aiajuttu

kirjutasin aiajutte 2014.a. suve kohta. 

hää meel vol 5

eile oli nii kiire, kirjutan täna tagantjärele:

nagu näha, saab kahest ämbrist puravikest puhastades kausikese seeni.
kaseriisikad õnneks jäävad kohevamad

1. saime kah hunniku seeni. algul lonkisime tunnikese oma salapaigas, kust lootsin saada tõmmuriisikaid, aga saime hoopis 2 ämbrit kaseseeni ja puravikke. siis kõndisime veel isa aia taga meie paari hektari maa peal, kuhu aastatega on heinamaale kenake mets tekkinud ja eelmisel talvel seal ringi jalutades tulin mõttele, et sügisel tuleb siia korviga lonkima tulla. nagu välja tuli, oligi väärt mõte ja ka sealt sai ämber puravikke koju veetud. lisaks saime šampinjone ja nägime rebaste urgusid...

2. õunakook tuli vist liiga hea, sest enne kui me Herr Abikaasaga jaole saime, oli pool plaati tühjaks söödud. kusjuures noored daamid olid enne koogimaratoni pistnud naha vahele suure taldrikutäie seenekastet :)

3. meie juures käisid külas 2 politseinikku, jummala kenad daamid olid. käisid uurimas, kuidas Herr Abikaasal relvakapp paigutatud on. ta sai kiita tubli töö eest ja mina ka! nimelt ütles üks proua väljudes, et meil on ilus kodu. oh kui hea on selliseid meelitusi kuulda! ma ise olen ju ka meie koduga niiiiiii rahul :)

hää meel vol 4

1. Koridori siseviimistlus lõppes täna riiulikandurite leidmise ja seinalekinnitamisega :-) mis tähendab, et nüüd on jälle, kuhu riideid riputada!

2. Sellesamuse koridori jaoks tellisin kursaõe mehelt pingi jalatsiriiuliga ning ülariiuli. Need tulid nii ilusas välja ja see, et need on massiivpuidust, paneb mind arvama, et katki me neid ei istu ;) ilunikerdustega ja puha. Hind oli ka imeline.

3. Kogu remont on meie enda tehtud - pole asi, millega uhkeldada, aga ma olen lihtsalt nii rahul! Tapeedi valimisega läks küll aasta aega, aga nüüd on ta seinas, lae võõpasin ka üle, mees nokitses liistud üsna vinks-vonks seina ja tervelt 2 nädalat hiljem leidsin kaubandusest kandurid, mis senise nagiga kokku lähevad :-) 

Lihtsalt nii hää meel!

hää meel vol 1

FB-s jagas üks tore tuttav Kristel R. mängu, kus tuleks Facebookis 7 päeva jooksul jagada kolme positiivset seika oma päevast ja pärast nädala möödumist anda teatepulk üle kolmele järgmisele sõbrale. FB-s ma seda päris teha ei taha, aga blogis - miks mitte :) 

1. rõõmsad ja hästi käituvad lapsed - see on meie peres pigem erand, kui reegel. seetõttu selle siia kirja panen. tõesti mängisid ilusti mitu tundi õues, ei käinud üksteise peale kaebamas ja õhtusöögiks pisteti naha vahele kogu kraam, mis ma taldrikule ette valmistasin.

2. üks meie lasteaia emps pakkus mett müüa, hind oli super (6€/kg) ja maitse veel parem! ma hinna järgi ei vali tegelikult, ikka maitsen enne ja siis otsustan, sest rapsimesi või selline asulatest korjatud pole üldse hea. ta tõi mulle napakese sees proovida ja nii head kraami pole ma tõesti ammu saanud. - mugisime lastega vaikides, ainult mõmisesime vahepeal :D eelmisel aastal Herr Abikaasa ostis lasteaia Sügislaadalt ka seda mett ja tõdesime juba siis, et vägegagi hää kraam. tegu siis Ikla kandi metsameega, soovijad pöörduvad minu poole ja küsivad, saan infot jagada ;) 

3.tomatid ikkagi lähevad punaseks. vahepeal tekkis juba tunne, et sinna kasvuhoonesse nad mädanevad, sest päikest polnud üldse ja suvel palavuse vastu loodud avavus (lisaks kahele katuseaknale) oli ikka veel lahti. nüüd aga Herr Abikaasa nikerdas nädalavahetusel sinna uhke hingedega akna, külm ei saa enam sisse ja tomatid on kõik punetama hakanud :) 

tähine taevas

kui ainult natukene toas mööbeldada, võid end õhtul voodisse heites leida pea padjal tähistaevast avastamast :)
ja keset ööd vastu seina jooksmas, sest sa ei saa aru, kuspool on uks...

Jõulud 2013

sel aastal tulid jõulud teisiti. mõtlesin just pühadelauas ja ütlesin oma kallitele ka, et sel aastal oli mul palju, mille eest tänulik olla. esiteks muidugi meie kõige suurem otsus ja ost - oma kodumaja, milles oleme nüüdseks kohanenud! teiseks suureks kasvavad lapsed, kes juba küllaldaselt mulle hingamisruumi annavad (loe: hommikuti magada lasevad) ja see on nii oluline! ning kolmandaks, ma olen ära harjunud oma töökohaga, see tähendab, et pärast aastat ja mõnda kuud olen enam-vähem totaalselt võõras erialas natukene orienteerima hakanud. hetkeks meelitati mind ka küll vanadele radadele hääde sõprade poolt, aga õnneks või kahjuks ükski närv ei liigatanud, nii et praegu jätkan seal, kus olen. olen mitu korda endalt küsinud, et kas see ongi nüüd see, mida ennast ülejäänud elu tegemas näen, vaevalt, sest mul pole selle asja vastu kirge. aga minu filosoofia on see, et tööl käiakse sellepärast, et oleks millest elada. ega haiglas ka kirge polnud, viimasel ajal vähemalt mitte. võibolla kuskil tõesti ongi olemas selline töö, mis oleks ka hobi eest, aga ma pole seda veel leidnud :P tegelikult ootan ma pensioni, siis ei peagi tööl käima :D nali!

