uued asjad K-de repertuaaris

tänase seisuga on K-d 2 a 2 k 2 p vanad ja on mitu asja, mida ajalooraamatusse kirja panna:

• kui Karitale hoog sisse lükata, siis ta teeb ise kiigule hoogu! ikka kohe päris õigest - jalad + kehatöö. ma ei tea, kas see on mingi saavutus, aga mu enda arvates suht varakult sai asjale pihta :) Karina liigutab ka jalgu õigesti, aga keha ei kalluta veel. 
• lapsed sõid täna esimest korda ise oma käes hoides pulgajäätist. õigupoolest oli see küll mahlapulk, aga vahet pole. jah, alles nüüd juhtus see! sest emme ei kannata läbu, kleepivaid käsi ja musti riideid. nüüd aga olime terve päeva ära trööbanud ühtede riietega, hirmus jätsi isu oli peal ja nii ma lubasingi. minskit hullu polnud, ainult korra tilkus peale. ise olid ilmatu uhked ja kohe nagu veidi pikemaks kasvasid selle limpsimise ajaga ;)
• potiteemaga on suht hästi - mähkmevabadus, kui magamise aeg välja arvata (vahel saan pärast und kuivalt mähku kätte ka). õnnetusi ikka juhtub, aga nr. 1 ikka naljalt püksi enam ei tule. tänu rannailmadele on nad nüüd ise ka hakanud pükse alla tõmbama ja ise omi asju ajama. Karina pühib alati ise, kui ma võimaluse annan.
• rattaga sõidavad nagu profid, enam lükkama ei pea. kui kuhugi kinni jäävad, saavad ise end edasi aidatud. rattad toovad kuuri ise ära ka :)

mere lapsed

tervitusi põrgukatlast! (loe: suvepealinnast, kus suvi on täies hoos)

sel korral saabus see suvi ikka eriti suure hooga. väga eestlaslikult, peab mainima - algul ei saa vedama, pärast pidama. herr Abikaasa arvas paar nädalat tagasi, et tema peab ikka uuesti jopega käima hakkama, sest nii külm oli. nüüd siis hoopis vastupidi. saigi kohustuslik ilmajutt kirja ;)

asjast ka: kuna suur suvi on käes ja veel suurem lainetega "vann" ootab kodust kiviviske kaugusel, siis sinna me nüüd igal õhtupoolikul ka tüürime - merre ühesõnaga. mina muidugi arvasin, et ega merevesi nii kiirelt soojene, aga eksisin. kuna meil käisid kauged külalised Valgamaalt - samavanad kaksikud + nende emps - ja avaldasid soovi mere äärde minna, siis saigi mindud. ja oh seda rõõmu, mis 8-s väikeses silmas säras, kui too meri paistma hakkas! isegi omavahel asjatasid ja ajasid veidi salajuttu (seda nii toas kui väljas). selle üle on eriti hea meel, sest muidu meie omad lihtsalt jälgivad teiste tegevust nagu soolasambad. ju vanus on sealmaal, kus ise ka suhtlusesse asutakse teiste ilmakodanikega. mere ääres oleme tõestanud veel seda, et mingit veekartust pole (eile jalutasime neile rinnuni vette), nad ON hääljuhitavad ja jonn käib peal ainult toas. 

eks veidi hirm oli ka toppeltkoguse laste ees. ses mõttes, et kuidas teised võõras kohas magama jäävad ja kuidas meie omad selle vastu võtavad, et keegi veel häälitseb lisaks emme unelaulule. aga polnud hullu miskit, alla poole tunniga saime vaikuse majja :) riiuks ja ei kiskunud, ainult Karina oma jonnihooga ehmatas vaese Helena päris ära... muidu oli kõik väga vinks-vonks ja ootame H-sid emme-issiga jälle külla!!

nelikud, joondu-valvel-vette jooks!

ei oska seisukohta võtta

mul on probleem mittekäituvate laste/noortega.

