sügise märgid:

• uus ahi - sai teine lõpuks valmis eile õhtul! siiani elasime 2.5 nädalat nagu sõjatandril või pigem 4 nädalt, kui ahju lammutamise ja uue valmimise aeg kõik kokku liita. lõhkumine oli ikka väga karm. igale poole sai kõikvõimalikud katted peale pandud, ümber ahju teipisime maast-laeni kile, ühe ääre vahelt viidi vanu kive ja muud sodi siis üliettevaatlikult välja. ikkagi olid kõik kohad musta tolmu täis. küll see tahm võib lennata, nagu oleks tiivad teisel kohe. ses mõttes oli uue ahju ehitamine lust ja lillepidu, sest kõik tolmav tegevus toimus õues (kivide lõikamine ja segu tootmine) ja kivid käivad ju mõrdiga kokku, mis ka kuhugi ei lendu. tolmu leidus siiski kuhjadena - hr. Pottsepp ise oma pideva sisse-välja sõelumisega keerutas seda piisavalt üles. igaõhtune põrandapesu-tiir oli kindlustatud. eile siis oli see pidulik päev, kus hr. Pottsepp tegi tuli alla ja kiitis oma töö heaks. meie oskame kiita paari kuu pärast. hetkel mingit halba tunnet küll ei ole, pigem ikka rahulolu, hirmu talve ees ei ole. võrreldes uut ja vana ahju nt. selline fakt: vanas ahjus oli nii vähe kive, et need sai kõik ära kasutada uue ahju sisemusse (no umbes 50 kivi olid nii mustad ja kivistunud segused, et neid ei saanud lihtsalt füüsiliselt puhtaks). juurde ostsime kõik välimised kivid (34 rida, igal real 16 kivi = 544 kivi), šamotid (no need kollased koldekivid), võlvikivid ja veel paarsada punast kivi (et olulisemad kohad ikka uutest kividest oleks). kui nüüd mõtiskleda, miks eelmine ahi sooja ei hoidnud, siis on ju täiesti ilmne, et kui pole kive, kuhu soojust salvestada, siis ei saa soe ka sees seista... eilne õhtu lõppes siis meeletu koristamisega s.h. 4 x põrandate pesemisega. täna vaatasin, et ikka on kõik tuhm. tõmbasin veel 3 korda :S nüüd vist sai enam-vähem. asjaolu, et kogu põrandapind ahju läheduses sai kiletatud ja teibitud, ei ole tolmule mingi argument - tema poeb ikka igale poole. ja ma sain oma elutoa tagasi :) isutn ja mõnulen oma diivanil, varbad mõnusasti vaibal. ikka väga kole on ilma elutoata elada. me oleme sisuliselt 2,5 nädalat õues elanud, nii et plikad istusid ka tänase hommikupooliku diivanitel, vaatasid raamatuid ja multasid ning olid ülimalt rahul(ikud). loodan, et see kõik oli seda väärt, sest meil on nüüd ilus punane ahi, mis meirti enda hinnangul võiks kesta 50 aastat!
• lõng ja vardad tulevad kapist välja näppude vahele -just valmis üks sügismüts, teine veel ja paar tutti ka ning lasteaia riided hakkavad ilmet võtma.
• algab lasteaia-paanika - poolteise nädala pärast algab see kolgatatee (nagu kõik teised väidavad. mina olen väga ootusärev ja lootusrikas). omavanuste seltskonna järele õhatakse siin iga päev, ehk siis saavad oma mänguisu täis. 
• minu pea muretseb pidevalt laste k/s riiete ja talvevarustuse pärast - hetkel olen skoorinud 2 x 2 k/s kombet (Lenned ja Popi'd), mütsid on eelmisest hooajast, ühed teen ise juurde. 3 x 2 paari k/s saapakesi (Ecco, Nike ja varuks mingid suvalised) + kummikud (kah lähevad kevadised veel jalga). olemas on ka 2 x 2 talvekombet (ühes väga head korras ReimaTecid ja trööpamiseks Huppad). mõtlen, kas oleks vaja veel mingit komplekti, et nt. lihtsalt jope peale tõmmata, kui autoga kuhugi sõiduks läheb. eelmisest hooajast on Huppa talvemütsid ja ReimaTeci ülihead kindad, aga ei tea veel, kas on parajad. suur mure on talvesaabaste pärast, sest poes on need nii röögatu hinnaga, aga kasutatult pole numbrit saada. Valga saapapood ütles, et nemad hakkavad alles oktoobris müüma... veel on lisaks saabastele vajaVEEKINDLAID k/s kindaid (jälle 2 x 2 paari), veel ühtesid talvekindaid ja mingeid aluskombesid kah vast.
• varbad külmetavad
• nina külmetab
• õue peal trooniv pärn on lõpetanud kleepiva udu mahaajamise, võib vast autod oma kohtadele tagasi parkida. muidu tundus, nagu keegi käiks öösiti masinaid meega üle piserdamas :(
• välja minnes tuleb miskit soojemat peale võtta
• kõik räägivad, et sügis on käes
• igal pool on meeletutes kogustes õunu