 

kuid jõulud tulid sel aastal tõesti teisiti - Herr Abikaasal oli detsebri alguses 2 n puhkust, mis muutis aja kohe palju aeglasemaks. K-d said kodus toimetada ja lõplikult köha seljatada ning mina üheksaks tööle minna, hommikune rabelemine jäi ära :) sain rahulikult jõulukinke valida ja ei pidanudki 23.12. tõdema, et olen ka üks hulludest, kes paaniliselt mööda poode kappavad :) (olin sunnitud korra Kaubamajakas liikuma sel ajal ja see oli ÕUDNE! pagesin ummisjalu)

kuigi ma suurem asi nipsasjakeste fänn pole ja suuremat sorti sättimist enne pühi pole kunagi osanud teha, sai uues kodus ikka veidike askeldatud, õue jõulutuledest talvevõlumaa tehtud ja ka toas üht-teist sätitud :) küpsetasime piparkooke, kodusaia ja hääd kohvi (sest Jõuluvana tõi sel aastal meile leivaküpsetusmasima ja kohvimasina. neist imevidinatest pean ma kohe eraldi postituse tegema, sest need on seda väärt, eriti leivaküpseti muidugi, sest see oli mu ammune unistus ja ta toimib tõesti suurepäraselt!)

hea meeleolulooja oli Maria Talu Jõulud, kus kõik oli naturaaline ja looduslähedane, see on praeguses ühiskonnas minu jaoks järjest olulisemaks saamas, sest kõike kunstlikku on liialt palju.

traditsiooniliselt käisime kõik koos metsas kuuske valimas ja koju tarimas :) kirikus käisin üle pika aja, küll üksi, kuid seegi oli oluline. tahtsin küll ka lastele näidata, mis maja see on, kui kuri kõhuviirus sel aastal veel ei lasknud, küll jõuab. aga endale jäi küll südamesse hea tunne, kui ühe koolipere südamlikku traditsiooni näha sain. öelge mulle veel üks direktor, kes traditsioonilise kõne asemel räägib loo Armastusest! üks väga olulne sõnum oli ka, Aeg on Jõulude ajal oma pesas, seda tuleb hinnata ja ka endale aega võtta.

lastega jõudsime tolle kõhuviiruse kiuste (mis on juba meie peres jõulutraditsiooniks saamas vist :S) lasteaia jõulupeole, kus tüdrukud üllatasid meid mitmete lauludega, mida kodus kordagi enne kuulnud polnud ja need oli tõesti suurepärased ning väga puhtalt esitatud! ja ka tantsutrenni kontserdile, kus sai natuke sügishooajal õpitut näha. rohkemaks mahti polnud, sest vastik viirus murdis mindki täpselt päev enne jõule... Herr Abikaasa tegi ja toimetas, ta on mul tõesti suurepärane! aitäh kallis!

mis veel, ah jaa - muru oleks vaja niita! ei, ma ei tee nalja :D

aga tõsiselt, ma olen väga tänulik oma pere ja kodu eest ja selle eest, et meil on kõik hästi. nende pühade ajal olen näinud ja kuulnud liiga palju seda, kuidas inimesed üksteise vastu kurjad on ja see ei ole hea. annaks Jumal mulle mõistust, et vanaduses mitte päris ära pöörata ja teistele oidu minuga midagi ette võtta, kui see siiski juhtub. õnneks oleme Herr Abikaasaga piisavalt laisad inimesed ja ei viitsi riielda, pole kunagi viitsinud, õnneks! loodan, et laste sirgudes saame rohkem ka kahekesi toimetada ja rohkem üksteisele pühenduda. ma tunnen, et see aeg ei olegi enam mägede taga :)

mu head sõbrad ja lugejad, kauneid pühi teile! hoidke üksteist, sest see on ainus, mis meil lõpuks on.

Tarekese viinaköögist tulid sel aastal esimesed katsetused - keele viib alla, aga pääd purju ei tee - imeline!

marineeritud õunad

rikkaliku õunahooaja lõpetuseks korjasin ära meie suurepärased punapõsksed vürtsikad sügisõunad ning nende ämbritäitega tõtt vaadates tõdesin, et midagi tuleb nüüd vaaritada (hea küll, ühe ämbritäie viisin Naabrinaisele ka, sest talle hullult maitseb see sort). õunamoosi sööjaid meie majas pole, mahla teeb ämm, seega jäi kas kuivatamine, kompott või marineerimine. õunakompott on üks suhteliselt lääge kraam, kuivatamise kunsti ei valda, seega jäi marinaad.

pilt netiavarustest, aga täpselt niisama nämm tuligi :P

toimetasin nii:

• 5-6 liitrine ämbritäis õunu koorida-puhastada
• 2 l vett keema, millesse lisada
• 7 vürtsitera
• 10-12 nelki
• 2-3 cm pikkune jupp kaneelikoort
• 3 dl suhkurt
• 3 spl äädikat (õunaäädikat peaks rohkem panema)
• näpuotsaga soola panin ka maitsete esiletoomiseks

ega's midagi, kui õunad marinaadi, veidi keeta, et veel krõmps oleks ja purki. vägagi hää kraam tuli liharoodage kõrvale :) ja niisama näkitsemiseks samuti. nüüd kahjetsen hirmsasti, et ploome ei marineerinud, kuna Herr Abikaasa tädi pool sain neid just maitsta ja olid oivalised! järgmisel aastal teen kindlasti.

kuna mõned ämbritäied õunu kuuri all veel ootamas, siis mõtlen, et peaks ikka kuivatamist ka proovima, kel kogemusi, palun jagage.

uus

otsustasin, et kodujutud peavad ilusti üheskoos olema, seega on nüüd mul teine blogi veel :) otsige kõrvaltulbast ;)

tegelikult tahtsin sisse seada koduraamatut, aga teades minu KOHUTAVAT käekirja, siis valisin ikka kaasaegsema variandi. lohutan end teadmisega, et ma võin need jutud välja printida ja raamatusse kleepida. mulle niiväga meeldivad sellised koduraamatud, kust saab lugeda, millal Austraalia-vanatädi külas käis ja mis nänni tõi (`80-ndate lõpus ju ikka toodi), millal alustati veranda ehitust või jaanuaritorm jää tuppa tõi.

Suvelõpu sagimised

Tõeliselt kuldne suve lõpp on olnud. Või see lihtsalt tundub mulle, kuna oma aias lihtsalt tajub loodust paremini kui linnas. Igatahes tehtud on nii mõndagi:

*lõpetatud lõputud kaevetööd, tasandatud muru

mu isiklik abikaasa ehitas meile sellised !!

*ehitatud maasikakastid ja istutatud maasikataimed (lapsed aitasid nii kopsimis- kui värvimistöödel ja nagu tõelised daamid kunagi, siis kummik ja värvine nina ei sega kandmast lillesõrmust või pärlirida randmel :P)

*välja juuritud vanad põõsad (vaja on veel maha võtta nii kümmekond oma aja ära elanud pähklit-sirelit-muud võsa, et asemele panna pirni- ja ploomipuud, aga selleni pole veel jõudnud)

*lõpuks ometi välja mõeldud, kuhukohta õue peal tuleb rahalaevade saabudes autode varjualune/garaaž

*leitud uus elukoht noorele õunapuule, kes nukralt äramurtud ladvaga meie aianurgas konutas. oli enam kui selge, et ta tulevase kasvuhoone kohale elutsema jääda ei saa ja kuna kellegi kuri käsi on talle enne meie aega kõvasti haiget teinud, siis paigutasime ta kraavikaldale, kus ta kedagi ei sega ja vast ikka mõne ubina ka kunagi annab. 

*tehtud hulganisti suvikõrvita-roogasid, kuna see vapper taimeke tõesti kannab kuninglikult (kuna suvikõrvits on minu suur lemmik, siis ma ei kurda, eksole)

*ämma-äia juures sisse veeretatud 21 kõrvitsat + 2 muskaatkõrvitsat meile :D (ämm urgitses ükskord, kui ma muskaatkõrvitsa suppi tegin puhastusprotsessi käigus seemneid välja ja väga ilusti läksid kasvama. neil on küll vist pikemalt ettekasvu aega vaja, aga väiksemad nunnud on ka ok)

*käidud kuke -ja võiseenel

*loodetavasti viimast korda sel aastal tehtud rahvussporti muruniiduki taga

Kui kõik asjatamised lõpuks valmis said, lubasime enestele väikese väljasõidu Lavassaarde Muuseumiraudteele. Lapsed on juba aastaid rääkinud (ja ma ei liialda), et neil vaja rongiga sõitma minna (me ju elasime otse raudteejaama vastas viimased 10 a), aga suurt rongi nagu natuke pelgasid... muuseumirong oli paras pisike, kitsarööpmeline jupike nii 2 km jagu. lisaks sai läbi vaadata kõik vanad vagunid ja vedurid, isegi Mõisaküla rongiehituse kätetööd Eesti Vabariigi aegadest oli näha. tore päev :) aga seda ma ütlen, et sealse piletiraha eest oleks me vist pärisrongiga mitu korda Tallinna vahet sõita saanud...

Ametlikul suve lõpetamisel Pärnu rannas käisime ka. taevasse lennutati sadu paberlaternaid, lauldi ja keerutati tuld, inimmassid jooksid läbi lava... lapsed hoidsid suht vaguralt meie juurde. pärast sellist kogemust tegime kodus üksõhtu omaenda muinastulede öö, kus igaüks sai oma soovilaterna ise taevasse lasta ja sellesse soovi sisse sosistada. ma kuulsin poole kõrvaga nii kogemata, kuidas mu neljapoolene tips kogu südamest roosaks printsessiks end muuta palus :) ja mulle tundub, et ükspäev üsna varsti läheb ta soov täide ;) loomulikult oli meil ka vanas pajas Lapi lõke, hää liha, küpsekartulid ja -basiilikuga peedid ning vahukommid ja terve suur tähistaevas. elu on imeline!

ma ei kirjuta ju midagi

mulle esitati eile süüdistus, et ma ei kirjuta oma blogi üldse. suvi. elu tahab elamist :) nüüd siis kirjutan ;) täiesti suvalises järjekorras, nii, kuidas pähe tuleb.

