Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers
Kuvatud on postitused sildiga trenn. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga trenn. Kuva kõik postitused

teisipäev, 30. mai 2017

väsinud treener

eelmises trennis juhtus üks väga veider lugu. nimelt oli oma treener väljasõidul ja trenni andis asendustreener. antud isik annan samas kohas teist trenni ja seal käib ka palju rahvast. mina ei ole osalenud ja nüüd tean ka, et polegi mõtet.
ühesõnaga -  vesiaeroobika on nagu aeroobika ikka, tehakse muusika saatel koordineeritud liigutusi. vees on see üles ehitatud lisaks kiirele siblimisele ka kerge jõutrenni peale, no et asjast kasu ka midagi oleks. 
punt naisi oli tol õhtul valmis (mõtlesin veel enne trenni, et ei tea miks nii palju tavakäijad puuduvad. päeval oli meilile tulnud teade treeneri asendusest) ja läksime. aga paraku suurt minekut ei toimunud, sest puudus kava, hoog ja jõud. ma ei eeldanudki, et teine inimene teeb Anu kava, arvasin, et ehk ta annabki oma trenni, aga ta püüdis siiski vesiaeroobikat anda. poole peal vaatasid naised üksteisele juba nõutult otsa, sest liigutamine oli suht sihitu, kordusi oli vähe ja mingi hetk treener lihtsalt istus ja puhkas, ise näost kaame... mul hakkas korraks lausa hirm, et kukub kokku. meie siis tuttava muusika saatel lasime õigeid harjutusi edasi ja proua sai ka uuesti kargu alla, aga viimased 10 minutit rääkis muudkui, et sirutame ja lõdvestume :/ kui 1/3 trennist lõdvestuda, siis pole nagu päris see. 
kas Pärnu on tõesti nii väike konnatiik, et pole noori energilisi treenereid võtta või on veetrenn midagi sellist, mida treenerid ei taha anda?

reede, 21. aprill 2017

vesiaeroobika, kas ainult muttidele?

käin mina vesiaeroobika trennis eksole. alustasin ~15 a tagasi, vahepeal ujusin niisama, nüüd siis jälle naasesin oma vana armastuse juurde mõned kuud tagasi. trennis käin Tervise Paradiisis, treeneriks Anu Taveter (ja kui te mõtlete, et ta on hullult Andrus Veerpalu moodi, siis jah, nad on õde-venda). 
no ühesõnaga, mul on tunne, et vesiaeroobika pole enam see, mis oli 10-15 a tagasi just koormuse osas. ometigi olen mina 15 a vanem ja arvatavasti ka selle võrra vähem võimekas. tunne on aga vastupidine... nagu käiks vesivõimlemises :/
eelmises trennis oli mul suisa külm, terve trenn mõtlesin, et millal nüüd see hetk tuleb, kus pulss üles läheb ja natuke sooja saab. seda hetke ei tulnudki :( ja siis ma ujusin treeneri juurde uurima, kuidas saaks koormust suurendada trenni käigus, et sellest midagi kasu ka oleks. Anu on hästi päikeseline ja heatahtlik inimene, esiti natuke ehmus ja siis andis mõned nõuaended, kuidas rohkem koormust saada. 
ma saan temast ka aru - tennis käivad valdavalt 50-60-aastased prouad, eks minuvanuseid ja noori on ka, aga 30-st naisest mingi 20 on sellised vanemad. kui ma aastaid tagasi alustasin, siis olid pigem 20-30-aastased noored. miks see dünaamika nüüd muutunud on, ei tea. igatahes on. ja kui publik on teatud vanuses, siis tuleb vastavaid kavu ka koostada, et kõik hakkama saaksid ja meeldiks jne. aga MULLE ei meeldi, kui trenni lõppedes on mul põsed sama valged, kui külma vette sukeldudes!
igatahes, minu jutuajamisest treeneriga oli kasu, sest eilne trenn oli hoopis teine tera! ütleme nii, et kui tavaliselt need daamed leiavad trenni ajal veel omavahel aega juttugi ajada, siis eile oli tempo nii peal, et hädavaevu jõuti järge hoida ja basseinist väljaronimine võttis mõnel ikka põlve tudisema. seda, daamid ja härrad, nimetan ma trenniks! loodan südamest, et taoline tempo jätkub ja mul on igast trennist tulles mõnus väsimus sees :) 

