ehitame maja, ehitame maja, kena väikse maja...

ütleme nii, et nädalavahetus on olnud üliasjalik - isa ehitab kuuri ja mina käisin seda värvimas. peab tõdema, et kaks päeva pintseldamist võib väga edukalt tekitada kutsehaiguse - parem käsi kisub näppude kohalt krampi ja õlavööde tuikab, ja veel, selg on värvi järgi kummardamisest ka veits hell. ega ma ei kurda, lihtsalt konstanteerin fakti või nii.
ilus on, isegi väga, minu lemmikvärvi tuli - rootsi punane, ääred teeme pärast valgeks, siis on nagu päris. kahju, et maja selliseks ei tehtud. isa ei tahtnud, nüüd on selline kreemjas-valge. pole ka viga.

seenele ei jõudnud, ämm just helistas, et neil on lõputult võiseeni Koongas. ma olen nendest kuulnud legende, et lähevad pikad kollased seene read, et ükshetk tuleb süda kõvaks teha ja lihtsalt ümber keerata ja mitte rohkem vaadata. nii pidigi olema. ma lähen järgmisel reedel, tahaks näha, kui ei ole! ma ei ole siiani neid jutte uskunud, sest 3 aastat pole ühtegi kollast seent näinud...

igatahes praegu hakkan kontserdiks sättima, keegi norra tenor pidi tulema laulma ja meil on piletid:)

kribamiseni siis!

Cristal

kirjutaks kinost

jeh! käisin eesti "kunsti" toetamas, "Sügisball" loomulikult. kui lühidalt kokku võtta, siis kõik oli kole. näitlejatööd ilusad, kuig ka näitlejad olid koledad.
esimesed pool tundi toimus igasugust õudust, kõik ilma sõnadeta. kui see oligi suur kunst, mille eest auhindu antakse, siis ma parem vaatan usa komöödiaid või ulmekaid edasi.
prantsuse filmid, mis festivalidel võidavad, mulle näiteks meeldivad. nendelt võibki oodata sellist veidrat kunsti, aga eesti filmi puhul tahaks ikka midagi hingele. sügisballist jäi küll kraapiv tühjus hinge. võibolla on see tänapäeva ühiskonna peegeldus - jah nii ongi, kui järele mõelda. ei tea, millal see helge ajastu jälle jõuab? ootan pikisilmi, tõesõna.

Minge metsa!

päriselt ka!



Tahkuranna vald, Pärnumaa

pulmapeo reportaaz

pulmadega on vist nii, et enda oma on alati kõige ilusam. mõnele ka õudsam, kui igasugu asju juhtub, mida juhtuma ei peaks (nt. tuleb läbi peatänava valgetes sukkades ja valges kliedis joosta kingade järele, kuna äi unustas need koos kleidiga juuksurisse toomata ning registeerimise aeg on liiga lähedal ja telefon on kodus ja äi magab autos, et bussijaamast sugulased peale korjata... seda lugu lugesin kuskilt pulmafoorumist eelmisel aastal). minul oli kõik väga kena, aega piisavalt, ilm ilus, mees rahulik ja kena. ainult juuksurist tulles juhtus väike äpardus - andsime teise auto mehe sugulase kätte, et nad sellega peokohta sõidaksid, minu omaga sõitsime koju. seal avastasime, et koduvõtmeid polegi... õnneks telefon oli ja kiire kõne peale oli võti 3 min pärast kohal, kuigi sõita oli läbi linnaliikluse 4 km ja 3 foori ;)

laupäevases pulmas võttis siis mu onupoeg naise, kellega nad 10-dat aastat koos on :) peasüüdlaste enda sõnul "oli ka juba viimane aeg!"

pean mainima, et paar oli ilus, isegi väga. kuigi ostetud kleit pole ikka nii personaalne kui võiks.
kohtumispaigaks oli valitud viimsi vabaõhumuuseum, kus avanes müstiline vaade tormisele merele. pildid tulid ilusad, missest et soengud ja meik minema lendas. sealt edasi sõideti läbi Tallinna! suure kaarega väikesesse mõisa, pulmarong lagunes täitsa ära, sõideti ikka väga erinevad teid pidi viljandi mnt. algusesse, kus kõik jälle kokku said õnneks. mõis kena, pulmavana vahva, toidud head, bänd ok.

aga minu arvamus on, et pulmi tuleb suvel pidada, siis on kõigil parem. ausõna!

ja veel, pulm pole ikka mingi pulm, kui registeerimist ei näe ning "jah!" ei kuule. nii just oligi. pettumus missugune. ma saan aru küll, et see on nende otsus, aga ikkagi, pidulikkus kaob nagu ära.