1. kui käime mänguväljakutel ja seal on mingi kogum vanemliku järelevalveta lapsi (nö. kodutänava kraaded ja vahet pole kas eelkooli või algklasside vanuses), siis tuleb sealt valimatult igasuguseid sõimusõnu ja muid roppusi nii palju, et endal hakkab paha. kusjuures võõraste täiskasvanute juuresoleks ei ohjelda neid mingilgi moel... olen jälginud ja jõudnud arusaamisele, et neid kasutatakse kui sidesõnu - nad ei pane ise üldse tähele, et midagi sellist ütlevad. ükski teine laps ka ei reageeri kuidagigi sellisele sõnakasutusele. või siis on see vanematest külge jäänud kõnemaneer - mõnda poissi kuulates on konkreetselt kuulda täiskasvanulikku lauseehitust ja "mõttesähvatusi."

2. teismeliste kambad on teine grupp, kellest ma kuidagi aru ei saa ja end nende suhtes suhestada ei oska. ma ei olnud ju NII KAUA AEGA tagasi ise teismeline! või olin? mina igatahes ei mäleta, et jõudes mänguväljaluke/bussipeatusesse/poe ukse taha/kuhu iganes tuli kohe taskust välja marker, millega hakati seinu sodima (siinkohal on jälle esirinnas needsamad roppused ja muu tiineritele kuuluv kõnepruuk). võibolla kuskil bussika nurga taga oli jah miskit soditud, aga et päevavalgel võõra täiskasvanu silme all seda nii häbematult tehakse, müstika! sellest ma ei hakka üldse rääkima, kuidas nad üksteisega käituvad...

et kuidas siis käituda - sekkuda ja tõreleda või pealt vaadata ja lasta sisuliselt vandaalitsemisel toimuda? esimesel juhul saan ise ka sõimu osaliseks, teisel juhul on tunne, et tahaks ennast sõimata tegevusetuse tõttu.

ma olen loomuselt esimese lahenduse tüüp, aga ajad on juba sellised, et ma kardan neid lapsi. mul on ju kaks väikest last endal kaasas, siinkandis ei ole palju kaksikuid, kohalikud kraaded teavad, kus me elame. on miljon võimalust, mida nende haige mõistus välja mõelda võib meie maja, hoovi või autode peal :( jube kahju, et lastel pole midagi teha-kuhugi minna ja nende vanematel pole aega või tahtmist nendega tegeleda!

3. mure oma maja lastega. minu lapsed kõige väiksemad, mis tähendab, et teised omapäi õues, mina aga koos lastega. vaatan siis pealt nende tegevust või tegevusetust ja sellest tulenevaid jamasid, mida üks igavlev aju välja mõtleb (ja mida minu lapsed pealt vaatavad). jälle dilemma - keelata/mööda vaadata. olen proovinud nii ja naa. ülalpool juba kirjeldasin, miks sekkumata ei saa hästi jätta. oma maja lastele ju päris julmalt ei taha turja karata, proovin ikka heaga. no absoluutselt ei mõju! kohutav!!! nagu ma ei räägikski. selline abituse tunne tekib, ei saa aru, mismoodi veel seletada (no meil on siin hoovi peal mõned kohad, mis pole lastele ohutud ja kuhu minna ei tohi. kõik teavad seda ideaalselt). või kui mõni pättus tehakse ja küsid, et kes tegi, siis veel kihistatakse omavahel ja naerdakse sisuliselt mulle näkku. täna siis jõudis asi selleni, et ma ärritusin ja tõstsin häält. mille peale tuppa joosti ja seal ulguma kukuti. pärast tuli isa ja ütles, et ma ei tohi tema lapse peale häält tõsta. ma saan temast ka aru - mina ka ei taha, kui keegi minu lapsega kurjustab. aga ma olen oma laste puhul kahe käega kurjustamise poolt, kui tegu on selline, et hääletõstmine on põhjendatud. eks ma läksin ka endast välja sellise vestluse peale ja ei taibanud ennast kuidagi kaitsta tolle mehe ees. nüüd mõtlen, et oleks ikka pidanud ütlema, et mina ei pea seda lastekarja siin valvama, tulgu ise ka välja mitte ärgu lesigu diivanil.

