emadepäev

Meil oli tore päev - lastega käisime uusi tõukekaid katsetama, oma ema oli külas ja ämma-äia organiseerisin ka kohale grillile. 

Herr Abikaasa kahjuks küll ära Siilil, aga lilled saatis kulleriga ja puha. Kui nüüd mõelda, siis need olid vist mu elu teised kullerlilled, esimesed tulid haiglasse, kui tüdrukud sündisid :)
Nii vahva on, et lastel vanus sealmaal, kus ise ka üllatusi oskavad meisterdada! Ja isaga telefonis salajuttu ajada, et mis ja kuidas (kuller tõi lastele ju ka paar lille  mulle kinkimiseks ja nad suutsid mu täielikus teadmatuses hoida!)
Ilus päev oli. Ilm ka tegi oma osa. Esimene päevitus peal :)

"Teeme ära" ja maipühad

viini siniste pesakond ema Roosiga (isa Aurelius puudu)

nagu töörahvale mittekohane, olin 1. maiks planeerinud väikese tripi Läänemaale. päev oli tõepoolest imeilus ja loodus rohetas!

käisime küülikufarmis, kus selgus, et see on veel ka pardi-, kana- ja vutifarm ning koduõlletööstus ja mahepõllundusfarm :) Koka talu on see koht.

meie nuntsik!

meid huvitasid muidugi kõikse rohkem küülikud, ausaltöeldes broneerisime endale ühe nuntsikud :) :) vaadata, paitada ja sülle võtta sai nii viini viniseid, flandriaid, rexe kui tšintšiljasid. mul pole hetkel õrna aimugi, kas tõunimed õigesti kirja said, aga midagi taolist ma kuulsin :D ajasime ikka pikalt juttu, vaatasime ja uudistasime. lapsed otsisid muudkui aga küülikutele võilillelehti ja toitsid neid usinasti. ma arvan, et nad oleks seal veel hea mitu tundi nii toimetanud, kui me poleks lindude juurde suundunud. üle sai vaadatud inkubaator, tibukari lambi all, kanaema tibudega, suured karvased kanad, vutid, pardid ja mahepõllundus. nastikud kiviaial ka. 

lisaks veel mekitud mitmeid erinevaid koduõllesid, mis Eesti suurtööstustele ikka silmad pikalt ette teevad. mina, kui üldse mitte õllesõber, tundsin maitset, mis päris mokkamööda oli (kõrvitsaõlu muskaadi ja kaneeliga) ning mõne maitse puhul tulvas mälusopist välja Tšehhi õllekeldrite aroom!

www.koluvereloss.com

kui pererahva aega küllalt kulutatud oli, suundusime Koluvere lossi manu, sest see paistis nii ilus. sisse ei lastud, aga ümbruskonnas luusika sai. jalad kippusid iseenesest kepslema kogu seltskonnal nii ilmafaktori kui jänkside juurest saadud emotsioonide tõttu :)

õhtu paraku nii hästi ei lõppenud, sest ämma-äia juures selgus, et viimane on endale saega jalga lasknud. kimasime siis Pärnu EMO-sse õmblema ja tagasi, ise jõudsime koju õhtul kümneks. jalg õnneks paraneb.

minu "Teeme ära" toimus Raeküla lasteaias, kus talgupäeval vahetati piirdeaeda, eemaldati vanad hekid, külvati muru ja tehti muid heakorratöid. Herr Abikaasa jäi koju, sest tema piinav kaelavalu oli selleks päevaks omandanud suisa grandioossed mõõtmed :( tehtud sai nii mõndagi, pool pikast aiast on valma, teine poole ja värvimine vast mõned tööpäeva õhtul. ilma õnneks pidas, kuigi tuul oli vägev. 

pika nädalavahetuse viimane päev möödus ka suht mittemidagi tehes, ainult pump sai kaevu lastud, oskad peenestatud ja veidi muru niidetud. kui nüüd see uus nädalavahetus juba tuleks ;) siis saaks ehk asjalik ka olla, sest veerand perest on Siilil Okkaks ja meie peame ise hakkama saama nüüd mõnda aega.

lood ja laulud

sel aastal osalesid K-d Raeküla Vanakooli Keskuses korraldatud lauluvõistlusel Viisiratast veeretades. sealne konkurss on lausa mitmevooruline, tänane kirjutis eelvooru kohta. 

osaleda said lasteaialapsed Pärnu linnast ja maakonnast. lapsi oli tõesti palju, mõnest lasteaiast lausa kümmekond ainuüksi 6-7-aastasi. 

laulud valisid tüdrukud ise. liiga kerged palakesed välistasin, lasteaia muusikaõpetaja selekteeris veel viimaste sõelalejäänute hulgast kõige sobivama arvestades hääleulatust ja muid detaile.

laulud, mis juba enne harjutama asumist olid selged, lihviti veelgi kaunimaks. kõik tuli nagu kulda, kuid mikrofoniga proove tehes läks Karinal kõik segi - laps ei kuulnud ennast läbi mikri kaja ja sündi plõnnimise :( lisaks olid mõlemad nädal enne esinemist kergelt köhas-nohus, mis ei olnud enda kuulmisele just abiks. siiski sai esinemispäevaks kõik korda ja mu laululind jälle viisipidajaks. 

