalt ära, jäävad lapsed haigeks. jah, ma tean, et see on märk. lapsed ei taha temast eemal olla ja keha väljendab seda haigusega. mina ka ei taha. sellepärast see ongi nii raske. ma elan oma elu läbi tema ja koos temaga. kuidas see teisiti peakski olema, kui inimesed on KOOS. mu meelest ei peagi :)
häid külgi või mõtteid praegu ei oskagi välja tuua. võibolla niipalju, et Karita jäi täna vanavanemate juurde nii, et suutis enda nuttu ise pidurdada ja ma sain enam-vähem rahulikult tööle tulla. kõrv oli hommikuks lukust lahti :)

kolmapäev, 2. september 2015

pagulastest

pean ikka ka sõna võtma pagulasteemal.
eellooks niipalju, et ma olen rahvuslane, marurahvuslane vast mitte, aga ikka väga eestluses ja Eestis kinni. mulle meeldivad laulupeod, rahvuskombed ja -tähtpäevad, ma ei salli muulasi siin meie maal, ükskõik kui toredad nad ka poleks - võõras pole oma.
mulle meeldib, millised me eestlased oleme ja kuidas oleme. jah, ma saan aru, et meid on vormitud aastasadade jooksul vere segamise teel, aga siiski oleme valdavalt heledad ja heledanahalised. ma ei ütleks, et ristiusku, pigem jõulu-usku, sest kirikus käiakse heal juhul korra aastas. millesse või kellesse eestlane usub? iseendasse või rahasse :/
meil on siin väga võrdõiguslik suhtumine mees-naine tasandil. mina ei ole kunagi tundnud, et mees on rohkem inimesena väärt kui naine (palganumbrites vast küll, aga inimese kui sellise tasandil mitte). ma ei ole kunagi adunud, et poisslaps on väärtuslikum perelisa kui tütar, sellist asja lihtsalt eestlaste hulgas mu meelest pole. või noh, kui sul on 5 poissi, siis jah, oldaks vast tütre sünni puhul rohkem rõõmus ;) 
ja nüüd terendab oht, kus meie sekka hakatakse pikkima tumedaid, moodustuksid täiesti teistmoodi kultuuriruumi ja mõttemaailmaga kodukonnad, mille üle riik kiiresti kontrolli kaotaks. riik on väga liberaalne, iga väike otsus kaalutakse Euroopa seadustega 100 korda läbi, seega konkreetsust ja keelamist ei julgeta rakendada. võibolla isegi tahetakse, aga ei julgeta. või siis mõeldakse, kuidas seda kavalalt teha, et mitte meepotist kõrvale jääda. 
tekiksid tegelased, kes on kasvanud teadmisega, et naine on midagi madalamat, temaga võib teha, mida tahad või et siis naine on omand. üksi see mõte on jube! vastik lausa! praegu räägitakse, et pagulased pikitakse mööda maad laiali, kus nad sulanduksid. Euroopa räägib, et need tegelased nii ei taha ja koonduvad ikka kokku ühte punti - loogiline, mina ka ei tahaks üksi olla võõral maal. samuti ei taha see seltskond tööd teha, lihtsalt pole kombeks. lõunamaal, jah, võibolla nii saab, aga külmal maal peab enese elus hoidmiseks teatavad ressursid siiski olema. kui raha töö eest ei tule, siis võetakse see vägisi, varastades, röövides. ja siis juba läheb põrgu lahti! sest eestlane ei salli, kui temaga ülekohut tehakse - tuleb omakohus ja kõik muud jubedused. seda ma üldse mõelda ei taha, mis sünnib, kui need kuradima neegrid valgete naiste kallale kipuvad. millegipärast on noorte naiste seas mingi oreool musta mehe ümber. mina seda ei jaga - vastik! loodan, et valdav enamus eestlasi mõtleb ikkagi samamoodi ja meil ei ole 20 a pärast pooled tited pruunid laiade lamedate ninadega. neid on praegugi mu meelest juba liiga palju. 
inimlikult on mul väga kahju Süüria sõjapõgenikest. see on hirmus, kui sul pole enam kodu ja maad, kus turvaliselt elada. millegipärast nende vastu mul sellist vastumeelsust pole, kui neegrite vastu, keda lihtsalt Aafrikast raha eest kohale tuuakse. olen vaadanud neid videosid peredest eikellegimaal piiride vahel hirmunult jooksmas ja magavatest lastest rongides kuskil tundmatu riigi vaksalis jne. õudne! kui ma mõtlen, et ise peaks sellises olukorras olema, siis ma vist sureks hirmu ja teadmatuse kätte. neile mul jätkub kaastunnet. tahaks isegi aidata. 
mulle sobib, kui Eesti võtab omale aidata peresid, kes on reaalselt sõja eest põgenenud või lapsi, kes on oma pere kaotanud. ma arvan, et minu südames oleks vajadusel kindlasti see ruum, et oma peres üles kasvatada üks mandlisilmne laps. sellest ma saaks aru, et kui on häda käes, siis peab aitama! aga mustal mandril on hädad kõik iseenda tekitatud. jah, suures osas on valge inimene selles süüdi, aga olgem ausad, aastakümneid on mööda läinud, oleks aeg ka ise vastutust võtta ja oma riigid ree peale seada. 
nii et jah, loodan südamest, et kogu see teema ei muutu meil nii aktuaalseks, kui see juba väga lähedal on ja meie riigiisadel on eestimeelsust, et see jama karmilt ära lahendada.
edit: panen siia lõppu ühe minu mõtetega hästi haakuva kirjatüki Marileenult, mis ütleb ka ilusti, miks ma võõraid meile juurde ei taha. miljon on nii väike rahvaarv, rohkem võõraid me lihtsalt välja ei kannata, kui tahame rahvuse kui sellisena püsima jääda!