oehh!

hilfe! ma tõesti ei oska käituda lastega, enda omadega ka vist mitte. palun paigaldada mulle see emalik geen, mis mul puudu paistab olevat! kogu selle jutu peale ei hakanudki kergem, ikka keen seesmiselt. päriselt ka - appi!!!

lihtsalt KUULA oma last

kõik vanemad on mingil hetkel mures oma lapse kõne arengu pärast (ühed mu sugulased välja arvatud, kelle tütar moodustas puhtaid 5-sõnalisi lauseid siis, kui 1a 8k vanune oli). ma olin ikka ka, nüüd enam mitte. aga hiljuti sain tööl teada ühe tõe, mida tundub mõtekas siia ka kirja panna - ehk on kellelgi abi või tulevikus endal vaja.

asi järgmine: kuula oma last! oleme ju kõik öelnud ja kuulnud järgmiseid fraase: räägi rahulikult! ütle uuesti! ära kiirusta! mina isiklikult olen suht palju kasutanud järgmist: emme ei saanud aru, proovi uuesti öelda eesti keeles, titakeelest ei saa ma aru, mille peale jäi eriti Karita suht arusaamatu näoga mulle otsa vaatama. no ja nüüd selgus, et on väga oluline oma kõne tempot jälgida ja seda oluliselt aeglasemaks ja selgemaks muuta. pole vaja lõputult kiireid käsklusi vuristada, sest laps ei jõua seda nagunii jälgida, kui tal parasjagu mingi mure või jonn on. ja kõige olulisem - kuula oma last! ütledki, et mul on aega sind kuulata ja kuuladki. seejärel peegeldad kuuldut.

vaat mina ei teadnud, aga lapsevanema liig-kiire kõnetempo võib põhjustada 2-3-aastastel lausa kogelust :(

oma lastest niipalju, et Karina on juba mitu kuud lauseid moodustanud, pean küll mainima, et need ei sisalda käändelõppe, aga asesõnad on olemas. viimasel ajal suurt progressi pole täheldanud, kõiki sõnu ütleb küll meelsasti nagu papagoi järele nii nagu oskab. Karita on rohkem vait olnud või pudikeeles rääkinud. viimase nädalaga on ta minu kõrvade jaoks omandanud oskuse ja julguse rääkida korralikke lauseid, olen kuulnud ka 5-sõnalist lauset, kus kõik sõnad olid õigesti välja öeldud ja õiges järjekorras! puhas rõõm. tema räägib üldse puhtamalt ja vahel tuleb mõni käändelõpp ka juba. pudikeelt ei kohta ma enam pea üldse või ei oska sellele tähelepanu pöörata, sest omavahelised jutud saame ikka selgeks juba räägitud ilma keeleparjäärita :) on kaks kaksikute-keelset väljendit, mis tekkisid kohe, kui nad rääkima hakkasid ja on alles siiani. lahti kodeerinud neid me mehega ei ole. kõlavad järgmiselt: a-ka-vaaa! seda kasutatakse eriti siis, kui telefonivestlust jäljendavad või muidu asjalikud püüavad olla. teine on ai-aaaaaa! see on kasutusel kuhugi otsa ronides, kui tippu jõutakse. selline sõjakas rõõmuhüüe, et vaadake kõik, sain hakkama või siis, et siin ma nüüd olen.

eks ma ka püüan nüüd kuulata oma lapsi, et mis või kuidas, püüdke teie ka.

aeg iseendale lillelaadal

kuna ma olin täiesti kokku jooksnud viimaste nädalate jooksul, oli kindel mõte, et lähen Türile lillelaadale - mõledud-tehtud. eks ole enne ka seda massiüritust külastatud, aga seekord mõtlesin, et võtan ikka põhjalikult ette. pean kohe ütlema, et välja kukkus nagu alati. selles mõttes, et rahvast oli ikka kordades rohkem, kui minule inimlik on. olin tark ja hakkasin tagantpoolt ette tulema. tänu sellele skoorisin endale amplitaimed (5€, sealt ampliost oleks tähendanud 15€, aga mul oli ju tühi ampel ja muld omast käest võtta.), ühe madala pinnakattetaime oma kollektsiooni täienduseks, talinelgi ja täidisõielise Virkliisu (midagi uut, pole sellist isendit Pärnus varem kohanud). muud ei hakanud vedama, kuna tulbivarred ei taha kolletuda, seega tuleb veel suvelilledega oodata. muus osas jäin ka rahule, sest hilbuturult sain tüdrukutele 2 seelikut ja 2 suvepüksid, kõik olid uued, 1€ tk!

