Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

esmaspäev, 20. juuni 2016

passi-asjad, ilu-asjad

mul saavad varsti kõik dokumendid läbi. abieluinimese rõõmud. lugesin, et uusi antakse välja mingi kuu aega (aga mul on enne seda vaja reisile minna), seega broneerisin teenindusse endale aja (jah, ei pea järjekorras seisma, saab arvutis endale aja panna ning seejärel nagu valge inimene kohale minna. ausaltöeldes oli segaduses vanainimestest jummala kahju, kes ei saanud aru, miks mina enne sain). avaldus ja riigilõiv ja idikas kaasa, maniküür korda ja minek. maniküür on väga oluline ;) passi tarvis võetakse ka sõrmejäljed! esiti ma mõtlesin, et pärast on näpud tahmased vms., siis sain ise ka aru kuivõrd naeruväärne selline mõte on :D me elame ometigi ju digiriigis!
aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. hoopiski sellest, et kui nüüd üdini aus olla, siis laenasin veidi vähem must-valge pildi tarvis huulepulga oma tütrelt... piba piinlik on, aga mis teha. 
ma ei salli huulepulkasid. need lihtsalt ei ole osake minust. kaitsev talvine mokamääre on väga mõnus, aga värviline huulepulk - tänan ei! parim, milleks ma valmis olen, on toonitud JOIK'i huulepalsam. huulepulgad jätavad mu meelest nahale sellise tunde, nagu kõik poorid oleks kinni. 
mis nii viga elada, kui huulepulk on tütre käest võtta ;) 7-aastase käest, kusjuures... ei-ei, ma pole mitte selline sõbranna-tüüpi ema, meil on rollid ilusti paigas. aga häda ajab härja kaevu, eksole. 
õnneks olime me just eile käinud kaubanduses ja noored daamid olid endale valinud elu esimesed päris huulepulgad (oma raha eest loomulikult). kui ma neid tiba suunanud poleks, siis oleks koju toodud kärtslilla ja tumepunane... :/ nii hullusti õnneks ei läinud, gootiplikadeni on ehk veel veidi aega (mitte et mul midagi sellise look'i vastu oleks). seega oli mul kena Manhattani soft coral tooni huulepult varnast võtta ja pilt sai tehtud :)
kui juba laste peale jutt läks, siis kätte on jõudnud aeg, kus enesekaunistamine on primaarne. neil on konstantselt kleebitavaid kõrvarõngaid korraga küljes oma kolm paari, käevõrusid tehakse kõigest mõeldavast (ja mõeldamatust) ning üks moedemm käib teise otsa. meil ei jää muud üle, kui pidevalt ahhetada ja kostüümivalikut kiita ;)
päevakorda on tulnud ka päris kõrvaaugud. ma ei keela, tehku! samas olen ma realist ja tean, kuivõrd valus see on ja milline ehmatus selle püstoliklõpsuga kaasneb (omal ajal tegin ühte kõrva 4 auku ise ja kui ema seda enam vaadata ei suutnud, viis mu kosmeetiku juurde teise kõrva ka auku tegema. see oli miljon korda rohkem valus, kui omatehtud!!). nii ma arvangi, et kui  lastel 1 auk on tehtud, siis teine jääb tegemata ja pisaraid on rohkem kui küll. olen K-dele ära rääkinud, et see on valus ja pärast on veel mitu nädalat keeruline magada ja pesta ja kõik need muud jutud. arvati, et ootavad siis veel natuke :) teema muutis aktuaalseks naabripliks, kes just augud sai. paraku ei julge ta tunnistada, et see oli sigavalus :D
nii et jah, kasvavad mu tüdrukud, kasvavad!

töö ja vile

kas teil on ka nii, et reedel mõtled, et terve nädalavahetus on nüüd ees ja küll on mõnus ning pühapäeva õhtul tunned, et sai justkui maratoni joostud? ma kohe seletan lähemalt oma tundeid ;)
reedel tuled töölt, isegi mehe töötelefon jääb mingi hetk vait ja siis lihtsalt oled, naudud olukorda, et järgmisel hommikul ei ole vaja kella peale tõusta. teed aias ringi - vaatad, kuidas tomatitaimed on kasvuhoones jälle võssa kasvanud ja poole pikemaks veninud, näed, et maasikad on valmis ja vaarikates ei sumisegi enam mesilased, vaid okstele on õite asemel ilmunud ilmatu palju vaarikabeebisid, murust on saanud pehme-pehme ristikheinavaip ja laste onn on päris valmis saanud, küülikupoeg on jälle vaksake pikem. siis teed midagi süüa, midagi head, reede ju ikkagi ja siis lihtsalt oled.
laupäeval magad ja oled ja käid kuskil ja ongi päev pärastlõunas, siis vaatad kodus, et jälle vaja süüa teha (või esimest maasikamoosi teha nii 10 kg!! tegemata ju ka ei jäta, kui niisama koju kätte tuuakse). siis ongi päev läbi või tuleb veel kuhugi seltskondlikule kokkusaamisele minna (näiteks kuldpulmapidustustele!)
ja siis tuleb pühapäev. taipad, et kodus on kõik tegemata. ei oska kuskilt otsast pihtagi hakata. korjad ennast siis kokku ja hakkad toimetama. tiir saab peale tehtud nii köögile, tubadele kui vannitubadele, samuti aiale ja kasvuhoonele, õhtune toit tulele pandud ja ongi äkitselt juba öö. siis tabadki ennast mõttelt, et justkui jooksuvõistlusel oleks käinud :)  ja nii iga pühapäev. 
aru ma ei saa, miks ma laupäeval kõike seda ära ei võiks teha ja siis pühapäeval puhata, ah!? aga nii ta on. puhkuse ajal on ka samamoodi - esimesed nädalad puhkan ja viimase toimetan. siis tööle naastes on tunne, nagu polekski puhanud...