Karinal on imeline oskus end kokku võtta - tal tuli laul ikka väga hästi välja (proovidega võrreldes)

Karita, kullake, on meil ju tuulepea - proovides laulus nii ilusti, aga laval oli pea laiali - tarvis vahtida publikut, uksetaga käivat saginat ja tont teab veel mida. ta on üldse ärevam, ju siis lavanärv pole veel nii hea. kuigi laulda ta väga tahab, on minu meelest vägagi musikaalne ja igasugu hüpped võtab jummala puhtalt, mida iganes ma ette laulan :) 

täna-homme selgub, kas lõppvooru tüdrukutel ka asja on. loodan väga, et on!

kuulasin-vaatasin ju kõik esinejad ära. mulje on hea, kui pean mainima, et väga paljudel lastel läksid sõnad korduvalt meelest ja nii mitmedki laulsid ikka kohati täitsa mööda. kas oli nüüd tegemist lavanärviga või vähese harjutamisvõimalusega või kes teab millega. kohati oli aga tunne küll, et lauluõpetajad olid registreerinud kõik lapsed, kes ise vaid tulla soovisid, eelselekteerimine oli jäänud tegemata. või siis jah, polnud piisavalt aega lapsele laulu kinnistada ja kõik toimus ülejala. 

minu lapsed said ikka õnneks mitu nädalat tööd teha ja laulu varasem teadmine/sõnade peasolemine aitas ka kõvasti kaasa.

kui koju hakkasime minema ja mina kuskil garderoobis kohmitsesin, olla keegi muusikaõpetajatest/žüriist tulnud Herr Abikaasa ja laste juurde ning öelnud, et meie lastel on väga head hääled ja nad peaksid laulmisega põhjalikumalt tegelema. kes see daam täpselt oli, ma teada ei saanudki, aga väga hea on sellist tunnustust kuulda :) :)
Karina esitab: "Wendy laul"
Karita esitab: "Seitse kassi" 

väike pidu oli ikka ka ;)

K-de sünnipäev sai sel korral veits ette ära peetud. Herr Abikaasa lahkus õige päeva hommikul kell 5 naabervabariiki sõda mängima, nii et sundseis.

kutsuda saime seekord neid sõpru, keda K-d ise soovisid, sest noh, vanus on sealmaal ja maja pole ka kummist. 

pidu toimus kodus. mulle see mängutoa kontseptsioon mitte ei meeldi. ma kuidagi ei saa aru, mismõttes on tore sünnipäevapidu, kui 3 h pööraselt karjudes sihitult ringi joosta? ei ole ju. ja siis aetakse endale sisse kartulikrõpse, cocat ja komme - jäkk! tänaseks on see kahjuks pigem norm. mina seda mängu kaasa mängida ei taha. seega kodune pidu ja valitud külalised K-de poolt :) valituks osutusid muidugi tüdrukud, oma rühma tüdrukud. mitte et ma midagi muud oleks oodanud :D ja siis sugulased ka muidugi.




kuna mõte oli teha haldjapidu, siis mõtlesin välja ka mõned mängud:

• haldate lilletants (muusika mängib-vaikib vahepeal, iga laps haldjas leiab endale lilleõie, kuhu maanduda, õisi jääb järjest vähemaks. klassikaline toolimäng tegelikult, väikeste variatsioonidega. kõigile väga meeldis, isegi poistele :D )
• pulgakommijooks (lusika peal pulgakommi viimine vastasvõistkonna juurde)
• pärlikee meisterdamine

lillehaldja mäng

pärlikeed meisterdamas

lastele tundus meeldivat :) täiskasvanutele oleks ka pidanud mänge mõtlema, sest meil on neid omajagu ;)

pidulaud külalisi ootamas

lauale meisterdasin suupisteid, eriti uhke olen oma Siili üle, võileivatorti ka väga kiideti ja tavaliselt allesjääv salat ning porgandi-kurgiviilud said topsidesse paigutatuna kõik ära söödud :)

pinjatat nüpeldamas

kinkidega läks sel aastal hästi - enamus tõid panuse uue suurema batuudi fondi, lasteaiasõbrad vist kokkuleppeliselt Juku kinkekaarte, meie kinkisime uued rattad ja lastetuba sai täiendusi öökappide ja seinalampide näol, et lugemine eriti mõnus oleks. üks veider-naljakas kink oli ka - pinjata - jagati talle hoope, mis jagati, purunes alles mahakukkudes. õnneks kõik asjaosalised jäid terveks! 

lapsed olid rahul, meie ka. tänud kõigile, kes tulid ja pidutsesid koos meiega!!

värsked kuuesed

uued rattad - jee!!!

popipäev

lasime tiivad sorgu ja tegime ühe lennuvaba päeva keset nädalat ;) 

linnupojad soovisid innukalt piuksudes, et just Tervise Paradiis on see koht, kus nemad lustida tahavad. meile sobis :) hulpisime nii sise-kui välibasseinides päikeselaigus ja lasime tervisevetel end kosutada (kõigil väike ühepäevane gripiviirus seljataga  eelmisel nädalal järjestikustel päevadel, aga sain edukalt kõigil homöopaatia abil selle tagasi löödud!). 

tipsid hullasid muidugi torudes, aga kõige rohkem vist nautisid seekord välibasseini ja sauna jääbasseini. mina ise ei suutnud mägijõest mitte eemale hoida - hullult äge!! saunas oli ka mõnud. ja kui vähe rahvast seal liikus. eelmisel korral oli aastavahetuse aeg ja oli totaalne hullumaja.