täna olen ka lihtsalt olnud ja koristanud ja kokanud. lõputult mullitajast mulle ka puhunud - odav populaarsus ;) nüüd on jälle hea olla.

teeme mõne kiirema ringi!

21.05.2011 on see hetk, kus tüdrukud omandasid iseseisva rattasõidu oskuse!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

ma olen hetkel nii uhke ja õnnelik, et minu tibulinnud selliste keerukate asjadega ISE hakkama saavad! 

eks me oleme ikka paar kuud harjutanud ka nende sünnipäevaratastega, aga pole nagu hästi saanud. mina mõtlesin, et raam ikka liiga raske, siis et lastel jalad alles lühikesed. kurb tõsiasi oli, et motivatsiooni polnud. kui nüüd naabrilapsed nädala sees rattaga sõitsid, siis vaadati ja uuriti hoolega. kummide hästi täis pumpamine aitas ka kaasa ;)

meie hirm väntama õppimise ees oli see, et siis panevad pambusesse, õnneks mitte, täitsa hästi roolivad.

mul on ikka nii andekad lapsed!!!

lõpuks ometi reede

see krdi Kevadtorm lõpeb täna! oh kui vastik on lastega nii pikalt üksi olla. hea küll, ma ei ole tegelikult ju üksi - ema ja isa käivad, mina käin nende juurde, mehe vanemad käivad. selles mõttes jube jama, et meil kummalgi õdesid-vendi pole. oleks vast ikka lihtsam kellegi omavahusega suhelda ja vajadusel lapsed nende hoolde jätta, et oma vaimset tervist korras hoida. vanaemad on toredad küll, aga ma ikka täiesti rahuliku südamega kodust ära ei lähe, kui nemad lapsehoidjateks... minuga on vähemalt nii, et herr Abikaasa on tegelikult ainus inimene, kellega end tõeliselt hästi ja turvaliselt tunnen. eriti just laste suhtes, sest ma tean, et  tema on rahulik ja saab igas olukorras hakkama.

ma tegelikult ei arvanud, et 2 n lastega üksi keset suurt kevadet osutub nii raskeks. olen ju enne ka olnud, korduvalt. see on minu igapäev, mitte erandkord. aga vahepeal on K-d 2 saanud ja paar nädalat pärast sünnipäeva algasid ikka hullud jonnihood. iga päev 2-3 hoogi mõlemal  a pool tundi järjest. ma pikemalt ei kirjelda, ütlen vaid niipalju, et nt. üleeile veetsin keset Rüütli tänavat pool tundi Karina kõhuli maas jonnimist kannatades. asi algas sellest, et vihastas õe peale ning mänguasjad hakkasid vastu seinu lendama. mina seda ei lubanud ja nii see jonn algas... soomlased, rootsalsed ja japsid vaatasid ning imestasid, kohalikud tädikesed püüdsid lohutada (aga ma ei lubanud ja ajasin ära). lõpuks ajas ikka püsti ennast, aga terve tee autoni ulgus muljeltavaldavalt :S

aga täna saab see hullumaja mõneks ajaks läbi (kaheks päevaks siis) ja ma kavatsen selle ära kasutada Türi Lillelaadale minnes. vot nii.

aga nüüd õue, kahehäälne kisakoor nõuab juba ;)

murutrakats

isa tõi ülalmainitud eluka oma elamisse eelmise suve lõpul. siis ma vaatlesin seda kaugelt ja pigem kartusega. tegi teine ikka hulllu müra mingitel hetkedel. aga loomulikult oli roolis mees. need on ju sellised isendid, kellele mingit tehnikavidinat kätte andes ei tasu üldse eeldada, et nad kasutusjuhendit loeksid.

