PALJU ÕNNE EESTILE!!!
LÕPUKS OMETI MÕISTUSE VÕIT :)

rahulolev Cristal

vana on ikka parem kui uus, pean tõdema. nimelt sunniti mind haigla uues majas käima hakkama igal kolmapäeval.
ei olnud tore, üldse mitte

• korruse õde irises ja arvas endast äraütlemata palju, lõpuks ma lihtsalt kõndisin minema, et mitte rohkem teda kuulata, kuigi ta jäi mulle järele sajatama...
• siis on seal purgiämbliku tunne, sest kuskilt ei tule värsket õhku sisse ja ma ei saanud õhtul üldse aru, mismoodi on nii, et päike paistab, hommikul ju sadas ning ma polnud terve päev tähele pannud, et midagi muutunud on, sest maja on nii karp, et jube.
• Ei saa ka märkimata jätta, et muidu suht normaalsed inimesed (loe:arstid) on moondunud koletisteks, majast pääsedes tuleb mõistus nagu pähe tagasi mingit teed pidi, veider ausõna!

igatahes täna oma armsasse vanasse lagunenud hoonesse tulles oli mul äraütlemata hea meel näha ust, mis kriiksub ja akent, mis värsket! õunalõhnalist õhku suures koguses läbi laseb ja neidsamu igapäevaseid kolleege, kelle kiiksudega juba harjunud oled ega pane tähelegi, kui midagi päris nii ei ole, kui peaks.

seda ka veel, et kaalujälgija on päris tore olla, esimese nädalaga 2 kilo!!! ma rahul, kodus üksi oleks selleks vaja läinud meeletut tahtekindlust. nüüd on hea, vaatad aga raamatust järele, mida kui palju süüa võib ja ongi elu ilus :)

Cristal

aja venimine on kõige hullem enesepiinamise viis

ma ei oska enam üksi olla... varem nautisin seda, nüüd hoidun. pärast meheleminekut ei ole olnud vaja nädalavahetuseks endale tegevust leida, sest koos oleme alati miskit toredat teha leidnud. nüüd olin täitsa iseseisvalt 2 päeva ja nii kole ei ole nädalavahetus kunagi olnud. laupäevaga võib veel rahule jääda, sest siis ma käisin ringi ja suhtlesin inimestega, aga pühapäev oli plaanivaba, mis ei sobi mulle üldse (ei jõua terve päev magada ka ju).
jõudsin arusaamisele, et kui Aimur läheb missioonile Afgaani, siis mina lähen lolliks. Ei oska olla, kuidagi ei oska! Olen vist nii ära hellitatud mehe poolse tähelepanuga. Praegu on ta 1.5 nädalat ära olnud ja teine samapalju veel ees, mina juba valan pisaraid, täitsa jube. Iseenesest saame iga päev suhelda, pole ju midagi hullu, aga kui ta väljamaale läheb, siis saab mingi kuus 1 x rääkida vist. ei kujuta ettegi. eelmiste missidega on lihtsam olnud, need olid järjest ja mina polnud täieõiguslik omanik, nüüd on ta 2 aastat kodus olnud ja me oleme abielus, üksteise külge täitsa kinni kasvanud, nii et jube saab see olema!
küllap harjun, kui ta juba kuu või kaks ära on olnud, aga senikaua ei tea mis saab. seekord oli oma osa ka muidugi Eesti Kaitseväe ettearvamatuses, sest ta pidi koju tulema ja siis 2 nädalat metsas olema, aga aeti juba laupäeva varahommikul soomukisse ja sõitu :( Kui pikemalt selle mõttega harjuda, et nüüd ta siis läheb, siis pole ehk nii hull.

kaalujälgimine pole hetkel veel väga jube :) Olen suutnud vastavalt punktidele süüa, välja arvatud reede õhtul, kui sünnipäeval käisin, muidu oli kõik ok, aga seal pakuti muffineid ja need on ju ülihead, tavaliselt oleme neid ikka 5-6 tk söönud, seekord võtsin 2, mõtlesin et no mingi 6 punkti läheb. tulin siis koju, kõik oli ülitore, muu söögiga ei liialdanud, vaatasin siis punktiraamatusse ja pidin ümber kukkuma. MUFFINID ANNAVAD 7 PUNKTI /TK!!! uhh!! no ja nüüd on punktitabel täitsa lõhki, sest niipalju vähem punkte nädala jooksul pole ma suuteline sööma, siis hakkab nälg ja nälg muudab mind väääga tigedaks. samas kaal peaks ikkagi alla minema, kui loogiliselt mõelda, sest 1 x nädalas patustamine pole kaugeltki sama, mis pidevalt shokolaad suus elamine, nii et kolmapäeval näen, mis ja kui palju.

