esmaspäev, 31. detsember 2012

hääd uud!!

valasime õnne
tulemused varju pealt vaadates:
mul: koerad ja kits, palvetav naine
herr Abikaasal: Kunksmoor, koerad, siga, inimnäod (lapsed), panter ja igasugu muud imelikud loomad
:D

mida kits küll tähendab???????

pühapäev, 30. detsember 2012

maailmalõpu-aasta kokkuvõte

selle aasta esimestel päevadel kirjutasin, et eelmine, s.t. 2011.a. jättis hinge kuidagi tühja tunde, kuigi midagi halvasti nagu polnud. seekord nii ei tunne, õnneks. midagi põrutavat justkui ka polnud, kõik on jooksnud loogilist rada. sisetunne ütleb, et kõik on hea :)
aasta teises pooles on olnud 3 toredat beebiuudist heade sõprade ning töökaaslase peredes. tean, et need on kaua oodatud lapsed, seetõttu on eriti hea meel. nüüd pole ohtu, et sõber külla tulles minu lapsi vaadates nukker on. rõõm, puhas rõõm!

aasta oli kiire ja pingeline:
  • veebruaris õnnestus Riias live's Rammsteini näha ja suvel Rabarockil käia - mõlemad vist viimast korda (ei usu, et esimene neist veel siinkandis tuuritab ja et teine üldse veel toimub)
  • hakkasin rohkem käsitööehteid nikerdama, mille tõttu muu käsitöö hooletusse jäänud on, aga küll ma jälle otsa peale saan ;)
  • lapsed olid liiga palju haiged, ka herr Abikaasa jäi kõigepealt põskkoopapõletikku ja siis sai veel K-delt tuulerõugedki. mina ise olen vist terve aasta vahelduva eduga köhinud, mis umbes kuu tagasi soojemas kliimas iseenesest kadus
  • lapsed said 3-aastasteks - kõike oskavad ise, jutt on selge ja puhas, r-häälik olemas. omavaheline läbisaamine on nagu ameerika mäed, aga tundub, et ikka läheb paremuse poole. iseseisev mänguoskus on koos rollimängudega hoogu juurde saanud  (igasugu kodu- ja arstimängud on väga popid)
  • K-d on kenasti lasteaias käinud, tundub, et on hinnatud mängukaaslased :)
  • aprillist naasesin täiskohaga tööle haigla sotsiaaltöötajana, mis erilist rahuldust ei pakkunud
  • maikuus lõigati lastel adenoidid, mis oli suht jube kogemus lapsevanemana, kuid see-eest tõhus, sest aasta teisel poolel on kummitanud neid 1 tõsisem haigestumine ja retseptiravimid meie majas ei ole enam teretulnud!
  • suvi oli küll nutuselt jahe, ent olime pikalt perega koos, sõitsime ringi ja nägime sõpru
  • tüdrukud hakkasid prille kandma, millest tulenevalt tekkis suur arenguhüpe käelistes tegevustes. paari nädala pärast tuleb põhjalikum kontroll, kuivõrd tulemuslik see prillikandmise algus olnud on.
  • toimus mitmike kokkutulek, millest osa võtsime ja kus K-d hullumiseni lustisid ning AK uudistessegi pääsesid :D
  • herr Abikaasa auto elektroonika andis mingist otsast saba. on teine seisnud mitu kuud, alles aasta lõpus tekkis mingi lootus vajalikku varuosa leida (osta veel unikaalne masin, mida Eesti teedel ülivähe liikvel), kuid päris korras pole veel praegugi
  • septembris võtsin vastu suure otsuse ja vahetasin töökohta. hetkel olen rahul - aega on rohkem, tööd on rohkem, aga protsess ise on tulemuslikum
  • panime tüdrukud sügisest tantsutrenni, kus neil alguses väga meeldis, kuid tänaseks enam kumbki minna ei soovi (ju nii väikese lapse jaoks liiga palju rahvast ja igavad trennid, mis suunatud ikka vanematele lastele. treenerid ise ka tunnistasid, et kogemus nii väikestega puudub... samas kuulutus ju ütles, et alates 3.-st eluaastast). nüüd siis dilemma, kuhu edasi
  • ise käisime herr Abikaasaga üle pika aja väljamaal puhkamas - novembris nädalakese Türgis kümnenda tutvumisaastapäeva puhuks või nii. oli tõeliselt mõnus, ilmad parajalt soojad ja kõik muu ka super. lapsed said meie eemalolekust muidugi trauma, mis novembris-detsembris ikka hullult tunda andis meie igapäevases eluolus ja alles nüüd taanduma hakkab.
  • aasta on lõppenud rahulikult pere rüpes, ise olen saanud puhata, niisama nokitseda ja vaimul kosuda lasta
  • lähedastega on kõik enam-vähem, keegi päris siruli jäänud pole, hullult vananenud ka mitte
  • maja meil endiselt pole, otsingud jätkuvad
  • herr Abikaasa töötab endiselt kodust eemal, erialast tööd kodukohas ei ole ega tule, muud tööd ta eriti otsida ei taha... see muidugi tähendab üksikemadust 24/5 ja 0 h nädala sees iseendale - story of my life, aga mis teha. kui ma juba 10 aastat oodanud olen, ju ootan edasi.
ja maailm ei lõppenudki ära :) kohtumiseni aastal 2013, head lugejad!