eile oli isal nats kehv olla, aga muru vohas juba kui noor heinamaa - ikka väga tahtis niitmist. ma siis puurusin ja uurisin toda juhendit, lapsed rõõmustasid trakatsi otsas erinevaid kange-nuppe näppida. ise muuskui korrutasid mulutrak-mulutrak! küll ühel tehnikavidinal võib neid nuppe palju olla! mingi pooletunnise süvenemise järgselt ronisin ikka rooli ja proovisin - sain eluvaimu sisse, mispeale lapsed kõrvu kätel hoides aupaklikku kaugusesse taganesid. :D

põristasin esialgu suure avara platsi peal. sain selgeks, miks see masin vahetevahel niimoodi müriseb: 

1. lõiketerasid alla lastes

2. tagurpidikäiku sisse pannes, kui unustad  lõiketerad üles tõsta (mingi turvavärk, et terad peavad ära olema). 

muidu on nagu murumasin ikka - surisev ja uriseb, ainult et jube kähku saab suure platsi puhtaks! ja te ei kujuta ette, kuivõrd hea manööverdusvõimega on see isend. super! ronisin ikka kõik põõsavahed läbi ja noorte õunapuude ümbrus sai ka kõik kenasti siledaks :) lisaks kõigele on ta ka tempokas. olen kunagi hämmeldunult vadanud võistlust, kus selgitati välja kiireim murutraktor - hull mass rahvast oli koos, kõik ekstaasis ja üliinnukad. nüüd ma saan aru küll ;) lastele tegin ka paar tiiru sõitu, üldse ei kardetud :)

pika jutu lühikokkuvõte on see, et edaspidi veedan ma vähemalt ühe õhtu nädalas muru niites ja seda nautides.

ja siis ma unistan oma majast suure aiaga, kus on imeilus tasane roheline muruvaip, mida pügab omapäi robotniiduk ;)

Reikop maha!

muud ma Eurovisiooni kohta ei ütle. seda olen ka juba mitu aastat mõelnud, et kas tõesti ei leia ETV pädevamat inimest seda showd kommenteerima??? Reikopil muud ei ole hindamise ajal, kui ving ja hala ning ohked teemal kas Eesti punkte saab, miks Eesti punkte ei saa, kuidas meie naabrid meile ikka 12 punkti ei andnud, kuidas teiste riikide naabrid neile 12 punkti andsid, et see on üks poliitiline võistlus, mitte lauluvõistlus jne. samas eelmevad 2 h räägib, et Eurovisioon on ikka nii populaarne ja see on üks super-saade... hindamise hetkeks olin juba nii väsinud, et ei viitsinud enam raadiot köögist tuppa vedama hakata, et sealt ülekannet kuulata. on ju räägitud, et pildi peab võtma telekast ja hääle raadiost, siis on talutav. järgmisel aastal plaanin igatahes kohe alguses nii teha!

Kadri ja Ester: au teile! nii täpset ennustust pole võitja osas meil aastaid olnud... pidu tuleb, kuupäevad selgitamisel ;)

potiteema vol 2

kõigepealt oli 2 roosat potti ja 2 tüdrukut, kes neid mööda tube ringi vedasid mõeldes, et emme on jälle uued mänguasjad toonud. istusid ka vahel nagu toolis. tol hetkel oli väga paanikas emme, kes mõtles, et ma olen viimane inimene, kes oma lapsi potitama hakkab (suht õigesti liikusid mu mõttes, võin kohe ära öelda). eelmainitud seigad juhtusid umbes eelmisel suvel. 

aeg läks linnutiivul ja mingit iseeneslikku progressi ei toimunud. siis kui plikad said 2, võtsin asja käsile. nagu te juba teate, oli Karita koostööaldim ja Karina keeldus isegi potile istumast.