majal sai vee-ja kanalisatsioonitrass ära ühendatud. millal vesi tuleb, pole teada... trass pidi valmis olema 2012 sügiseks, nüüd on kohe aasta möödas, haldaja räägib imelisi jutte peaveearvesti probleemidest juba 2 kuud, aga vett ei kusagil. samas ümberringi käib usin kaevetöö, seega lootust vist ikka on, et varsti võime kraanivett juua. praegu tuleb vesi oma salvkaevust, see on kergelt kollakas ja veevõtmise algushetkel levib toas ka veider lõhn :( pesta ja keeta saab, aga juua ei julge. elame ju endises suvilate rajoonis, kus kõigil oli lampkast hoovis. samas naabritel on oma puurkaev ja ka nemad kurdavad, et vesi pole puhas. igatahes varsti saabub puhas Pärnu joogivesi, mis mulle Raekülas elades maitses. 

kanalisatsioonitööde hinnad Pärnu lähistel on võtnud aga kosmilisi suurusi, kõige odavam pakkumine meie krundil 8 m pikkuse trassi ühendamiseks oli 550€, suurim 1000€. kõik nad rääkisid rusikatega rinnale tagudes, et nad teavad oma väärtust ja on kõigist kõige paremad :D algul, esimest korda hinda kuuldes, pidin minestama, suu vajus lahti, ühtki piuksu välja ei tulnud, järgmised pakkumised tegid juba nalja, sest need oli lihtsalt nii müstilised. mees mul seda tööd ei tunne, aga kaevikute kaevamises on ta tulev, seega tugeva vingumise saatel ta selle 8m pikkuse, 1,8m sügavuse ja 1 m laiuse kaeviku valmis kaevas. oli tegelt suht õudne töö, aga valmis see sai. õnneks kõik puha liiv, ei pidanud kiva loopima. lastel ka nalja kuipalju. siis tuli läbi lugeda kogu internet, et end veidigi teemaga kurssi viia, noh teate küll: langused-kaldenurgad-kaevud-torud-muhvid-jne. ning kogu see krempel koju vedada (kogukulu ~100€). lõpuks leidus imeväel ka inimene, kes selle kõik 50€ eest ära ühendas :) ja-jah, lugesite õigesti - 50, mitte 500€ eest. kokkuvõte siis selline, et mitmesaja surnud närvirakuga sai kokku hoitud umbes 300€. ja minu arust on see suht suur raha, et veidi oma aega ja närve kulutada.

köögimööblit pole veel ikka. täna lähen uurima, et mis värk. lubati ju juuli lõpuks.

lapsed tänasest lasteaeda, hommik oli küll unine, aga mindi ilusti. retk kingapoodi sandaale ostma lõppes teadmisega, et Pärnus selliseid poode hetkel pole, kus sandaale müüdaks :S ju ma siin Tallinnast otsin paari nädala pärast.

perega tegime eile toreda reisi Valgamaale sõprade poole, kus ka samavanad kaksikud kasvamas. väga vahva oli :) käisime ujumas ning vettehüppeid tegemas, jõime ohjeldamatult jäätisekokteili ja sõime vorstikesi ;) 

puhkust on veel saada, aga aega puhata pole - nii palju on tööd. eks me siis logeleme sügisel kodus. juurime välja põõsad, rajame uued maasikapeenrad ja valmistame kasvuhoonele koha ette. majaomaniku rõõmud, jah tõesti, rõõmud!

sool ja leib + 3 ja 5

võtsin end kokku ja kutsusin suguseltsi külla maja vaatama. herr Abikaasal oli ka juhtumisi 35 eluaastat täitunud nädala sees :) 

suured tänud kallikesed, et tulite, meie päeva rõõmsaks muutsite ja vahvaid armsaid kinke tõite! täname!

kõik kõige tähtsamad asjad on nüüd majapidamises olemas - Eesti lipp, kastmisvoolik ja edev hari ;) soolast ja leivast rääkimata, eksole. K-d olid ka super - mängisid kaaslastega ja ühtki hädakisa polnud kuulda :)

üks pildike ka, seda küll eelmisest õhtust, kui herr Abikaasat Saksa reisilt koju ootasime ja väikese üllatuslaua katsime. oi see ootamine oli nii-nii pikk, et täitsa jube kohe. lapsed juba arvasid, et sööme kõik ise ära või hakkame vastu minema...

ära anda...

...üks hullumeelne hall kassipoeg! :S natukeseks ajaks, seni kui teid lõhki on tõmmanud ja end tühjaks rahmeldanud. magavana võite tagasi tuua :P

kui loll võib üks inimene olla, et enesele vabatahtlikult sellise eluka koju võtab? no ma ei teagi kohe, aga mina olin piisavalt juhm ja tõingi ühe sellise meie majapidamisse. 

nüüd on see käes: lõputu ving ja hala minu poolt, hullumeelne sigatsemine ja nagu tuulispask mööda tube jooksev kassipoeg teiseltpoolt, kes valimatult ülehelikiirusel igale poole üles ronib (olgu need paljad sääred, rahulikult raamatutu sirviv laps või potitaimed), mitmemeetrisena tunduvaid hüppeid sooritab ja ainult külg-ees-küür-seljas edasi liigub. lisaks kõigele on ta avastanud, et tal on hambad, mis suurepäraselt näiteks pehmesse inimlihasse vajuvad :( K-d on suures osas kassi oma mängudest kõrvale lükanud, sest ta teeb kõigile valimatult jubedalt haiget praegu. Lordist ma sellist hullumeelsust päris ei mäleta või oli ta juba gramm suurem, kui ta meie juurde saabus ja oli oma esimese avastuse teemal mul-on-küüned-hambad-ja-ma-olen-maailma-parim-hüppav-superkass juba ära teinud. 