neljapäev, 23. märts 2017

mussi kah

ma hakkasin eile seda trennijuttu tegelikult hoopis ühe teise teemaga seoses mõlgutama, aga kirja sai midagi muud :D nüüd siis vigade parandus ;) 
olen vaadanud aastaid, et päris trenniinimesed käivad trennis alati klappidega, ehk nad kuulavad trennis mingit muusikat. võibolla mõni kuulab Vikerraadio järjejuttu ka, kust mina tean. aga põhiline on, et kõigil on klapid peas ja nad kuulavad midagi muud kui looduse helisid. 
ei saanud sellest kuidagi aru. loodus on ju imeliselt andekad helilooja. oi, kuidas mulle meeldib tuul ja selle erinevad varjundid! samas on ka linnulaul väga nauditav, eriti kui on mitmekesisus. vahel on kõrvulukustav vaikus ja ka seda on huvitav kuulata. seega olen ma olnud kindel, et mina küll trenni klappe pähe ei pane. ma olen muusika suhtes väga kapriisne ka muidugi... 
nüüd söön oma sõnu nii mis ludiseb, sest ükspäev, kui oli see viimane kohutav lumetorm, aga mulle tundus, et 10cm lumes on jummala ok sumpama minna, siis mõtlesin, et ei viitsi seda tuule ulgumist kuulata. oli selline Vennaskonna tuju peal. 
ja mida ma avastasin - muusika saatel on trenni teha suurepärane!!! mõtted uitavad kuskil hoopis mujal, kui valutava põlve või liiga pikana tunduva tee peal :) nüüd mul ongi erinevad vahvad nostalgilised trennid. on olnud Vennaskond ja Smilers ja Termikad ja Tubekad ja JMKE jms. Rammsteinist rääkimata ;) ütleme nii, et palju lõbusam on ja kiiremini läheb ja tõesti ei pea mõtlema, palju veel jäänud on või kas käpad juba kanged.
üks tiba negatiivne tulem on sellel ka - aju ei puhka. muidu trenni ajal ei ole aega millelegi muule mõelda, aju mõtleb ainult liigutuste peale. ehk ma lülitun välja igasugu tööteemadest, lastest, kodust, kõigest. nüüd aga ma mõtlen jälle trenni ajal. lähen ikka täiega uitama, kuna olen sellist nostalgilist nooruspõlve mussi kuulanud, siis peamiselt tagasi teismeikka, aga ikkagi. huvitav, mida edaspidi kuulama peaks, et aju ikka nö välja lülitatud oleks?

kolmapäev, 22. märts 2017

you cant out-train a bad diet

ma ei ole pikalt trenniinimene olnud. laiskus ja kõik muud hädad, eksole. nüüd jälle nagu natuke olen :) ma olin täiesti ära unustanud, kuiväga see mulle meeldib!! vähemalt minu aladel. kui keegi sunniks mind pilatest või jõuharjutusi tegema, siis ma pole nii kindel, et meeldiks. aga samas, mine sa tea, sõltuvus on kiire tekkima. aastaid tagasi avastasin, et kui ei saanud trenni minna, siis hakkas nagu halb, emotsionaalselt. toona tegin ujumist, kella ja distantsi peale. nüüd on lihtsalt mõnus end liigutada. aga tõesti-tõesti, nagu lumepall läheb veerema: alustasin 2 x n vesiaeroobikaga, siis tuli 1 x nädalas kepikõndi juurde, nüüd teen 2-3 x kk-i, aga vahepeal käisin juba iga päev. põlv siis andis liiga tugevalt tunda, et iga päev ikka ei saa. 
eile olin umbes poole kk-i distantsi peal, kui enda mõtteid kõrvalt jälgides kuulsin oma peas mõtisklemas, et kui põlv ei kannata kõndimist, siis millega ma saaks selle asendada, et iga päev trenni teha saaks. jõudsin rattasõiduni, mis mulle ka väga meeldib. panin juba peas teekonna ka kokku. siis alles tabasin end mõttelt, et iga päev vist ei ole ikka ok trenni teha. pigem peaks praeguste puhul tõstma intensiivsust või pikendama aega. või ei? ma olen selline loll loom ka, et ühegi targa käest küsima ei julge minna, piinlik... samas see oleks nagu kõige õigem samm, et personaaltreener vaataks asjad üle, seletaks, mis on mis ja siis saaks sihipärasemalt ennast liigutama hakata. aga no ei saa ju, sest häbi on...
lugesin eile üht väga head tsitaati: you can´t out-train a bad diet - täpselt nii on :( et see söömisorgia ka taandumise märke ei näita.
jõudsin trenni juurest toidu juurde. eks need ole omavahel seoses. ja sõltlane on sõltlane - toit või trenn, mõlema puhul on sõltuvus kerge tulema. 