nüüd on kaadripakk ümber jagatud - Karina võib potil istuda kasvõi pool tundi järjest, resultatiivselt :) Karita ei istu, kui siis ainult tol hetkel, kui kohe-kohe tuleks muidu püksi või suure veenmise/moosimise peale (vahel annan psitist ka, aga väga harva). see kõik on juhtunud viimase paari päevaga. enne oli ta valmis suht kohe potile istuma, kui ma teema päevakorda võtsin. Karina pani tavaliselt putku. lapsed muutuvad ikka nii kiiresti, ma ütlen. sellisest meelemuutusest ei saa ma muidugi üldse aru. midagi katasroofilist pole vahepeal juhtunud. kui siis ainult see, et issi on ära Kevadtormil.

ja veel - kui mähkmed on ära, siis naljalt püksi enam ei tule, välja arvatud õues, sest seal on nii palju teha, et lihtsalt ei tule meelde kinni hoida, eksole! aga kumbki ei küsi ka (mis on väga paha!), ei toas ega väljas. kuidas asja edendada, ei tea. minu mõistus on otsas, ju tuleb ajafaktorile loota ja ise lollilt järgekindel olla.

toda viimast on kõige raskem teostada, eriti kui kodanik vanaema on kõrval ja mõnel tuleb jonn peale. vanaema ei suuda ju "nutvat" last vaadata ja laseb tal kõike teha (õigupoolest mitte teha :S). eile näiteks tegelesin enne väljaminekut 40 minutit potidraamat: Karita muudkui veiderdas, ulgus ja itsitas vaheldumisi - ükskõik mida, et mitte potile istuda. Karina vaatas seda jama pealt ja muudkui istus truult :) vihma hakkas juba sadama, enne kui õue saime. olin piisavalt järjekindel ja sain ikka jonnipunnilt ka tilga kätte (puhas töövõit ja närvide mäng, ma ütlen!!).

ok, lõpetan oma loba ära ja vaatan Eurovisiooni edasi. ühesõnaga, läheb aega veel selle potiteemaga. ohh!
muuseas, eelmise aasta Eurovisiooni kohta pole mingit mälestust, aga üleeelmisest mäletan niipalju, et loomulikult oli jälle Kevadtorm ja herr Abikaasa metsas, mina 1-kuuste K-de ja ämmaga kodus. tean, et kui lapsed lõpuks magama sain, oli Eesti laul juba kõlanud. vajusin oimetult diivanile, vaatasin paar laulu unelauluks ja oligi kõik :P

elu kui maasikas ehk inimkatsed

arutasime herr Abikaasaga paar nädalat tagasi, oma õnne õue peal ringi jooksmas vaadeldes, et sellest tuleb üks igavesti tore suvi. no et lapsed on juba suts iseseivamad, kui eelmisel suvel ja kahe kõrva vahele on ka tarkust juurde kogunenud. nii ongi :)

oleme viimasel ajal palju aega veetnud minu vanemate pool maal, sest see on lähedal ning seal on palju ruumi ja muru ja meie kass ja linnud ja liblikad ja batuut jne. ma olen seal olnud lastega üksi, koos emaga, mõlema vanavanemaga ja lihtsalt oma perega. suht palju on teha olnud, kasvõi kändude juurimine, riisumine varakevadel või okste põletamine. K-d jooksevad omapäi ringi. midagi hullu juhtunud pole, vahel mõni märg varrukas või üle peenarde jalutamine. nüüd aga tõestasime inimkatsete põhjal ära, et üks väikene inimene ei hakka näuguma, kuigi ta kahe suupoolega pistab kassikrõbinaid... juhtus jah selline seik :) mina olin üksi maja taga asjatamas. vaikus kiskus pikaks (mis aga tähendab ALATI pahandust). pliksid kükitasid maja ees kassikausi juures ja pugisid krõbuskeid. kui ma teatasin, et ei tohi ja lapsed kassitoitu ei söö, siis Karita krabas veel peotäie ja pani sellega jooksu :D ju siis maitsesid nii hästi. kauss oli peaaegu tühi ka. tavaliselt me kassi toitu väljas ei hoia, aga sel ajal olid vanemad Saaremaa tuuril ja et ülekaalulist kassi näljasurmast päästa, oli talle head-paremat välja pandud... vahejuhtumi tagajärg oli väike kõhulahtisuse episood Karina poolt. Karitale sobisid need hästi (ta on üldse suur kanaliha sõber ka ja need olid just kanakõrbinad).