esmaspäev, 25. november 2013

jonni taltsutamine

elas kors väike tüdruk, kes oli otsast-otsani jonni ja viha täis. Ta sai ka ise aru, et nii see jätkuda ei saa, aga ometigi ei osanud ta kuidagi muudmoodi enda soovidest märku anda. Tema õnnetu ja juba peaaegu kurdistunud ema oli sadu ja sadu kordi küll rahulikult küll riiuga seletanud, et selline teguviis ei ole pisikesele preilil sobilik, kahjuks tulutult. Kord karjus laps põrandal väherdes, et sa oled halb emme, kui ta enam kuuendat multikat vaadata ei võinud või paugutas uksi ja kiusas sihilikult õde, sest too polnud koheselt loovutanud näritud mängukonna...
Siis katkes ema kannatus ja ta kaebas lapse isale ära. Isa arvas alguses, et ema hädaldab niisama ja kui tuleb, siis vaatab. Nii sündiski. Laps jonnis ka isaga vahetpidamata, kuigi temaga on lood tavaliselt teised. Isa kannatus katkes pärast teist päeva (kuigi ema oli seda juba aastaid kannatanud ööl ja päeval) ja ta rääki lapsega. Rääkis pikalt, laps kuulas. Ei teine laps ega ema ei kuulnud nende jutuajamist, aga sellest hetkest midagi muutus. Laps mõistis, et jonniga ei saavuta ta midagi või kui, siis otse vastupidist. Ta hoidis end jõuga tagasi, et mitte jonnida ja seda pingutust oli nii koomiline vaadata. Aga ta saab hakkama ja hoiab mõistlikku joont edasi :) ja emal on sellest nii hea meel. Imelime on see isade ja tütarde suhe!