reede, 3. veebruar 2017

tagasi trenni

kui inimene ma-ei-tea-üle-mitme-aasta trenni läheb, on tunne suht veider. esiteks sellepärast, et ammu pole käinud ja alati on selline tunne, et OMG, ma olen kõige paksem ja laisem inimene maailmas; teiseks selleks, et mul pole korralikku varustust (kott, pesemisasjad, plätud) ja kolmandaks hirm, et ma ei jõua kaasa teha. grupitreeningul, noh.
eile oli siiski see päev, kus ma end üle aastate vesiaeroobikasse vedasin. olen käinud erinevates kohtades aastaid tagasi, aga Tervise Paradiisi trenn oli toona kõige tõhusam ja sinna ma käima jäin. nüüd seal ka jätkan, sest aegu on kõige rohkem ja Anu Taveter (Andrus Veerpalu õde, samasugune malbeke ja naeratav, aga väga positiivne) on mõnus treener. 
võin kohe öelda, et mu hirm kõige suurem olemise pärast kadus suht kohe, kui teisi tulijaid nägin ja pärast 20 min. trenni hakkas mul vees tiba külm, seega tempo polnud suurem asi minu jaoks.
teiseks jõudsin ma järeldusele, et ma pole seal trennis mingi 7 + aastat käinud, aga treener on sama. kava on küll teine, aga mul hakkas temast nii-nii kahju. küll on igav aastast-aastasse samu liigutusi erinevas järjekorras näidata. vähemalt vaade on ilus (otse Pärnu rannale). võibolla annab emotsiooni see ka, kui näed, et innustad kedagi või osaleja pingutab/naeratab/naudib ennast. mulle igatahes sobib osaleja roll hulka paremini, kui juhendaja oma ;)
selleks ma muidugi valmis polnud, et vesiaeroobika trennist on saanud keskealiste daamide pärusmaa... keeldun end veel sinna gruppi liigitamast! aga mnjah, 30-st naisest kõva 70% olid sellised 50-sed. ju nende pärast on aeroobikas saanud ka pigem võimlemine... õnneks on TP-s veel teisigi trenne - aqua latino, vesijooks ja ringtreening vees. teen mõned korrad vesiaeroobikat alustuseks alla ja siis proovin selle latino-asja ära. arvata võib, et samm läheb väga sassi, aga proovida ju võib. 
miks ainult vesi? mu põlv paraku ei talu muud. isegi kepikõnd on keskmiselt piinarikas ettevõtmine, kahjuks. seega vesi, mu arm. tegin mõned ringid niisama ujumist ka enne ja pärast trenni. vaat see oli mõnus! enne, kui trennid pooleli jätsin kunagi ammu, käisin lõpus ainult ujumas ja see kasvatas lihast vägevalt ja voolis kõhtu. ju ma mingi hetk jätkan jälle sellega, aga enne tuleb tiba võhma juurde saada. mitte et mul eile raske oleks olnud ja täna pole lihased ka üldse valusad, aga nii igaks juhuks. 10 x kaardi ostsin ka kohe ära, seega rahulikult ja järjekorras.
aga nii mõnus oli :)
siis on mul veel see toitumise mure. mul pole õrna aimugi, kuidas ise õigesti süüa. kui ma olen kaalulangetamisega tegelenud, siis ikka alati on mingi kindel programm ees olnud. ma hetkel tunnen, et selle teemaga on praegu kõik, sest noh, ei suuda pidevalt gramme lugeda ja koguseid mõõta... aga näe, ei tea, mis vahekorras mida süüa. palju milliseid toitaineid tarbija, kaua enne või pärast trenni ei tohiks süüa, mida pärast trenni süüa või palju, jne. kui keegi teab, palun valgustage või siis soovitage head kirjandust/lehti, mis lihtsas inimkeeles kõik ära seletab.