Cristal

uus ring

läksin uuesti kaalujälgijatesse. ei teagi, kui pikk vahe olnud on. seda tean kindlasti, et 25 kilone vahe on olnud... jube kui põhjalikumalt mõtlema hakata! analüüsisin seda olukorda oma paar kuud ja otsustasin, et ei saa ikka teisiti, peab minema. kevadel küll püüdsin ise, aga ei suutnud, koos on veidi kergem.
praegu igatahes nälga ei ole, aga küll õhtul tuleb, selles olen ma kindel. tegelikult on see sõltuvus. lugesin eile mingist rühmas antud materjalist, et joomis- ja narkotsi sõltuvusest on palju lihtsam vabaneda, kuna sa seda lihtsalt enam üldse ei tarbi, aga söömist ei saa maha jätta :( ja seda lugesin ka, et söögi koguse sobivust saab hinnata alles 20 min pärast söömist, siis tunned, kas kõht täis või liiga täis või nööbid lendavad eest. tavaliselt inimesed kuhjavad taldriku täis ja maanduvad teleka või arvuti taha ning ahmivad kõik ruttu sisse, ei mingit elamust. nii on kõik varsti otsas ja võetakse järgmine taldrikutäis. siis pärast kõht valutab, jube paha on olla. mul täpselt nii ongi olnud. ehk edaspidi teistmoodi!

C. (loe: õgard)

ma pean kiiremast kiiremini treeningsaali tagasi saama, sest selg on ennast ebameeldivalt tundma hakanud andma viimaste nädalate jooksul. eile siis mõtlesin, et lähen, aga oh häda, bassein remondis või korralistel hooldustöödel või midagi taolist. hea küll, järgmisel nädalal siis.

eelmisel aastal täheldasin, et minust on saanud vesiaeroobika sõltlane, nimelt tagab meelerahu 3 x nädalas vees enda liigutamine. algul käisin 1 x, siis 2 x ja kevadel juba 3 x nädalas. siis oli hea olla. tulemus muide, polnud üldse selline, nagu sügisel olin arvanud, sest kilod tulid juurde, mitte ei läinud ära. loomulikult oli see nii, kui pärast trenni süüa regulaarselt... aga see-eest moodustusid sellised jalalihased, et uhh!
seekord ma siis proovin nii hakata käima, et trenni ja kohe voodisse, ei mingit külmkapipeatust.
just hetk tagasi oli vaja ennast muidugi shokolaadikoogida karistada, no ei ole iseloomu, jube!!!
eks siis näis, kuidas olema hakkab, aga seljavalude vastu on vesiaeroobika ikkagi parim, mis ongi peamine

mets nüüd tühi

ja nii ongi, et mets on seeni täis, mina vinnasin sel nädalavahetusel koju 40 l seeni, seda muidugi mehega kahepeale :) üks ports praegugi ootab tegemist, enam ei jõudnud eile õhtul mässama hakata.
sügis on see aeg, kus tundub, et peaks midagi uut endale selga muretsema, õnneks maksti sel kuul inimlikult palka, sai veid ringi vaadata. Pärnus polnud midagi vaadata, tühjad riiulid, eriti pükste osas. läksin siis Vijandisse ja kõik vajalik olemas. tegelikult ei ole ju palju nõuda, et Pärnu suuruses linnas oleks olemas nr. 44 mustad pikad alt laienevad püksid. kusjuures tavaliselt Seppäläs on igal pool, aga mitte minu kodulinnas. ei saagi aru, kas nende varustajal on siin permanentne puhkus või ta lihtsalt saamatu. Tartu ja Viljandi omades alati kõike saada, isegi ruumi ja õhku on rohkem. no ja kui ma juba Viljandis olin, siis ostsin pesu ja pluusi ja... ei saigi kõik, mingeid käimasid oleks ka vaja. ei-ei, ma parem ei unista, nagunii pole midagi normaalset saada.