laupäev, 2. november 2013

Mirjamson

eile oli päev, kui lasin kassi kesksoostada. kurb on olla. 
ühest küljest on arusaadav, et see tuli ära teha, teisest küljest naisena on seda väga raske mõista, et nii tegema peab... või noh, ei pea ju, aga need isaste kasside hordid meie maja ümber tundus juba ilmselge liig ja kui nii hakkabki iga mõne kuu tagant olema, siis see ei ole ka väga hea variant. kusjuures need isased on nii ülbed! neil on ikka konkreetne siht silme ees ja isegi hari ei aja neid minema - istuvad ülbelt terassil laua peal ja vahivad tuppa. ole nagu vang iseenda kodus :( ju siis eriti nurr miisu on meie Mirrist sirgumas... aga nüüd on lõpp, päris lõpp. 
isast kassi omades ei tundunud kastreerimine nii hull või lõplik tegevus. aga ju ma siis ei osanud kaasa tunda. emase loomaga nagu teine asi.
õnneks protseduur ise läks kenasti, taastub ilusti, haav kena ja kass tegus. õue nurub hirmsasti, aga ei saa veel lasta. lahtiseletatult tähendab too kenast seda, et sai palgaldatud ka kiip, millega anti kassile pass, kuhu peaks kõiksugu temaga tehtud toimingud sisse kantama. vaktsiinid ja muu. 
väike seik ka: viin mina kassi kohale, panen puuri. küsin, millal järele võib tulla, öeldakse, et mõned kassid veel järjekorras, ikka paar tundi peab ootama ja siis umbes tund läheb protseduurile. mina siis räägin, et teate, ta on kuri, eelnevad arstilkäigud on kõik teda järjest kurjemaks muutnud, ootamine ei ole hea. ja et mul oli aeg kokku lepitud, oleks võinud siis helistada, ma oleks ta hiljem toonud. vastati hajameelselt ja-jah, kuid lubati õigeaegselt ette võtta. kusjuures nii tehtigi, sest ma olin õigel ajal kohal, mul on kuu aega ette kokku lepitud ja ju ma siis paistsin koos lapse ja kassiga piisavalt ähmi täis. lähen siis kassile järele ning sealne töötaja hakkab seletama, kuidas Mirr kõik töötajad lõhki tõmbas, isegi arsti läbi kinnaste... NO KAS MA EI ÖELNUD TEILE, ET TA ON KURI??? ega ilmaasjata ei öelda, et kuula inimest, eks ;)

neljapäev, 7. märts 2013

tõeline Eesti film

vaatan praegu lastega minu lapsepõlve lemmikseriaali "Pätut." nii tore, et seda jälle näidatakse, täpselt meie kodu teema praegu.
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. seoses seal isa mängiva Tõnu Ojaga meenus mulle üks õudne Eesti film, mida hiljuti vaatasin. nimelt "Kirjad Inglile." tausta ma ei kontrollinud, nime järgi tundus normaalne laupäevaõhtune meelelahutus. seda see kohe mitte kindlasti ei olnud!
mis teil muidu Tõnu Ojale mõeldes meenub? mulle isiklikult ongi ta olnud selline tore näitleja, kes vahvaid rolle teeb - "Sügises" Bruno Benno Bernhard, Pätus isa, jne. Tallinna teatrisse ma ei satu, seega igapäevast lavatööd ma tema puhul ei tea.
pärast toda õnnetut laupäevaõhtut ei meenu mulle mitte eelmainitud rollid, vaid heegeldatud mütsiga hull tüüp - Jeremia Juunas Kirotaja, kes oma psühhiaatri magatamise eest herilasetriibulised sokid saab ja sürridele performentsitele omateadmata satub. pärast seda herilasesokkide stseeni ei tahtnud me mehega üksteisele mitu päeva liiga lähedal viibida...  
panen teile väikese tutvustuse ka, siis saate aru, mida ma mõtlen:  http://vimeo.com/18962386 
ETV on võtnud oma südameasjaks nädalavahetused "meeldivalt" lõpetada. oleme veel näinud "Seenelkäiku", "Taarkat", "Täna öösel me ei maga", "Meeletut", "Kuldrannakest", "Sügisballi", "Mina olin siin", "Punast elavhõbedat". Jah, kallid sõbrad, see on väike osa maksumaksja raha eest saadud kultuuripärandist, mis aja loo sisse jääb. tekib küsimus, kes otsustab raha jagamise, kas nad loevad ka, millele raha küsitakse ning kui pilves nad ise parasjagu seda tööd tehes on?
Taarkat ma soovitaks, kuigi väga paha maitse jäi suhu, aga kõik muu, no ma ei tea :/