neljapäev, 22. detsember 2016

puhas rõõm

rõõm lastest, omaenda lastest! 
esimene koolipoolaasta on selja taga, esimesed tunnistused käes, tulemused suurepärased. 
kuigi 1. klassis hindeid ei panda, on siiski olemas ametlik koolitunnistus hinnangutega. meil on variandid suurepärane, väga hea, hea. mingit rahuldavat vms. ei panda, ega siis kohe saa motti alla tõmmata värsketelt koolijütsidelt, eksole. mina nägin meie tüdrukute tunnistustel tulemusi suurepärane kõigis ridades välja arvatud kirjatehnika. see oli väga hea. arvasin, et ühel on ainult seal lahtris märge, aga ikka mõlemal. kusjuures, mina pole näinud, et õpetaja käekirja kohta koolis mingit hinnangut oleks andnud (neil seal käibel templid: lilleke,süda, linnuke - hästi, sitikas - vajab parandamist, mitte nii hästi). sitikaid meie majas nähtud pole, ikka kuhjadega lillekesi :) nüüd tuleb see asi siis käsile võtta ja kirjatähti maalima hakata koos lastega. aga muus osas on meie lapsed tõesti tublid ja põhjust rõõmustamiseks on kuhjaga. nad on taibukad, mul on selle üle hea meel. õpetajalt kuulen mitu korda nädalas kiidusõnu, kuivõrd hästi nad kaasa mõtlevad/teevad koolis ja et oskavad kenasti end väljendada. suhted on ka koolis korras. 
Mai kool osaleb pranglimises, Karina on väga tubli, Karita eriti ei viitsi pingutada, aga kui end kokku võtab, siis jõuab ka üle-Eestilisse tabelisse :) lugemine ja arvutamine tuleb lõdva randmega, koduseid töid kontrollime Herr Abikaasaga möödaminnes. kui abi vajatakse, küsitakse ja kõik saab tehtud. see abi küsimise vajadus sõltub paljuski ka puhtast laiskusest :D lihtsalt ei viitsita ülesannet korralikult läbi lugeda. 
rõõmustamiseks on veel palju põhjusi. oleme viimasel nädalal saanud osa selle poolaasta I võimlemisvõistlusest (Slonny Cup), kus rühm esitas uue vabakava. super oli vaadata, kuidas KÕIK ennast kokku võtsid ja tegid oma parima. vanus on sealmaal, kus natuke juba põetakse ka kohtunike ette minemise pärast. kuna tegemist uue kavaga, mida vaid 6 nädalat harjutatud ja konkurendid on 1-2 a vanemad, siis medalit veel ei tulnud, aga ma usun, et kevadepoole tuleb see medal ka ära. saavad oma rivid täitsa sirgeks ja asja rohkem sünkrooni. suur rõõm on vaadata, et kõigil 12-l tüdrukul on rõõm trennis käia ja kavasid õppida. see on nii oluline, siis tulevad ka tulemused, mida nad ise niiväga ootavad. ah-jaa, seniste võistluste parim punktisumma tuli küll - 14,00


samal teemal jätkates: teisipäeva õhtupoolikul vaatasime võimlemisklubi jõulupidu, meie Lepatriinud esinesid koguni kolme kavaga. nii tore on näha, kuidas ka omade seas võistlusrühm välja paistab. neid hinnatakse ja tuuakse ka eraldi välja, et nad teevad väga palju tööd, et tulemused tuleksid. ütleme nii, et uued ilusad trikood sadade läikivate kivikestega annavad ka oma osa, et teiste seast välja paista ;) ja suur rõõm on näha treeneri silmis uhkust ja heameelt. see on parim tunnustus tüdrukutele ja meile, vanematele ka, kes neid pidevalt siia-sinna veavad, kostüüme teevad, dresse tellivad ja lõpututes kogustes soenguid sätivad!
kuna tulemas on jõulud, siis jõulueelne nädal on alati teguderohke: lastel oli teisipäeval klassiga väljasõit Lotte Jõulumaale. heameel on tõdeda, et nad said seal isekeskis ilusti hakkama. kolmapäeval saime osa aga kooli jõulukontserdist, mis oligi üles ehitatud selliselt, et näha läbilõiget kõigi vanusegruppide oskustest laulu-tantsu-pillimängu valdkonnas. mulle meeldis! meie lapsed rõõmustasid meid kolme lauluga kahehäälses mudilaskooris ja ansamblis ning lõpus tegid veel kaasa ühendkoori etteastes. väga ilus õhtu oli!! ja ma olen südamest tänulik, et K-d leidsid tee muusikaõpetaja Margriti koori ja ansamblisse. 
nüüd ongi jõulutunne südamesse pugemas. kõik ettevalmistused hakkavad valmis saama. mul polegi nüüd muud, kui piparkoogid glasuuriga, hani patta panna ja rõõmustada selle üle, et tervel perel on tulemas pühadevaheline vaba nädal, kus me saame teha, mida hing ihaldab või siis üldse mittemidagi :)
ilusaid ja rahulikke, kallid lugejad!! 