aga mul on teile uudis: ei ole sügis, suvi on, sest minu sünnipäev on suvel!!!

olen kadekops!

on tõestatud, et kaks ülikadedat väikest ja omavahel kaklevat inimest, saavad suurepäraselt läbi, kui neil on külas ära käinud mõned samavanad isendid, kes nii kadedad ei ole ja tunnevad huvi mänguasjade vastu. siis on kohe vaja võimalikult palju mänguasju kätte kahmata ja mossis näoga teise tuppa minna ning teatada, et kõik on minu omad. missest et needsamad lelud on kastiga nurgas seisnud viimased paar kuud... tänane pealkiri on ajendatud Karinast, kes sellise avaldusega lagedale tuli :D

nii igatahes meie majas juhtus, kui teised kaksikud külas käisid ja veel meile magama ka jäid. Kui nad lahkusid, siis muutusid suht jonnakad lapsed ülirahulikeks, rõõmsateks ja mänguhimulisteks.  vot nii!

aga teid oli NII TORE näha Kristina, Hanna ja Helena!!!

mmmm... seened :P

esimesed puravikud ja kukeseened oma metsast (või noh kellegi teise metsast, mida mina oma seenemetsaks pean) koju pannile toodud!! seeni on. kahjuks oli keegi just enne mind jõudnud märjale rohule oma jalajäljed ette teha ja ka mõned kukekad ära korjata, aga väikse praekese sai ikka kätte :)

lapsed käisid ka kaasas. neile väga meeldis. oma ämbritesse korjasid käbisid ja oksi. mekkisid aga mustikat, mõnd hilist maasikat ja jänesekapsast ka. mulle tundub, et meil hakkavad nüüd väga toredad metsasügised olema. rõõm-rõõm!!!

nunnumeeter põhjas

kas teile tundub ka, et mu noored daamid elavad nüüd muinasjutumaal või siis kuskil eht-skandinaavialikus kodus? endal on küll selline tunne. võiks öelda, et isegi natuke kade olen laste peale... oleks voodikesed natuke suuremad, tõmbaks ise kohe sinna kerra.

jänes on ka leitud, nagu aru saate. oli teine mänguasjakastis peidus :)

kadunud lilla tudujänes!

viimati nähtud pärast Peipsi äärest tulekut, varahommikul. praegune asukoht teadmata. võib liikuda salajasi radu pidi trajektooril lastetuba-magamistuba-elutuba, nähtavasti mingi teise mänguasja sisse peidetuna. varjumisoskus ülihea, võimalik, et väidab end olevat roosa tudujänes (kaksikõde, noh!). just lõppenud suur otsimisretk ja puhastuskampaania mingeid tulemusi ei andnud...
kui kellelegi selline isend mõni õhtu kaissu poeb, siis palun tuua tagasi kirjude libilikatega tuppa valgesse voodisse Karina kaissu. vaevatasuks eriti suur ja rammus koorejäätis ;)
seniks aga esineb Karina voodis asendusjänesena karumõmm Jõmm.

tundemärgid: lilla pehme plüüžkasukas, helelilla lipsuke lõua all, seestpoolt kõrvad kaetud valge karvaga, väike valge sabatops ja eriti nunnu jänesenägu ;) võib olla teel ja emakoju Ameerikamaale. pilt nähtav eelmise postituse juures.

