Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

teisipäev, 17. veebruar 2009

lastetuba

mõtlesin kunagi, et lastetoa remont ja sisustamine saab üks lust ja lillepidu olema. sellisele mõttele sundis mind paljude lasteootel isikute kirjeldused, kuidas pesapunumise instinkt üle pea kokku lööb. hea küll, instinkt nagu tuli ja on ka, aga ega siis kõiki ideid ei saa teoks teha. miks siis ometi? aga sellepärast, et meie suurepärane kaubandusvõrk lihtsalt ei tule oma lubadustega netis reaalelule järele.
mingi hetk kirjutasin siin tapeedi hindadest. nüüd on mure voodite pärast. neid lihtsalt ei ole olemas laos ja see teine ladu, kust meie ladu tellima peaks, et too neid hetkel kolmandast laost sisse... mingite nädalate pärast ikka lubati õnneks. siis on veel madratsi küsimus. poes läks mul silme eest suht mustaks, kui kõik variandid kohusetundlikult müüja poolt peetud loengu alusel ära olin katsunud, sest seal oli lihtsalt nii palav. pean ütlema, et vahet eriti käe all tunda ei olnud. tõenäoliselt langesin reklaami ohvriks ja valisin kookos-tatar variandi, kuna see on kõige ostetavam ja saavad kohe otsa, kui kiirelt ei tegutse. hetkel on meil siis broneeritud 2 madratsit ja voodid, mida tegelikkuses poes ei ole. aga ma olen positiivse hoiakuga hetkel :) lastetoa lampide ostmine läks ju nii ladusalt ja saime soodukat ka veel!
kui siin poe-juttu juba sai ajama hakatud, siis käisime mehega nädalavahetusel Decoras, kuna seal oli mingi hull vaipade ale. mõtlesime siis, et lastetoas võiks ju kogu põrandat kattev vaip küll maas olla, sest need tegelased nagunii ei taha eriti põrandapinnast kõrgemal eriti püsida. no ei olnud sobivat, käisime kõik vahed kolm korda läbi. vaesed vaibapoisid, ma ütlen, neil ikka higi lahmas täiega ja majanduskriisist rahvast polnud tol päeval haisugi, sest osteti ikka tõsiselt suuri rulle. meie ikka ka, peab väikese häbiga tunnistama. tegelt, mis häbi, ei ole siin midagi! vaja oli meie voodi ette ka ju midagi sellist, millele oleks hommikul hea soe, pehme ja mõnus jalgu lükata. saimegi :) müügihulluse tagajärjel saame vaiba kätte mõne nädala pärast, sest see sõitis Tartusse ääristamisele. ma ikka olen varem Pärnus ka seda masinat kohanud, aga ju siis majanduslangus ei lase siia osta.
igatahes pesa hakkab valmis saama. eks peab ju ka, kaksikud hakkavad ka valmis saama :)

teisipäev, 3. veebruar 2009

kodus

kannan ette, et õudused on selleks korraks lõppenud, olen kodus :)
mind on terveks või normaalseks rasedaks tunnistatud. kõik sümptomid käivadki kaksikrasedusega kaasas ja mida ma siin üldse kaeblen. see olevat täiesti normaalne.
nii et ärge pange mind tähele.

pühapäev, 1. veebruar 2009

räägime "toidust"