reede, 7. september 2012

muutuste aeg

olgu see siia ka kirja pandud ja välja öeldud: tulin töölt ära.
juba pikemat aega on mulle tundunud, et see töökoht ei paku mulle enam väljakutseid ning ma ei too ka ise sinna lisaväärtust juurde. eelkõige tekitas sellise tunde ümberkorraldused minu lastega kodus oldud aja jooksul. pabermäärimise hulk oli vahepeal hullusti kasvanud. mul tekkis tunne, et ühe kliendiga tegelemise puhul tuleb täita 10 paberit või avada samapalju erinevaid dokumente arvutis ja igale poole praktiliselt sama jutt kirja panna. ja nii päeva jooksul vähemalt 10 x järjest. Juhe jookseb täitsa kokku, aga tulemust nagu ikka pole - raban päev otsa tühja ja ikka on liiga palju teha. 
nii juhtuski, et kui isa firmas tekkis olukord, kus hakati mõtlema uue müügijuhi-asjaajaja peale, siis ma spontaanselt teatasin, et pole vaja otsida, ma tulen ise. pärast seda lühidalt lauset tundsin, kuidas raskus õlgadelt kadus ja kõik hetkega paika loksus. see oli nagu väljapääs pikast pimedast tunnelist, kus ma pikalt ekselnud olin. loomulikult on mul omad kahtlused isaga koos töötamise pärast, aga ma arvan, et mida rohkemma asjadele pihta saama hakkan süsteemiga tutvudes, seda rohkem  ta pensionile mõtlema hakkab :) vähemalt selline ta plaan on. 
ma olen viimasel ajal palju mõelnud olukorrale, et ühest küljest ma hülgan oma identiteedi sotsiaaltöötajana, kes ma viimased 10 aastat olnud olen. kui siia lisada veel 5 aastat õpinguid, siis on kahju küll. teisalt aga, kes ütles, et eluaeg peab sama tööd tegema? eriti veel, kui see amet sai valitus 18-aastaselt ülikooli sissesaamistulemuste järgi, mitte südamekutset arvestades. nii noorelt inimeselt ongi liiga palju tahta, et ta teaks, mida terve elu teha tahab. mina ei teadnud paraku. siis kui kool hakkas läbi saama, tõdesin, et see pole päris see ja mõtlesin, et mulle sobiks selline ringisebimise-asjaajamise-läbirääkimiste töö palju paremini. nüüd saan siis seda proovida. 
teate mis töökoha vahetamise juures kõige hullem on? see, et kolleegid, kellest 10 aastaga sõbrad on saanud, jäävad maha :( ikka väga kurb on neist lahti lasta. me oleme ju 10 aastat oma elusid jaganud, osadega ka koolipinki. kõik hea ja halb, mis on olnud, oleme koos läbi teinud, tugevamaks ja ühtsemaks saanud. ja halba on selle asutuse juures üksjagu olnud. ma detailidesse ei taha hakata laskuma, aga peamised asjad, mis seal töötamise väga jamaks muutsid, olid kindla seljataguse puudumine ülemuse poolt ja juhtkonna üldine üleolev suhtumine. vähemalt selline on minu mulje. palgast ma parem üldse ei räägi. ja kui pooled osakonna töötajad ütlesid mulle lahkumispeol, et nad tahavad ka ära minna või otsivad lausa uut töökohta, siis on asi ikka organisatsiooni tasemel mäda...
sildu enda järelt ära ei põletanud, käin väikest viisi endises töökohas kohakaasluse alusel 1 x nädalas tööd tegemas. just seda osa, mis mulle kõige rohkem meeldib :) loodan, et see saab nii jätkuda pikemalt kui 1-2 kuud. kui mitte, küll siis elu uusi võimalusi toob. 
tulevikku vaadates näen end hommikuti rahulikult lapsi valmis seadmad, neid lõbusasti lasteaeda saatmas. seejärel saan ise koju tagasi tulla, rahulikult kohvi juua ja susside sahinal II korrusele tööle minna :) just-just, mu uus töökoht saab olema samas majas, kus me elame. seda ma ei karda, et töö koju kaasa tuleb, sest seal on kombeks uks kell 16.00 kinni keerata ja järgmisel hommikul kell 9.00 vaadata, mis edasi teha. ühesõnaga tööpäev on lühem, lapsi ei pea hommikul vara taga sundima ning alati on võimalik päeva jooksul kontorist ära käia, kui vajadus tekib :)
hetkel lähen puhkan oma minipuhkuse nädala viimast päeva edasi, et esmaspäeval uutele väljakutsetele selge peaga vastu minna.
minu soovitus kõigile, kes tunnevad, et praegune töö midagi ei paku - võimalusel tuleb muutuste otsus ära teha, teate, palju kergem hakkab!