Peipsi lainetes

meri paistab, ruttu-ruttu vette! oi, vabandust! järv paistab!

võtsime julguse kokku, pakkisime asjad (umbes miljon kotti) ja läksime Peipsi äärset avastama. esialgu mõtlesin, et võtame mõne hotellitoa. esmase uuringu tulemused olid, et selle mõttega oleme umbes 2 kuud hiljaks jäänud, sest kõik on täis. siis mõtlesime, et telgime. tolle mõtte matsime pärast sääsemonitooringut maha. siis õnnestus ikka üks toake leida :)

omast arust peidus ilves :D (lösutas teine täiesti aia ääres vilus maas)

kõigepealt täitsime talvise võla laste ees ja käisime Elistvere loomapargis. pika sõidu järel olid nad autost välja saades nii õnnelikud, et tormasid muudkui mööda teid ringi, loomavaatlusega tegelesime rohkem meie. aga vahva oli ikka (kui oma järglast sööv laborihiir välja arvata - jäk!). ega esimeseks päevaks suurt rohkem kavas polnudki, vaja oli öömaja üles leida. 

Karita puges vabatahtlikult võõrasse voodisse und ootama

magasime peipsi lainetes. ei-ei, mitte otseselt, oli selline külalistemaja. korra käisime ujumas ka, sest öömaja asus otse järve kaldal. järv "õitses." 

järv ei ole ikka kellegi meri, ma ütlen! 

Karina haigutab magusasti

öö möödus rohkete sääskedega ning ülipalavalt. lapsukesed jäid küll kenasti magama (võõras kohas, võõras voodis, mingeid probleeme ei esinenud), aga öösel pidime ikka voodid kõik kokku tõstma, tuled põlema panema ja kõik sääsed ükshaaval maha nottima, sest kuidas saab väike laps magada, kui keegi teda tükk haaval järab :S õnneks saime ikka rahu majja uuesti ja ise ka veidi und silmale, kuigi kõrbekuumus valitses (akent ei saanud eelmainitud putukate tõttu ju avada). 

teisel päeval mõnulesime sõna otses mõttes Peipsi lainetes ja kolistasime järveäärt mööda Tartu poole tagasi. suurepärast Peipsi suitsuahvenat saime ka. lapsed sõid ja kiitsid! mees vaatas tülgastava pilguga pealt ;)

tilkagi vihma ei saanud, päike siras kogu aeg kuklas, alles Helme kandis korra müristas.

igati kordaläinud reis, proovime varsti jälle!

nüüd veel mõned olustikupildid:

sibulakirik sibulateel

jalga puhkamas

pissipeatus (lihtsalt nii vahva pilt) ja ega preilidel sobi metsa alla joosta, eks!

kunstnikerdustega esmaabikapid ehk...

... minu suvised tegemised:

kukeseenetort homsele sünnipäevalapsele (herr Abikaasa jõuab Jeesuse ikka)

maasikane akrüülmaaling laste uutele voodiservadele, et vabastada nad võrevoodi vangistusest

talvel teen mõned lumehelbekesed juurde vast

isa lemmiktort tema sünnipäevaks

pildid suht kehva kvaliteediga, kuna fotoka laadija oleme nii hästi ära pannud, et ei leiagi vist enam üles. praegu asendab fotokat siis telefoni kaamera...

maalingutega olen ise väga rahul. alguses kartsin väga pintslit kätte võtta, sest maalimine pole mitte mu tugevaim külg. kunagi varem pole sellist asja teinud. viimati plätserdasin laste näpuvärvidega ja enne seda 4. klassi kunstitunnis ;) mõned mõtted on veel pähe tulnud, aga kuna täppismaalimine on väga väsitav ning pingeline tegevus, siis hetkel pole muu lastemööbel veel lilli ja liblikaid kaunistuseks saanud. kunagi vast ikka :)

kokkuvõte haigustest

eelmise postituse lõpetuseks mainin, et kolmapäeva õhtul oli palavik jälle platsis :S Karital viskas 38,5. siis neljapäev oli ok - käisime õues, söödi-joodi, elasime tavapärast suvenautlejate elu (kodus igaks juhuks) ja siis täna hommikul oli Karita jälle oksendanud... mina ei tea sellest midagi, sest see toimus teises toas ja mina magasin alles.