teise teemana pean mainima, et maasikamüüjad, nees igavesed ahnepäitsid, võivad meie rahakoti sisust oma suud puhtaks pühkida, sest ma istutasin sel nädalal 36 pesa maasikaid. alustuseks sai maad kaevatud ja põllurammu pandud, siis maasikaloor peale tõmmatud ning augud sisse tehtud (see must loor on üks imeline asi, ma ütlen. meil oli eelmisel maasikapõllul ka see ja ei jõua ära kiita! vihma ja muu kasuliku kaseb läbi, samas on pealt kuiv s.t. maasikad ei lähe hallitama ja umbrohi ei pääse ka vohama. super!). seejärel võis taimi istutama hakata. isa muidugi taimi ei lugenud, kui neid toomas käis, ja nii tuli neid puudu. otsisin sõprade käest juurde ja täna tõin veel suglaste käest. nii on meil nüüd Senga-Sengana, Bounty ja Polka. ma ei jõua ära oodata, kui taimed juba saaki andma hakkavad. me oleme uue põllu rajamist juba mitu aastat planeerinud, aga laste tõttu ja peamiselt muidugi laiskuse pärast on seda ikka edasi lükatud. oma lapsepõlvest ja teismeeast mäletan, kuidas ma vedelesin keset maasikapõldu ja lihtsalt pugisin maasikad seni, kuni enam ühtki ei mahtunud. oh aegu ilusaid! ehk need ajad ootavad mind uuesti ees. õigupoolest kogu meie pere :) K-del maasikate peale mingeid täppe ei tule, nii et bring it on!

aga praegu joon shiraz-cabernet'd ja vaatan Eurovisiooni, Getter tuleb peale, hoiame pöialt!!!!!

loogilised killud

seletan lastele maalt koju sõites, miks vanemad peavad tööl käima. eeltöö mõttes, sest homme on jälle tööpäev ja issi läks juba täna ma-ei-tea-kui-kauaks tööle, sest on ju Kevadtorm. Karita ikka väga pettunult nentis mitu korda: issi jälle tööle! minu selgitus töökäimise mõtekuse kohta kõlas umbes selliselt: issi ja emme käivad tööl, et saada raha. raha on vaja selleks, et saaks poodi minna ja süüa osta või teile mänguasju ja riideid. vaikus, kuulatakse hoolega. hetk hiljem teeb Karita järelduse: emme tööle raha tooma! 

:D  loogilised lapsed, eksole.

imeline on olla ema! ausõna.

kuradi gravitatsioon, ma ütlen!

jah, see kurb hetk jõudis kätte ka minu jaoks - olin sunnitud ostma kortsukreemi :S õigupoolest oli see küll seerum, aga vahet pole. ma olin absoluutselt kindel, et mind see probleem niipea ei kummita, sest ema on mul sile ja ümar, nagu minagi. aga ei, mul peab ikka teisest suguvõsa poolest pärit nahk olema. maa külgetõmbejõud on ikka üks kole asi küll... sellest ma üldse ei hakka rääkima, mis hinda nende mökside eest poes tahetakse.

see jube hetk jõudis kätte õigupoolest juba kuukese tagasi, kui päike õelamaks muutus ja nahka pruunistama asus. me ju veedame pooled päevad õues lastega, mina kissitan silmi muudkui ja nii need päevituskortsud silmade ümber ilmusid :(  tedretähnid tulid ka, üks eriti suur ilmus ninaotsa :) mul pole varem nagu üldse tedretähne olnud, aga nüüd tulevad nagu seened pärast vihma. varsti olen Pipi valmis, kortsus Pipi.

aga kreem on täitsa ok või on see mu hea ettekujutus, miski igatahes silub.