K-dega on veeprotseduuridele juba jummala ok minna - ma saan ka rahulikult end pesta ja juukseid kammida-föönitada, lapsed tulevad samade toimingutega ise toime. ainult ülipikad juuksed tuleb lahti aidata kammida. muus osas täiesti hääljuhtavad ja tšillid :D

selline lebo päev oligi - pärast võtsime veel rämpstoitu ja ei liigutanud end rohkem karvavõrdki. Herr Abikaasa muidugi ei pääsenud paarist lauamängust, aga üldjoontes olid lapsed õhtuks ka kutud ja uni tuli vägagi hää :)

kuidas naised väljas käivad

ehk siis juttu sellest, kuidas sõbrannad harva kokku saavad, aga varakult alustavad ;)

niisiis sai kokku lepitud, et K. ja L. ja mina läheme linna peale. totaalselt kavavabad, nagu me esialgu olime, võtsime algatuseks mõned margariitad (maasika, loomulikult) Tex-Mexis. nende asemel tahtis viisakalt viltu kammitud tukaga kelneripoiss meile pudeli vahuveini tuua, aga see pole meie teetass, eksole. millegipärast oli mul meeles, et maasika-margariita on magus - ei olnud. aga juua üldjuhul sündis. 

korralike naisterahvastena et jätkanud kohe kell 5 õhtul järgmiste jookidega :D vaid käisime vahepeal kinos Avandit aka Vehklejat vaatamas. film on hää, soovitan!

aga siis küll jah võtsime paar veini ja istusime täitsa rahulikult üsna mitu head tundi õdusas Wine Piccadillys. niiiiii tore oli!! me saame kaugelt liiga harva kokku ja kui see juhtub, siis ongi lihtsalt nii hea :) harva sellepärast, et lapsed ja trennid ja töö jms. õige ta on, et selleks, et oleks mida anda, tuleb ennast laadida ja saada. laupäeval sain mina küll energiat tükiks ajaks :)

isiklikult kirjutan kahe käega alla väitele, et oma parimaid sõpru kohtab inimene koolieas, nendega tekkinud suhe on kõige sügavam ja kestvam. hilisemas elueas tekkinud sõbrad võivad küll olla head sõbrad, kuid nendega puudub ühine noorusaeg, kus kogetu on kõige eredam ja intensiivsem. kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis mul on sõbrad kooliajast ja ülikooliajast, hilisemast ajast on paar head töökaaslast, keda ma sõbraks pean ja siis veel mõned inimesed, kellega on koos tore, kuid tõenäoliselt nende elusündmustele ei ela niiväga kaasa. 

laupäevaõhtu läheb kordamisele, on lootus, et pigem varem kui hiljem, eksju sõbrad! ;)

sõbralik nädalalõpp

ma pole ammu kirjutanud siia oma nädalavahetustest. parandame vea. ei, koristamisest ma kirjutama ei hakka ;)

viimastel kuudel on kuidagi nii olnud, et alati on midagi teha, kuhugi minna, kõik vabad päevad on planeeritud ja esmaspäeva asemel oleks vaja veel üht päeva nädalavahetusest puhkamiseks :D eks minu tihe laulugraafik on sellega seotud, aga see on omamoodi tore ka.

sel korral oli kõik teisiti, sest meil puudusid nädalavahetuseks igasugused plaanid - lihtsalt kulgesime nagu tuju tuli. laupäev, kui sõbrapäev, algas meie majas uhke suure orhideega mulle ja UNO kaartidega lastele ja las mehe kink jääb saladuseks ;)

mugisime minutehtud võileivatordi nahka ja maiustasime veidi tordiga ning hakkasime unot mängima. on see vast vahva. Herr Abikaasa küll esiti arvas, et K-de jaoks vara, aga ei, jummala hästi said pihta, mis ja kuidas ning lõbu oli laialt :) :) märgin siinkohal ajaloo annaalidesse ära, et laevade pommitamise loogikale on K-d viimaste nädalate jooksul ka pihta saanud, sest Herr Abikaasa oli ju jalutu mingi aeg ja tal oli aega nendega istuda ja pommitada. selle puhul arvasin mina, et vara, aga ei - said aru küll.

 kui ümber laua istumisest kõik kanged olid, läksime Valgeranda õhuvanne võtma või noh, õigupoolest jääle jalghokit mängima (jäätükiga jalgpall). tüdrukud muudkui halavad, kui kalamehi Pärnu jõel näevad, et need upuvad ära. merejääl on mu meelest julgem kõndida, sest põhjaminemist põlvini vees karta ei ole. seal oli nii ilus sile uisujää, kui ka lahvandused ja jäämäed. kõik sai üle uuritud, jää paksust mõõdetud ja niisama lustitud. Herr Abikaasa ka liigub juba täitsa rahuldavalt, nii et üks valgeranna-jalutusring oli talle igati kasuks. ja nii see laupäev läbi sai, sest koju jõudsime pimedas, lapsed keerasid väsinult magama ja meie jälgisime pudeli punaveini juurest Eesti Laulu. "Goodbye to Yesterday" sai finaali - jeeiiiiii!!

pühapäev oli super ilm. mingeid plaane polnud. K-d tahtsid suusatama minna, mida sai ka tehtud. avastasin mingi päev, et üks onkel suusatab ümber kodulähedase vibustaadioni. uurisime asja lähemalt, ja rõõm-rõõm - keegi tubli inimene on endale sinna raja sisse sõitnud ja piigad kasutasid seda kohe ära. meie võtsime niisama päikesevanne ja vahtisime valget lund (d-vitamiin tuli mis mühises!). muud tarka ei teinudki. panime tihastele uue peki ja muud nokaesist, lasime kassil klaasi taga vurru väristada, sest uus kraam tõi kohale suurema hulga sulelisi. ah jaa, pidasime vannitoaehituse plaane ka. asi ehk  hakkab lähiajal ilmet võtma. ideid jagub, jaguks nüüd ressursse ka...

