Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

neljapäev, 30. detsember 2010

kommidest

paar nädalat enne pühi algas kommihooaeg. mina pole süüdi, mehe tööandja hoopis. rõõmu on nendest muidugi olnud, aga iga kord, kui mõne kommi võtsin, ajas vihaseks ka - kurrradi Kalevi kommid!!! kes mõtles välja selle jubeda pakendi??? või ongi nii mõledud, et paar tükk viitsid lahti pusida, siis vihastad ja viskad kommid nurka?  kalorikontroll või nii. ma pole eriline kommisöödik, M&M-sid on  my thing ;) aga tõesõna olen näinud, kuidas mu isa istus toas käärid käes ja mugis komme süüa (magusasõltlane on leidlik). no mis teha, kui ei leia seda avamise kohta üles, iga kord ei viitsi kommi söömiseks prille ka otsima minna ju ja kui leiadki, siis libiseb ikka pakend näppude vahelt ära... lastest ma üldse ei räägi, nad lihtsalt ei saa kommil paberit ümbert ära. töökaaslane täna rääkis, et tema poeg oli haamriga kommi tagunud, et äkki siis tuleb :(
vanasti oli ikka hea - kruttisid paberi lahti ja komm lupsas suhu. isegi pätti sai teha, kui ühe söödud kommipaberi teise sisse keerasid, kaussi tagasi panid ning õnnetut ohvrit ootama jäid. ilus lapsepõlv :)
miks ma just täna sellest kirjutan? aga selleks, et käisin täna oma töö juures tööandja poolt lastele ette nähtud kommipakkide järel ja veendusin, et mehe tööandja oli kordades heldem sel aastal. tegelikult on tore, et meeles peetakse kõigi töötajate lapsi, olenemata sellest, kas vanem ise töötab või on nendesamade lastega kodune. aga imelik on see, kui on kärgpere, siis mittebioloogiliselt sinu lapsele pakki ei tehta. jube veider mu meelest. ma siinkohal ei räägi oma tööandjast, pole aimugi, kuidas haiglas see asi korraldatud on. aga selle mõne pakiga ka hullu pappi kokku ei hoia mu meelest.
kalevi kommide laituse kinnituseks see, et eelmise aasta jõulupaki viimased kommid lvskasin kapist ära selle aasta jõulueelse suurpuhastuse käigus...

laupäev, 25. detsember 2010

meie jõulud

eile soovisin ma jõuludeks ainult rahu ja vaikust. üleeile veel olin optimistlikum, aga K-d suutsid mu tuju kahjuks täiesti ära nullida. mingil imelikul ja täiesti nähtamatul põhjusel suutis Karina 23. õhtust järjepidevalt jonnima hakata ja jätkas seda kogu eilse päeva. algul vaatas Karita seda nõutu näoga pealt ja püüdis isegi mõne mänguasja loovutamisega teda lohutada, aga väsis. eile hommikust liitus õe paha tujuga ja nii see hullumaja paisus. lohutasime, lõbustasime ja riidlesime vaheldumisi, kõik tulutult. ainuke vaikuse hetk oli lõunauni.
mina püüdsin ikka jõulumeeleolu tekitada - riputasin üles jõuluehted, panime mehega õue tuled, asetasin hane ahju küpsema ja tegin muid jõulutoimetusi. kui aga ämm ja äi õhtupoole saabusid nii tunnikeseks, et kohe tagasi minna, sest muidu tuiskavad teed kinni, siis tundsin küll, et milleks kõik see rabelemine... kui isegi pole kedagi, kes seda hindab ja kellega oleks pühade ajal võimalus maha istuda ja lihtsalt olla. päkatsid olid käinud ja toonud lastele hulga vahvaid asju, aga need ei sobinud eile ükski mitte. ausõna, see oli mu elu jubedaim jõuluõhtu :(
ühtegi ilusat pilti ei saanud ma ka, sest muidu mütsihullud lapsed kiskusid hetkega päkapikumütsid ära, kleidid pahupidi ja soengu sassi. siis ei panegi ühtegi üles, vot.
täna plaanisime minna minu vanemate manu, läksimegi. õnneks jonn oli kellegi teise juurde läinud. jõudsime teeotsa ja kaevasime autole parkimisplatsi, edasi läks tee nii: lapsed sülle, asjad kotti ja kätte ning sumpasime 250m läbi puusadeni tuisanud lume... saate aru, jah!? mina pole ausõna midagi sellist enne kohanud. kelke ka kasutada ei saanud - lumi on nii pehme ja sügav, et ei püsi, läheb ümber. minnes oli valge, tulles jummala kottpime, see oli vast elamus! suht positiivne, kusjuures :) kokkuvõtlikult sumpasin täna läbi poole kilomeetri paksu lume! veider oli aga see, et mu vanemad pakkusid meile mitte seapraadi-ahjukapsaga  (mida ema-isa juures pühade ajal ikka saada loodad), vaid lasanjet... ei saagi aru, mis neile pähe kargas. roog ise oli muidugi hea :p siis tekkis jälle selline tunne, et sel aastal pole mulle jõulu ja head rooga ette nähtud. mis teha.
ehk järgmine tuleb parem!
kauneid pühi oma nahal kogetu põhjal ei julgegi soovida, rahulikke aga küll. seda on meile kõigile vaja, et aeg, inimesed ja emotsioonid nii kiirelt ei kulgeks, et pole hetke koos perega maha istuda. aeglast pühadeaega!

teisipäev, 21. detsember 2010

köögis

riivin mina porgandit, tuleb Karita, vaatab, mõtleb ja konstateerib: "katki" loodiline tüdruk, ma ütlen! ongi nii, et kui porgand ära riivida, siis ta ei ole enam terve :D
köök on üldse popp koht meie krattide seas. seal on ju kraanikauss ja nõud ja pliit ja vesi! mingi aeg tagasi käisid meil kõik köögitoolid laua peale, sest plikad ronisid neile, aga sadasid sealt jälle alla tagasi. siis avastasin, et end rebestama enam ei pea ja toolid jäid laua alla, sest istumisoskus oli paranenud. nüüd on toolid taas laual, sest teatud kodanikud veavad need kraanikausi juurde ja kukuvad seal "nõusid pesema"... ja nad teevad seda nii tasakesi, et mina saan teisest toast jaole alles siis, kui solinat või nõude kolinat kuulen. aga siis on juba hilja, riided puha märjad :S oh seda avatud planeeringut küll!

laupäev, 18. detsember 2010

mina kui piparkoogivastane...

... olen ühtedesse neist hetkel täiesti jäägitult armunud! nimelt on nii nämmad Helle vahvlipiparkook glasuuriga. muidu olen ma aastaid laia kaarega piparkoogikausist mööda käinud. tänavu jäi Võru Maksimarketis jalutades jõulunodi juures pilt neile peale ja mõtlesin, et äkki lapsed tahavad, head õhukesed, jõuavad läbi hammustada. ja oh sa mait! kui ise ühe proovisin, enne käest panna ei saanud, kui vürtsid vastu hakkasid (see ongi põhiline põhjus, miks piparkooke ei taha). laped oleks vist kogu karbi korraga nahka pistnud ;p nüüd meil teine karp käsil juba ;)
soovitame soojalt!!!!

uh! külm

see külm on mind nüüd murdnud - olen nagu talveunest üles aetud karu - unine, torisev ja külmetav. viimase paari tunni jooksul pole muud teinud, kui ohjeldamatult haigutanud, lastega torisenud, et nad järjepidevalt mingit pahandust teevad (ja nad teevad seda nimme, kui aru saavad, et mul mängutuju hetkel pole) ning sihitult ringi tatsanud (õue selle külmaga ei lähe).
seoses väljaskäimistega: võib märkida, et K-d on lumega harjunud ja naudivad jälle õues liikumist (jooksevad, kilkavad ja tirivad kelke järele). Suures hanges muidugi ei suma, aga teed on siin hetkel väga heas seisukorras. mida rohkem kinni sõidetakse, seda libedama kelguraja sellest saab :D algselt ei olnud kelgu peal istumisest ka vaimustuses, kuid nüüd istuvad ise kenasti paika ja naudivad sõitu. muidu võiks normtingimustes väljas kauemgi olla, aga ma pole leidnud veel selliseid kindaid, mis nende käes soojad hoiaksid :( eile panin lausa ReimaTec-id ja Lenned üksteise otsa, aga abi ei midagi... võtsime natuke pika ringi ka ette temperatuuri langedes, kui tagasi jõudsin, olin ise kringliks külmunud ja lastel olid huuled lillad. õnneks kõik muu (va käed) soe.
eks me passi siis nüüd külmavangidena toas - nuuks!! eriti kahju on mehest, kes tänaseks 6 päeva ja ööd metsas on veetnud ja on seal veel teisipäevani. ma saan aru küll, et õppused on vajalikud, aga see on veidi liiga ekstreem mu meelest. ise ta väga nukker pole, hääl on lihtsalt väga väsinud ja kuidagi 'aeg luubise' peal... külmaga muutub ju kõik aeglasemaks ;) kui ta läks, siis ma ei kujutanud hästi ette seda 1,5 nädalat lastega täitsa üksi, aga nüüd ma olen juba üle poole üle elanud ja mõistus on veel suht-koht korras (omast arust). ühegi täiskasvanud inimesega selle aja sees silmast-silma juttu pole vestnud, ei tea, kas enam oskangi...

suu vajub jälle lahti :-O
norr-norr-norr...

kolmapäev, 15. detsember 2010

"mandaliin"

seda ütles Karina eile, kui ma üht sellist lahti koorisin ja muudkui korrutasin "manda-riin, manda-riin, manda-riin." Karita suudab öelda manda, riin ei tule välja :D 
ja siis täna, oh seda uhkust, millest mu rind lõhkeda tahtis, laulis Karina "Põdramaja" laulu! ikka nii, et kopp-kopp! lah-ii-ee, meh-ah uu-i aa-hi-ees, jää-ne up-pa u-le saaa... rohkem ma ei suutnud vait olla, hakkasin suurest vaimustusest kaasa laulma. nii tore, et ta laulda tahab! see laul kõigi liigutustega on viimaste päevade täielik menuk ;) muusika on minu elus nii olulsel kohal olnud pikki aastaid, hea kui lastele ka meeldib. igapäevaselt on muidu Karita see, kes mind pidevalt laulma ärgitab. kui ma midagi tehes ümisen (ja seda ma teen kogu aeg), siis tuleb seisab mu juurde ja ütleb "eel-eel!!" tõlkes siis veel-veel. nii ma siis muudkui laulan lastelaulukesi, sest tõsisemad palad talle ei sobi. kusjuures ma ei mäleta üldse sõnu. pean mingi lauliku hankima. autos mul raadio ei mängi, makk ka mitte, CD-mängijat pole üldse seal. olen sunnitud pooletunnise tee vältel pidevalt viimasel ajal laulma, sest muidu kisub tagaistmel väga nutuseks. mu vaene kõri! (Jõuluvana! palun too mulle automakk!)