laupäev, 29. detsember 2012

kui enam hapukapsaid ega sülti süüa ei jõua...

...siis tuleb pöörduda mõne teise piirkonna köögikunsti juurde. eksole! tegin kanasuppi kookospiima ja õuntega. tuli väga mõnus mahe. sisse panin seda,  mis kodus käepärast oli, see tähendab et seller, bataat ja oad olid puudu, aga ega neid keegi taga nutma ka ei jäänud. ah jaa, masalat mul polnud, aga lugesin koostisosi ja kombineerisin miskit oma maitseainekapist kokku.
igati hää vaheldus :)

p.s. plaan oli teha klassikalist kanasuppi - kana-kartul-porgand-sibul-riis, aga välja tuli nagu ikka - minu moodi ;)

laupäev, 22. detsember 2012

jõulude eelmäng

kui sa oled ema (või isa), siis tõenäoliselt tuleb enne jõule ette võtta järgmised asjad:
  • pisut peenemat näputööd, kui laps käib miskis ringis (sest seal ju mõeldakse välja esinemiseks igasugu kostüüme) ja hulk aega kaubanduses, et vajalikus toonis kangad/aksessuaarid olemas oleks.
  • käia laste jõulupeol ja esinemistel, tunda uhkust ja häbi ja kõiki muid segaseid tundeid.
  • õppida/õpetada pähe salmid ja laulud (minul küll juhtus nii, et lasteaiast kaasa antud luulerida kodus ette lugedes, teatati, et üks sõna läks mul valesti ja tegelikult käib see salm hoopis nii ja deklameeriti kogu luuletus liigutustega ja puha)
  • tuua majja kuusk (ikka oma metsast ja ise, eks!)
  • valmis küpsetada mitu laari piparkooke ja katta need hunnitu hunniku glasuuriga (meil veel tegemata, aga homme on see päev)
  • firma jõulupakis leidunud pardiga teha jõuluõhtusöögi peaproov (part tuli just ahjust, läheb kohe maiustamiseks. veingi juba hingama valatud. pardi kõhtu läksid õunad-kuivatatud-ploomid-sibulad-basiilik ning tiba soola-pipart, ka välispidiselt sai linnuke soola-pipra massaaži enne küpsetuspotis ahju lendamist).
  • seda, et mööda poode miskit meelepärast Vana kingikotti otsida tuleb, ma siinkohal täpsemalt lahkama ei hakka.
nüüd siis pildiseeria meie askelduste tõestuseks :) kauneid saabuvaid jõule armasad lugejad!
kuused metsast käes, oma 500 m sügvas lumes, aga asi oli seda väärt (metsanotsu sisse trambitud rajal oli tegelikult täitsa hea liikuda)
kuusk ehitud, Karina tõestamas, et on oma ema laps (minagi lamasin lapsena lummatult kuusepuu all)
müstiline tähetants Endla teatri laval (Karita kõige keskel)

Karita minu õmmeldud päkapikukostüümis
lavale Karina ei läinud, õele plaksutas ka pika hambaga, aga kui pidu läbi sai, siis tuhises küll kohe lavale möllama

Karita loeb lasteaia peol luuletust

Karina deklameerimas (mõlemal peol oli teemaks valge, nii et sama kleit)

reede, 21. detsember 2012

kuidas ära tunda lolli?