neljapäev, 15. september 2016

logistikalabürint

kas teil oli/on ka 1. klassi lastega tunne, et unustate nad kuhugi maha / õigeks ajaks kuhugi viimata / koolist peale võtmata?
mul on viimaste päevadega tekkinud selline paaniline hirm, et ma unustan ja siis seisavad mu kaks väikest koolijütsi kuskil nõutult. või noh, tegelikult ma tean, et ega nad nii nõutud pole ühti - krabavad oma uhked nutitelefonid välja (jah, me ostsime neile nutitelefonid, aga sellest eraldi postitus) ja helistavad mulle nõudlikult/segaduses. 
õnneks elame piisavalt väikeses linnas / selle ümbruses, et autoga on kõik teekonnad 5-10 min. 
miks see tunne mind valdab? aga sellepärast, et logistikat on omajagu. lasteaias oli kindel värk, et õhtul läheb teatud kellaks neile järgi, kulgeme kas koju ja sealt trenni või otse trenni, aga nüüd on võrrandisse ikka mitu uut tundmatut lisandunud ja ma pole veel kõigega harjunud. hea kui ma peast tean, mis kellani kool kestab mõned näited:
E
tunnid kella 12-ni
pikapäevarühm
laulukoor, mis lõpeb kell ...eeeee, vist kell 14
siis nad tulevad ise bussiga mulle töö juurde (jee, ei ole taksojuht, aga võibolla vara rõõmustan ja edaspidi nad nuruvad, et järgi tuleks)
kell 16 trenn, kuhu ma nad viin
kell 17:30 järgi, aga iga päev lepime eraldi Herr Abikaasaga kokku, kes trenni järgi läheb. raudselt ükskord unustame ja keegi ei lähegi...

T
tunnid 12-ni, ise liiguvad bussiga koju
ühel lapsel hakkab ÜLE teisipäeva olema kunstiring (jee ma tean iga kord, kas on või ei...), seega jääb ka pikapäevarühma.
teine laps tuleb siis bussiga koju kohe pärast tunde, ei jää pikka päeva, ja peab kell 15:10 kodust bussile minema, et trenni jõuda kella 15:30-ks. 
see kusntilemb vist tuleb mulle töö juurde ja liigub sealt trenni mingi bussiga (tegelt mul pole õrna ainugi, kuidas see olema hakkab ja kas üldse sel kellaajal siit mingit bussi trenni juurde liigub)
kell 17:30 trenni järgi keegi

K
tunnid 12-ni
pikapäevarühm 
loodusring (ma küll ei usu, et nad seal käima hakkavad, aga ühe kuu katsetavad, sest nad tahtsid). sealt tuleb ise 14:45 lahkuda, bussile kõmpida ja koju sõita. ainult et bussi ei lähe sellisel ajal koju. ma pole veel välja mõelnud, kuidas nad koju saavad :/

jne. 

trennid o n 3 x nädalas, kõigil erinev algus- või lõpuaeg...

ise tahaks ka trenni minna, aga ma tõesti ei tea praegu, kuhu ma selle võrrandisse veel asetan...