Karina kärutamas
täna sõitsime selleks, et käia kratti tegemas. veetsime aega Kratikeskuses, kuhu peame kindlasti tagasi minema, sest teha on seal palju ja selle napi aja jooksul, mis täna oli, ei saanud kaugeltki isu täis joosta-sõita-liuelda-hüpata-joonistada-meisterdada.
kui üles välja saime, olin veits hirmul, mis sees on, sest trepikoda ja koridor ja trepp ise oli väga nõuka. sees oli see-eest väga tore ja soe! kodukal soovitatakse lausa sussid kaasa võtta talvel, nii hoolitsevad. kuna kodus meil jahe, siis võtsin pusad ka, aga polnudki vaja.
Karita kärutamas
tänane tõeline hitt oli beebivanker. ikka selline päris, mitte võileivakas. kas seal oli keegi sees või mitte, see ei huvitanud kedagi. vankri pärast läks väikest viisi sõjaksik, aga õnneks oli igasugu tähelepanu kõrvale  juhtimise asju piisavalt. liumägi ja pallimeri ruulisid ka muidugi. 
teistest lastest oli neil jummala savi, mu meelest vaadati neid sellise pilguga, et mis sa tolgendad mul ees, kui ma siin sõita tahan.

ja neil on seal viirpapagoid ja merisead. vaesed loomas! mis jubedat lärmi ja pidevat solgutamist nad taluma peavad... täna küll ei pakkunud nad kellelegi peale minu huvi, õnneks ;)

Karina pallimeres












 
aga ikkagi, ma ei saa üle, mu laps on laululaps!!!!!!!

pühapäev, 12. detsember 2010

huvitav maitsemeel

teen mina süüa, eksole. plikad kügelevad pliidi kõrval, sest liha on hetkel nende menüüs kõva hitt. seletan, et on toores alles ja peab ootama. vastus ei rahulda, sest ometigi midagi emme seal lõikelaual on. ongi - sibul. kisa ei taha kuidagi lõppeda, ükskõik palju seletan, et see on kibe või paha. minu kannatuse-natuke hakkab ka kahanema, annan mõlemale tüki hambusse ja see kaob nagu õun hammaste taha!! mingeid kõveraid nägusid ei järgne, aga juurde ka ei küsita ;) kaovad ära tuppa mängima :)
jätkuv hitt toidulaual on kamapall jogurtiga ja vorst ning kurk. neid võivad nad alati süüa ilma protestita (paar ampsu korraga, mitte rohkem). muidu väga suur nõudlus toidu järele jätkuvalt pole, kuigi olukord on oluliselt parem kui mõned kuud tagasi.

laupäev, 11. detsember 2010

jõulushopping

meil oli tore Tartu-päev! esiotsa plaanisime minna kinkide jahile, aga sai üht-teist muudki tehtud - üle vaadatud jõululodi ja imeline jõuluhõng Tartu raekoja platsil, limpsitud jäätist Lõunakeskuses ja hullatus sealsamas mängumaal :) mis kõige olulisem: mu kallis kaasa sai endale uued talvesaapad sõjaväeliseks otstarbeks talvises metsas trööpamiseks. eks aeg näitab, kuidas tutikate saabastega kohe metsa põrutada on. aga pole parata, kui eelmised ära lagunesid.
habemiku kingikoti täitmine muidugi eriti ei õnnestunud, sest 1 h rahvast täis kaubamajas on ilmselgelt liialt vähe. tormlesin ühest poest teise ja tundsin, kuidas see mulle vastumeelt on. oma lapsed jäid puhta ilma... ehk ongi parem - seda plastmass-koli on niigi liiga palju.
koju jõudes lasid lapsed käiku kõik nähtu-kuuldu s.t. toimus hullumeelne jooksmine täistuuridel kilgates toast-tuppa, sest mängumaal ju suured lapsed tegid nii :D siis ehitati ilmatuma suured klotsitornid, ikka selsamal põhjusel. ja nüüd ei taha uni kuidagi tulla, sest Karina suutis 5 min. enne kodu unne vajuda. mu kallis kaasa istub seal tema juures. mina mõnulen siinsamas ;)

teisipäev, 7. detsember 2010

kulgemine

olime juba ammu planeerinud, et laupäeval kulgeme Pärnust tagasi oma mägimaa-koju. et just sellel päeval lumetuisk algas, oli üsnagi ettearvatav. veidi irooniline nagu ka, sest terve nädalal oli ju päike taevas siranud. igal juhul saime oma diivani isa autosse pressitud (järelkäru variant langes ära sellisel proosalisel põhjusel, et käru tuled ei hakanudki põlema), tipsid minu autosse tuttu sätitud ja sõit (loe: lumes sumpamine ja liuglemine) võis alata.

ja nüüd, kõik väga lugupeetud juhilubade omanikud (tundub, et enamus juhtudel ostetud): KUI TE SÕITA EI MÕISTA, SIIS ÄRGE TEE PEALE RONIGE!!! ma saan aru, et tee on veidi lumine ja ei taha kiiresti sõita. sellised teosammul liiklejad ajavad närvi küll, eriti kui iga sekund on magavate lastega arvel (kui ärkavad, siis läheb põrgukisa lahti, sest autosõit ei ole tore tegevus), aga mis teha, kui ei julge. hea et oma oskusi üle ei hinda. aga need kuramuse surmapõlgurid, kes panevad ikka 120-ga, võiksid vähemalt oma teepoolel püsida :S üks tegelane tuli kurvis ikka üks ratas jummala üle telgjoone ja signaalitas ka veel, justkui mina oleks midagi valesti teinud. siis käis küll korraks jõnks seest läbi, et nüüd on minek. õnneks auto ei teinud trikke. ju 11 aastat juhikogemust aitas kaasa.
teine teadaanne on sahajuhtide käsutajatele: KUI VALLA EELARVES ON ETTE NÄHTUD MAKSUMAKSJA RAHA TEEHOOLDUSEKS, SIIS TULEB SEDA KA KASUTADA JA SAHK VÄLJA SAATA, KUI MITU PÄEVA JÄRJEST ON LUND SADANUD!!! mida rohkme lõuna poole jõudsime, seda lumisemaks teed muutusid. läänes oli vähemalt näha jälgi mingi ajaühik tagasi liigelnud sahast, lõunapool polnud seda elukat üldse veel teedele lastudki. ma saan väga hästi aru, et kui lumesadu algab, siis koheselt ei torma sahk teele, aga mõne päeva tagant ikka võiks lükata või mis!? kõige tipp oli meie enda koduvald, kus esimese tiiru tegi sel talvel sahk eile õhtu pool viis... mainin siinkohal, et hetkel on meil maja juures umbes 30 cm lund, vaaludel rohkem. mehe töökaasalsed räägivad, et  siinkandis ongi nii kombes, et igaüks vaatab, kas ja kuidas ona plekkhobusega liigeldud saab. kurb, eriti seetõttu, et me oleme lastega lumevangis, kui teid puhtaks ei lükata. miks? aga selleks, et nii väikesed ilmakodanikud ei suuda sellises (neile puusadeni) lumes sumbata. muudkui kukuvad ja kutsuvad mind haledalt appi :( kelk on tore abimees küll, kuid ma ei jõua neid mäest üles vedada ja olgem ausad, ega nad seal väga olla ka ei taha, sest külm hakkab. seega jääb üle oodata puhast teed ja ikka oma vana hea käru app võtta. sellega saame sõita kiiresti liumäe juurde, mäest alla lasta ja koju tagasi kärutada :)
ega suurt midagi muud polegi hetkel lausuda. aaa - külm on :( mulle ei meeldi külm! õnneks lapsed on terveks saanud ja ma ka. Karina küll ragises tükk aega, aga saime jagu.
nüüd kulgen magama ;)

neljapäev, 2. detsember 2010

liuväli

väga vahva pilt avanes sõites üle Pärnu jõe. nimelt on terve Pärnu jõgi muutunud ülisuureks liuväljaks, sest külm kaanetas selle pärast lumesadu tuulevaiksel ööl :) seega on jää täiesti klaassile, puhas ja läikiv. nüüd vist kannab ka juba. vähemalt mõni kalamees küll juba istus. aga olgem ausad, need istuvad seal rohkem usu abil, mitte jää tahtel... nüüd tuleks ruttu katus peale tõmmata, muidu sajab täna-homme kohe täis.
aga jah, ei mäletagi, millal jää jõe kaanetas nii, et see ilus puhas oli. ikka on konarlik ja lumine olnud. mitte et mul selle vastu midagi oleks. loodusliku liuvälja peale mind küll mingi väega ei vea, kui just tegemist 10-20cm-sügavuse lombiga pole. veekogu on ju elav ja pidevas liikumises, kunagi ei või teada, mis tal plaanis on.

nägin ükspäev laste suuski-keppe müügis,  ei tea kas peaks ostma juba? sõbrants rääkis, et tema pandi küll kohe suuskadele, kui jalad kandma hakkasid.

esmaspäev, 29. november 2010

siia me upume ja külmume surnuks

uppumist küll siinkandis karta pole, aga külmumist küll. mul on hetkel selline tunne, et magama tuleks minna lastetuppa või elutuppa, meie magamistuba on niiiiiiiiii külm!! ahi on punaseks köetud, aga ei aita.
õnneks on haiged enam-vähem terveks ravitud või õigupoolest on see liikunud edasi emale :( õue ikka ei saa, sellesama külma pärast ikka. homme ikka vist üritame, lubati ju vähem kui -10. ma olen lastega selleks ajaks 10 päeva toas istunud - ÕUDNE!!! niigi rutiin tapab, nüüd veel selline mõtetu mittemidagitegemine.
ja muud polegi, see et, oleme Pärnus ja võtame meelsasti terveid külalisi vastu!

neljapäev, 25. november 2010

ma olen nüüd kuulus ;)

elan rahulikult oma elu K&K maal, kui äkki piiksub telefon andes märku sõnumi saabumisest. vaatan, loen ja imestan, esialgu ei saa miskit aru. löön lehe lahti, aga ei oska kuskilt otsast otsida. helistan sms-ijale tagasi ja nõuan selgitust.
sõnum ise oli Klarilt, kes kirjutas: su blogi tsitaat on tänases Päevalehes :)
ja oligi! ikka köhimise ja haigeolemise kohta. on neil seal selline rubriik nagu Säutsuvad ja blogivad . sõbrants selgitas, et tavaliselt pidavat seal sõna antama tunutmatele tegelastele, aga ju vahel saab lihtrahvad ka sõna, kui tegemist on aktuaalsete teemadega ;) 
ei oskagi kohe suhtuda taolisesse tähelepanuavaldusse - kas peaks kõrvust tõstetud olema või panema ka blogi juurde märkuse, et kõik siinne jutt kuulub mulle ja eranditult mulle ning avaldamiseks palun pöörduge eelnevalt minu poole. hetkel jään vist esimese seisukoha juurde, sest blogin ju selleks, et oma seisukohti avaldada ja kui ei soovi, et inimesed loevad, siis panen parooli alla. aga viisakas ju oleks teada anda, kui mu teksti kuskil avaldatakse. oi! see tuli nüüd küll eht-kirjaneitsilik juba välja (punastan).

talv on akna taga juba muljetavaldav juba. kui nüüd Karina ka terveks saaks, võiks õue lustima minna. kelgud puha katsetamata jalulseisvate väikeste kodanike poolt ;)

teisipäev, 23. november 2010

ma ei jõua rohkem köhida...