muidu ma olen ikka noor ja ilus edasi, eks ;)

kurja kõhuviiruse küüsis

raport väga ebameeldivast nädalast:

teisipäev - lõunaunest ärgates alustas Karita oksendamist, tegi seda 4-5 korda, edasi oli lihtsalt uimane ja kurb, õhtuks juba toibus. õde tassis mänguasju ja oli muidu toeks. 

neljapäev - tundsin end juba varahommikul sandisti, minu ema samuti (kes oli teisipäeval oksendava Karitaga kodus olnud, kui ma tööl käisin). läksin siiski Tallinna konverentsile. see oli viga! hommikusöök väljus teel olles, lõunaks võtsin 2 ampsu, need tulid ka loomulikult tagasi. sellest ei hakka rääkimagi, et pidevalt pidin vetsu vahet jooksma... tagasiteele kulus tavapärast 1,5h asemel 3,5 :( nii hullusti iiveldas. lisaks hakkasid kõik lihased valutama. vahepeal mõtlesin, et teele ma jäängi. koju jõudes avastasin nukralt issi süles istuva Karina. kohe käis peast läbi mõte, et nii, järgmine. nii oligi. oksendas teine 2-3 h, korra läbi une ka veel. õhtupoole teatas ema telefonitsi, et temal on nüüd süda rütmist väljas selle suure oksetõve peale ja tuleb haiglasse viia. orgunnisin mehe (ise olin ju tallinnas ja mu isa haapsalus). kuna asi krooniline tal, siis teati juba, mis teha ja sai rütmi tagasi - olgu kõik jumalad tänatud!!!

reede - ema sai haiglast välja kohe hommikul. tuiasime Karinaga sihitult mööda tube ringi, enamuse hommikupoolikus lebosime vaikselt raamatuid vaadates voodis. õde läks issiga maale vanaema juurde - mugisid seal kooki moosiga ja muud head-paremat, silitasid kasse-koeri ja külastasid sugulasi. meie liitusime õhtupoole, kui Karinal olemine ergemaks läks. temal võis selle teema lukku panna, mul keeras ikka veel. emal samuti - magas ja valutas lihaseid vaheldumisi. mees arvas, et tema on suur ja tugev, pole häda kedagi.

laupäev - hommikupoole ööd murdis seesama tõbi mu tugeva mehemüraka ka ikka maha... tal on nüüd terve päeva kehv olnud, aga toit pole enam välja tulnud. kõhuvalu hoopis. hetkel loeb end juba paranenuks. mul ikka veel pole kõige parem olla. see neljapäevane tallinna-sõit oli ikka viga.

koleda mündi kenam pool on see, et see on tüdrukute 2-aastase eluea jooksul esimene kord, kui selline viirus meid ründas. olen kuulnud, et paljudel on Rotad ja muud koledad haigused ikka juba väga varakult olnud. 

ärge teie keegi seda endale korjake nüüd, eks!

ood hambaharjale

ostsin uue hambaharja. kolleeg Piret soovitas. suured tänud talle siinkohal! tegemist Parodontaxi pehme hambaharjaga veritsevatele igemetele. on teine selline läbipaistev ja voolujooneline, iga harjase kimbuke lõpeb 1-2 pikema karvakesega, mis ulatuvad IGALE POOLE! see hari on jumalik - ta ulatub kohtadesse, kus ükski hambahari varem pole käinud, samuti leiab see üles iga prao ja vahe, toidupalad ja kõik muugi. suus on imeline tunne, kuskilt ei ole valus ja tahaks veel-veel-veel. see võis nüüd kõlada nagu uue suure vibraatori reklaam, aga nii see on ;) mingti vertsust pole enam ka näha.

ma kusjuures pole suur hambapesu fänn (mitte et ma ei peseks 2 x päevas, aga pole selline fanaatiline, nagu mõned), aga selle harjaga on hakanud asjad muutuma.

ah et kust ma sellise välja kaevasin ja koju tassisin? Rimis oli soodukas.

läheb nüüd vannituppa - teadagi, hambaid pesema :D