eile näiteks lahkusid selle 800-grammise loomahakatise tõttu elust lillealuse 2 kõige väärikamat liiget - nuuks! ta lihtsalt jooksis selle ümber ja siis tõmbas veel igaks juhuks ühel taimel kõik lehed ka pealt ära :S suures kasvutuhinas oli nii tuus ka veel, et jooksis mitu tiiru õue peal ja isegi puu otsa. viimane sooritus lõppes küll sellega, et ma pidin ta lõputu haleda näugumise saatel seal alla aitama, sest boss ise ei mõistnud tulla :D

pean ikka täna veepritsi järele minema, see pidavat kassidele kõige ilmekamalt selgeks tegema, et miski on keelatud ja paha. ei taha ju ka, et lapsed looma vihkama hakkaksid enne, kui see normaalselt kassiks kasvada jõuab.

loomulikult on ta armas ka, väga armas, kui väsinult mulle sülle või lausa lõua alla ronib, nurrumasina käima lükkab ja hetk hiljem tukkuma jääb. eks ma sellisena üht kassi ette kujutasingi, kui teda meile otsima hakkasin :D pakun, et pool aastat kannatust ja siis ma sellise looma saan ka, sest muul ajal möllab ta nagunii õues ringi loodusega tutvust tehes :)

oma maja rõõmud

väike nimekiri asjadest, mis ühe õhtuga tehtud sai:

• 1500 m2 niidetud muru
• moodustatud uus lillepeenar, ääristatud kividega
• koristatud toad
• vahetatud kassi liivakast ja tõstetud väikesele nälgurile 3 x õhtu jooksul süüa juurde
• pestud pesu
• lahutatud kolme pidevalt üksteise kallal kraaklevat last (naabriplika ka samavana meie omadega ja pidevalt käib üks kraaklemine stiilis mul on suurem kui sul :S)
• õngitsetud laps välja lillekastmise ämbrist, kuhu ta pahaaimamatult sisse plärtsatas
• naerdud vaese lapse üle, sest see oli NIIVÕRD koomiline :D
• lohutatud  ja kuivatatud solvunud läbimärga last
• istutud õhtu lõpuks üksi pimenevas ja lõpuks vaikinud toas ning mõeldud, et elu on ikka nii ilus!

tare-tareke

Meie uus kodu :)

03.05.2013 oli see päev, kui meist ametlikult majaomanikud said. võtmed anti üle sel reedel ja kolima hakkame ka kohe-kohe. eestlaste rahvussport - muruniitmine - kah juba uues kodus tehtud :D

ma võin kaht kätt südamele pannes öelda, et see on minu unistuste kodu - täpselt paraja suuruse, kuju ja õuega. meie tarekesel on kõik, mida hing tahta oskab - soe süda suure pottahju näol, parajalt ruumi ja ka eraldumisruumi, mitmed viljapuud ja -põõsad, mõni viirg maasikaid-vaarikaid-rabarbereid, igat sorti ilupuid-põõsaid (mis veel äratundmis ootavad). ruumi on igasugu ideede teostamiseks, mis aju tagasopis pikemat aega laagerdunud on :) meie tare-tareke on rahuliku koha peal, samas ühistransport, pood ja maantee pole ka teab mis kaugel. need pole küll majaostul primaarsed asjaolud, aga kui mõtlema hakata, et järgmised 15 a tuleks oma laste autojuht olla, siis on ikka parem, kui järelkasv ise liikuma pääseb.

kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis meie majaotsimine on kestnud üle kahe aasta. kõik sai alguse sellest, kui herr Abikaasaga Lõuna-Eestisse kaasa kolisime. milline vaikus seal oli! siis ma sain aru, kuivõrd ma looduse keskele tagasi igatsen. ka mees rääkis sama juttu - maalapse asi :) 

äratundmine oli toimunud, nüüd tuli tegutsema asuda. alguses kammisin niisama müügikuulutusi, mõne aja pärast hakkasime maju vaatamas käima nii linna sees kui ümbruses. oh õudust, mida inimesed on endale kokku ehitanud selle buumi ajal - vaesekesed/lollikesed! kuidas nad küll sellistes pappkastides elavad või neid müüa kavatsevad, ma ei tea, aga üks oli kindel, peale paari taolise nägemisest -  meie lollidekülla ei koli. ma ei halvusta siinkohal kedagi, lihtsalt kurb on vaadata, kuidas inimesed on suure hunniku raha matnud millessegi, mis seda väärt ei ole ja isegi sooja ei pea. sellest ma üldse ei räägi, et tänava alguse esimese maja aknast läbi vaadates näeb viimase maja toa tapeedi ka ära (mingit haljastust ju pole ja majad on nagu linnupuurid koos).

kaalusime ka vana maja ostmist ja ise selle üles kõpitsemist. reaalsus oli aga see, et siis saaks maja elamiskõlbulikuks heal juhul 10 a pärast, sest paari päevaga, mil herr Abikaasa kuu jooksul kodus veedab, maja ei ehita ja kust see teine pool raha võtta, mis vanasse majja matta tuleks... niisiis otsisime elamiskõlbulikku maja. 