...sest see on nii jube kurnav. õigupoolest ma ei julge enam köhida, sest esiteks on veremaitse suus ja teiseks sellest pidevast raputamisest valutab juba pea. lõppu ka ei paista tulevat. perearst arvas muidugi, et mingi viirus. see on ta lemmikdiagnoos. vanasti pandi ikka miskit kindlalt välja - nagi bronhiit või ülemist hingamisteede põletik vms. - aga tänapäeval pole see enam popp vist. kopsud olevat puhtad meil kõigil, hea seegi.
mingi imelik viirus on see igal juhul, sest mul hakkas see  jube järsku. esimesel ööl oli pea 39 palavik, edaspidi järjest langev, eilsest enam pole üldse, aga enesetunne on ikka väga niru.
Karita köhib ikka, eriti öösiti, Karina on nüüdseks päriselt haigeks jäänud :( kaksikute värk - algul üks, paar päeva hiljem teine. vaesekesel 39, kui voodisse panin ja rohud andsin. et mida ma annan? Prospan'i köhasiirup (maitseb kui mesi, mingit kõrvalmaitset küll tunda pole ja Karita ei taha isegi seda) ja vajadusel Paracetamoli küünal või Dolormin'i siirup (on see vast jubeda maitsega, missest et marjamaitseline, aga rohi mis rohi) palaviku vastu. perearst imestas, et ma veel küünlaid panen. nii suured lapsed juba. aga kui need suured lapsed suud lahti ei tee, siis ei saa palavik ju alla võtmata jätta.
nii et head ple midagi. oot, on ikka - me oleme kodus! oma voodi vähemalt :)

laupäev, 20. november 2010

lauslaatsaret

panen kirja seisu enne, kui saba anna:
*Karita - 39,0 kraadi, köhib vahelduva eduga, küünal võttis 37,4 peale
*Karina - köhib, palavikku pole veel tuvastanud
*Evelin - hull köha, palavik 38,0 - tõuseb...
*Aimur - paranemas, tänitab pidevalt, et ma voodisse läheks.
kohe lähen ka, tahan ära näha, kes kodusaate võidab. jeeee!! ja leidlikkus võitiski raha :) :) :)
eile olime veel kõik terved, see peab mingi viirus olema. nuuks!

teisipäev, 16. november 2010

ela veel võõras korteris

siin ikka juhtub, täitsa hullumaja! kõik, millest ma nüüd räägin, on omanike kraam, meil on hetkel kannatada saanud arvuti (mis on ammu uuega asendatud). loodan, et nüüd jääb pidama... juhtunud on ikka juba liiga palju.
algatuseks lakkas töötamast nende udupeen külmik - hea küll, selle pidid nad nagunii ära viima mingi hetk; siis hakkas tilkuma boiler, mille saime ise pidama. kogu korter hallitab vaikselt lae äärtest, aru ma ei saa miks, sest köetakse juba ammu, aga ikka on aknad igal hommikul pisarmärjad... olen proovinud õhutusauke nii lahti kui kinni hoida, vahet pole täheldanud. 
nüüd siis juhtus selline asi, et altnaabrite lagi hakkab neile kaela tulema (kummis, mööda seina pidid nired voolama, jne.), sest kuskil meie põranda sees on veeavarii. praeguseks on tuvastatud, et meie juurest see tuleb. s.t. et oleme vannitoas veeta ja WC-s võib ainult natuke vett tõmmata. pesu või ennast pesta ei tohi seni, kuni tuvastatakse, kus on probleem. järgmisel nädalal võetakse põrand üles, et pahategija üles leida. s.t. ikka suurt lammutamist, sest põranda sees on kõiksugu torud ja põrandaküte ka. et mis siis meist saab? eks me Pärnu pakku tuleme. mees läheb metsa, las omanikud siis asjatavad siin. ma lähen jalust ära.
täna juba ütlesin omanikele, et me toome vist halba õnne teile. õnneks nii asjasse ei suhtutud.
algul me vaatasime, et vautshi!, mis kompu korter pildi pealt, aga kui siin elada, siis tulevad igasugu asjad välja. eks see ole nii igal pool, kui ise teinud pole, siis ei tea, mida saad.
panen siinkohal kirja, mida ma kunagi enda koju ei taha:
*nahkmööbel - väk-väk-väk! talvel külm, suvel jääb niiske nahk sinna kinni, küljed on kõvad jne. missest, et hea puhastada, hubane või mugav seeigatahes pole
*klaaslaud või -riiulid - hullud näpujäljed ja tolmukord, vahet pole, kui tihti puhastada (eriti meie laste vanuse juures)
*kõva voodimadrats - selg karjub appi!
*väike külmik - asjad ei mahu lihtsalt ära... mees ja lapsed on piimajoodikud, üks riiul on selle valge olluse pakkide poolt pidevalt hõivatud (huvitav, millal meil galloniga piima müüma hakatakse, nagu USA-s, mida siis suure nõuga koju saaks tuua), ülejäänud 2 väikest riiult jääb siis muu kraami jaoks. eks saame siis hakkama, aga oi kui hea on koju suure kapi manu minna!
*laminaatparkett - külm ja libe, päris on ikka kordades parem või siis laudpõrand
*liugustega pole ma ka veel ära harjunud, kuigi suht mugav võib see tunduda. võibolla on asi selles, et massiivsed maast-laeni 3 garderoobiust võtavad liiga suure hoo sisse ja ma kipun neile ühtelugu vahele jääma. loodis nad ka pole, mis tähendab, et paigal nad ei seisa ja alatasa on mõni riiul nähtaval
*kardinateta aken - elame III korrusel, majaesised aknad vaatavad põllule. kedagi sealtpoolt  sissenägemas pole, seega pole ka kardinaid pandud. selline kõle nagu. siin on see paljudel kombeks, isegi siis, kui aknasse vaadatakse. ja kui midagi on, siis poolik kangatükk ripub akna ees. ju on ausad inimesed, pole midagi varjata ;)
*surnud lammast põrandale - tehniliselt võttes on see küll alpaka nahk (on vist selline elukas), aga haiseb ikka nagu lammas. mõnus pehme ja soe on ta küll, aga ma pole veel aru saanud, kuidas seda kasukat puhastada saab
*logisevaid piskikuid - oi kui ohtlikud need tunduvad! euroremont je-jee! 
*vannitoa kohta ei oskagi ma midagi öelda, ainult niipalju, et san.sõlm peab ikka olema hästi läbi mõeldud ja tehtud, sest dušširuumi põrandale valguv pesumasina vesi ja veetorud ei ole normaale, samuti ei sobi meie perele duššinurga keha külge liibuv külm kardin. et siis võiks ikka olla kabiin või vann. see ei ole kokkuhoiu koht. varem või hiljem tuleb kõik nagunii välja vahetada, nagu ma eelpool juba kirjeldasin.

et sellised mõtted siis. lähen nüüd vaatama, kas põranda sisse tehtud auk on kuiv. kui ei ole, siis on mõistus otsas, sest vesi on ju kinni!

esmaspäev, 15. november 2010

minu ilus uus sõber

täitsa muidu anti. mees arvab, et eelmisel oli nii mõnigi asi paremini lahendatud. ta sai ka taolise, ainult musta.  soovitasin siis tal osta see vanaemade telefon, kus suured nupud ;) millegipärast see mõte ei sobinud. mul oli eelmine telefon ka sansung, võibolla seetõttu ka loogilisem mulle. ise olen rahul, eriti kui mõelda, et tasuta anti ja arved lähevad ka väiksemaks. väga ilus on ka! hetkel on muidugi väga keeruline harjuda puutetundliku ekraaniga, aga juba hakkab minema. esimestel päevadel libisesid ikka kõik sms-id või muud vidinad (mida sellel telefonil on jube palju) lihtsalt näpu alt minema... konkreetselt nagu lehm libedal jääl!
sõbrantsi vend rääkis, et kui oma tulevase naise telefonist selle tuttavate numbreid otsis tüdrukute õhtu tarvis, siis lõpuks oli pöidlalt nahk maas :D nii hull asi muidugi pole, aga jutul on jumet.
pean plaani jõuluvaheajal väikese kotikese tegemiseks, lilletikanditega ehk.

pühapäev, 14. november 2010

Toredat isadepäeva!!

minu kallid isadepäeva hommikul
õnnitlen siinkohal kõiki noori ja vanasid isasid (eriti enda oma! kes ei ole ei noor ega vana). see on esimene kord, kui ma oma isaga sel päeval koos ei ole, mis on väga veider kogemus.  aga lõpuks on ju head soovid need, mis loevad, eks!

kolmapäev, 10. november 2010

jäk ilm ja väk tujud

ma ei suuda ära otsustada kumb on vastikum kas porine või lörtsine ilm :S igatpidi on öka! 
kui on lörts, siis esialgu nagu vaatad, et oh! täna ei peagi laste kombesid pesema, aga ei, eksin rängalt, sest lörtsi alt tuleb välja igasugu löga, kui sinna kukutakse või libisetakse või visatakse lihtsalt suurest heameelest külili.  minutehtud lomememme lõhkumisega saadakse ka ülikiirelt hakkama ja vaadatakse mulle sellise näoga otsa, et miks ma juba härgmist ei tee, keda ümber lükata...
porise ilmaga ei tahaks ise tegelt üldse välja minna, aga teatud kontingent nurub ukse taga muudkui "õue-õue!!" siis on kohe pärast esimest lompi teada värk, et tuleb pesupäev. Karita saab aru, kui talle öelda, et ei lähe lompi, Karina saab ka aru, aga vaatab jonnaka näoga mulle otsa ja läheb  ikka, vihuti! oh kuidas see ajab harja punaseks! täna näiteks tulin Karinaga 10 min. ühest maja otsast toa poole. no ei ole normaalne - laps lihtsalt ei võta jalgu alla ja keeldub liikumast. ise sinna juurde muidugi hirmast jonnijoru ajades (ühtki pisarat loomulikult ei tule ja kõik naabrid juba aknast vaatavad). Karita lasin trepile lahti, mees võttis ta üleval vastu. kui meie ükskord suure sõjaga tuppa jõudsime, selgitas Karita õele, et ta on juba kõik mängud jõudnud ilma temata ära mängida ja  läheb nüüd ära tudule. jonn tuli muidugi sellest, et ta ei tahtnud tuppa, vaid veel poriloigus sulistada. kui mina eriarvamusele jäin, tuligi hull protest :( iseenesest oleks pidanud ta jooksujalu tuppa liikuma, sest mu meelest hakkas nälg neil silmanägemist ära võtma ja me olime ikka hea poolteist tundi seal mütanud ka juba. aga kui hambad tulevad, siis söögiisu pole ja nii ongi!
tegelikult tahtsin ma öelda hoopis seda, et me elame maal - eile jalutas kitseke akna taga aiamaadel (mul oli siin ükskord pilt ka üleval, milline potipõllunduse vaade meil siin laiub) ja nosis head paremat :) nii nummi!!!

pühapäev, 7. november 2010

rallihullud

meie lapsed on rallihullud või vähemalt autohullud. 
käisin Pärnus Nurmenuku mängumaal, mis asub Reldori uute majade keskmises boksis. seal oli igasugu mänge ja tegevust igas vanuses lastele. mina lootsin, et rõõmukilked pääsevad valla pallimere või liumäe või kiigu peale, aga ei. seal olid ka taolised ekraaniga toolid, kus on küljes rool ja käigukang ja pedaalid. saab nagu arvutimängus rallirada mööda sõita. seal nad siis istusidki enamuse meie tunniajasest külastusest ja roolisid ülitähtsate nägudega. küll ma meelitasin neid liikuvate ja laulvate karuselli või rongi või motikaga, kuhu saab peale istuda. tühi vaev! autod ruulivad. 
kodus sama asi - nukud istuvad nukralt nurgas, võiks lausa öelda, et nälgivad, kuna peale minu neid keegi ei toida ega kasi. aga autod, vat autodega on teine asi, need juba tolmu ei kogu - pidevalt on sõidus - mänguhoos tehakse kaasa häälitsusi, piibutatakse ja rallitakse :) kõik mänguasjakastid ja muud asjad on ka autod, millel rattad all. "auto" oli suht üks esimesi sõnu ka neil. ja loomulikult on nukuvanker, buss, traktor, tramm ja troll ka autod ;)
sõnu tuleb nüüd nagu Vändrast saelaudu :D Karina on eriti agar neid järgi ütlema. tublid tibud! ma nii uhke kohe - hakkavad inimesteks saama. üksteise nimesid on ka ütlema hakanud, see on nii armas!!!