esmaspäev, 15. veebruar 2016

kuldsed tüdrukud

kuld! kuld!! kuld!!! lastel endil ka tiba üllatunud näod, eks :D
6.02. 2016 oli päev, kus K-d said oma esimese spordisaavutuste medali. see tuli suisa kuldne! me olime ülirahul ja õnnelikud!! meie all mõtlen ma nii lapsi, vanemaid kui treenereid. 2. võistlus ja kuldmedalid!! mõni rühm treenib aastaid ja ikka ei tule ega tule seda medalit. ütleme nii, et õnnel polnud piire. 
1. võistlus oli nädal enne ja see läks ikka täitsa untsu, juba vaibale tulek oli kohmakas ja üks osa lapsi liikus elemendis valele poole, nii et head nahka ei saanudki loota. kõik olid kurvad. samas realistina ei saagi ju eeldada, et 1. võitlus ideaalselt välja tuleks. 6-aastased lapsed ikkagi. me ju teame, et see aasta on harjutamiseks. teiseks olid konkurendid kõik juba aasta jagu võistluskarussellis osalenud. 
taustaks niipalju, et rühmvõimlejatele korraldab võistlusi Eesti Võimlemisliit ehk siis iga võistlus on mingi klubi korraldada. kuld tuli Otepää lahtistelt meistrivõistlustelt (MV), mida korraldas VK Rütmika. eelmine oli Tallinna MV, tulemas veel Rütmika Kevadturniir ja Elva MV. igav ei hakka :P
mul on väga hea meel, et kokku on sattunud selline punt tüdrukuid, kes on suht ühel tasemel ja soov edasi areneda on olemas. kõik teevad isuga trenni ja on alati valmis uusi elemente õppima. kõik tulevad rõõmuga trenni! ja siis on punt emasid-isasid, kes kõik on nõus igati kaasa aitama kostüümide ja soengute osas. järgmiseks hooajaks on juba nii palju ideid ;) seekord valis õpetaja kiiruga trikoo, aga järgmine kord me proovime kaasa aidata, et ägedam look tuleks :D loodan väga, et kõik jätkavad ka 
tõe huvides märgin veel ära, et mini-kategoorias oligi ainult 3 rühma võistlustules, aga meie lapsed tulid sealt võitjatena välja!! esimesel korral oli 4 rühma. eelmise korra võitjad jäid sel korral kolmandaks... haiguste hooaeg, mis teha. ka meie Lepatriinudest olid 2 haiged ega tulnudki kaasa. minu Karita võistles suisa palavikuga, sest see tõusis enne võistlust, aga ta väga soovis võistelda. kui me juba Otepääl olime, siis ma ei näinud põhjust teda mitte starti lasta, sest ta on esireas ja paaritu arv võistlejaid ei oleks üldse nii hea välja näinud. seda magusam oli see kuld :) 
ma olen nii lõpmata uhke!! aitäh mu kallid tütred!! 

siin on link FB-st, kus kava vaadata saab ;)

kolmapäev, 9. september 2015

K-de trenn ja elukool

trennihooaeg algas, K-del siis :) ikka võimlemine ja sel aastal juba 3 x nädalas. nii et mul vaba päev on kolmapäeval, no ja siis reede-laupäev-pühapäev :)
trennid on sel aastal pooleteise-tunnised, akrobaatika tunnine. mulle tundub, et palju, aga õpetajad on välja valinud 5-7-aastaste võistlusrühma 12 parimat tüdrukut ja nad arvavad, et saavad kenasti hakkama. 
niipalju, kui mina tean, siis 2015/2016 hooajal on vähemalt 4 esinemist/võistlust (esimene juba oktoobris) + võimlemiskooli peod. eks näis, kuidas tüdrukud jõuavad. kui ikka üle jõu käib ja toss väljas näib olevat, lasen vahel poppi ka teha. kas lasteaiast või trennist, eks paistab ;)
emotsioonidest: Karita oli nii elevil, et esimese trenni eel ei tahtnud kodus autost väljagi tulla, kuigi ma rääkisin, et üle tunni on trennini veel aega. arvas, et tema ootab autos :D Karina sättis ja keerutas peegli ees, siis kui oma arust valmis sai, kukkus lihtsalt jooksma edasi-tagasi. ja kui saali uksed lõpuks avanesid, siis mõlemas lihtsalt keksisid suurest õnnest, et trikoo on seljas, juuksed krunnis ja trenn algab! nii vahva oli nende õnne vaadata - küllap on nad õiges kohas.
seoses trenni ja koolieelse aastaga on mitmeid mõtteid tekkinud, kuidas K-des iseseisvust tekitada. nad on ikka suht paanika osakonnad, kui ise midagi otsustama peab või kõik ei lähe nii, nagu eelnevalt läbi on räägitud. meie viga, loomulikult! liiga nööri mööda oleme neid kasvatanud. ma ju näen, et nad ise tegelikult tahavad rohkem ise asju otsustada. ninakesed lähevad nii mõnusasti püsti, kui millegagi hästi hakkama on saadud. Herr Abikaasa on meil selline kanaisa, et anna olla... seega, mul on mul plaan. ja-jah, on küll! :D esiteks tekitan miski (nupu)telefoni, millega meile helistada saab ja siis õpetan neid vahete-vahel pärast trenni bussiga koju tulema. vaatasin, et aega jagub parajasti, üle sõidutee minema ei pea ja lõpp-peatus on meie peatus, nii et suurt ohtu pole ;) ma arvan, et nad saavad vabalt hakkama, eriti kui alguses luban neile ise autoga bussi sabas sõita. hiljem siis viin nad trenni ja saan ise kohe kimada koju ahju kütma vms. kui nad nüüd natukeseks üksi koju ka jääksid, siis võib nad täitsa kooliküpseteks lugeda. lugemised-kellatundmised on ju selged. aga aega on :)
enda trennist niipalju, et kuna laste trenn toimub uues Koidula kooli võimlas, siis loogiline mõte tundus olevat ise samal ajal ujuma minna Koidula ujulasse, aga ei lasta :( seal on laste trennid kella 19-ni. väga pettunud olin. nüüd siis kõndimine 1,5 h. pole ka paha.
huvitav aasta ootab ees. 
sellest ma rääkida ei taha, et lasteaias põhiõpetaja otsustas just nüüd ja kohe töölt lahkuda, nii et kooliks ettevalmistus ripub õhus praegu. lootust septembris kedagi uut ja NORMAALSET leida, ei ole... no on inimesed :/