jah, mul on selline suurepärane mees, kes mind magada laseb! teeb ise lastele süüa, peseb nad ära ja riietab, teeb mulle ka veel kohvi ja võileivad ja alles siis tullakse mind kolme musiga üles ajama :) :) :)

eile võtsin ikka kätte ja helistasin perearstile ka. jube kaua kestab see jama juba keset suve... tema arvas, et mingi viirus vast (nagu ikka tema puhul), aga pakkus välja kakaproovide tegemise. täna viisin ära, eks siis näis, kas tuleb midagi välja. ise arvan, et miskit seal kõhus ikka keerlemas on, et seedimine korda ei lähe. hetkel hirmutame seda pahalast Helluse bakteritega.

Karina tundub paranenud olevat. ei taha nüüd ära sõnuda ptüi-ptüi-ptüi!!! Karita vaeseke oli õhtul näost täitsa valge jälle.

aga mina käisin täna natuke pulmas ehk siis abielu registreerimisel. polegi pärast oma pulma sellisesse kohta sattunud. vahepeal on maja isegi muudetud, kus oma jah-sõna öelda saab. sel korral isegi kuulasin paaripanija sõnu, oma pulmas ei jäänud miskit meelde ;) väga armas oli kõik. Palju õnne Anu ja Mourad!!!

igal päeval oma nimi ehk kurja kõhutõve küüsis

pühapäeval oli oksendamise päev - alustas Karina ja mina arvasin, et toidumürgitus (sõi makrasalatit ema juures maal). trall kestis 4 h ja õhtuks lõi palaviku 38,6 peale ka veel. Karita vaatas seda kõike hämmeldunult pealt ja mängis rõõmsalt edasi. öö oli õnneks rahulik! 

esmaspäev oli palaviku päev - kohe hommikul oli näha, et nii kergelt me sellest ei pääse: mõlemad olid lapiti maas, ainult rohuga sai kraadiklaasipügaliad allapoole marssima sundida. lisaks alustas Karita oksendamisega. kuna vahepeal oli öö, siis midagi tal sealt tulemas polnud, kõik oli ära seeditud, aga refleksid on ju ikka, eks! kõige närum oli see, et nad kumbki ei tahtnud midagi juua. ma juba kartsin, et vedelikupuudus tekitab seda palavikku. aga siis õhtul kaanisid mõlemad korraga klaasi vett ja kustusid. päeva peale oli nad ma-ei-tea-kuipalju uinakuid teinud. esmaspäevale võiks veel anda diivani-maitse-suus-päeva nimetuse, sest need tunnid, mis ma järjest üks või teine laps süles istusin, olid ulmepikad. õhtul pidin veel Tallinna ka sõitma, sest too Roxette'i pilet oli ikka suht krõbeda hinnaga ja minemata jätta oleks patt olnud (kuigi tagantjärele mõeldes oleks võinud kodus diivanil küll lösutada :S). õnneks herr Abikaasal väga raske polnud, kuna K-d olevat lihtsalt armetult süles olelenud ja sekundiga uinunud. öö oli jälle rahulik. 