talvine haigustehooaeg on alanud :(

täitsa tõsiselt kohe, vähemalt meie pere jaoks. mees mul pikalt juba siin vindub, nüüd metsast tulles oli täitsa siruli. vedasin ta eile Võrru EMO-sse, kus tuvastati algav kopsupõletik. sai rohud ja teave olukorra kohta. eks olek oli nii kehv vist, et oli nõus arstile minema, muidu pole tal ju oma jutu järgi kunagi midagi häda... kopsupõletikuga nalja pole, peab ikka ravima! nüüd ta siin köhib ja ohib ja jälle köhib. treppidest käia ei jõua eriti, köhida ka enam mitte. aga tööle läheb. eks näis, mis sellest välja tuleb. kui ei lähe, siis on kooliga ühel pool - seal selline seadus, et kui 10 päeva puudud, siis oled nii palju maha jäänud, et järtamine pole sel õppeaastal võimalik :(
õnneks lastele see ei nakka vist. teen täna ühe rohke küüslauguga roa ja magamistuppa panen neile ka mõned lõhnama, ehk hoiab pahalased eemal. ei ole siin laatsaretti vaja!

reede, 5. november 2010

õnnetunne

RABAROCK IS BACK!!!
saate aru, jah?
kestvad ovatsioonid!

laupäev, 30. oktoober 2010

minu mehest

sellised tähelepanekud viimasel ajal:
  • ta armastab süüa (aga kes meist ei armastaks!), ka öösiti. samas ei meeldi talle sellega kaasnev kaalutõus (kellele meeldiks). viimane sähvatus ta ajus viis mõtted niikaugele, et otsustas selle söögiisu vastu võitlema hakata. aga kuidas, te küsite? väga lihtsalt - sööb nii palju ja nii kaua, kui isu otsa saab! jee rait!! vaadake mind: ma olen söönud kogu oma elu, aga ei ole mingitki märku sellest, et isu otsa saab :( aga las ta proovib (kahjuks kaasneb sellega meie pere pankrott, aga mees on ikka kallim, kui rahakoti sisu, sest iga endast lugupidav mees armastab ju liha ja vorsti ja juustu). mind võite selle perioodi jooksul kohata seega peaasjalikult köögis, sest kes need hõrgutised talle siis ikka valmis vaaritab (ega te arvanud, et ta ise ;)
  • ja ta armastab hooti sporti teha (muidu vihkab seda kirglikult). see hoog saabub hetkel, kui maa läheb valgeks ja suusad tahavad kapist välja tulla. muul ajal ei salli ta sporti silmaotsaski, kuigi peab aastas vähemalt 2 x sooritama kaitseväe füüsilise testi, mis koosneb kätekõverdustest, istessetõusudest ja jooksust (oli 3 koma midagi km). ise ta väidab, et teeb seda "vana rasva pealt" ehk siis selle vormi pealt, mille omandas kunagi hallidel aegadel ajateenistuses ja misside väljaõpetel. mina küll seda ei usu, aga ju jääb. spordi koha pealt on ta mu  meelest täielik enesepiinaja. nimelt võib ta suuskadel läbida hullult palju kilomeetreid ja selle üle veel õnnelik olla. no ta üks sõber ja mõned töökaaslased on ka samasugused, ega neile saa ometi alla jääda. näiteks kogu mu talvise raseduse perioodi veetsime me Jõulumäe suusaradadel, kus mina raja kõrval ringide aega võtsin ja rõõmsalt ringi tatsasin. loomulikult käib ta ka Tartu Maratonil! lastest lubab ka suusatajad teha. kui juhtub nii, et teleka pult satub mingil veidral põhjusel tema kätte, siis võib peaaegu täiesti kindel olla, et sealt hakkab tulema sport või õudusfilm. parem veel, kui need kaks ühes...  teisest küljest väljendub see spordi-armastus mingitel metsaõppustel puruhaigena läbides soid ja metsi, veel haigemat kaaslast seljas tassides... jah ma tean, ei ole normaalne! eriti kui vaadata sellest vinklist, et tegemist ei ole päris sõjaolukorraga, vaid seda kujutatakse ette ja vahekohtunikud ütlevad, kes "surma" või "vigastada" on saanud. oma juttu siin üle lugedes tundub nüüd mulle, et tegemist on kadumaläinud näitlejatalendiga, kuna rolli sisseelamine on tal suurepärane!
loomulikult võib ta olla kõige sellega äärimiselt lahe või hulluksajavalt konkreetne, aga minu :)  seoses toiduga veel: ükspäev helistati mulle kuskilt kirjastusest ja pakuti raamatut toitude teemal, mida kõik lapsed süüa armastavad. mees siis kuulas jutu ära ja küsis minult: "aga kui nad ei söö, siis kas saab raha tagasi?" IRW!!!

reede, 29. oktoober 2010

laadalised

oh me ootasime seda päeva juba 2 kuud vist. kohe siis hakkasime ootama, kui Vastseliinasse kolimise plaan kinnitust leidis ja ma valla kodukaga tutvust tegin, et mida siis seal vaadata on või kuhu minna. selgus, et suht tegus kant. sügisene tippsündmus Lindora laat, mis on üks vanemaid Eestis ja pandud püsti suvalisele teeristile keset Eikellegimaad. käisime isegi varem kohta valmis vaatamas, et teaks, kuhu minna. meie juurest see hea 20km ikka. sõitsime mööda... loomulikult! otsisime ikka mingit platsi või asulat või midagi, aga oligi suvaline ristmik, pärast nägime küll, et silt püsti ja puha.
igatahes eile oli see päev, kus ettevõtmine teoks sai ja üle L-Eesti rahvas kokku vooris. ikka hull mass oli! ja ärge imestage, et neljapäev on laadapäev! on ka esmaspäev või kolmapäev või pühapäev, sest Lindora laat toimub alati 28. oktoobril. mulle oli muidugi räägitud õuduslugusid, kus parkima peab 2 km kaugusele ja et laat on lõunaks juba läbi. ei uskunud ma neid jutte ja õigesti tegin - parkisin 20 m laada põhiplatsist ja kohal olime mingi 11-paiku, kus möll alles võttis tuure üles :)
olen mina enne laatu näinud, aga nii suurt vist mitte. viimastel aastatel oleme ikka mehe kodukohas Mihkli laadal ka usinasti käinud, aga seal rohkem kaltsuturg...
et mis ma siis ära tõin? suurt mitte midagi, rohkem käisin uudistamas, aga pakkuda oli paljut: sai osta nii pudulojuseid, kui riidekaupa, ka suu sai magusaks või soolaseks. siis oli igasugu käsitööd ja sepatööd ning külalisi nii viljandimaalt kui lätist-leedust.
lapsed olid väga tublid, kõndisid omal jalal, käru polnudki kaasas. saatjadaamiks oli mul sõbrsnts Liis, kelle Tartust külla sebisin ja siis meiega Pärnu tuli :) Mees loomulikult metsas jälle ja meie Pärnus!

esmaspäev, 25. oktoober 2010

paneelidest

kerin mina end parasjagu voodisse kerra, võtan raamatu kätte ja asun lugema, kui minu voodis keegi haigutab! mida asja?? suht kõhe tunne tuli hetkeks, siis sai mõistus aru, et see on seina taga asuv naabrimees, kes end unele sätib - brrrrr - vastik-vastik-vastik!!! ma magan põhimõtteliselt maabrimehega koos, sest paneelikate seinad on nii õhukesed... eile tuli mees lapsi magama panemast ja rääkis, et oli just osalenud teiste naabrite vaidluses, mis leidis aset meie laste magamistoas siis. no tehniliselt võttes küll nende köögis, aga jutt oli kuulda nagu peo peal. hea, et lapsed üldse uinusid.
korrusmajade rõõmud, võib selle kohta öelda :( nagu ma olen kuulnud, siis tänapäevased ehituskunsti imed ei ole mingil määral heli- ja lõhnakindlamad, kui veneaegsed ehitised (ma võin iga õhtu täie kindlusega väita, mida mu alumised naabrid täna sõid - tõmbekorsten, ju nõu!). räägitakse juhtumistes, kus kätega tüli käigus on üks osapool maandunud naabri korteris ja seintest paistab valgus. 
kujutan ette, ei inimene, kes on kogu elu korteris elanud, et saa aru, millest ma räägin, sest tema lihtsalt ei kuule neid hääli ega taju enam midagi, kuna see on nii loomulik. mina aga, eramajast pärit plikana, ei suuda kuidagi harjuda. Pärnus on meil ju ka korter, aga seal ainult 4 naabrit, kellest 1 peakohal ja teised kaugemal üle koridori, nii et nende jutud-lõhnad meid ei häiri. üleval trampimine segab küll hirmsasti, aga vähemalt ei kuulu ma nende igapäevaellu.
unistan jälle majarõõmudest-muredest, see on ikka läbi ja lõhki oma :)

laupäev, 23. oktoober 2010

see võttis 1,5 a ja 1,5 n...

... kui ma suutsin teha otsuse, et öisel söömisrallil on nüüd lõpp! ja nii oligi, lihtsalt :) lastest räägin muidugi. siiani on olnud nii, et igal ööl algas suvalisel kellaajal meeletu kisa (umbes selline et tapetakse) kuni pudeli sooja piimaga suu peale said, see tõmmati tilgatumaks ja magati õndsalt hommikuni. kusjuures polnud üldse oluline, palju seda piima seal oli. viimasel ajal põhimõtteliselt 2 lonksu ;)
eks ma olen seda võõrutamise mõtet kaua mõlgutanud juba. lausa piinlik on tegelikult kirjutada. kuna igal ööl ärgati nagu kella peale ja hirmsa karjumisega, siis ma järeldasin, et kõht ikka tühi ja ei julgenud lõppu teha. nüüd tuli siis välja, et tegelikult oli mul ennast vaja võõrutada ja lapsed said väga lihtsalt aru, et enam öösiti piima ei saa. selleks kulus täpselt 1 öö. kena too öö muidugi polnud - hirmus kisa ja vähkremine a 15 min., siis tuduti vihaselt edasi, aga põhiline et tuditi! 
tänaseks on seljataga 4 ööd ja need on magatud nii hästi, et ma vanast harjumusest ärkan ikka mitu korda ja vaatan kella, et kas juba söögiaeg ei tule... täna hommikul olin näiteks enne lapsi üleval (mida pole veel mitte kunagi! juhtunud) ja toimetasin ringi, sest kaua, sa hing, ikka magada jõuad.
hetkel olen rahul, eks näis, mis tulevik (loe: silmahambad) toob.

reede, 15. oktoober 2010

maa valge

selle aasta esimene lumi on nüüdseks nähtud. ei oodanud teist nii vara, ikkagi poolik oktoober alles, aga ta tuli siiski. hommikul olid põllud täitsa valged ja seda lume-moodi ollust tuli meeletu kiirusega tuuleiilide saatel aina juurde. nüüdseks on see kõik muidugi suland, aga vahepeal ikka keerleb jälle midagi valget akna taga. kõik traadid on ka koosolekut pidavate linnuparvede poolt hõivatud - väljalend vist läheneb minutitega.

kolmapäev, 13. oktoober 2010

talv tuleb

 nägin just esimesi lumehelbeid - prrrr... aga selline oli meie esimene talvevarustuse katsetamine :) hetkel nähtaval siis õuetrööbad. linnariided veel komutavad nukralt kapis ja nende väljatulekuks pole pikalt veel põhjust näha - me ju maainimesed ;)

talve indikaatoriks on nohu, ja mis on parem kui tilkuva ninaga vanaema sülle pugeda ja muinasjuturaamatut vaadata. kalli-kalli vanaema!!