kokkamise poole pealt ei olnud sel nädalavahetusel eriti usin - reede õhtuks tegin pardipugu praadi õunte ja mustade ploomidega koos aurutatud riisiga; hilisõhtul nikerdasin laupäevaks valmis singi-ananassi-juustu võileivatordi rukkijahust saial (ikka väga hea kombo sai sellest), lõunat sõime väljas ja õhtuks oli võileivatordi ja sõbrapäevatordi teine pool; pühapäeval sai tehtud omletti rohke maitserohelisega ning õhtuks pizzat. mu uus suur lemmik on hapukoorepõhi, sest a) ma ei ole pärmiga mätserdamises osav b) see pärmitaigen tahab kerkida ja mulle eriti ei meeldi paksupõhjaline pizza. ma olen seda põhja nüüd paar korda teinud (võib igasugu soolase piruka põhjaks ka kasutada ega pea üldse rullima, võib vabalt näppudega laiali lükata, aga mu meelest peaks jahu tiba rohkem panema, et käte küljest lahti lööks) ja kuna seekord oli tegu pizzaga, siis panin pizzamaitseaine ürdid taignasse. väga mõnus tuli. katteks läks kodune ketšup, laste lõigatud salaami ning singiviilud, sibulaviilud, ananass, paprika ning loomulikult riivjuust. kõik sõid ja kiitsid. järgmisel korral paluti coca-colat ka juurde, siis pidi nagu päris olema ;) ah jaa - avokaado-rukkola-maasika salati serveerisin ka kõrvale.

täna on väga hea tunne, üldse pole lisa-puhkepäeva vaja!

silver sepp

külastasin Silver Sepa fantaasiapillide kontserti lastega. oli see vast lustlik ettevõtmine :) superäge inimene! no kes teine teeks naelapilli või vanast jalgratta rummust trummikomplekti või võtaks 75-st lapsest just minu kaksikud voolikupille mängima? :) :) eks eriti tore oli ka seetõttu, et kõik toimus otse meie nina alla ja need esimese rea nubinad said nina päris pilli sisse ka pista :D

oli üks tore päev

pühapäev päälinnas:

• uisutamine sõpradega jäähallis, kus selgus, et K-d suudavad märkimisväärseid kiirusi juba arendada (kahjuks ka kukkuda nii, silm sinine ja prilliraamis pragu)
• Ice Age Live Saku Suurhallis. K-d olid sillas ja tõesti oli täitsa tore ning huvitav
• mõnus õhtusöök hiinakas - kõik olime meganäljased ja sai kiire ning hea kõhutäie - kirsikana, mmm....
• extremu tagasisõit lumetormis, mis õnneks lakkas Kernu kandis, kuid Paldiskist sinnani edenesin maksimum 50-ga ...

  

  sõbrad koos/hoos

  

  koostöö võlu - kiiruisutamine kelguga :D

2014 lõpp

kui pärast jõulupidude hullust sai hoo paariks nädalaks maha võtta, oli oi kui hea tunne. ega need peod küll väga tempot ei lisanud, aga ikkagi, kuidagi pingeliseks kujunes. 

LA pidu oli pigem tagasihoidliku repertuaariga, kuid super jõuluvanaga, nagu alati. 

K-d on kõige keskmine sirgeim :) küünlapaar

Rühi pidu oli suurejooneline spordihalli üritus. rahvast palju, esinejaid üle saja. K-d olid tohutult närvis - päev läbi pidev nihelemine, isegi enne lavale minekut rivis oli näha, kus sahkerdasid pidevalt. mul oli neist nii kahju. teha polnud aga midagi, sest esinemine oli kell 18 ja terve aeg see ärevus kruvis... tegime küll päeva jooksul igasugu trikke, et mõtted mujale viia, aga ei miskit. varem pole sellist asja niiväga täheldanud. loodan, et rohkem esinemisi tähendab pingega harjumist. ennast teades see muidugi nii ei juhtu... 

võimlemiskavad olid vahvad, eriti hea meel oli mul selle üle, et K-d end väga kokku suudavad võtta ja maksimumi peale teha esinemine õigel hetkel :) tublit tööd tehakse trennis, kaks õpetajat korraga on ikka super (üks on põhiõpetaja, kes juhib tundi, teine, noorem, käib laste seas ringi, kohendab asendit, näitab reaalselt põrandal kõik ette ja abistab)! hiljem, kodus, esitasid nad kava veel külalistele mitmel korral ja ka tuli ilusti välja. 

kuuse tõime sel aastal riigimetsast, Herr Abikaasa maskis ilusti riigiõivu 3 m kuuse eest ja suundusime kodu lähedale raiesmikule. oh sa jutt, kus seal olid tihedad kuused - valguse käes kasvanud puu on ikka midagi muud, kui meie oma põlismetsa alt võetud isend. puu kaunistamine oli küll täielikult tüdrukute teha ja see tuli neil igati ilusti välja. toimetasin terve tunni või rohkemgi ja pärast heitsid puu alla õndsusohkega pikali :) mäletan oma lapsepõlvest täpselt samasugust reakstsiooni :) puukene on praegugi väga ilus ja okkaid on ta poetanud ainult moe pärast. väga ilus ja tubli puu.

enne jõulu käisid kaksikud H-d oma empsiga külas ja see oli niiiiiiiii tore - meied lobisesime ja tegime süüa, lapsed mängisid täielikus rahus. tahan veel ja enne suve paluks!! ;) 

perepilt 2014 jõuluvana ja jõulupuuga

kodune jõul oli 24.-dal koos päris jõuluvanaga, kes oli igati ülesannete kõrgusel :) kutsutud olid emad-isad ja onutütre pere. kõik lugesid salme, laulsid ja oli tore. kokkamine koha pealt läks kergelt - minu valmistada oli ainult hani ja suupisted. kapsad, vorstid ja seapraad tuli külalistega kaasa. no hea küll, jäätise kõrvale õunakooki tegin ka, aga see oli rohkem nagu oma lõbuks :) 

25.-dal käis veel mehe tädi pere ja lastel oli omavahel toimetamist küll ja veel. 26.-dal sõitsime mehe sugulaste manu maale, tegime seal surnuaiaringi ja külaringi ning õhtuks tagasi koju. hästi mõnus on, kui niimoodi rahulikult saab toimetada.