neljapäev, 19. aprill 2012

liiga kaua

kuidas aru saada, et mees on kaugelt liiga kaua kodust ära olnud? aga palun, väike valik on siin, mida lapsed räägivad:
"kui issi koju tuleb, siis ma teen kalli ja musi ja hoian kõvasti-kõvasti kaela ümbert kinni" 
Karina mõtlikult mööduvaid autosid vaadates: "ma soovin, et issi ei peaksi enam tööle tagasi minema"
"kui me ühe öö ära magame, siis tuleb issi külla
see viimane sõi mul küll hinge seest  ja võttis pisara silma. mis vaene põlvkond see selline on, kus lapsed näevad oma isasid paar korda kuus? meie peres kestab selline hullumeelsus tavaliselt kevadel ja hilissügisel, kui sõjaväelised suured metsaõppused on, aga enamikes peredes on see argipäev. võib-olla on nii isegi lihtsam taluda, kui kogu aeg ongi ühetaoline rutiin. samas on ikka jube alandav küll, kui laevas peavad mehed põrandal maas magama ja neil pole enam mingit eneseväärikust. seda ma õnneks ette ei kujuta, mis tingimustes see meeste jõuk väljamaal elab. siinsed pereemad on tegelikult sama rakses seisus, sest kurta pole kellelegi ja kogu vastutus kõigi ja kõige eest on sul enda kanda. samas ma tean, et on ka naisi, kes väidavad, et nii ongi parem, sest siis on suhted korras. no see pole ju siis enam mingi suhe, kui üksteise eest peab välismaale põgenema, või kuidas?
endast rääkides saab mehe puudumisest aru pingete kuhjumise (loe: kannatlikkuse puudumine laste lolluste puhul), to-do listi koletu pikenemise ja unevõla suurenemisega. tegelikkuses tahaks lihtsalt kaisus lebotada ja mitte midagi teha.
hetkel on see õnnis hetk lõpuks käes, nii et net läheb kohe pimedaks ;)