C.

juhtub ikka ;)

teate, on üks mees, kes mulle mingil põhjusel meeldib, kohe algusest peale on meeldinud. kui ma teda esimest korda aastaid tagasi kohasin, siis lihtsalt tõdesin, et ok tüüp on. viimas(t)e aasta jooksul aga on toimunud mingi muutus, ta on kuidagi täiskasvanuks saanud või mind oma mehe eemaloleku tõttu kohe tõmbab hästi lõhnavate meesolevuste poole. mitte et mingit eesmärki oleks, aga niisama, hea on istuda, kui saab sisse hingata kalli parfüümi lõhna, milles on natuke kanepisegu...

ja nüüd ma sain teada, et ta oskab rumbat! saate aru, rumbat. super! see on ülim tants, muud ei ole vaja, kui on rumba. lihtsalt.

on hea teada, et kuskil seltskonnas on keegi, kellega sul on hea koos olla, kes ei ole just nagu su sõber, mees või vend, vaid lihtsalt on. ja hea on olla. rahulik, mõnus, hea. kuiva punase veini või rummiga.

hea on sellepärast, et kui oma mees ka on, siis ikka on hea. ei mingeid pingeid.

ajaauk

tööga on nii, et kas seda on või ei ole. praegu on, kahjuks. palju on. mõistetav iseenesest, eelarve peab aasta lõpuks realiseeritud saama, muidu on jama.
mõned mõttes on hea, et aeg kiiresti läheb, viimane päev, mida mäletan, on pühapäev, täna juba reede. teisalt mitte nii hea - pulmamineku riiete kohaendamise jaoks on ainult tänane õhtu... ehk ikka saan korda.

pean oma looma arstile viima täna. tegelikult oli aeg küll kolmapäevaks, aga ta ei andnud näole, kadus kui vits vette. ilmus alles 2 h pärast. kusjuures ta alati tuleb, kui ma kutsun. ma veel hoidsin suu kinni arsti koha pealt, et äkki kuuleb ja hakkab kartma. mine võta kinni, milline tihane ära lobises, et vaktsiini saamine õhtul ees ootamas ;)
kusjuures ta on nii kaval, et täna ei tulnud üldse tuppa. mõtlesin, et jätan ta päevaks tuppa ja siis püüan kohe ukselt kinni ja autosse. nüüd on kuskil tormide käes. eks ta ise teab.

et siis ärge mind süüdistage, kui pulmas eriti shikk välja ei näe.

Cristal

teatrit ka

nonii, olin kultuurne, käisin teatris. vanemuise "suurema kurbuseta". ei olnud kurb etendus, päris lõbus õigupoolest, kui näitlejatööde peale mõelda ja koomilistele kohtadele või merle jäägeri rollile vanaprouana. super rolli tegi ta! kurb aga oli see, et ilma roppusteta nagu ei olegi kunsti tänapäeval - ikka iga võimaliku ja võimatu koha peal lendas igasugu "meelitusi". nagu sõjaväe välilaagris...
rahul, et käisin. ikka parem kui endla tükid. tahaks linna- ja draamateatrit ka. nüüd varsti tuleb "sõdur", sinna lähen.

teate inimesed, päris sügis on käes. õues oli eile surma lõhn. see on selline koltumise ja kõdunemise lõhn, mis on segatud rohke vihmaga. maa pühtakse sogast puhtaks, et talv tulla saaks. niimoodi see lõhnab. enne päris sügist ei tunne ma seda kunagi. aga seened kasvavad :)

C

juhhuu! mina ikka elus :)

olen tagasi tööinimene, st. terveks tunnistati :) aga natsa ikka kraabib kurgus, muidu süüa saab ja juua rohkem kui 1/4 lonksu korraga. see viimane on eriti oluline, sest ma joon palju vett, 1-2 l päevas kindlasti. see oli kohe kole, kui ei suutnud nii palju neelata läbi valu, et organism kuivast ei karjuks. nüüd on toredam.

tallinnas käisin täna. mulle ikkagi meeldib seal iga mõne kuu tagant kimamas käia. tänase reisi tulemus oli talvesaapad. kuigi läksin pulmadeks pükse või midagi otsima. eks seppälä peab ikka selle juures aitama. pluus on olemas, see on ilus :)

arvuti suri vahepeal ära, ikka täitsa, c-ketas andis saba :( nüüd on uus ja parem, vist. ja ilma sabata rott on ka, selline paljude nuppudega, igavesti edev ;) käsitleda veel ei oskagi, aga häält saab hiire pealt reguleerida ja kirju vist avada ja midagi veel.

kribamisteni!