niimoodi: kui inimene sulle vestluse ajal tühja pilguga suhu vahib, kui sina räägid ning alustab oma sõnavõttu lausekatkega: ma ei ole loll, ... ja nii mitu korda järjest.
vähemalt ühe sellise tõsise jutuajamise tunnistajaks ma olin ja ikka väga jäi tunne, et see, kes väitis end targa olevat, tegelikkuses üsna vastupidi on. ma olin kõrvaltvaataja/-kuulaja, aga sellegi poolest pärast esimest viit minutit tundsin, kuidas meelekohtades vasardama hakkas ja vererõhk tõusis, kuid veidi aega hiljem tahtsin juba kõva häälega naerda, sest mõne mehe aju sai ikka teise vestluspartneri poolt nii kokku jooksutatud, et tal ei jäänudki muud üle kui end targaks tembeldada... :D

reede, 14. detsember 2012

kadunud

jah, täna juhtus see ka minuga - kaotasin auto ära. haigla parklasse panin teise ja läksin ema ootama kohvikusse. kui ta alla tuli läksin masinat ukse ette tooma, et ema ei peaks lumes sumpama. ei pidanudki, hoopis külmetas ukse ees tükk aega enne, kui masina üles leidsin. 
õnneks ei asunud ma rohelist autot otsima, nagu kuu aega tagasi, sest ma sõidan praegu hoopis Kuldmunaga (nagu töö juures mehed teda hellitavalt kutsuvad). enda auto hoopis mehe käes ja kui see vahetus mõni aeg tagasi toimus, siis paar korda juhtus ka nii, et ei olnudki otsitavat rohelist autot parklas :D
täna ajas aga täitsa naerma - mitte ainult rida polnud vale, vaid ka suund ja pool ja kõik muu, mida ma otsisin. lõpuks jäin selles lumesajus lihtsalt seisma ja lasin silmad üle ridade, siis nägin küll kohe. selgitusena pean mainima, et minuga sellist asja väga tihti ei juhtu.
kui aga tõesti kunagi peaks juhtuma, et ongi läinud, siis politseisse kõne tehes ei oska ma midagi öelda, peale värvi ja margi, ma pole vist ühegi oma auto numbrit teadnud. täna olin veel nii tuus, et läksin ilma ühegi dokumendita, kui oleks peetud, poleks kuidagi saanud tõestada, et mina olen mina ja et ma pole Kuldmuna kuskilt hoovi pealt tuuri pannud. vot nii!
magamatus ja väsimus annavad tunda. aga täna ma magan, oi kuidas magan!

neljapäev, 6. detsember 2012

nalja kah

saabub maavanaema, lapsed hulluvad (heas mõttes). pärast esimest pooltundi tormlemist julgeb vanaema korraks maha istuda ja minuga juttu ajada. lapsed kohe teda lastetuppa tagasi kutsuma, sest neil kutsumäng pooleli ja puha.
ma siis kommenteerisin, kui Karina juba kannatamatult vinguma asub, et kuule Karina, sa oledki nagu üks kutsu - muudkui ulud ja klähvid vastu ning juuksed on ka sorakil nagu õuekrantsil. vanaema ja Karita itsitavad koos minuga. Kaina muutub eriti tõsiseks ja teatab: "Ei ole!" Ma olen inimene!!!" tähenduslik paus...

leppisime siis ikka kokku, et ta püüab inimese moodi käituda ka, muidu tuleb maale Sessu kuuti elama minna. kõik see käis läbi nalja ja lõõpimise, aga olgem ausad, viimased paar päeva olen ma sellist moe pärast jonni ainult paar korda kuulnud. hakkab looma :)
Edit järgmisel õhtul: Karina ei taha vanni minna (jälle mingi uus asi, millest keeldub ilma mingi eelneva põhjuseta. tavaliselt ei saa ma teda kuidagi vannist välja). ikka ronib mossitades sisse, kui oleme kokku leppinud, et pesen ta ainult puhtaks, vannis olema ei pea.Karita muidugi on ekstra rõõmus ja õnnelik, et laiutada saab :) istun siis vannilinasse mähitud mossitav Karina süles ja räägin talle, et tead, ma tahan oma rõõmsat ja toredat Karinat tagasi, kas sa tead, kus ta on? ei vasta teine midagi, natuke nagu muigab selle jutu peale. umbes poole tunni pärast, kui mõlemad on pestud ja veel tükk aega ilusti mänginud, tormab elutuppa ülirõõmus Karina ja teatab kavalalt: "Tead emme, rõõmus Karina on tagasi!" mina olin juba ammu selle jutu ära unustanud, aga näed, tema seedis kuuldut ja jõudis ise ka järeldusele, et rõõmus laps on ikka palju toredam olla! rõõm-rõõm :)