teisipäev, 12. oktoober 2010

jutu jätkuks

eelmise jutu lõpuks tehnoülevaatuse andmed ka:
Karina - 13,2kg, 86cm
Karita  - 12,3kg, 82cm
mega vahe mu meelest! kusjuures väiksem sööb palju rohkem, küsib tihedamini süüa, ei praagi pooli toite välja. muidugi on tema tegemised ja seedimine ja poole kiiremad, kui õel... seega numbrid on loogilised. 
kuna mu pooleteiseaastased oli arsti juures käimise ajaks endale jälle nohu hankinud ja ülipahurad, ei tulnud mul meelde pooli asju küsida (nõuda). iseenesest ei ole ju normaalne, et ei mõõdeta peaümbermõõtu ega vaadata kõrvu, vereproovist rääkimata. kopse kuulati ka ainult seetõttu, et ma soovisin. see, et ema väidab, et lapsed tunuvad normaalsed, ei tohiks olla piisav argument ühele arstile. aga on, ja nii need nõrkadest peredest pärit lastel igasugu terviseprobleemid liiga kaugele arenevadki, kuna ema-isa ei oska-julge-taha rääkida/küsida!
no mütsimõõdu võtsin ise, see on vastavalt 52 ja 50. seoses mütidega: läbisin Pärnu-nädalal kõikvõimalikud ja võimatud mütsipoed, aga nõutud eset pole lihtsalt olemas. räägin hetkel praeguse ilma peakatetest, mitte talvemütsidest. viimased õnneks ikka sain. no ei taha ju ka päris esimesi ettejuhtuvaid osta. kõik ei sobi talvevarustusega kokku värvi poolest ja iga tegumood ei istu pähe. rääkimata sellest, et kahte sarnast (ühesuguseid ei julge üldse nõuda) pole lihtne õiges suuruses leida.  igatahes on meil nüüd Huppa tuukrimütsid kolme tutiga :) aga need kauaotsitud k/s mütsid jäidki mul sealt linnast ostmata. pean tunnistama, et ühes küll leidsin, aga ma keeldusin välja käimast väikese tüki kanga eest 250kr./per müts! lasteriiete hinnad on USKUMATUD!!! ok, need olid Lenned (üldse mitte kõige kenamad), aga ikkagi, kus on loogika ma küsin? kombe maksab 700-1000 kr, müts veerand selle hinda... kinnastest ma saan veel aru - peavad olema vee- ja pori- ja külmakindlad, aga müts on suht lihtne teha ja ei pea iga päev 3 x vahetama ka, erinevalt kinnastest, mis pidevalt vett ja vilet saavad. selline värk siis. eile läksime Võrru lihtsalt toidumoona varuma ja ühest sellisest poest ostsin lastele vahvad õues trööpamise mütsid 49.90 lahe! ma väga rahul - kõrvad sees, ilusti ümber pea ja põskede, nöörid kenasti kinni tõmmatvad, nats rahvusliku vöökirja moodi mustriga ka :)

kolmapäev, 6. oktoober 2010

poolteist

tänaseks on mu tibulinnud saanud 1 aasta ja 6 kuu vanusteks. hetkel tundub, et see vanus ei sobi neile, vähemalt täna mitte - kuidagi väga virilaks kiskus see õhtu. ei tea, kas neile ei meeldinud see, et külalisi väga polnud või mis, aga midagi igatahes oli. käisid ju külas üks vanaema ja sõbrants Liis.
tegelikult tahtsin kirja panna, mis edusamme neiud teevad:
  • selles ei ole midagi uut, et jooksevad nagu pöörased nii toas kui õues
  • liivakastis teevad täitsa ilusaid kooke - täidavad vormi ja pööravad ise ümber
  • titekiigu peal ei taha enam keegi kiikuda, ikka päris kiiku on vaja. alguses oli tasakaal ikka kehvake, aga nüüd juba isegi lollitavas seal peal :)
  • veidikene on mõistust ka pähe hakanud tulema. selles mõttes et kui ikka keelata, siis umbes kolmanda korra peale saavad aru ja pahandust tegevad väikesed käekesed peatuvad, vähemalt hetkeks
  • sõnu tuleb järjest juurde, täna püüdis Karita isegi "kardin" öelda :) mingid imelapsed nad rääkimise osas pole, kaugel sellest, kuid tasapisi ikka tuleb. jutu mõistmine on aga super juba. põhimõtteliselt saavad kõigest aru, mida räägitakse, kui rahulikult paar korda öelda, siis tuuakse näiteks mõni lelu või saabas või müts ka teisest toast kohale
  • Karita sööb poole toidust ikka ise endale naha vahele. Karina hetkel jälle üldse ei söö (tal pole vaja ka, ikka hullult palju pikem on ta)
  • Karita annab väga selgelt mõista, kui ta midagi ei taha: seisab otsustavalt ja raputab pead, ise sinna juurde vastavat häält tehes
  • kalli, musi ja pai tahavad nad ka, kui hellushoog peale tuleb. peamiselt küll minu või issi käest, aga vahel tahab Karita õde ka kallistada, mida tema eriti ei taha. vahel harva ikka seisab õnnetult ja laseb end kaisutada :)
ja nüüd üks tõestus, et 1,5-sed on jummala asjalikud. on täitsa teada värk, et kirjutada tuleb paberi peale ja kui mõelda, siis peab vildikaots suus olema, tulevad paremad mõtted ;) ma küll püüdsin tüdrukuid ilusti pildile saada, et teha võrdluspilt poole aasta taguse ajaga, kus kleidid oli oi-oi kui pikad! aga no polnud tuju, mis teha. naiste värk...
Karina mõtlemas, Karita ristsõna täitmas

teisipäev, 5. oktoober 2010

vaikimise saladus

saladus tegelikult polegi, proosalised põhjused pigem.
nimelt on mu esimene isiklik arvuti läinud läptoppide paradiisi vanadussurma tõttu ja tagasi teda sealt enam ei saa :( kahju, väga kahju! ta oli oi kui hea sõber ja kaaslane. nüüd siis otsin uut, mis mind pankrotti ei viiks, aga töötaks ikka ka samakaua, kui eelmine. see on mu suurim mure hetkel, seetõttu arvutihalaga alustasingi. pean siinkohal mainima, et mul olid ikka tõelised võõrutusnähud, kui netti ei saanud. seda võimendas vast kaugel-olek ka - tuttavaid-sugulasi pole, päev rutiinne, mees ööni tööl. mul mees tihtilugu räägib, et põnev saab olema see päev, kui internet kokku jookseb ja nii jääbki. mina muidugi ei püüa seda üldse ette kujutadagi, sest ilma netita ei ole võimalik elada. punkt.
hetkel olen lastega Pärnus käimas, sest abikaasa mängib Lätis sõda. no mis ma seal Setumaal ikka üksi konutan. igal juhul kodus on tore :) vanavanemad olid lastel täitsa meeles ja kohtumisrõõm suur.
täna muide, tõin meie majja esimesed rattad ;) need on ikka päris, sellised ise-vändatavad ja abiratastega, tiigripildiga ja puha. ise nad muidugi vändata ei suuda, aga kui lükata või tõmmata, siis on nägu kõrvuni ja nõutakse muudkui veel :D seda ei küsi keegi, mis häält minu selg selle peale teeb...


neljapäev, 16. september 2010

ise söömisest

olme suure vaevaga jõudnud faasi, kus mõni suutäis ikka laste enda käes olevate lusikate abil suhu ka jõuab. kummalgi, muide, on 12 hammast. tavaliselt näeb üks söögikord nii välja:
  • lapsed tooli
  • pudikad ette, käised üles
  • lusikad kätte
  • laual külge kleepuvad kausialused paika
  • aluse peale toiduga kauss, mis kinnitub iminapaga ja ei liigu paigast :)
  • kolmas lusikas mulle nende söötmiseks
te küsite, miks nii palju atribuutikat?aga vaat' kui oleks mingi tavaline anum, siis see lendab kohe vastu taevast...
kui kõik eelloetletu suure kisa saatel tehtud saab (kõht on ju jube tühi, peab kisama), siis püütakse paar suutäit suhu kühveldada. vahel see ka õnnestub :) kiidan ja innustan ;) pärast seda saavutust teevad nad näo, et kõht on juba punnis täis ja suutäitki ei mahu enam juurde. mina jään eriarvamusele. vahel tähendab see jonni, vahel antakse alla ja tehakse suu armuliselt veel ikka lahti. kuna ise kumbki rohkem süüa suhu panna ei viitsi, toimub hullumeelne lusikatega laua vastu toksimine, toidu lusika peale võtmine ja selle teise seina, vastu akent või õe poole lennutamine, käte toiduga kokku mäkerdamine, vahel ka endale pähe määrimine jne... muuseas mina keelan ikka ka, kuigi vahel on hetki, kus tuleb naeru alla suruda (ei taha ju, et lapsed näevad, et nende lollused on toredad). rohkem muidugi vihastan end roheliseks - olen ju vaeva näinud, neile kokanud ja siis ei tahetagi midagi :(
nälga neid tegelasi ka jätta ei saa, siis ei jõua seda vingumist ära kuulata...
sellised vahvad päevad mul siin. ilm keeras kah jälle ära, välja ei saa. muidu oleme ikka suurema aja õues.
lapsehoidjatest siin puudu ei tule - terve õu kihab, kui me laekume - on lausa võitlus, kes nendega tegeleda saab :) esimesel nädalal oli kõigil suur eufooria, nüüd jäänud mõned tüdrukud, kes pidevalt jännata viitsivad. arvan, et talveks saan endale tuppa ka mõne appi, kui neil vahepeal kõrini ei saa. lapsed on siin muidu täitsa toredad, mitte sellised ülbed ja uhked nagu linnas.

kolmapäev, 8. september 2010

sai kinno

just-just :) Vastseliina rahvamajas tegutseb kino ja sinna ma eile sammud seadsin. vaatasin juba Pärnus, et oh-hoo, ongi kino, aga meie saabudes oli see alles suvepuhkusel. nüüd eile näidati Sex&Linn 2-te. suvel ma tahtsin väga seda vaatama minna, aga kuidagi nii kiireks kujunes, et ei saanudki. nüüd paar kuud hiljem sai ikka ära nähtud, hulk raha jäi ka alles. mis siin viga kinos käia, kui pilet on 25 EEKu. sedeli enda peal oli küll 1 rbl. ja kohaks oli mängitud hoopiski Põlvamaa, aga vahet ju pole.
film ise oli mu meelest parem, kui esimene osa. tegelt võiks selle kohta öelda kostüümidraama, sest hilbud olid neil ikka kohati lausa kohutavad... aga mida mina ka siis maailma lõpuks ilma moest tean, eksole!
järgmisel nädalal näidatakse Lelulugu3, selle jätan vahele ;)

teisipäev, 7. september 2010

rändajad

alles saime paika, kui juba vaja jälle minna. seekord siis külla! juba Pärnus plaanisin retke Laanemetsa Kristinale ja Hannale ning Helenale külla. oh oli see vast sõit! mõtsin, et lähen õige õkva, kuid see polnud teps mitte hea idee. siinkandis ei ole teed mitte ainult kiira-käära, vaid üles-alla ka veel. tee ise on marukitsas, nii et vastutulija puhul peab kraavi keerama. ega muidu ka kraaviminek keeruline ole... igatahes kui läbi Haanja Rõugesse jõudsin, oli süda totaalselt paha sellest keerutamisest. sellest ma üldse ei räägi, et kõrvad käivad pidevalt siin sõites plõks-plõks lukku... õnneks kedagi kuni Mõnisteni vastu ei tulnudki.
igatahes kohale me jõudsime, sõitsime bossult otse õue ja hakkasime magajaid unest äratama (loe: ehmatama). Hanna ja Helena on ka kaksikud, meie omadest 3 nädalat nooremad, seega suht sobilikud mängukaaslased. 
sõime marju, lobisesime, vaatasime suitsusauna ja sipelgaid, tegime vahvate küla-mängusasjadega tutvust (Anne ja Gorba ja Chicco kidra ruulisid eriti) ning vitsutasime ohjeldamatult kooki :)
oh hirmus lugu - keskid võõrad tegelased on lõunaune ajal meie liivakasti sisse kolinud :S
sulamine on toimunud - peamiselt pealinna piigad ja suvepealinna preilid vadistavad rõõmsalt mängida, kui ainult need emmed kogu aeg oma kaameratega siin ringi ei klõpsiks!
see on ikka ülišeff liivakas ja liiv on ka poole maitsvam
õed nelikud  - Hanna, Helena, Karita, Karina - õuna mugimas
lõouks pakkisin oma killavoori kokku tagasi ja sõitsin inimese kombel läbi Ape s.t. Lätimaa koju tagasi. tuli palju kiirem ja mõnusam. seda ei pea vist mainima, et noorem generatsioon magas mõlemad otsad õndsalt maha ;)