aastavahetuseks oli plaanis sõbrad küll kutsuda, aga ühed jäid kõhugrippi ja teised sõitsid päälinna ning kolmandad olid oma metsatares, seega veetsime leboõhtu ETV ja muu parema seltsis kodus laua ääres oma perega ning rakettide ajaks läksime linna kuuse alla. näha polnud midagi :D hull udu! kuulda liigagi palju, sest ilutulestiku paugud olid liiga kõvad ikka 5-aastatele kõrvadele kell 00:00 öösel, kui neil tegelikult kõikse parem uneaeg on, eksole. aga üle elasime. purjus noored olid muidugi jubedad, sest ma pole sellist nähtust ikka palju aastaid enam kohanud. ehk nüüd mõned aastad jälle ei kohta ka. tulevikus jääme pigem säraküünalde ja õnnevalamise peale - inimlikum ja maalähedasem.

õnnetina sulamas

kodus valasime vana-aasta õhtul traditsiooniliselt õnne ka. minul oli väga selgelt püssimees ja karu :D mehel ja lastel kõigil oli koera moodi elukas, Karinal veel ka saar tuuliku ja kadakatega (no nii selgelt oli see pilt) ja Karital liblikas/printsess tiibadega ning lohe. Herr Abikaasa ütles praegu, et temal oli ka printsess (!) mida iganes see tähendab.

head uut aastat Lindi raba vaatetornist!

uue aasta esimesel päeval läksime traditsiooniliselt rappa, seekord kondasime Lindi raba ääres ja pidasime vaatetornis piknikku. nii hea oli maaõhku hingata. ülejäänud päevad sai lihtsalt olla ja puhata, raamatuid lugeda. aeg oli aeglane, mõnus!

head uut aastad, mu lugejad!! 

aeg iseendale

deit-night oli igati edukas ja film ka suurepärane! PÖFF-i vitamiin, nagu öeldi :) hiinakas viis nagunii keele alla.

vaatasime siis filmi 100-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus. raamatut tahaks nüüd ka lugeda, sest ma kujutan ette, et kirjapandult on detaile rohkem, kui filmi jõudis. räägitakse, et lugemist tasub ka raamat Vanaproua, kes röövis panka. kõlab huvitavalt, samalaadselt küll, aga teise nurga alt vast.

ma olengi viimasel ajal liiga palju lugenud igasugu sügavamõttelist jura ja reisiraamatuid.nüüd tahaks naerda! härmas puud, ahjus põlev tuli, kakao ja raamat - mmmmm :)

seikluspargis ronimas

tarzanid liuglemisvalmis

kunagi suvel juhtus sünnipäev, Herr Abikaasa sünnipäev. kinkisin talle Valgeranna Seikluspargi külastuse. olin tähele pannud, et alati, kui me sealkandis ringi luusisime, vaatas ta üsna kadeda pilguga noid radu mändide ladvus. sünnipäeva päeval oli aga mega tuul ning +30 varjus. kõrgusekartusele vihjates jäi tooma minemata. nüüd siis kasutasime ära vananaistesuve imeilusat ilma ja kõlkusime väheke puude otsas :)

exremu rada puuladvus

Herr Abikaasa oli rahul, eriti meeldisid talle muidugi need laskumised iga raja lõpus. esiti arvas ta, et radade läbimine saab füüsiliselt väga raske olema (sõbra juttu uskudes), aga hiljem rääkis, et ainult viimane 5. rada pakkus väljakutseid, teised olid läbi-jalutatavad, lihtsalt tasakaalu pidi hoidma. mina teda eriti tegutsemas ei näinud, olin laste turvaja.

laste osas oli nii positiivseid kui negatiivseid üllatusi: Karina läbis 2 rada (maast 1m ja 3m kõrgustel) lenneldes, nautis igat hetke ja tundis suurt uhkust, kui kellegi abi ei vajanud. karabiinid ja rullikud pani ise kõik külge. mina vahel tuletasin lihtsalt meelde, et kogu aeg peab vähemalt 1 karabiin trossi küljes kinni olema. no ja korra ulatasin üht köit ka, kuna ta käed lihtsalt ei ulatunud selleni :) ta oli ülitubli! pärast rääkis vanavanematele ja lasteaiakaaslastele, et käis puu otsas kelgutamas :D keegi ei uskunud! aga päriselt ka - käiski, sest seal on üks rajaosa, kus tuleb puukelgule istuda/seista ja end siis trossi pidi teise puuni vinnata :)

Karita 2. rajalõigul
enesega võitlust pidamas

Karina sõiduveel

Karita, kes on meil muidu hull akrobaat, alati kribinal-krabinal igal pool esimesena turnimas, tuli välja, et kardab kõrgust... päris hullust vist kohe, sest 3m kõrgusele rajale sööstes (pärast esimese madala raja kiiret läbimist), tardus keset esimest rajajuppi ja hakkas haledalt nutma. rada nimelt kõikus ja tema vaatas alla ja ei suutnud enam  midagi teha. tagasi ka ei tulnud, sest õde oli juba eest läinud ja tema ei saanud ju ometi kehvem olla. läbi pisarate ta ponnistas end järgimise puu juurde. uurisime, kas tahab maha või edasi või tagasi. miski ei sobinud. proovis veel ühe lõigu ja siis võtsin ta ikkagi alla. värises täitsa ja muudkui seletas, et jube kõrge oli. see kõrgusekartus on meil suguvõsa viga osadel. nii ei jäänudkui muud üle, kui madalamat rada 10 x läbida, vahepeal issit vaatamas käia ja Valgeranna soojal liival hundirattaid visata ning varbaga vett katsumas käia. 