hinnast niipalju, et alustasin otsimist umbes 40000€ kanti pakkumistest. seda eelkõige seetõttu, et tol hetkel olin  ma kodune, vanemahüvitis lõppenud ja see summa oli suht pangalaenu ülempiir, mida tol hetkel laenata oleks saanud. loomulikult nägi selle raha eest ainult hurtsikuid. liikusin sujuvalt 10000€ kaupa järjest kõrgemale, lõpuks sain aru, et maja, mis on tõesti maja, tuleb otsida 100000€ kandist. õnneks nii hullusti ei läinud, aga hinnad on ikka uskumatud. samas on see investeering kogu eluks, nii et ikka etem, kui osta 20000€ maastur ja elada 1-toalises üürikas.

maaklerid, kes meile maju tutvustasid, võiksid kokkuvõtlikult endale uue ameti õppida, sest kogu selle aja peale kohtasin üht inimest, kes seda tööd teha soovis, oli aktiivne ja viisakas ning selgitas ja juhendas. teiste puhul paremal juhul teostati stampkülastus objektile ja kiideti sõbrast müüja sara taevani, halvimal juhul ei ilmutud kokkulepitud ajal kohale ja helistasimise peale oldi väga pahane, justkui see polekski tema töö. võin kergendusega ohata, et nüüd on see läbi.

saatus hoidis/juhtus meid ka natuke - olime esimesed, kes tarekest vaatama läksid. õuelt vaatas vastu äädikapuu, minu suur lemmik. olen alati unistanud, et kui mul on päris oma kodu, siis äädikapuu ja kibuvitsapõõsad ma endale istutan. endine peremees rääkis optimistlikult, et oma korteri olid nad ka esimestele vaatajatele müünud. nii oli, nii jäi. lahkusime herr Abikaasaga selge tundega, et oleme oma kodu leidnud, lausa pisarad tükkisid silma. ega ostuprotsess lihtne polnud, kohe väga pingeline ja lausa hulluksajav, aga nüüd on see kõik seljataga. viisin läbi ka mõned puhastusrituaalid, et endiste elanike probleemid nendega ühes läheks ja meie oma energiaga sisse mahuks ja täna õuest tuppa astudes tabasin end imetlemast, kuivõrd ilus ja armas kodu mul nüüd on! lihtsalt istusin ja armusin, veel ja veel.

kallis tare-tareke, saame sõpradeks ja kestku meie sõprus eluaja!

Lordi tembutab

kassile maitseb koldnokaliha, selge, mis selge. 

ühesõnaga istus teine kuldnoka puuri all kaseoksal ja ootas, et need koju tuleks. ei tulnud, tuli hoopis mu linnukaitsjast ema ja äsas kassile sõbraliku vopsu mingi imepika toikaga. kass, vaeseke, muidugi seda oodata ei osanud - tuli laperdades, nagu lauluväljaku tuvi, sealt puu otsast alla...

järgmisel päeval olla väga lipitsev ja sõbralik olnud, ju tundis süüd. 

selguse mõttes olgu öeldud, et kuldnokad sõi ta juba ilmselt lõunaks ning kui ema jaole sai, ootas õhtusööki. täna pole ühtki kuldnokka enam nähtud.

tuletasin siis emale meelde, et kass, keda ta linnuhuvilisena materdas, on meie kullast kiisu, kellel on tagakoivas kruvid ja plaadid ning kelle eluleravitsemine paar pensionit 2007.a. maksma läks. siis natuke ikka taltus ja tegi paar paid :)

P.S. eelmisel aastal oli sarnane stsenaarium Lordi, veevooliku, kastanipuul oleva kuldnokapuuri ja emaga :D toona jäid linnud söömata. aga ega kumbki ei õpi, eksole - üks ikka linde sööma ja teine tiivutut looma puu otsast alla ajama. eh, elu!

kodused mängud

väike ülevaade, mida K-d kodus teevad, seniks, kuni jälle LA-a lubatakse. ühe sõnaga kokku võttes on neil praegu rollimängude faas. kõigest ja kõigist on võimalik välja mõelda mingi stoori. näiteks pesulõksud, vanninuustikud, rääkimata karvaloomadest või legoklotsidest on suurepärased vahendid pere mängimiseks. muudkui asjatavad: kord on üks ema või isa, teine laps. dialoogi järgi on ema-isa jube kurjad või siis jälle ülihoolitsevad. eks see mingi pildi minu kasvatusstiilist annab, aga ma pigem püüan viimasel ajal vähe pragada ja selgitada-seletada-argumenteerida. ah jaa, kuri nõid või koll on ka kogu aeg keegi. see vast multikatest ja muinasjuttudest, mida hoolega kuulatakse.