C.

hmm... mu kassike hakkab vist suureks saama - käib juba iseseisvalt õuet uudistamas, ei taha tuppa tulla, saba lüüakse uhkelt selga, kui paar kiiremat ringi tehakse. ma siiani pole eriti aru saanud, miks varahommikuti selline rahutus valdab, aga täna siis taipasin Lordi uksest õue lasta mingi kell pool kuus ja oh üllatust, enne poolt kaheksat, kui minu tõusmise aeg on, ei olnud mitte vurrukarvagi ukse vahelt näha :) väga positiivne, nii hakkabki olema. võibolla muidugi pimedama perioodi saabudes magab noorhärra rahulikult minu kaisus hommikuni, aga praegu on ju veel valge, linnud laulavad ja tuvid kudrutavad akna taga.
kaalusin kassi metsa seelene kaasa võtmist, aga see pole vist eriti hea idee, kuigi ta inimestest kaugele ei lähe, alati annab märku, et siin ma olen. metsas on vist liiga palju põnevat, et jälgida, kuhu pererahvas kadus.
eile oli üks vahva kokkupõrge naabri koeraga -meie oma uudistas koridori, kui naabrid saabusid - oh sa jutt! milline kähin selle väikese punase olevuse suust siis tuli ja korrapealt olid mõlemad noored loomas turris nagu traatharjad :D Õnneks koer kartin rohkem ja meie oma ei pidanudki hirmust minestama.
novot, nii lahe loom on mul. ma ikka sügavalt rahul, et ta meil olemas on. eile nägin filmi orkaan Katharinast, mis New Orleansis möllas ja sellest, kuidas evakuatsiooni käigus keelati loomi kaasa võtmast. väga masenadav film oli, eriti siis, kui näha hullunud, nälginud ja kabuhirmus koeri, kes ei saa aru, miks nad maha jäeti. õnneks paljud päästeti ja pooled hukkusid ka. see mulle ikka pähe ei mahu, miks peab USA olema suur ja kole ja võimas väljamaal, aga omal kodus kehtivad nii lollid seadused, et pere ei tohi ohu eest põgenesed looma kaasa võtta. no anna abi! ma saan aru küll, et tervishoiu kaalutlustel pole soovitatav, kuid ilma oma loomata mõni sureb juba kurvastuse kätte. kui mu vanemate kass 2 nädalat kadunud oli, siis ema läks näost halliks, iga õhtu istuti ja räägiti, kui kena loom tema oli. õnneks tuli tagasi, siis oli nagu uus sünnipäev, isa ostis torti ja puha.
nii et jah, võiks ju enne kodus asjad korda teha ja oma neebrid vaesusest välja aidata (ise valged nad sinna tassisid, nüüd kandku oma risti), kui mujale lammutama lähevad.

C.

au-au-auuuu!

lõpuks ometi sain rahuldada oma seenekorjamisvajaduse, mis juba maikuust, kui mingid lehed puudele hakkasid tekkima, peale tuli.
muideks, ei olnud üldse kaugele vaja minna, kodust mingi 2 km ja juba olid kõik kohad seeni täis. see jutt, et kõik niidistikud ära kuivasid, on jama! muidugi natuke pettumust oli ka, sest enamus kohtades oli keegi minust ette jõudnud - ainult seenejalad paistsid, kübarad juba nähtavasti keesid kuskil potis :( aga ma sain terve ämbri, mis praeguseks on kokku keenud ja järgi jäi ühe prae jagu + natuke maiustamiseks. selle viimase osa panime eile nahka suurima heameelega, oliivigega maitses oivaliselt!
kui te nüüd arvate, et sellest küll sai, siis on see väääga vale arvamus, laupäeval lähen uuesti, aga siis või- ja kaseseente kanti päris metsa sisse ikka, kus kellegi jalg peale minu ei käi.

Cristal

täna tuleb seenele-minek. põhimõtteliselt ma arvan, et tühjad pihud, aga mets kutsub, mis teha.