reede, 3. september 2010

ilma ilmata

ilm ja teada käivad kahjuks käsikäes. sel aastal pole ilmajaam eriti puusse pannudki, kuigi oleks võinud. suvel ma unistasin, et EMHI lubatud +34 osutub valeks ja tuleb ainult +24 - ei miskit... nüüd unistan, et torm ja vihm osutub valeks ja tuleb +34 - tutkit brat - jälle ei miskit! 
sellega seoses istume juba teist päeva toas, kus tõele au andes on ka häbivääärselt külm: +20. selle suve varjus ja ahjuomanikuna Pärnus on seda ikka kaugelt liiga vähe!!! kõikidesse tubadesse ju ei jõua radikaid ka osta. omanik teatas eile, et tavaliselt algab kütteperiood 1. okt. mis mõttes nagu??? mis senikaua saab? kuidas pesu kuivab (kui meile muidugi tuuakse üldse masin, nagu lubati)? hetkel on tavapärane talve tunne - s.t. ei tunne varbaid, sõrmi, nina, kõrvu :( olen kuulnud ka teooriat, et kütma hakatakse siis, kui ööpäevane temp. on alla +10 kraadi. on nii vä? võiks olla, sest oktoobrini ma küll välja ei kannata seda niiskust ja külma.
mina veel unistasin, et hakkan korterielanikuks, kütmise pärast üldse muretsema ei pea ega ka puid vedama. hetkel tahaks väga puid vedada, aga pole kahjuks kuhugi vedada...
eks peab prae ahju panema, saab soojem. eile oli vähemalt nii. siit järeldus - kütteperioodi alguseni ainult ahjuroad ;)
p.s. ilmateate ajal vaatan ikka pingsalt kaardilt Pärnut, Võru kraade taipan alles siis vaadata, kui kaart juba kaob.

kolmapäev, 1. september 2010

elu lõunamaal


vaade meie elutoa poolt kohalikule potipõllundusele, mis laiub tegelikkuses veel 3 x samasuurel pinnal kui pildi peale mahtus. hetkel käib seal väga aktiivne sebimine, sügisannid vaja ju üles võtta.
magamistubade pool on teised majad ja mänguväljak ka! see on kõige kobedam elamu, meie oma pmts samasugune :)
lõunamaa seened. neid on palju, ma ütlen, väga palju!!! astu aga metsa ja hakka kohe korjama :) :) :) 
pann jäi väikeseks

tere kool!

uus kooliaasta siis. juba aastaid ei tunne ma, kahjuks et tänasest algaks uus aasta. mis teha, aastad läevad, kooliaeg kaugeneb. varem oli küll nii, et enam ise koolis ei käinud, aga sügisel hakkas ikka uus aasta :) 
sel aastal aga on meie peres natuke seda uue aasta tunnet küll, sest mees läks kooli, täpsemalt Meegomäe Lahingkooli (nende kooliaasta alguas küll juba 08.08.). täna võite proovida teda leida AK-st (või mõnedest muudest uudistest) Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste pidulikult jalutuskäigult läbi Tartu. Pidi sõjakoolil olema selline tava, et 1. sept. puhul jalutatakse edevas rüüs nagu sügisesed nuumhaned mööda linna. mis neil viga jalutada - ilm ilus, ranitsaid ja raamatuid tassima ei pea. mees küll sellest vaimustuses polnud, aga mis tal muud üle jääb, kui vigiseda ja minna, sest nende kool on nüüdsest Sõjakooli alluvuses. mu meelest täitsa tore - õppetööd pole, saab natuke ajusid tuulutada vana mees ;) ega 30+ vanuses see õppimine enam nii lihtne pole, saati veel siis, kui viimastest tuupimisest on möödas 14 aastat... ega õppimine ise raske pole, tal pea üsna hea, õpiharjumuse taasomandamine on see, mis raskelt tuleb.
ei tea, kas peaks õhtuks tordi ja lilled ka ostma? ;)

teisipäev, 31. august 2010

kohanemine...

... on läinud ilusti. mis peamine, öösel oli vaikus! ei taha ära sõnada - ptüi-ptüi-ptüi! K&K bossavad juba õue peal ringi, ajavad vareseid taga ja lunivad ükshaaval kiikuda (siin on 1 beebikas ja teine tavaline kiik). minu suureks meelehärmiks ei taheta üldse liivakastis olla :( aga tahavad väga ronida kaarredelil, mis nõuka-ajast mänguväljakute peal on :S teate kindlasti. ronimine on tore tegevus küll, aga kaar tähendab seda, et on kaks otsa ja kui on kaks last ja 1 mina, siis on jama missugune. õnneks on suurem ronija Karina s.t. Karita väga ei taha ja saan selle oravahingelise lapse selja taga seista.
viimase paari päeva hitt on veel üksteise tagaajamine. selleks sobib eriti hästi laud, mille ümber saab kilgates joosta, aga võib ka diivaniotsa peale üksteise võidu ronida või üle meie voodi joosta. peitusemäng on ka suht uus asi. peita tegelt pole niiväga vajagi, võib niisama "kuku" teha ja vaadata, kas ma teen vastu. üksteisele tehakse "kuku" siis, kui emme-issi abis mängimas on. s.t. et vähemalt üks laps peab süles olema ja teise tuppa piiluma mitu korda järjest. see on kohe nii tore tegevus, et alati ei saa vajalikku sõna suure naerupugistamise vahelt öeldudki :D
praegu kõik, elu tahab elamist ;)

esmaspäev, 30. august 2010

variatsioonid vol 2

avasime pidulikult nukuserviisi komplekti, mis sai sooja vastuvõtu osaliseks. tegime esimese "maitsmise" lastega ise ära, seejärel hakkasin soovitama, et äkki nukud tahaks ka juua.
mina küsin: "Äkki tita tahaks ka juua? Karina, kus on tita?"
Karina vaatab otsivalt ringi ja vastab: "Tita maas!"
Nii oligi :) :) :) Ühesõnaga mu point on see, et üks mu lastest ütles oma esimese lause!!!

Aga pealkirjaga seoses: "tita" tähendab meie majas iseennast, nukku, beebit ja lutti. ja-jah, justnimelt lutti ka! aru ma ei saa, kust see tuli, aga võibolla jookseb loogika siit, et tita oma, mina olen tita, järelikult "tita."

tervitusi Vahtsõliinast!

nüüd me oleme siis võrokesed :) 
siin on väga kodune, kuid pole kahjuks kodu... eks peab harjuma. endal on ka ikka väga imelik olla. magada ei saanud vist üldse. hea, superhea, on see, et abikaasa kallis-armas laekub varsti töölt ja nii iga õhtu, mitte ainult reedeti! 
elame siin 3-toalises väga kenas korteris III korrusel. mööbel ja kõik köögistuff on sees, pidime vedama ainult lastevoodid ja riidekraami. 
eile saabusime-pakkisime, täna harjume. tõenäoliselt veel kaua, sest lapsed ei taha siin kuidagi magada. eeldasin, et pärast sellist päeva (pikk sõit + palju uusi kohti-inimesi + emotsioone) magavad nagu notid, aga ei - terve öö käis üks nutt ja nihelemine. ega laps loll pole, teab, kui miskit imelikku on. kuigi neil on oma toas sama tapeet, mis koduski ja mänguasjad ning emme-issi on omad.

tulles kohtasime tädikest puravikuämbriga. seda ma ütlen, et metsad kutsuvad mind juba sama tungivalt, kui virvatuled!
hommikupoole tegin meie uue pesapaiga alevile ringi ka peale koos sipsikutega. ei tahtnud teised õues mängida (ju jälle võõras liiv ja kast), nii kärutasimegi oma paar kilomeetrit vaguralt ringi :) loomulikult selle erandiga, et iga kiisu ja kutsu nähtavale ilmudes tuli ilmekalt kaasa haukuda või näuguda. mida siin siis on? rahvamaja, kus tegutseb laulukoor ja raamatukogu, inetrnaatkool (kellele või millele, ei saanud veel aru), vallamaja, apteek, Konsum koos pangaautomaadiga, postkontor, teadetetahvel, lasteaed kõrgete lagedega vanaaegses majas. täna rohkem endasse ahmida ei suutnud. kas lugesite, et esimeseks kirjutasin laulukoor? mängin mõttega nendega liituda, kuigi esinemistele ma vist ei jõua - need ju ikka pühade ajal ja siis me Pärnus ikka. eks näib.
igatahes hetkel on tunded segased ja teha palju. kartuliputru näiteks.

teisipäev, 24. august 2010

hiirekelder toidult maha!

mul on kass, eksole! õu on iga päev hiire- või rotilaipu täis. mõnipäev isegi poolikuid. kass, risu, käib aga ikka hommikul ja õhtul süüa nõudmas. kui tuleb, laeb korraga paar taldrikutäit ja siis vaatab ka veel sellise näoga, et kas rohkem polegi. eksisaste asi, ma ütlen.
aga täna vaatasin ma oma korteris põldhiirega tõtt!!! selline selja pealt triibuga isend, muidu armas, aga näriline ikkagi. vuihh!!!!!! vaatas teine rahulikult köögiukse pealt, kui me lastega köögis toimetasime. mina tegin süüa, nemad võtsid niisama sõna, hiir vist ootas ka hommikusööki. tol hetkel mulle tundus, et viirastus. aga kui ta koridoris mu crocsi seest vastu vaatas, kui ma seda jalga tõmbama hakkasin, siis pidin end pooleks karjuma...
toimetasin lapsed nende tuppa ja alustasin operatsiooniga. kõigepealt hüüdsin kassi tuppa ja nõudsin aru, mis värk on, töö tegemata tal, hiired lasevad elutoas ringi??? tema vaatas süütu näoga otsa ja tahtis kööki sööma minna. virutasin ukse nina alt kinni ja suunasin ta pesumasina juurde nurka, kuhu ma hiire ajada olin suutnud. eemaldasin masina, hiir seisis tardunult paigal. kass, va elukas, nuhutas paar korda õhku, katsus korra käpaga ja läks õue tagasi :S aru ma ei saa!! mis mõttes nagu??? kas tubane hiir ei sünni süüa või vähemalt kinni püüda??? ise olin loll ka, et ukse lahti tegin. veidral kombel ei kasutanud hiir võimalust sealt väljumiseks...
lõpuks olin sunnitud isa kutsuma, kes aitas masinat hoida ja ühtlasi sibavat hiirt väljapääsu poole suunata.
sügis tuleb, ma ütlen.
aga kassi võtan toidult senikauaks maha, kuni ta mulle triibuga hiire ette näitab, vot!