teine suur teema kohe-neljastega on printsessindus. haldjatiivad, kroon, loor ja võlukepp on väga olulisel kohal nende mängus. mind võlutakse kuningannaks või konnaks või isegi tiigriks :D

sinna vahele käib ohjeldamatu joonistamine-värvimine-kirjutamine. Karinal tuleb paremini välja, Karita teeb pigem kauneid sürrealistlikke maalinguid ja tähti. tõesõna, mõne võiks värvigammat silmas pidades moodsaks kunstiks küll pidada. nime oskavad mõlemad kirjutada, on saanud selgeks ka emme, issi kõikvõimalikes peegelkirja variantides :P

loomulikult oodatakse meeletult sünnipäeva! iga päev loetakse mulle ette nimekirju oma sünnipäevasoovidega. õnneks on need lapselikult lihtsad ja kindlasti ja teostatavad ;)

ja siis tehakse veel selliseid trikke:

peapealseisjad

pärlipüüdjad

elektrist

www.tehnikamaailm.ee

täna oli lõpuks see kauaoodatud päev, kus avatud elektrituru esimene arve postkasti potsatas. võrguteenuse ja muu kräpi eest oli Eesti Energia juba arve muidugi saatnud, aga kuna ma ei valinud samasse konserni kuuluvat elektrimüüjat, siis läks tibake aega. oma varasemate arvutuste põhjal ma väga murelik ei olnud, kuid siiski-siiski. palju siin ju räägivad, et tõus on olnud veerandi võrra või lausa pool. mina isiklikult arvutasin, et tõus peaks olema kuskil 5-10€ vahel ja nii täpselt oligi :) see, et hind tõusis, on muidugi jama, aga meie elektritarbimise juures ei ole see väga suur summa mu meelest. 

panen infoks kirja, et tarbime ühes kuus 400-500kw ja see eriti ei muutu. põhiküte on meil siiski ahjudega ja elektrit tarbivad pigem kodumasinad. suurimaks tarbijaks on kindlasti boiler, millele järgnevad praeahi, nõudepesu- ja pesumasin ning muud tehnikavidinad. kui ma väga laisk olen (näiteks kevadel-sügisel, kui tahaks pimedani väljas olla ja tuppa jõudes on uneaeg juba käes, siis millal sa hing ikka enam ahju kütma hakkad), siis lükkan õhksoojuspumba järgi 1-2-ks päevas nädalas. see valge monstrum seina peal on väga ablas miisu  - nurrub küll kenasti, kuid elektrit sööb kahe suupoolega :( see vast seletab meie stabiilset elektrikulu sept-aprill. 

nüüd siis faktidest:

• elektrimüüjaks valisin 220energia, kes kalkulaatori järgi meile kõige soodsamat hinda pakkus
• pakett on börsipõhine
• meil on ühetariifne arvesti (põlgasin mõned aastad tagasi kahetariifse vahetuse kalli hinna tõttu ära, nüüd mõtlen, et vist oligi hea)
• võrguettevõtte hinnatõus oli protsentuaalselt suurem kui elektri kw/h tõus - vaat see ajab vihaseks! mis kuradi kulutusi nemad nüüd järsku tegid, et hind üleöö tõusis?? kaabel on sama, arvesti on sama, postid tee ääres on ka samad :S
• koguarve suurenes samaväärse kw/h-dega arvutades 16%
• kw/h hind 41%!!! (enne 0,0315€-kw/h, nüüd 0,0536€ - kw/h)

eks näis, mida uus kuu toob. aga sellest, kuidas arve poole suurem saab olla, ei saa ma kuidagi aru. ok, 25%-line tõus, aga kuidas arve ikkagi mõnel mu tuttaval poole suurem on? müstika!

maailmalõpu-aasta kokkuvõte

selle aasta esimestel päevadel kirjutasin, et eelmine, s.t. 2011.a. jättis hinge kuidagi tühja tunde, kuigi midagi halvasti nagu polnud. seekord nii ei tunne, õnneks. midagi põrutavat justkui ka polnud, kõik on jooksnud loogilist rada. sisetunne ütleb, et kõik on hea :)

aasta teises pooles on olnud 3 toredat beebiuudist heade sõprade ning töökaaslase peredes. tean, et need on kaua oodatud lapsed, seetõttu on eriti hea meel. nüüd pole ohtu, et sõber külla tulles minu lapsi vaadates nukker on. rõõm, puhas rõõm!

aasta oli kiire ja pingeline:

• veebruaris õnnestus Riias live's Rammsteini näha ja suvel Rabarockil käia - mõlemad vist viimast korda (ei usu, et esimene neist veel siinkandis tuuritab ja et teine üldse veel toimub)
• hakkasin rohkem käsitööehteid nikerdama, mille tõttu muu käsitöö hooletusse jäänud on, aga küll ma jälle otsa peale saan ;)
• lapsed olid liiga palju haiged, ka herr Abikaasa jäi kõigepealt põskkoopapõletikku ja siis sai veel K-delt tuulerõugedki. mina ise olen vist terve aasta vahelduva eduga köhinud, mis umbes kuu tagasi soojemas kliimas iseenesest kadus
• lapsed said 3-aastasteks - kõike oskavad ise, jutt on selge ja puhas, r-häälik olemas. omavaheline läbisaamine on nagu ameerika mäed, aga tundub, et ikka läheb paremuse poole. iseseisev mänguoskus on koos rollimängudega hoogu juurde saanud  (igasugu kodu- ja arstimängud on väga popid)
• K-d on kenasti lasteaias käinud, tundub, et on hinnatud mängukaaslased :)
• aprillist naasesin täiskohaga tööle haigla sotsiaaltöötajana, mis erilist rahuldust ei pakkunud
• maikuus lõigati lastel adenoidid, mis oli suht jube kogemus lapsevanemana, kuid see-eest tõhus, sest aasta teisel poolel on kummitanud neid 1 tõsisem haigestumine ja retseptiravimid meie majas ei ole enam teretulnud!
• suvi oli küll nutuselt jahe, ent olime pikalt perega koos, sõitsime ringi ja nägime sõpru
• tüdrukud hakkasid prille kandma, millest tulenevalt tekkis suur arenguhüpe käelistes tegevustes. paari nädala pärast tuleb põhjalikum kontroll, kuivõrd tulemuslik see prillikandmise algus olnud on.
• toimus mitmike kokkutulek, millest osa võtsime ja kus K-d hullumiseni lustisid ning AK uudistessegi pääsesid :D
• herr Abikaasa auto elektroonika andis mingist otsast saba. on teine seisnud mitu kuud, alles aasta lõpus tekkis mingi lootus vajalikku varuosa leida (osta veel unikaalne masin, mida Eesti teedel ülivähe liikvel), kuid päris korras pole veel praegugi
• septembris võtsin vastu suure otsuse ja vahetasin töökohta. hetkel olen rahul - aega on rohkem, tööd on rohkem, aga protsess ise on tulemuslikum
• panime tüdrukud sügisest tantsutrenni, kus neil alguses väga meeldis, kuid tänaseks enam kumbki minna ei soovi (ju nii väikese lapse jaoks liiga palju rahvast ja igavad trennid, mis suunatud ikka vanematele lastele. treenerid ise ka tunnistasid, et kogemus nii väikestega puudub... samas kuulutus ju ütles, et alates 3.-st eluaastast). nüüd siis dilemma, kuhu edasi
• ise käisime herr Abikaasaga üle pika aja väljamaal puhkamas - novembris nädalakese Türgis kümnenda tutvumisaastapäeva puhuks või nii. oli tõeliselt mõnus, ilmad parajalt soojad ja kõik muu ka super. lapsed said meie eemalolekust muidugi trauma, mis novembris-detsembris ikka hullult tunda andis meie igapäevases eluolus ja alles nüüd taanduma hakkab.
• aasta on lõppenud rahulikult pere rüpes, ise olen saanud puhata, niisama nokitseda ja vaimul kosuda lasta
• lähedastega on kõik enam-vähem, keegi päris siruli jäänud pole, hullult vananenud ka mitte
• maja meil endiselt pole, otsingud jätkuvad
• herr Abikaasa töötab endiselt kodust eemal, erialast tööd kodukohas ei ole ega tule, muud tööd ta eriti otsida ei taha... see muidugi tähendab üksikemadust 24/5 ja 0 h nädala sees iseendale - story of my life, aga mis teha. kui ma juba 10 aastat oodanud olen, ju ootan edasi.

ja maailm ei lõppenudki ära :) kohtumiseni aastal 2013, head lugejad!

toidublog: muskaatkõrvitsa püreesupp ning kirsi-pähkli risoto

kaks väga head ja kiirelt valmivat rooga, mis meie pere toidulaual viimasel ajal täitsa tihedad külalised olnud on ning kibekiirelt kõhtu kadunud :)

pilt netiavarustest

Muskaatkõrvitsa püreesupp (Toidutare retsept) on selline kähkukas. põhimõtteliselt läheb vaja kõrvitsat umbes kilo, mõned kartulid (et tummisem tuleks), sibul, sulatatud juustu ja võid. köögiviljad väga vähese veega patta, sibul võiga pannile, hiljem kõik kokku segada ja maitsestada soola-pipraga. siis püreestada ja kõhtu! kui tavalise nunnuga teha, siis võiks riivida ka muskaatpähklit sisse, et veidi krehvtisem saaks ;) serveerida riivitud paremsani ja miskit rohelisega  (petersell on täitsa hüva või roosmariin). 

kõrvale sobib hästi ciabatta või röstsai, mille peale olen tavaliselt teinud värsketest tomatitest, küüslaugust, basiilikust peenekshakitud salati, millele lisan tilgakese head oliivõli.

seda rohelist kraami läheb toitude sisse või peale tavaliselt suht vähe ja poes on üks puhmas tegelikult ikka väga kallis. ise kõiki pidevalt kasvatada ei viitsi, eksole. ma olen sel hooajal kõik ülejääva potirohelise hakkinud ja karbikesega sügavkülma lükanud. till, roheline sibul ja petersell tulid oma peenra pealt. nüüd pole mingit muret talv läbi - võtan külmast, mida süda lustib ja kõikidele roogadele saab mõnusa ürdimaitse mann.

Kirsi-kreekapähkli risoto mõtte sain ühest kokkamissaatest, milliseid ohjeldamatult kõik kanalid eetrisse purskavad. asi jällegi väga lihtne, ent maitsev.

koostisained:

•   2-3 kotti riisi                                      
•   50-100gr kuivatatud kirsse
•   50 gr röstitud kreeka (või pekaani) pähkleid
•   Värkset peterselli (peotäis)
•   Oliivõli /võid  hästi natuke
•   Soola näpuotsaga
•   1 küüs küüslauku
• värskelt jahvatatud pipart

pilt netiavarustest

Keeda riis, kalla serveerimiskaussi. Riisi keemise ajal haki kirsid, pähklid ja petersell, tõsta eraldi kaussi (kõik võivad veidi jämedamad tükid jääda), rösti hakitud pähklid. Sega kõik kokku, lisa veidi oliivõli/võid, soola, pipart, purustatud küüslauku. Võib lisada ka küpsetatud kanarinna tükke ning veidi kanapuljongit (kui on üle jäänud), muudab kõik kreemisemaks. 

Maitset kirjeldada ei oskagi - kirsside magusus ja petersell on üsnagi teistmoodi kooslus, aga minu maitsemeelele sobib oivaliselt.

head isu!