tegelikult olime kõik väga rahul, Karita lubas järgmisel aastal kindlasti 2. raja läbi teha ja Karina piisavalt pikaks kasvada, et 3.-le rajale ulatuda :) mina lubadusi ei anna ;) aga seda ütlen küll, et 5€ eest on lapsele seal terveks päevaks tegevust küll ja veel. 

lahe päev oli!

kalamehejuttu

te nagunii ei usu, aga ma kirjutan ikka ;)

Herr Abikaasa murdus laste surve all ja hakkas suve alguses neile päris õngesid otsima. eelmisel aastal käisime niisama pambusridva otsast kaladele vihmausse söötmas :D
ega ükski ei sobinud, ikka polnud piisavalt roosa või õige pikkusega vms. siis leidis - roosad, led-tuledega ja üldse üliägedad spinningud tema meelest. no ongi, aga pean kohe ära ütlema, et lapsed nendega püüda ei saa, sest spinning on ikka 5-aastasele liiga keeruline. endalgi läheb nendega tamiil kogu aeg sassi. 

igatahes kaevati aiast 100 ussi ja mindi kalale. Pärnu jõe äärde, kuhu siis veel, eks!

algul proovisime korra visata ja kohe oli see 100 m tamiili pusas. harutasime siis tigedatena igaüks oma nurgas. lapsed leekisid ringi joosta. sain ühe õnge töökorda ja lasin põlvekõrgusesse vette rippu ootama, et mees teise ka korda saaks ja ussikese konksu otsa paneks. aga hetk pärast vettelaskmist tõmbas keegi tamiili pingule ja hakkas seda sikutama. mina sikutasin vastu :) tõmbasin kah väheke ja nähtavale ilmus haug!! uskumatu!! kui loll võib üks kala olla? või ta magas seal mudas? igatahes pilti ma tast tegin suure naeru ja imestuse saatel, Herr Abikaasa laveeris konksu ka havi suust välja ka tagasi vette me ta lasksime, sest ilmselgelt oli alles haugilaps. las kasvab. nii et minu elu esimene kalapüük ja kohe haug! :D :D

siis tõmbasin paariminutilise vahega veel 2 ahvenat ka välja :) kaaskond ahhetas, Herr Abikaasa oli isegi natuke kade ;) 

ahvenatest sai ahjupraad, kuna lapsed supist keeldusid ja nõudsid mõlemat kala tervenisti endale. said kah.
järgmine päev käisime veel, sest Herr Abikaasa vaatas õhtul hunniku kalapüügivideosid netist ja tahtis ka proovida, kuidas see päris õige landi loopimine käib. õnnestus, aga kala sel päeval ei tulnud. seeni see-eest küll - puha puravikud!

siis sai veel pühapäeval Lottemaal lastega käidud, kuna neil oli seal esinemine. tiba halenaljakas oli, kui kamp 5-6-aastasi üritas meelde tuletada tantse, mis 3 kuud tagasi peast pühitud said, aga nad olid üsna tublid ja tantsitud need tantsud said. Oskari lennumasinaga sai ka sõita, vaat´ see oli tore! minu jaoks on Leiutajateküla end ammendanud, lapsed vast veel järgmisel aastal tahavad minna, aga eks see rohkem selline paari korra koht ole.

suvised toimetused

puhkus sai eile läbi :( kolm nädalat on ilmselgelt vähe. järgmisel aastal pean miski parema süsteemi välja mõtlema. aga noh, seekord võttis Laulupidu juba oma ja siis Herr Abikaasa sünnipäev ka veel, nii et 2 nädalavahetust lihtsalt kadus käest... peale rannas lebotamise käisime Valgamaal sõpradel külas ja loomulikult Leiutajatekülas Lotte juures :) tore oli, mõlemal pool!

tipsid said oma esimese telgiune (kuigi see koerte haukumise tõttu kuidagi peale tulla ei tahtnud), Karina tappis kangelaslikult ühe miljonist Lõuna-Eesti herilasest ja sai ka ise sutsaka kirja - vaeseke :( õnneks küll poolsurnult herilaselt ja vähe, seega nüüd on  teada, et allergiline ta mürgile pole. niisugust sääskede-parmude ja herilaste suppi pole ma ammu näinud. kodus oli kohe nii hea naastes õues olla :)

Lotte juures asjatasime 4-5 tundi, see läks nagu poleks olnudki. eks see esimene kord rohkem selline läbitormamine ole, ju järgmine külastus tuleb detailsem ja põhjalikum. aga Rännukoer Klausi rännukarudele andsid tüdrukud nimed (Anna ja Brita) koera enda soovil kusjuures, Bruno voodis sai magada ja Lottet kah päris lähedalt näha. Klaus on mu isiklik lemmik ;) aga jäneseisa rolli oli see näitleja küll nii sisse elanud, et ma kujutan ette, kui ta õhtul koju hakkab minema ja on juba kostüümi varna riputanud, siis autosse istudes tõmbab ikka pikad kõrvad ka uksest sisse, mis tegelikult grimmituppa maha jäid :D Lotte võiks ka mingi päris näitleja olla, siis oleks kõik super. vaeva on seal kõvasti nähtud ja üsna läbi mõeldud on kõik majad.

muus osas on nii, et kodu heaks ma midagi teha ei jõudnud, kapp ootab endiselt värvi ja kiiktool lihvimist. ainult heegeldasin natuke. terrassi tegime uue, komposter sai valmis, aga need pole minu jõupingutused, eksole. nagu laps mehe sõpradele seletas: emme juhendas, issi tegi :D tegelikult ei olnud asjalood üldse nii, sest ma tõesti ei tea, kuidas see puutöö-värk käib ja ma olin laudade õlitamisega nagunii liialt ametis :)

ah jaa, päikesepiste sain ka Mihkli laadal. elu esimese siis. piisas tunnist ajast päikesest tuuleõhuta platsil. ikka üsna paha tunne on see piste. mitu päeva olin out... aga näete, ellu jäin. nüüd käin rätikuga :)

aja puudutus

 

Inimmeri

Vahepeal on toimud nii palju. Oli laulupidu, oh imeline aeg! Pool aega ma lihtsalt ei suutnud laulda, sest liiga ilus oli ja pisarad tikkusid silma... iga korraga on tunne veelgi ülevam.