laupäev, 25. veebruar 2012

ajud kärssssavad

küll see otsustamine on raske :( muudkui kaalu ja vaagi üht- või teistpidi, ikka on selline nokk kinni-saba lahti tunne...
teemaks on ikka oma maja ost. lubasin ükskord põhjalikumalt seda teemat lahata, nii et siit see tuleb:
ma olen viimased 1,5 aastat pidevalt jälginud Pärnumaa kinnisvaraturgu maja soetamise pilguga. Pärnu linna ja ~20 km raadiust. kuna me ise suuremat sorti ehitajad pole, siis vaatasin selliseid maju, kus katus-aknad vahetatud oleks ja seest ka just sealaut vastu ei vaataks. nende hinnad on müstilised, isegi seest täiesti kohutavas seisus maja eest tahetakse ebanormaalseid summasid :S 
kohe alguses jõudsin järeldusele, et tõenäosus oma maja ostuks laenu saada on nullilähedane, kui meil pole lisatagatist (ja meil pole seda tõesti sõrmenipsutuse peale kuskilt võtta. praegune elukoht pole meie oma, kuigi üüri maksma ei pea). kinnisvara hinnad on endiselt väga kõrged, eriti kui silmas pidada tavalise eestlase tavapärast palgataset. Tallinn ja välismaal töötajad jätan siit välja, eksole. Pärnu mõistes on mul naise kohta normaalne palk vist. laenunõustamisel mõtlesin pidevalt, et kuidas mõned aastad tagasi neid 2-3-miljonilisi laene anti?! või pigem võeti. ega kedagi ei saa keelata, isegi neid mitte, kes kaugemale tänasest peävast ei mõtle. ühesõnaga - kinnisvara-palga suhe on paremaks läinud, aga väga paljudele ettepoole mõtlevatele tavakodanikele ikka kättesaamatus kauguses. eelpool mainitud tingimustele vastav maja maksab Pärnu kandis nii palju, et sellist laenu ei saaks me isegi siis, kui samalaadne tagatiseks oleks panna.
kui see tee sai läbi käidud, siis jõudsin pankrotivarade juurde. liiga paljud pered on just tolle uisapäisa laenamise pärast oma kodudest nüüd ilma jäämas - neile on välja kuulutud pankrot. pank müüb maju madalama hinnaga. ja ka sellise hinnaga ei saa müüdud, sest potensiaalsed ostjad, nagu meie, ei saa täna piisavalt laenu... ja hind muudkui kukub, kuni ükspäev keegi siiski ostab. ost toimub enampakkumise korras, mis on veel üks jama värk. kunagi ei või ju kindel olla, et tuba sel päeval soovijaid paksult täis pole, kuigi eelmisel korral ei tahtnud objekti keegi.
kui too pankrotivarade turg mulle avanes, alustasime majade läbikammimist. ma ei suuda enam kokku lugeda, palju me neid vaadanud oleme, aga see arv jääb 10 ja 20 vahele... ütleme nii, et pildi pealt on alati kõik PALJU kenam. sisse astudes tahtsin enamikest ruttu välja tagurdada, mõnest ka jooksuga. sellest ma parem üldse rääkima ei hakka, kuivõrd mõtetud on Pärnu maaklerid. ükskõik, kellega kontakti võtad, ikka on tunne, et ma segan ja müük on viimane asi, mis teda huvitaks! kuni viimaks, tuli maja ja inimene, kes inimväärselt käitus ja kenasti nõus oli objekti näitama, infot andma (pankrotivara puhul ju omaniku käesti midagi küsida pole mõtet, sest kes ikka tahab vägisi oma maja müügile kaasa aidata). 
Majal on tõesti jumet, hind on suht normaalne ja koht on kaunis. kinnistu on suur, tee on lähedal, kuid müra õue ei tule. ikka talukoht kohe :) Pärnust 20 km. teha muidugi on ka, maja juures vähem, kõrvalhoonete juures oi-oi kui palju!
hetkel on to-do list selline:
  • majale uued aknad (~20000€)
  • ahi-pliit sisse ehitada (~4000€)
  • üks renoveerimata tuba kunagi lähitulevikus elamiskõlbulikuks teha (teadmata summa raha)
  • II korrus praeguse pööningu näol välja ehitada (nii umbes pensionipõlves vist. vaja treppi, põrandat-seinu-lage - kõike ühesõnaga)
esimesed kaks punkti tähendavad sissekolitavust, teised on pigem laiutamise küsimus. ses mõttes suht vähese vaevaga saab elama hakata. WC ja dušširuum kaasaegsel tasemel, toad remonditud. :)
ja nüüd ülejäänu:
  • 111-aastase aida katus maha võtta, palgid paigale tagasi seada, uus katus panna - täielik taastamine ühesõnaga
  • kõrvalhoone katuse parandamine, veel parem kui uue panemine (pinda on seal umbes miljon :S)
  • kõrvalhoones veel vahelae parandus
  • seina sirgeks ajamine
  • saunaruumine renoveerimine
  • vee hoonesse uuesti sisse toomine
  • elektri majast kõrvalhoonesse vedamine
  • jne. pigem on vaja katused ja konstruktsioon kindlustada, et edasi ei laguneks. kui jaksu pole, siis võivad nad ju niisama seista praegu.
  • telliskiviseintel ja köetava lagunenud klaaskasvuhoone lammutamine
  • õueala läbitavaks muutmine (praegu pole keegi 6 a hooldanud)
  • TEE LÄBITAVAKS MUUTMINE (200m)
  • lisaks vee vana viljapuuaia korda säädmine või uute põõsaste-puudega asendamine
  • põllumaa tekitamine maasikate ja muude aiasaaduste jaoks (kes siis maal elades ikka poest ostab!)
  • uue kasvuhoone ehitus
ma praegu rohkem ei pikenda seda nimekirja igaks juhuks, muidu hakkan kärssssamise asemel täitsa põlema.
rahulolev olen ikka ka, aga hirm on suur. ma pole ju kunagi pidanud eriti oma heaolu pärast muretsema, sisuliselt on mul olnud 30 a lapsepõlve heade vanemate abil. majaost on aga puhtalt meie pere asi, see pole vanemate toetusele rida. teine teema on veel tugivõrgustiku puudumine s.t. meil pole õdesid-vendi, kes aitaks mingid suuremad asjad hoogtööpäevaku korras ära teha (no mingi asja lammutus näiteks), peame kõik kahekesi tegema. nõu pole ka eriti kelleltki küsida, kes väga pädev oleks. isa ja äi muidugi teavad palju, kuid kaasaegsetest materjalidest mitte niiväga. 
see otsuse vastuvõtmine on nii krdi raske.
jutt sai pikk ja rohkem endale suunatud, aga eks see mu päevaraamat olegi siin ;) andke hääd nõu, kui on, eks!