Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

teisipäev, 22. november 2016

puhta puru

ükspäev rääkis laps, et näe, tema polegi veel koolist haiguse tõttu puudunud. mina omas peas mõtlesin, et ära, tead, sõnu ära, tüdruk! no ja nüüd ongi käes. seda ei saa just haiguse alla kategoriseerida, aga puudumine on puudumine.
nimelt õnnestus Karital eile trennis nii õnnetult lindikava lõpus selle pulk, mille otsas lint on, suulakke lükata, et hullumaja :( ma ei saa siiamaani aru, kas see oli šokk või hirm, aga kellelegi ta sellest ei rääkinud. pages riietusruumi, pani üleriided selga ja siis tuli minu juurde selle jutuga, et suust on katki. sel hetkel siis alles pisarad purskusid. ma esiti ei saanud midagi aru, aga kui ma seda ilmatumapikka LÕHE mööda suulage jooksmas nägin, oleksin peaaegu et minestanud. ikka oma 4-5 cm triip. õnneks sügavust polnud, verd ei jooksnud, oli näha, et too pulk oli vedanud sellise vao ja tagapool, pehme suulae osas, oli siis selline sügavam lõige, kuhu too pulk siis tõenäoliselt pidama jäi. see ka õnneks väga ei veritsenud, aga kole oli küll :´( 
kuna ta ise oli suht rahulik (peale esialgset nuttu), siis lasin tal külma vett suus hoida ja kimasime koju. seal sain talle šoki ja valu vastu HP terad sisse anda. Herr Abikaasa arvas aga kohe, et EMO-sse tuleb minna. ma olin suht kindel, et sellist asja ei õmmelda, sest:
1. see on lapse puhul jummala keeruline ja 
2. see pole nii sügav
käisime siiski ära. arst vaatas nii meetri kauguselt korra suhu ja ütles, et sjiin polje mjidagi jõmmelda, võijp kojju mjinna. vähemalt ei õiendanud keegi, et miks me tulime. õed olid väga sõbralikud ja viskasid lapsega nalja, et hea, et nina peal see pole, vaid all.
kuna ma olin lapsele enne juba rääkinud, et õmblemiseks nagunii ei lähe, siis rahunes ta pärast arstilkäiku kiiresti, tegi veel mõned koolitükid ja uinus silmapilkselt.
mis te arvate, kas ma magasin öösel? noup! käisin kontrollimas, et ega suu ära pole paistetanud ja et kas ikka hingab. siis pabistasin, et äkki mingi hetk ärkab hullu valuga, lugesin oma konspekte ja mõtlesin valuvaigisti kombosid teradest välja. õnneks oli lapse öö rahulik ja hommikul oli ta suht reibas. 
söömine on keerukas, järk-järgult juba iga toidukorraga õnneks parem. vanaema sõnul olla isegi pannkooki söönud :) 
hommikul tahtis kooli minna, ma ei hakanud keelama ka, igaks juhuks mainisin, et kui on paha, helista, viin su koju. enne söögivahetundi siis tuligi nutune kõne, et paha ja koju vaja. ega`s midagi, koju ta sai, külm riisipudru kõhtu ja elu kena. ju ta seda sooja koolisööki pelgama hakkas. nii et poolik puudutud koolipäev on nüüd preili Karital kirjas ja arvatavasti ka tempel mällu igaveseks, et asju EI TOPITA SUHU!!!
te ei kujuta ette, kui mitutuhat või -miljonit korda (reaalselt, noh!) olen ma õiendanud, et asju ei topita suhu. ühe lapse puhul nagu hakkab natuke mõikama, teise puhul, nagu näha, ei ole siiani sõnum kohale jõudnud. ikka hirmus lugu, et see nii hullu omakogemusega selgeks pidi saama :(