Uus koorivorm

Ühtlasi oli see aeg minipuhkus perekonnast - hää sõbrants K. pakkus oma kodu mulle peatuspaigaks, nii et ei pidanudki kooli põrandal ööbima. Sain kokku Norras resideeruva kalli sõbrantsiga, kellega sai väheke kaotatud aega tagasi teha :-) 

Pere tuli laupäeval järele ja veetsime koos mõlemad laulupeo päevad. Mina käisin vahepeal laulmas ja mees toimetas lastega. Nad olid väga tublid!

Pidu lõppes, emotsioon on hää!

Lapsed said endale selle päris eestluse tunde sisse, kui lapäevasel kontserdil kõik koos kaasa kõikusime ja püapäeval tantsupidu vaatasime. Herr Abikaasa arvas aga, et ühtki järgmist Pidu küll vahele jätta enam ei tahaks! Esimene emotsioon oli võimas olnud. Ma ei teagi, mitmes Pidu see mulle oli, aga alates 5. klassist olen kõigil käinud!

Järgmine kord jälle!!

kahel rattal

rattasõit sai ootamatult selgeks. kuupäev oli 22.05.2014  super, ma ütlen super!! vanust siis 5 a 1 k ja 2 n

ah et kuidas see käis? niimoodi: eelmisel sügisel kruvis Herr Abikaasa abikad ära, viisime tipsid lausa asfaltrajale proovima - ei miskit, ei tasakaalu poegagi. nüüd kevadel kordasime sama, motivatsioonikõne ja kõige muuga sinna juurde kuuluvaga - Karinal nagu tiba lubas nii paari meetri jagu, Karital täiesti null. nüüd on Naabripoiss (7a) mõned päevad ainult ja ainult suurema rattaga ringi liikunud. Karina jaoks ta suur sõber ja iidol, vantsib pidevalt sabas ja mängivad sõbralikult koos. 

niitsin mina muru ja vaatasin, kuidas üks peab pidevalt teist järgi ootama, sest paratamatult ei saa tõukekaga kiviklibusel teel nii kiiresti kulgeda, kui kaherattalisel. kruvisin abikad jälle alt ära ja lasin tüdrukul rattale istuda. kuulasime veel Naabripoisilt, kuidas tema sõitma õppis ja hakkasime minema. mina hoidsin lapsel nö. kaenla alt ühe käega, teine oli ootel, et lenksu rabada, kui võssa minema hakkab. ühe 100-meetrise ringi pärast tuli juba 5-6 m välja. tegime teise tiiru veel ja voila! olemas :) vänderdas küll hirmsasti ja korrutas, et ei saa ja ei oska, aga sai ja oskas küll!! rõõm oli kõigil piiritu :D ainult õde, vaeseke, oli turris kui okassiga ja ruigas ka vastavalt, sest tema ju veel ei osanud... panin tema siis ka sadulasse, jooksin samas haardes umbes 2 tiiru ja hakkas ka tulema. lahti lasta ei julgenud, sest Karitat tõmbas ikka kraavi poole. siis käratas ta mulle lase lahti! mina vastu, et ei saa, sõidad kraavi. noor daam kordas ennast veel ja suure vihaga ta seal tee peal ISE edasi vänderdaski! ei saa ju nii olla, et õde oskab, aga tema mitte. oligi rattasõit selge!!

reede õhtul saabus Herr Abikaasa, kes sooritas nendega sõidualustuse ehk rattale mineku ja ise hoo sisselükkamise ning pidurdamise ja mahatuleku õppetunnid ja elu oligi lill :) nüüd on mul kodus uhkusest pakatavad sinikates ja lõhkiste põlvede-küünarnukkidega värsked viieaastased, kes igal vabal hetkel rattastega hoovist välja kihutavad ja paar kiiremat ringi teevad. kukkumisi tuleb ikka ette, aga imelikul kombel pole see nuttu-väärt... kaitsmed on nõrkadele, kuigi me nii kiivrit kui kaitsmeid nõuame. 

minu rattal sai ka nüüd kummid täis puhutud, läheb sõiduks!!

suvetants

soojendusharjutused

K-d on talv läbi käinud Gabriele Tantsukoolis 2 x nädalas, kummalgi korral erinev õps. Laupäeval päädis see lõputu tantsuralli kevadkontserdiga, mis peeti maha Endla teatri väikeses saalis. 

koolitäis lapsi laval, saalitäis rahvast vaatamas-imestamas. ah et miks imestamas? no kaasaegne tants on ikka hoopis midagi muud, kui mina oma ajukesega ette kujutan. minu loogika on selline, et kui on tantsugrupp, siis liigutused toimuvad sünkroonis ja kõik vähemalt püüavad sama asja teha. aga võta näpust, praegu on pop arendada inimese loovust ja lasta tantsijal ise kaasa mõelda ja otsustada.
väga innustav on olnud trennisaali ukse taga kuulata, kuidas õpetaja räägib umbes nii (mitte et korruta tuimalt, et käsi üles-jalg ette) : ja nüüd, kui sa lähed sellele ringile, mõtle, et sa oled üks suur puu, kes vahepeal tuules õõtsub ja kui muusika vaikseks läheb, siis ole nagu leht, kes  puu otsast alla langeb! jah, tegemist on 4-6-aastaste tantsutrenniga, mitte teismeliste omaga! tegelikult võib teismeea lõpus olev tantsija, kes eluaeg on oma peaga kaasa mõelnud tantsuliigutustele, olla suurepärasel tasemel ja teha imelisi etteasteid. jääb ainult nii kümmekond aastat oodata :D suurte pealt oligi juba näha, kuivõrd imelisi liikumisi kombineeritud on.