esmaspäev, 23. august 2010

oli lõputu 13 ja reede

tükk aega tagasi oli 13. reede. mulle on need reeded nagu iga tavaline päev. selle kuu 13.-ndast alates mitte. varem ei saanud kuidagi kirjutada, sest tegemist oli liiga palju. nüüd panen kirja, et endal ka meeles oleks, kui tulevikus midagi taolist veel ette tuleb. ja küll ta tuleb :(
igatahes muutus Karita suht virilaks juba nädal enne seda õhtut ja ei maganud öösiti hästi. ega teinegi laps rahulikult tudind. reedel siis tõusus palavik 40-ni. ja kus oli kodanik isa? tööl ikka, kus siis veel :S endal tal oli 40-palavik sama nädalal alguses 2 päeva. ju sealt need lapsed selle üles korjasidki. lugesime hiljem kokku, et kõikide palaviku kordade peale on mu mees saanud meie juures olla vaid ühe korra. ülejäänud kordadel on ta alati tööl olnud. et just need nädalavahetused peavad nad ka haiged olema, kui mehel on metsalaager, aru ma ei saa :S
igatahes saabus mu vanematel paanika ja ma olin sunnitud selle haige lapsega haiglasse sõitma. seal väideti, et viirus - tehti igasugu proovid, kuulati-vaadati, lasti koju. jama on selles, et meie lastel ei lähe palavik üldse alla, pärast rohu võtmist langeb umbes kraadi, aga mu meelst suurt abi nagu pole, kui 40-st saab 39. haiglast siis anti mingi tugevam rohi, see siis mõjus. järgmisel päeval läks palavik ise alla ja unustatud Karita jaoks see palavik oligi. mul on muidugi viiruse suhtes omad kahtlused, kuna mis viirus siis ikka 1 ööga üle läheb. samas hammast ka näha pole, seega liigitame selle tundmatu päritoluga palaviku alla.
järgmisel päeval oli veidi rahulikum, virin jätkus küll mõlema poolt, aga pühapäevaks oli Karina samas seisus. selle vahega, et temal ilmnesid palaviku tõustes kohutavad külmavärinad ja pidev oksendamine. kõigepealt siis soojendasin teda tekikuhja all, mida oksendamise tõttu pidevalt vahetama pidi, siis jahutasin märja lina sees, kui kraadiklaas näitas 40,4 kaenla alt ja nii hommikuni välja. kuskil 6-e paiku jäi palavik 38,8 peale pidama ja vesi püsis ka sees. 9-paiku ärkasin elutoa põrandalt, laps vaatas laia naeratusega diivanilt, kuhu ma ta öösel panin, et muud mööblit ja vaipa säästa. sellist värisemist pole ma enne tõesti näinud. mul endal oli taoline seisund pärast keisrit, siis ei suutnud ka värisemist lõpetada. ja tolle öö saagiks oli masinatäis pesu...
igatahes oli jube nädalavahetus ja niipea ma seda korrata ei tahaks.

pühapäev, 22. august 2010

Elutarkade klubis

nüüd on see siis tehtud - 30 täis! nagu sõbrants väidab, olen nüüd elutark :) väga jube hetkel ei ole. võibolla hakkab. hommikul tegelt jalad valutasid... eilse sebimise tõttu see suht loogiline ka. 
igatahes pidu sai peetud. ilm meie poolt ei olnud, toredast aiapeost sai saba-sarved-varbad-koos verandapidu, mis oli kah tore. nagu tavaliselt, pingutas mu ema toitudega täiega üle, aga ega teda pidurdada ei saa.
lähemal ajal võib päevakorda võtta raamatupoe külastuse ja veel midagi, mille eest kõigile külalistele suured tänud!!!

väikene fotosüüdistus ka peoperenaisest ja perest ;)

laupäev, 14. august 2010

variatsioonid

kaksikute keelde on tekkinud mõned uued sõnad. või no mis sõnad, aga midagi sinnapoole igatahes. omaloominguks võib nimetada järgmist väljendit: "biie" - see tundub olema tavaliselt lill, aga võib olla ka liblikas või pilv või leheke. igatahes midagi ilusat ja helget. vahva on see, et kellegi laps on ka sellist väljendit kasutanud lille kohta. kes see oli, pole aimugi.
siis on meie kodus väga populaarne sõna "kaka". hääldused ja tähendused järgmised:
"ka-ka" - see ongi see eestikeelne sõna. mainitakse nii möödaminnes, kui pikemat aega kuskil nurgas paigas on istutud. see on siis ilmselge vihje, et pükse vahetus on vaja teha.
"gaa-gaa" - kiik, kiikuma
"kaak-kaak" - kana
kusjuures mina ei ütle kiigu kohta nii. mina küsin tavaliselt, kas te kiikuda tahate või teeme kiiga-kaaga? keel ei tundu kuidagi painduvat "i"-d ütlema, et tuleks "kiik" välja. ainuke i-ga sõna on "issi" :)

pühapäev, 8. august 2010

värvimine vol 2

eile toimus siis järjekordne näpuvärvi-seanss :) selles naerunäos ma oma osas nii kindel pole, aga lastele meeldib, eriti Karitale. temas tundub olevat seda vaba kätt ja mõttelendu ;) hetkel tulin mõttele, et järgmise korra peaks õues tegema, et vältida mu pidevat hirmu tapeedi-kardinate-laua pärast.
aga rõõmu oli tõepoolest rohkelt! asjatati kõvasti, pintslit meie kätte ei antud. kui korra sain selle veetopsis puhtaks loputada, siis Kunstnikud solberdasid kohe tähtsa näoga ka samas topsis :D
kuna esimesel korral lasime neil vabalt värvidega nägu-käsi mäkerdada usus, et need on tõesti hästi-eemalduvad, ja pidime rängalt pettuma, siis seekord püüdsime ikka pintslit paberile suunata ja värvi kohe suult maha pesta. võiks öelda, et õnnestus, sest pärast vanni sininäod vastu ei vaadanud. osalt ka seetõttu, et panin lauale kollase, punase ja rohelise. sinine ja must jäid peitu ;)
kõik nüüd, porilombi-kaunitarid tulid just õuest. da-daa!
p.s. pilte pole minu üleni värvise olemise tõttu...

kolmapäev, 4. august 2010

Karina vihkab kirglikult:

  • küünte lõikamist ja teeb selle võimalikult kõva kisaga kõigile kuuljatele selgeks. lisaks viskab ta end pulka või vingerdab kõigest väest ja rahmib käte-jalgadega. aga midagi pole teha, lõigata ikkagi tuleb. ma olen proovinud kõikvõimalikke viise ja kellaaegu, aga miski ei aita. ta võib olla unine või reibas või rõõmus või apaatne, kui aga käärid välja tulevad, läheb põrgu lahti :S ma võin laulda või issi tantsida või vanaema kurdutada, aga kisa on ikka taevani.
  • mähkmete vahetamist - mõningatel kordadel päeva jooksul peab end ikka pulka lükkama ja näitama, kes siin ikkagi boss on... ilma veel nagu ei saa, aga nendega ka ei taha. no mis teha, laps ei saa alati, mida laps tahab! kahjuks ei taha nad sellest aru saada (ega mina ka iga kord ei saa, kahjuks)
  •  kui ta koridorist tuppa suunatakse ja ta ei või minna treppidele ronima. võin vihjata, et ta saab eeloleval talvel ronida mööda treppe just niipalju ja natuke rohkemgi kui süda soovib ;)
  • söömist - vahel ei lähe grammigi alla, lihtsalt!
  • hammaste pesemist umbes korra nädalas. muudel päevadel võiks ta lõputult harjaga mässata, aga sellel õnnetul hommikul suu lihtsalt lahti ei lähe. aru ma ei saa...
õde ei salli ka neidsamu asju, aga küünte lõikamisega nii suurt tralli pole - tihub veidi nutta ja annab alla, õnneks!

pühapäev, 1. august 2010

ikkagi tsirkus

nagu ma juba varem maininud olen, tahab kodanik isa kaksikutest suusatüdrukuid teha. mina panustan ikkagi tsirkuseperekonnale ;) siin toimus selline asi, et artistid viskavad end sujuvalt selili ja hakkavad nagu kunstujujad end vingerdades istuli ajama. eriti hea on, kui keegi käest võtab ja tõmbab. nii ikka mitu korda järjest ja üksteise võidu :D

või röövlijõugule. järgneva pildi saamislugu on selline, et mina istutasin lilli ümber veidi hõreda laua peal. sealt siis pudenes mulda ja vett maha. Karina, va rööveldis, kasutas kohe juhust ja istus sinna sisse mängima.  lõpuks arvas, et mis ma seda mulda ikka käega suhu ajan, lakun otse keelega maast... Karita tuli muidugi ka, aga tema nii jubedaks end teha ei suutnud. issi kahjuks arvas, et see asi ei saa jätkuda ja võttis lapsed suure mänguhoo pealt ära ja vedas tuppa pessu :( mina oleks muidugi veel neil lustida lasknud.

me käisime loomadega ka tutvust tegema Raja talu miniloomade juures. siin üks sõbralik poni
aga homme on issil puhkus läbi ja meie peame kolmekesi hakkama saama. küll see saab kurb olema, sest Karina on täiesti issikas.

neljapäev, 22. juuli 2010

Võrus

eile juhtusid sellised asjad:
*tüdrukud pidasid kenasti vastu teekonna Eesti teise otsa ehk Võrru. esines väikest virinat ja tagasiteel üks suur jonn, sest kopp oli ikka täiesti ees juba sellest istumisest ja loksumisest. parandasime asja pooletunnise jooksmispeatusega Abjas-Paluojas mõnusalt jahenevas õhtus. seejärel kulges sõit koduni ilma ühegi piuksuta :)
*minnes pingutasin veidi (kmhh..) üle, mille politseionu kohe fikseeris ja mu vaibale kutsus, trahv jäi õnneks tulemata järgmises punktis mainitud põhjusel
*autouksed lukustusid mingil kummalisel põhjusel iseeneslikult töötava mootoriga masinal hetkel, kui mina olin puna-sini-vilkuriga autos ja mees tuli välja õhku hingama. lapsed istusid autos... väike värin, mis oli tekkinud trahvihirmus asendus õudusega, sest mida sa teed eikellegimaal, kui auto uksed on lukus ja lapsed sees nutmas (õnneks kliima töötas!)? aken puruks lüüa? ju vist! aga milline? ikka kõige odavam. küsida romulast, milline see kõige odavam on, aga millega sa küsid, kui telefonid on ka kõik autos??? õnneks oli politseionul oma telefonis kontakt "Uksemuukija," kes 15 min. hiljem kohal oli, ukse vahelt traadi sisse ajas ja meie lapsed päästis :) ah et kuidas me suutsime lapsed ja ennast rahulikuma hoida selle aja, kui nemad sees ja meie väljas olime? no ega kogu aeg ei suutnudki, aga mina muudkui silusin klaasi Karita juures ja laulsin "Rongisõitu." ei teagi, keda see rohkem rahustas - teda või mind - aga üle me selle aja elasime ja kunagi enam kordusetendust ei soovi! kogu see jama läks meile muidugi kõvasti maksma, aga ikka parem sularahas arveldamine, kui kirje liiklusregistris.
*saadud ülipiisav õppetund jala mitte väga tugevalt gaasipedaalil hoidmise ja laste üksi autosse jätmise kohta
*vaadatud üle meie eeldatav uus koduke eesootavaks talveks, kuna issil sinnapoole tööasja ja meie tahame ju temaga kogu aeg koos olla (eriti Karina, kes on viimastel nädalatel täiesti issikaks muutunud)
*tõdetud, et Võrus pole normaalset kohta, kus lämmi toit ka süüa sünniks :(
*promeneeritud Tamula ääres ja supeldud mõnusas järvevees ning kiigutud läbi kõik kiigud ja lastud liugu igast mäest :)

pühapäev, 18. juuli 2010

mõnus hommik

oli tore juhus olla kutsutud Estri poja Rando 2. sünnipäevale Nurmenuku puhkekeskusesse, kus saavad igas vanuses lapsed ja vanemad ja vanavanemad suht mõnusalt aega veeta.
meie pere hitiks olid loomulikult batuudid ja karussell.