C.

reportaaž haigevoodist

ühesõnaga asjalood on nii, et s....gi pole muutund :(
ikka on jummala kehv olla.

alguses võis ju aru saada, miks neelata on valus ja paha - ei olnud veel moodustunud kaitsekoorikut sinna kohale, kus mandlid välja rebiti. aga nüüd on ilus koorik, aru ma ei saa! ikka valutab ja neelamine on suuremat sorti eneseületus iga kord. kahtlustab algavat kurgupõletikku. ei ole tore, oleks ikka pidanud antibiotsid peale küsima.

ja proovige nuusata või aevastada, kui iga kord on tunne, et kurk tükkideks lendab. mõnes mõttes on naljakas ka, kui pidevalt selle mõtte käes vaevled, et mis järgmiseks.

kõige tipuks otsustas kauaoodatud korstnapühkija täna tulla. just täna, kui ma kummardada ei tohi. nalja hakkab saama...

päikeselist päeva teile ka!

C.

nüüd on nad lõpuks läinud

mandlid noh! ootasin üle poole aasta.
lasin kohaliku tuimestusega teha - nägin, kuulsin, kogesin kõike, vist ei oleks pidanud. aga ikka kergem, kui läbi veritseva kurgu oksendada, onju (narkoos mõjub nii).
igatahes arst sai minu piinamise eest oma osa, olude sunnil köhisin talle verd näkku ;)

op ise oli ainult 15 min, aga pärast algas õudus, ikka päris valus oli.

koju sain eile hommikul, tänane hommik oli aga poole jubedam... kurk kuivas öösel ära ja uuesti neelama õppimine ei ole üldse kerge.

praegu saan veits süüa, õhtuti kergem. külm kartulipuder ruulib!

ja selg on voodi nägu :(

ikka teie,

Cristal

mul on uus sõber :)

philipsi "cucina" - köögikombain. tegin juba jäätisekokteili ja homme proovin kurgisalatit. praegu ülimalt rahul. kui ma kõik funktsioonid lõpuks selgeks ka saan, siis on super.

see oli siis ükd sünnipäevakink. teist käisin ka vaatamas, aga ei suutnud välja valida. see saab üks parfüüm olema, tõenäoliselt midagi Salvador Dalilt.

ühesõnada elu on lill :)

Cristal

mõnus 27

sünnipäevaralli tundub nüüd läbi olevat. väsimus, ei muud.seekord tundsin kuidagi eriti teravalt, et aastake tuli juurde. kolmapäeva hommikul oli ikka jube raske tõusta.

aga muidu on kõik tore olnud. 6 pidu 6 päeva järjest...

neljapäeval käisime Piccadellys kooki söömas Agnesega ja suundusime randa (kuna kõike head sai kõhtu liiga palju). randa polnud näha, müstiline udu oli. promeneerisime ja tagasi jalutasime jalgupidi vees. kõik oli endiselt pehmesse nähtamatusesse mattunud. ja siis hakkas kuskilt kostuma akordionimängu ja laulu. edasi jalutades muutus see Vello Orumetsa: "ütle meri, mu meri, miks sa siia mu tõid? ütle meri, mu meri, kas ma lahkuda võin? merekohal särab taevas..." see oli lihtsalt nii ilus. karvad tõusid püsti. eriti lisas romantilist hõngu asjaolu, et lauljaks oli mitmehäälne segakoor (Endla) ja randuvate lainete laisk kohin. istusine ja lobisesime, silmapiiril mere kohal sähvis horisondiga paralleelselt välk. sürr, jummala sürr!