reede, 5. juuni 2015

Võimlemiskooli Rüht hooaja kokkuvõtteks

Võimlemiskool Ryht kevadpeol 01.06.2015 esines Lepatriinude rühm hüpitsakavaga, muusikaks Londoni sümfooniaorkestri Angry Birds.
mul on suur rõõm, et K-d on leidnud endale trenni, mis neil silmad särama paneb. rõõmu ja entusiasmiga minnakse igasse trenni, sellest räägitakse innuga ja näidatakse uusi oskusi ilmse uhkusega.
minu arust on mõlema tugev külg akrobaatilised elemendid - tikksirgete jalgadega ja ühel käel hundiratas on nende leivanumber, küünal on ka super, sild tuleb kenasti. praegu käib neil omaalgatuslik töö, kuidas seisvast asendist silda visata, pakun, et lähima nädala jooksul saab see selgeks ;) trennis õpitavad võimlemiselemendid tulevad neile kergelt, vahel vaatan, et isegi keerukamaid võiks pakkuda, ju järgmisel aastal.
kunstiline külg on ka kena, varbad sirutatud, sõrmed graatsiliselt, selg nõgus. kuna grupp oli sel aastal väga suur (18 last), siis õpetaja lihtsalt ei jõua igaüheni ja sügavat kunsti ei saa ju kõigilt 4-7-aastastelt nõuda. mulle tundub, et lihtsalt tuleks rääkida kava korra muusikasse, mitte pidevalt 1-2-3-4 lugeda kaasa. laps ju kuuleb muusikat, minu meelest on kergem muusikasse teha, kui ainult lugedes. aga mis ekspert mina oleks :D eks edaspidi annan omapoolseid soovitusi ;) 
eelviimases trennis pidas õpetaja mind veel kinni ja kiitis ekstra minu tüdrukuid. tublid ja osavad ja töökad ja andekad. olen nii lõpmata uhke ja tänulik, et lapsed nii tublid on ja et õpetaja seda mulle ütlema tuli. terve aasta suht nüri sõitmist ja rutiini sai kohe kuhjaga tasutud!! 
trenni, muuseas, on nii kõvasti tehtud, et varvassussid on läbi kulunud :D