 oma isa laps, eksole :)
 veel-veel!!

reede, 16. juuli 2010

ma olen geenius!

kohe saate aru miks ;)

vaarika mannavaht vanillijäätisega
  • korja-puhasta vaarikad
  • lase läbi mahlapressi (mis on igal köögikombainil kaasas, aga eraldi on ka saada), võib kasutada ka vaarikamahla
  • saadud mehu ajada mõningase vee ja suhkruga keema
  • lisada manna, et saaks mannavahulikult paras paksus
  • lase mannavahul jahtuda, seejärel vahusta
  • lase heamaitsta suurema koguse vanillijäätisega!
geenius olen ma seetõttu, et kunagi varem ei ole keegi meie peres tulnud selle peale, et mannavahtu võiks millegi muuga ka tarbida, kui piimaga.
mu mees lisab siia juurde, et vaarika hapukuse võtab jäätis väga hästi ära ja nii ei ole jäätis ka liialt magus ;)

head isu!!!

neljapäev, 15. juuli 2010

ainult 2 sõna

f***ing suvi

see ei ole enam normaalne. päriselt! ma ei ole minestaja tüüp, eksole, aga eile võttis kuumus oma ja nii see pilt eest kadus :( ei oska enam midagi ette ka võtta, et veidigi leevendust saada. lapsed ei taha õues, seega ka mere ääres olla. see omakorda tähendab, et vette ei saa. toas on sama palav kui õues, ainult selle vahega, et õhk ei liigu üldse. ving ja hala, aga mul on tõesti kopp ees!!!
ja ärge öelge, et ega soe konti murra. külmaga on vähemalt nii, et kütad või paned riideid selga, mingi hetk saab ikka sooja, aga kuumust ei saa kuidagi ära ajada... oi sõbrad! ikka väga jube on olla :(

laupäev, 10. juuli 2010

nagu 2 tilka vett

häbi tunnistada, aga mul hakkavad lapsed sassi minema... kuna nad käivad meil suht ühesuguselt riides (erinevalt riidesse pannes hakatakse näpuga teise peale näitama ja "äh-äh!" ütlema. see tähendab siis, et miks mul pole seda seljas, mis õel), siis saab lapsi eraldada peamiselt näo järgi. varem oli Karital üks muhk, aga see kadus ka ära, sinikaid hetke oi ole, kriimud on kleidi all peidus. eile ostsime ühed rätid, millega päikese vastu võidelda, aga need teevad plikad nii ühte nägu, et täna olen ikka mitu korda pidanud vaatama, kellega tegu. suht piinlik.
kaksikute emme rõõmud ;)

neljapäev, 8. juuli 2010

kohvikus ja LOOMAAIAS!!!

jah, käisime tõesti Tallinnas koos lastega! loomaaias loomulikult :)
kohe hommikul oli näha, et täna tuleb tore päev. kõik lapsevanemad teavad, mida see tähendab, eksole. teistele teadmiseks, et kui lastetoast kostab hetk pärast ärkamist kihistamist ja kilkeid, siis võib toredat päeva oodata. kui nuttu ja hala, siis loogiliselt mitte. ja tõesti, sõit sujus, tibud tudisid kenasti, Zoos püsisid kenasti kärus imekombel ja olid nõus koju tagasi ka magades sõitma :)
mõningane fotomaterjal jutu tõestuseks.
 suur kiisssss - näu!

 minu suured lemmikud lapsepõlvest alates - hülgepoisid - on alati valmis tsirkust tegema ja aktiivsed olema. mitte nagu mõni suurem loom, kes ainult õhtul välja tuleb. loomulikult jälle "näud"

leia pildilt ahv. vihjeks see, et see ei ole kumbki kärus istuja ;)

ahvipärdikul polegi lutti, peab siis puuga leppima...

amuuri leopardi päevane jalutuskäik kontrollimaks, kas õhk on puhas, et varsti saaks kaasa poegadega ka ilmarahva ette tulla. 
 elevandimaja juures enam ei jõudnud olla, aga ring oli peal ka

kahju ainult, et meie loomaaed niivõrd vaene on, et kõik väga räämas paistab :( loomulikult arendatakse, aga ikkagi on niiiiiii palju veel teha.
nii et selle suve suursündmus on nüüd toimunud, jääb ole veel Raja Talu miniloomi vaatama minna ja seenele ;)

teisipäev, 6. juuli 2010

1aasta 3 kuud

nii vanad on mu tütrekesed täna :) selle puhul sai käidud poes, vanavanemate juures maasikal ja rannas natukeseks. see viimane oli nii tore, et äratulemisest oli vaimustatud issi, meie oleks veel vees mõnulenud. tal hakkas nimelt külm, sest päike läks peitu... praegu mõnus jahe õhk voogab aknast sisse, sest lõpuks saabus see pauguga vihm.
torti me ei söönudki. ma ei tea, kas pärast aastast sünnipäeva peaks veel iga kuu torti sööma? ise siin mtõen, et 1a 6k oleks paslik süüa ja siis kaheselt jälle. neil on ju ka kalduvus paksuks minna, kui minu peale vaadata...
ok. ma olen liiga palju veini manustanud laste tähtpäeva ja jalka poolfinaali puhul ;) rohkem ei loba.

pühapäev, 4. juuli 2010

sun

väikesed inimesed saavad ka aru, et sellise ilmaga ei ole hea õues päikese käes olla. veidi aega hommikupoolikul jooksid ringi, siis hakkasid varju otsima ja tahtsid üldse tuppa ära. kuri-kuri päike! nüüd on vist küll juba +30 ja ikka tõuseb... nagu meie pulmapäeval 4 päeva vähem kui 4 aastat tagasi - siis oli ka selline seisva õhuga kuum suveilm, kus sulasid südamed ja asfalt.
ärge minust nüüd valesti aru saage, suvi on tore küll ja vihm oleks hoopis hull, aga nime poolest elame me ju parasvöötmes, võiks ju siis ollagi paras, eks! aga kus sa sellega, ikka vaja aasta keskmise temperatuurinäitaja kõrgemaks kruvimiseks hull suvi lahti lasta. hea küll, mängime siis toas ;)

reede, 2. juuli 2010

rannamõnud

merevesi ja rannaliiv, rohkem polegi vaja, et lapsed õnnest kilkama panna :)
vett jätkuvalt kumbki ei karda, Karita paneks pea-ees lainetesse, kui me laseks. korra kukkus lainesse ka, aga tõusis püsti ja sulistas edasi. Karina mängib veidi madalamas vees - issi laps vist - jalad põhjas ikka pindlam. rannamõnusid jõudsid jõnglased nautida umbes tunnikese, siis muutus liigne avarus talumatuks ja taheti ära sülle ja autosse ja koju. hea ikka, kui väikestel lastel on väikesed soovid!

pugens

kolmapäev, 30. juuni 2010

suur suvi

on käes teine jah :) me elame põhilise aja õues, seega siia eriti ei satu. nagu hommikul hävituspataljon silmad lahti lööb, kuuldub kohe lastetoast kahel häälel "õue, õue!" ja sinna me siis kohe pärast sööki tüürimegi :) päeva peale muundub see ka vajadusel "juua!" või siis "mämm-mämm", "näu" ja "emme" on ka olemas. issi kategoriseerub loomade alla, sest tema kohta tuleb ka "näu" :D siis vist on veel olemas "ai-ei-anna-ei taha-ou," aga nende tähendusest ei saa me alati aru või meile ainult tundub, et neid sõnu kasutatakse...
vanaema-vanaisa juurde minek on ka üks tore tegevus - nagu maja paistma hakkab ja kui veel nimetet kodanikud uksest välja astuvad, kaigub hull kilkamine. seal on üldse maailma tore olla, sest õue peale on tekkinud liumägi ja maasikapeenrasse maasud. need viimased on täielik hitt, enne ei jäeta, kui rohelised suu viltu veavad :)
ja Karina on meil väga musikaalne tütarlaps - laulab kenast rongisõidu laulu!!! õigel viisil, omade sõnadega. mul on nii hea meel, et vähemalt üks laps viisi peab! see oleks ikka õudne küll, kui terve nende lapsepõlve peaks ma jorutamist kuulama. Karita veel ei laula, tema paneb rõhku rääkimisele ja rööveldamisele.
sellised jutud siis praegu. head suve!

neljapäev, 24. juuni 2010

jaanik

meie imeilus jaanilaupäeva õhtu möödus Liisi juurdes Reiu jõe kaldal :) neiud pidasid vastu kella kümnenu õhtul. suured tänud kutsujatele! täna me küll rohkem hansapäevade lainel. tulge ka!

kolmapäev, 23. juuni 2010

pühapäev, 20. juuni 2010

hea nali :D

vaatasin praegu www.ilm.ee Pärnu ilma. et kas tasuks plaanida Rannapargi avamisele minna või keerab vihmale. tundub et tasub :) aga nali seisneb selles, et ennustus Võidupühaks ja Jaanipäevaks näitab päikesepaistelist ja sooja ilma, kuid vahetult enne ja pärast neid kahte päeva on märgitud vihm-tuul-pilved... ma millegipärast ei usu, et need kaks päeva pilved Eesti pealt kokku korjatakse, pühade puhuks või nii. tundub, et ei taheta rahva tuju pühade eel lihtsalt ära rikkuda. hetkel mul selline tunne, et ennustusega pandi mõne päevaga puusse ja need ilusad ilmad on täna-homme ära, kahjuks. meil sellest midagi muidugi pole, sest elame ikka Karina-Karita-maal, kus ilm pärast 8-sat õhtul enam ilma ei tee. on küll väike plaan minna sõprade juurde, kodust nii 20 km kaugusele, kuid laste uneajaks ikka tagasi tulla. tuleb arvestada ka muidugi asjaoluga, et kodanik issi on pea 3 nädalat USA-katega metsas sõda pidanud, viimasel nädalal pea magamata olnud ja laekub koju alles 22. õhtul. võibolla jääb minemata hoopis tema une tõttu ;) kuigi sellesse ma väga ei usu.
igatahes kena pühapäeva teile!

kolmapäev, 16. juuni 2010

nagu filmis

mu akna taga oli eile nagu halvas ameerika filmis, kus emotürdukud autode vahele tormavad, kui maailm kokku variseb. no täpselt nii oligi.  mina ei pannud kohe tähelegi, aga ema, va kotkasilm, nägi silmanurgast, et keegi jooksis teele. jätgmisel hetkel kõndis trotsi täis naisterahvas mööda neljarealist tiheda liiklusega teed, autod ümberringi. kui tema taga olev sõiduk signaali andis, tõstis naika käed veel kõrvale ja jätkas samas vaimus. seejärel tormas liiklusesse veel teinegi neiu, läks pani käed talle ümber ja nii nad koos ära liikusid. teelt kõrvale astunud, kallistati ennastunustavalt, karjuti ülsteise peale, kallistati veel, naerdi ja mindi bussipeatusesse tagasi, nagu poleks midagi juhtunud. aru ma ei saa... kusjuures ei tundunud, et nad purjus oleks. pigem miskit muud.

ise käisin eile muidu kinos "Punast Elavhõbedat" vaatamas. hea oli. eriti eesti filmi kohta. aga lõpp läks minu jaoks ikka liiga räigeks. nüüd tahaks raamatut lugeda, sest on ju teada värk, et film on pealiskadune pilt romaanist. aga soovitan ikkagi ära vaadata, kui mahti saab. kui nüüd veel "Sex&linn" ja Pärnu kinno jõuaks, küll oleks hää ;)