Cristal

rabarock on muide 2007.a. 15-16. juunil

:)

väääga väsitav nädalavahetus oli. esiteks muidugi Metsatöll! see oli igati super! ma olen hakanud täheldama, et seda tüüpi ettevõtmistel käijad teretavad üksteist juba. mina ka :) otseselt tuttavaid nagu polnud, aga paljusid nägusid tead siit-sealt- ja rabarockilt. töll möllas täiega, rahvast oli jälle meeletult. ma ei mahtunud lava ette ära, pärast 4. lugu läksin ääre poole õhku otsima, aga seekord polnud kuskil midagi hingata. nii ma siis lõõtsutasin ja jõin vett.

ja minu arust on äärmiselt teretulnud, et alaealisi sellistele pidudele lastakse, sest nii kasvab põlvkond, kes teab, milline HEA MUUSIKA on! igatahes oli seal mingi väike päga, sõna otses mõttes mingi 4-5-aastane ja ta laulis kõik laulud (salmiosad kaasa arvatud) täie tõsidusega näppu visates kaasa. sellist Eestit me tahtsime :)

Rabarocki korraldajatega sain ka veits jutu peale, aga nad ei taha uuesti Oomp!'i kutsuda, kuigi need ise väga tulla tahaksid. ma nii tahaks, nad olid super! aga Metsatöllu koha pealt pidavat veel kaaluma, et kuidagi imelik, kui pooled festivali külastajad kannavad töllude logoga särke, aga töll ei mängigi. no rahvas, nõudke meestelt omi lemmikuid ikka mängima, mina igatahes esitasin selgesõnaliselt soovi Oomp!'i uuesti näha.

Cristal

met-sa-töll! met-sa-töll!

ma olen nüüd täiesti valmis "hiiekoda" või " sõjahunti" laulma, aga on 1 aga. kell on liiga vähe ja ma olen alles pärnus töö juures :-(
hommikul liikusin koridorides ringi ja ehmatasin inimesi oma musta pika seeliku ja tölli pluusiga. millegipärast oli kohe varakult vaja teha ka gootik meik. endal oli täiesti hea olla, aga inimesed vaatasid suht kahtlaselt, peaks tihedamini nii ringi liikuma, siis nad ei tuleks ülbistema.
täna on selle DVD esitlus, mille lindistusel me käisime 2005 novembris. muljed on võimsad. esiti polnud vaja muljetadagi, vaatasin oma keha, mis oli muljumisjälgi nii täis, et tundus, nagu ma olen alati sinisekirju olnud. oma viga oli ju tegelikult, et sinna esiritta ronisin, aga mees läks ja mina siis ikka ka... pärast ei saanud enam välja, sest rahvast oli rohkem, kui rock cafes kunagi olnud ja lihtsalt polnud kuhugi taganeda, trepilt pressis järjest peale. millegipärast arvan, et täna juhtub samamoodi ja ma olen ikka esireas, nii kuradi hea on!

C.

igav,igav,igaaaaaaaaaaaaaaaav...
no jumala eest, ei ole töö juures enam midagi teha, no on küll, aga midagi huvitavat ei ole. õigupoolest peaks ma haigla peahoonesse minema, kui siin töö otsa saab ja osakondadest küsima hakkama, kas ja keda vaja nõustada. aga ma tõesõna ei viitsi. ja kuna me võtsime ühe üliagara neiu tööle kevadel senise sotsiaaltöötaja asemele, kes last saama hakkas, siis ei pea ma enam üldse tõmblema, sest ta teeb kõik ära ja rohkemgi veel. aga igav on ikkagi.
eile näiteks aitas päeva õhtusse saada doonoriks olemine, pärast seda olin nii uimane, et täiesti suva, kui midagi teha polnud. vanasti oli hea, doonor sai paki ja vaba päeva. nüüd peaks ka seaduse ümber tegema samamoodi, sest praegu on olukord, kus kõigil on küüned enda poole ja keegi ei taha verd loovutada. kui oleks vaba päev mängus, siis ikka tuleks rohkem inimesi sellest kiirest maailmast ja viskaks pikali 15 minutiks, et natuke head teha ja siis nina 7 tuule poole vedada ja päeva enda tarbeks kasutada. niisiin käin ma ka ilma selle vabaduseta ja viimased 2 x pole veel ise jõudnud minnagi, kui juba helistatakse, et veri otsas, palun tulge!
eile siis läksin koju, pesin nõud ja toitsin kassi ning oligi kogu päev, siinkohal pean mainima, et mu tööpäev lõpeb kell 16.00, nii et magasin järjekordselt õhtu lihtsalt maha.