igatahes said meie väikesed tantsida suisa 3 tantsu - Working process (õpetaja Inna kokku pandud tantsuke aasta jooksul õpitud liigutustest-liikumistest), Naerulohud (õpetaja Hellevi loodud tantsuga esineti ka võistluses Koolitants ja saadi sellega edasi lausa piirkondlikku vooru) ja Suveaeg (lõbus rannatants koos aste vanematega - tõesti täiesti rannamelu tunne tuli). super, ma ütlen super!! sellistel hetkedel ma tunnen, et see pidev oma laste autojuht olemine tasub ära (kuigi iga kevad on juhe niiiiii kokku jooksnud, et enam ei taha ühtki trenni-autot või sussi näha).

ja mul on väga-väga hea meel näha, et mu lapsed on kava hästi omandanud, teevad püüdlikult ja nüansse silmas pidades kaasa ja naudivad oma tegevust! eriti muidugi kiidan Karitat, kes on meie kergejalgne liblikas, kes on tõesti tantsusussidesse loodud :) ei-ei, ärge nüüd valesti aru saage, Karina teeb ka kõik suurepäraselt kaasa, lihtsalt tema naudib (rull)uisutamist rohkem ;)

aga nüüd on veel kaks tantsutundi ja siis on suvevaheaeg! ajee!! taksojuhil algab puhkus ;) ;)

Kuldmikrofon 2014

Laupäeval rõõmustasime koos lastega Sindi seltsimajas, kus toimus järjekordne lauluvõistlus Kuldmikrofon 2014.

Eelmine aasta oli esimene kord, mõlemad said hõbemedali, seekord siis Karitale kuldmedal(!) ja Karinale hõbe. Lauluõpetaja rääkis pärast, et hinnati laulu keerukust vastavalt vanusele ja laulu puhtust. Kuna Karina oli pikalt haige ja laulu sai harjutada õpetajaga ainult 4 päeva enne kontserti, siis suurt artistlikkust püüdma ei läinud. Kodus tegime plaadi järgi või klaveril, aga noh, emaga harjutamine pole ju ikkagi see...

Karita esitas Eino Tambergi loo "Keskkasti kool" ja Karina Arne Oidi loo "Liblikas ja lepatriinu". Sõnad Ellen Niidult. Mõlemad valisid endale laulu ise. Karina kaalus mitut varianti, aga lõpuks jäi ikka lüüriliselt armsa laulukese juurde (mis sobib tema natuuriga tõesti paremini, kui näiteks "Kirerikii" või "Jänku jenka", eksole)

Minu arvates tuli mõlemal laul hästi välja, esinesid julgelt ja ilmekalt (mida ei saa mitte kõigi kohta öelda, ka 2 a vanemate laste kohta mitte). Karita jah tõesti võttis end väga kokku ja tegi super-esituse, vahemängu ajal tegi rahvale show'd ka ja ajas kõiki plaksutama, nii kõrged kui väga madalad noodid tulid puhtalt - ju sealt see kuld ka tuli :)

Sellest ma ei räägi, et oma laste sooritust on ikka väga hirmus oodata, kui hetk juba käes, siis tahab aga süda uhkusest rinnust hüpata ja tahaks hõisata, et vaadake-vaadake ometi, ta on minu laps!!!!! :D pinge on ikka meeletu :P

lapsed olid rahul, meie ka! järgmine aasta jälle :)

P.S. üllatusauhind oli ka - küülik! kahjuks me teda endale ei saanud... (anti ühele väga toredale tüdrukule, kellel kõik sassi läks, mis minna andis) aga vist tahaks. vaatame, kas leiab jänenene meie juurde tee ;)

pidupäev

Palju õnne kallis Eesti!!

Hiljuti kõlas üks tark ja hea mõte: kuigi meie igapäevas on mitmeid inimesi või nähtusi, mis meile ei meeldi, tuleb igalühel meist endas üles leida see omaenda Eesti, see, mida omas südames pühaks, kalliks ja oluliseks pead. Siis ei tule tahtmist oma kodu maha jätta ja saab siin ilusti elada.

Minule on Eesti väga kallis, minu inimesed väga kallid ja vabadus ning rahvuslus üliolulised!

Täna oli imeline päev - vaatasime paraadi, nuhutasime pikalt kevadõhku ja pistsime nahka ühe pardi :) laste hääl läks muidugi kass arturi koogile :D

head sõbrapäeva!

 Mul ole palju sõpru, aga need kes on, on hääd! Liiga tihti me kokku ei saa, aga oleme üksteisele see-eest alati olemas. 

Kuigi mulle ei meeldi, et USA pulmasaateid vaadates pigevalt kõlab sõnakõlks, et mu peigmees on mu parim sõber (sest mehe vastu peaka ikka mingid muud tunded esiplaanil olema kui sõprus), aga siiski pean mainima, et Herr Abikaasa on tõesti ka hea söõber. Sõpradega ju veedetakse aega, ollakse üksteisele toeks ja arutatakse ilmaelu üle. Nii ka meie :) Sõbrad kingivad üksteisele mängukarusid ja šokolaadi, meie lapsi, lilli ja lambapraadi ;)

ja-jah, lammas veinikastmes oli tänases menüüs, nagu ka muffinid toorjuustu-vahukoorekatte ja maasikatega. 

Head sõbrapäeva, mu virtuaalsõbrad!!