ma mõtlesin, et enne uneaega pajatan teile mõne loo haigla menüüst. iseenesest midagi toredat rääkida pole, aga noh, praegu siis sellest, mis siiani on olnud. seda ei tasu üldse mainidagi, et kogus on väike, eriti ühe raseda jaoks ja haigla kohvik/kiosk teenivad ikka kõvasti nälgivate patsientide pealt.
reede:
õhtu -2 kartulit, hapukoorekaste sibulaga, kuivanud heeringaviil
laupäev:
hommik - 4-vilja puder (maitsetu), kohv, vorstisai - suure koguse suhkru lisamisel pudrule tekib sellele mingigi maitse. aga veega keedetud puder on nagu ta on.
lõuna - ühepajatoit 2 viineriga, kollane kisell tassis - see, mida nimetati ühepajatoiduks oli tegelikkuses mingi hall löga peamiselt kapsast, kus oli ka mõni tükike kartulit ja porgandit. kõik see oli üle valatud piimakastmega (uhh! jube!). maitse puudus täielikult. esimese suutäie järel tuli mõte, et läheks alla köök ja paluks kokal endal kõigepealt süüa, siis sunniks end ka. minust see jubedus sinna laual peale jäi. viinerid läksid loosi, nendel oli tavapärane jahusisaldus ja veidi lihamaitset ikka ka :) kisell, muide, oli hea.
õhtu - piima-riisisupp - täitsa söödav jällegi hulga suhkru ja soola lisamise järgselt. ma nagu ei saa aru, kas kokal on kohe eesmärk toit täiesti maitsetuna köögist välja saata. sellest ma saan aru, et soola saab igaüks juurde panna, aga ikka nagu tahaks ju kodus ise süüa tehes, et mingi maitse oleks. kiituseks pean ütlema, et hetkel ei ole ühtki rooga põhja kõrvetatud (mis muidugi ei tähenda, et homme hommikul selline üllatus mind ei või oodata)
pühapäev:
hommik - odra-kaera puder (jälle jummala maitsetu, ei läinud üle 3 suutäie alla), kohv, vorstileib (viimase sõin mingi kella 11 paiku, kohv jäi puutumata)
lõuna - kana-makaronisupp - nämma, ainult hapukoor oli puudu. kohupiimakreem.
õhtu - karulipuder kastmega ja väsrske kurgi viiludega! see kooslus oli päris mõnus. keefir oli hapu, mille tõttu viimased 2-3 h kõhus kõik keeras. loomulikult oli see keefir oodanud oma aega juba poole lõuna ajast siin korruse peal, muudkui soojenes ja hapnes. oma viga mul ka, kes sundis jooma? aga nii tahtsin natuke. ega pärast üht suutäit rohkem ei puutunud, aga kahjuks piisas :(

võib vist väita, et pühapäeval oli parem kokk või parem tuju. seda ka veel, et mingid ooted on rasedatele. noh väike puuvili ja mahl või tee ja saiake või juustusai. aga see on vist ainult rasedate eelis. seda, millest suured mehed näiteks ortopeedias või kardioloogias elavad, mina ei tea. küllap siis naised-sugulased veavad süüa.
siit moraal - haiglasse mitte sattuda või kui, siis täis kõhuga.

une otsingul

on täiesti õudne, kui haiglas öösel und ei saa. või õigupoolest uni tuleb, aga läheb ka nii nagu ise soovib (minu ja kaksikutega täiesti nõu pidamata). praegu on kell 7 hommikul, eksole. kotkast panen ma siin juba alates 5-st. kui need ööd siin nii jätkuvad, siis olen ma oma kroonilise unepudusega varsti nii zombistunud, et vererõhunäitajad ei mahu ekraanile äragi.
mul on tegelt täiesti mõjuv põhjus mitte magada ja muretseda. jah, üks peamine põhjus, mis ma ka kodus hästi ei maga, on rasedus. aga täna on jama selles, et meheraas on kuskill Tapa metsades mingil Kaitseväe õppusel ja ta pole juba eilsest lõunast saadik endast elumärki andnud. kõige hullem on teadmine, et nende põhitegevus käib seal just öösiti ja õues on teatavasti alla -10, võibolla ka alla -20 külma. jaa, ta on professionaal, on sellist tööd teinud ja neid tingimusi näinud 10 aastat, aga ikkagi, mure on. kusjuures, telefon on tal sees, ainult et vastust ei tule sealt :( kurb meel on kohe. kõige lollim on see, et mul pole ühtegi tema kaastöötaja või ülemuse telefoni, kellele mingi hetk võiks helistada, kui side paus liialt pikaks venib.
tõenäoliselt on tegemist minu ülemuretsemise ja ülima tundlikkusega hetkel, aga te võite must ju aru saada. ega te ise paremad poleks, kui selline hetk käes on. ma võin praegu tuhat asja välja mõelda, mis juhtunud on. aga tõenäoliselt ta lihtsalt on üleväsinud ja magab rahulikult soojas telgis, mis oleks muidugi absoluutselt kõige parem variant ja tõenäoliselt ka kõige tõenäolisem hetkel, aga, aga... eile öösel ta ju saatis mulle sms-i ja helistas hommikul, miks siis mitte täna? oh! ei mõista ma seda sõjaväe värki.

Edit: loomulikult nii oligi, nagu ma tõenäoliseks pidasin. ainult et minu telefon näitas, et sõnum läks kohale, tegelt pole seal levi ja ühtki sms-i ta ei saand enne, kui ärkas ja liikuma hakkas.