C

vahepalaks

meeletu tahtmine on hetkel juuksed lühemaks lõigata. ise ka ei tea miks. tegelt natuke tean ka, telekast nägin imearmast soengut. samas mulle meeldivad praegu oma pikad juuksed. täitsa kena on. juuksurid on kinni muidugi õnneks.

see on tõenäoliselt vananemise märk, et muutusi tahaks. kui uus number ette lööb, siis ikka tahaks midagi muuta...

sel aastal ei olnud sellist erilist sünnipäeva tunnet. alles täna töö juures ma tundsin, et inimesed nagu natuke armastavad mind. veider. küllap tühjus ja "mind pole kellelegi vaja" tunne on seotud Aimuri eemalviibimisega. et sünnipäevaõhtul ei võta sind keegi kaissu ega vii mere äärde jalutama. 11 päeva alles :(

sünnipäevaks muide sain selliseid lilli

miks nad nii teevad???

ma ei saa aru, miks teenindussektor järjepidevalt mu tuju ära rikub. viimase nädala jooksul on seda tehtud 3 korda. saate aru, 3 korda! nii palju ei jõua ju alla neelata. siiani olen vabandanud (asjade eest, mida ma teinud pole) ja ära läinud. täna tuli küll juba tunne, et hakkan vastu. no krt!

mai selveris juhtusw selline asi, et läksin justnimelt värvimata ripsmeteta poodi, et uut värvi katsetada. eelmine on juba täitsa kuivanud. proovisin siis ühte ja panin tagasi, ripsmed jäid tükki. peeglist nägin, kuidas turvatädi (vana kusjuures) lähemale tuleb. nagu ma selle tagasi panin, hakkas mutt sõimama: "mida te siin praegu teete? see ei ole tester, seda ei tohi proovida. ja kui te üldse ei osta, siis mis õigusega üldse end värvite. tulete siia lihtsalt end värvima, jah!?" ma jäin lausa jahmunult seisma. siis ikka ütlesin, et teised pudelikesed on ju kleepsuga suletud ja teistpidi, see on õigetpidi ja lahtine. millist ma pidin tema arust siis võtma? tädi aga mölises edasi, et ilma testri sildita ei tohi võtta. ma keerasin lihtsalt ümber ja läksin ära. pärast mõtlesin küll, et peaks tagasi minema ja talle seletama, et mina pole ju süüdi, et testrit pole ja mina seda lahti ei keeranud ja üleüldse, kas tal muud teha pole, kui kosmeetikaosakonnas inimesi kiusata. mingu kirjutagu või helistagi firma esindajale, et testrit on vaja. uskumatu tegelt, et sellise asja peale võib keegi tulla, et kliendi peale nii karjuma minna. ja et ma endale seda nii südamesse võtan, aga mis teha, hellaks on mind muudetud.

ostsime ju uued klaaskuplitega kohtvalgustid kööki, millest kahel olid pakendist välja võttes praod sees ja me ei saanud poes uusi, sest nende arust olime need ise katki keeranud juba!!! meie aga võtsime pakendist välja, nägime praegu ja tormasime poodi tagasi. õigustuseks öeldi, et kassas peate teie nõudma kauba avamist, mitte müüja ei pea seda tegema. ja laos kontrollitakse kõik kuplid pärast saabumist üle. usun ma jah, kõik need 500 tükki, mis korraga tulevad, kusjuures karp on nii terve ja puutumatu, kui üldse olla võib. uskumatu jultumus!!! tookord ma jälle tulin ära ja vedasin Aimuri ka varrukatpidi auto juurde, enne kui ta väga kurjaks sai. ei oleks vist pidand. oleks ikka tarbijakaitsesse pidanud minema. aga noh, see mõnisada krooni ei ole vist nii oluline kui oma närvid.

no ja nüüd ma siis istun kodus, ootan sünnipäevalisi ja olen tujutu.
kahju, endast on kahju.

kõht kõveras

vestlus patsiendiga:

arst: "teie kaebuste põhjuseks on suur kehakaal, sellepärast ongi nii raske käia"
patsient: "jah ma tean küll, ma sõin ennast paksuks"
arst: "kuidas see nii juhtus?"
patsient: "ma armastan pirukaid süüa liiga palju"
arst: kas te ise küpsetate pirukaid siis?"
patsient: "ei ma ise ei küpseta, ma ISE ostan pirukaid!"
kõik ruumisviibijad: homeeriline naer :D

see oli super! tädi jumala lõdvalt seletas igasugu naljakaid asju, endal suu nii mõnusalt muigvel. mina istun arvuti taga ja ei saa enma naeru pidama - "ei ma ise ei küpseta, ma ise ostan..." no anna abi.
ja seda ka veel, et kui kodus igav hakkab, siis läben suure tee äärde ja hääletan linna, küll seal ikka midagi teha on (isik 69a vana)...