C

mulle väga meeldivad laste sünnipäevad, kui sinna moekalt hilja jõuda, kus peasüüdlane juba magab :) nii hea rahulik on kohe, et istu või öö otsa.
aga täna öösel sain magada, kass ei läinudki hulluks, ei tea, kas ta hakkab haigeks jääma või mis... see on muidugi ainult hea, et ta magab, siis magan ka mina ja ei haugu töö juures teiste peale olemaks liialt väsinud, et viisakalt käituda.
eile vaatasin oma sünnipäeva tagajärgi üle, muidu oli kõik ok, kuid ma ei saa aru, miks mulle järjekindlalt päevalilli või väikeseid potililli kingitakse (teate küll neid vahalehtede ja kollaste või roosade õitega taimi, mis ilgelt kähku ilgelt suureks kasvavad ja pidevalt prahti ajavad). need on ilusad täpselt senikaua, kui esimene õisik ära kukub ja siis ma viskaks hea meelega selle minema. peale selle kõige muu on kodus hetkel üks loom, kes kõik taimed nahka pistab, seega ei ole mul seda lillekest kuskil hoida ja kevadel tegin ma selle vea ka veel, et istutasin selle jubeda eksemplari ümber, mis tähendab, et ta on veel suurem ja puruajavam, kui enne. ning jah, pikad laused on minu eripära. õnneks ei öeldud kooli ajal eriti kunagi, et nenedest aru ei saa, sest mingeid kirjavahemärke ma ikkagi kasutan, eksju.
ja üleüldse, mulle meeldivad roosid või gerberad, aga mitte päeva- ega potililled.
sünnipäeaks kingiti üks gerbera pott ka, ield lahkusid kolmandaks päevaks iseenesest mõista, aga tain oma alles. see näeb välja täpselt nagu tavaline võilill ilma õiteta, nii et kui kliendid mu kabinetis käivad, siis võib jääda küll mulje, et ma kasvatan umbrohtu ;)

Cristal

lemmiklooma heaks mida iganes - loomakliiniku deviis vist, röövlid raisk!

eile oli siis see päev, kus lõpuks võtsin südame rindu ja läksin loomakliiniku apteeki. teatavasti nõuab see üksjagu julgust, kuna sinna tuleb alati rahakott puuga selga võtta, muidu ei saa miskit. eelmisel kooral jäin nagu niuhti 400 eegust ilma. igasugused imeviguridki maksavad hingehinda, mis siis vajalikest vahenditest veel rääkida.
tegelikult oli vaja kassile küünetange, sest tapeet on seintelt maha hakanud tulema meeletu rebimise ja kraapimise tagajärjel. sinna jõudes aga tehti mulle selgeks, et ega kasu pole, ta kraabib ikka ja nii tulingi apteegist ära hoopis mingi spreyga, mida peaks pihustama sinna, kuhu ei taha, et miisu läheks. võin kohe algatuseks öelda, et minu kass vist ei tunne lõhna, sest see mõjub täpselt niikaua, kui pihustan või kui otse kass peale lasta, hiljem kraabib rõõmuga edasi. sinna see 125 krooni siis läks...
muidugi pidin ma ühe uue mänguhiire ostma, punane kass ja must karvane hiir näevad äärmiselt efektsed välja, mida kinnitavad ka miljon pilti eilsest õhtust :) kui arvuti parandusest kätte saan, siis laen mõned üles, siis vaadake ja kadestage, nii ilus loom on mul!
aga ma võin ta täitsa vabalt hommikul 5-8-ni hoiule anda, kes soovib? siis on ta väga armas, aga äärmiselt elab kiisu, nii et unetud, andke endast märku!!!

seda ka veel,et lasin endale teha pika musta seeliku METSATÖLLu jaoks, jah, see juba tuleb sel reedel :)))))))))))))) Käisin mina siis eile proovis (juba teist korda!) ja ei ole võimalik, tädi oli alt äärest mingi 10 cm ära lõiganud mõeldes, et ma ei ole ju nii pikk. aga ikka olen küll!!! no ja nüüd ta siis mõtleb seal välja, kuidas ülevalt sellikut nii ümber teha, et ikka saabastega ka pika seeliku mulje jääks. oh f... ma ei salli ninatarku inimesi!
aga muidu hakkab looma, tölli logoga särgi peaks ka täna kätte saama - rõõm-rõõm - siis kekutan pool õhtut peegli ees ja ootan reedet. isegi bussipilet ostetud. oh, ei kekuta midagi peegli ees, meil on täna sõbrantidega lauamänguõhtu, ümbermaailma reis nimelt. see on maailma toredaim mäng! ausõna, enamus ülikooli vabu õhtuid möödus selle tähe all ja mul on ainult head mälestused. soovitan kõigile!

C.