kolmapäev, 8. aprill 2015

ratastel

kuna uued rattas nihelevad ootusärevalt kuuris (ja nende omanikud kojusõidul autos), siis pidi neid ju suuremale proovirallile viima ;)
kuna ilm oli õhtupoole ilus, siis läksime kolmekesi rallima. mis nüüd viga sõita, kui kõigil on suuremad rattad ja käigud :) lisaks veel uus kergliiklustee. 
mulle küll maanteemüras ei meeldi sõita, aga K-d tahtsid väga sileda asfaldi peal ringi tuhiseda. Pärnu linn ei suvatsenud kahjuks 1 km pikkust juppi eelmisel aastal valmis ehitada, et Jaansoni rajale edasi saaks linnapiirist, seega keerasime mitte tagasi, vaid jõe poole Tammiste metsarajale . Õigupoolest jõudsime sinna kogemata, kui jõgi oli äkitse elamurajooni lõppedes vastu tulnud :) Varem pole ma sinna kunagi sattunud. Ma ei viitsinud tagasi sõita, lootsin, et jõuame mööda seda teekest oma külla tagasi, aga valisin laiema metsaraja, mis viis meid põhimõtteliselt Hooldekodu juurde tagasi... ja sealt siis kimasime mööda kergliiklusteed tagasi koju. mingit endomondot mul töös polnud, aga kui täna arvestasin, siis sõitsime umbestäpselt 7 km  :)
too metsarada iseenesest on tore, tee on sõidetav ja infotahvlid on täitsa huvitavad. tegime 3 peatust, kus lapsed jalgu puhata ja jänesekapsaid nosida said. kohtusime sammalpehmete metsalagendike, värske rebasehaisu ja hulgaliste laululindudega varakevadises metsas. jõe ääres avastasin igati kena RMP lõkkeplatsi piknikualusega ja väga palju ilusaid jõevaateid männimetsa vahelt. varasemalt pidime rattasõitudel iga mõnesaja meetri järel puhkama, sest kaua sa ikka tillukesi rattaid lühikeste väntadega edasi kerida jõuad, eksole. nüüd on ikka hoopis teine tera!
matk läheb lähiajal kordamisele, et ka sinililli ja ülaseid leida.

reede, 12. detsember 2014

kutsun võimlemispeole!

Võimlemiskool Rüht esitab sel pühapäeval, algusega kell 18:00, oma talvekavasid. Tulge vaatama Pärnu Spordihalli, piletiprii! Esinevad kõik rühmad - see tähendab, et minu väikesed Rapuntslid ka Lepatriinude rühmaga (vihje siin).
Kes nüüd mõtleb, et jama, siis see on tiba valearvamus ja tasub kohale tulla, et vastupidises veenduda. Olen külastanud Koolitantsu ja Gymnafesti ning teate mis - võimlemine on kordades ilusam vaadata juba nende kostüümide tõttu :)  Ja teades, mis töö selle kõige taga on, siis müts maha (suured käivad 5 x nädalas trennis vähemalt)
K-d said eile uhiuued võimlemistrikood (vaarikaroosad!) ja seelikukesed selga ja esimese trennigi nendega tehtud. selg läks kohe rohkem nõgusaks ja spagaat tuli nagu iseenesest välja :) Ma kohe ei jõua seda pühapäeva ära oodata!

esmaspäev, 17. november 2014

kasvavad raginal

miks ma imestan, et nr 116 riided K-dele enam selga ei lähe, kui lapsi mõõtes saime pikkuseks 118,5 ja 117,5 cm ning kaalunumbrid olid 21,4 ja 20,8 kg 5,5-aastaselt. kribu ikka kribum :D kuigi kumbki pole mingi kribu.
tegin suure garderoobi sorteerimise ka eile - hullumaja puhvet! viskasin välja 2 suurt kotitäit väikseks jäänud riideid (enamus kaltsud, mida olin ma ei tea miks alles hoidnud. mis sobilikud vast ainult kaltsuvaibaks veel). selle askeldamisega seoses sooviti tungivalt selga proovida peokleite, mis parajaks saamist ootavad. trenniskäimise tulemisena on tekkinud olukord, kus käisteta kleit on nagu natuke õudne, sest piitseps on võimas :) mõtlen tugevalt varrukate :D six-pack on ka olemas! jaa, ma olen väga uhke, et nad tahavad ja viitsivad füüsilist teha ja et me oleme Herr Abikaasaga  sedaviisi toimetanud, et loodetavasti tulevikus on K-del soov ja harjumus trenni teha. kui pooleteistaastastega iga jummala päev ikka 1-2 km kõndida, siis on sellest tulevikule mõeldes kasu!
ise olen ikka emalt-isalt küsinud, et miks mind kuhugi trenni ei pandud. on öeldud, et aeg oli teine. kahju... tegelikult ju oli nii tennis kui ujumine kui sõudmine täiesti olemas (need mulle on alati meeldinud). põhipõhjendus on olnud, et kes sind oleks vedanud. mu meelest veider, sest ma nagunii ju käisin bussiga ise igal pool alates 1. klassist ehk 6.-dast eluaastast. aga mis läind see läind. nüüd jääb laste üle heameelt tunda.