teisipäev oli siis kõhulahtisuse päev. palavik jätkus ka täie hooga, aga too oli rohkem kõrvalosatäitja rollis. tõdesin, et olen 2 a 3 k jooksul omandanud endalt ilma juukseid-nahka-mööblit määrimata okseste/kakaste riiete väälgukiirusel äravõtmise oskuse. laste puhul see nii hästi veel ei õnnestu, sest nemad siplevad-nutavad samaaegselt. aga see on täiesti andeksantav, kuna liiga meeldiv kogu see kõhuviirusest tulenevate poolvedelate olluste teema just pole (ükskõik siis, mis otsast see väljub...). kiirus on muide väga oluline, vastasel juhul tuleb kogu pehme mööbel ka veel üle nühkida, aga seda alles siis, kui laps, sa ise ja muud pealtvaatajad on puhtaks küüritud, uuesti riietatud ja ta sul oimetult taas süles ripub. kui kõige eelmainituga aga uimerdada, siis ei pruugi need "mõnusad" aroomid enam diivanist lahkuda... laste kiituseks pean ütlema, et kui miski anum suu lähedale paigutada, siis sinna ta ka oksendab. ju endal on ikka ka piisavalt vastik too riiete ja keha küürimine. mõtlesime õhtul 8 paiku päeva lõpetatuks lugeda, aga veidi enne südaööd tuli veel Karina puhtaks küürida, tema riided ja voodiriided vahetada, tuba õhutada ja laps uuesti magama saada. sellele järgnes Karita kõhuvalu episood ja veel tema puhastus... õnneks voodi jäi puhtaks. mähkmed oli küll jah, aga kui kõik on nii vedel, kui 10 number niit (nagu mu ema tavatseb öelda), siis voolab see IGALE POOLE :(

loodan, et tänase päeva saab paranemise ja taastumise päevaks nimetada, sest palavik annab taandumise märke (Karinal pole ja Karital 37,6), oksendatud ega kakatud pole, veidi isegi ampsati midagi. fingers grossed, et see meile endile külge ei hakka!

ja külla ärge tulge! me ise ei lähe ka kuhugi.

Roxette lõpuks Tallinnas

oli pikk ootamine. jõudsin juba kahetseda, et piletit tagasi ei müünud, kui kevadine kontsert laulja häälepaelte põletiku tõttu ära jäi (lubage mul siinkohal  meelde tuletada, et päev hiljem oli ta küllalt vormis, et Saksamaal poksimatši avamisel laulda...). siis oli jälle hea meel, et ikka minna saan. nüüd on käidud. 

esialgu tundsin end inetu pardipojana, sest ma olin kindlalt liiga halvasti riides. no ma ju nägin kõiki neid klietides ja kontsades mimmusid, kes trepil suitsu tegid. sisse minnes hirm lahtus, sest valdav osa eestlasi oli ikka casual'is tulnud :)

mingeid emotsioone nagu polegi. pigem siis pettumus. naislaulja häälega on ikka midagi tõsist lahti, sest kõrgemad noodid ei taha enam üldse tulla :( taustalaulja oleks võinud teda ju ses osas abistada, aga ei, oli lihtsalt tühi koht. lõpupoole ta isegi lahkus lavalt. hitid tulid kõik kenasti ära ja saal hullus ka nende ajal. samas kantriballaadid ei ole eestlaste cup of tea ja mikri rahvale suunamine ei andnud mingisuguseid tulemusi, kostus isegi vilekoor... lühikeseks jäi nagu ka ja ootamist oli kaugelt liiga palju. isegi suured staarid ei lase end NII KAUA lavale tagasi plaksutada...

selline kogemus seekord siis. oh 7.veebruar tule juba!!!

2 paari kaksikuid vanuses 2 a 3 k on äraütlemata mõnus kooslus!

eriti boss liivakast lapsi peibutamas. emmed loomulikult kaamera taga

võtsime lõpuks jalad selga (loe: rattad alla) ja suundusime lõunaosariikidesse ;) ehk siis mägieestlaste manu Valgamaale külla Kristinale ning tema vahvatele tüdrukutele Hannale ja Helenale.

sõbrantside mängumaja meeldis kohe üliväga

oi meil oli tore päev! isegi pikk sõit ei suutnud seda ära rikkuda. ei kuulnud me kordagi ühtki jorinat, söödi ja joodi mõnuga, kiiguti ja mürati niisama, käidi isegi muulukal ;). meie laste isa okupeeriti küll (muidu väidetavalt pelglike) H-de poolt, aga K-d väga seda pahaks ei pannud.

ja milline vaikus seal metsade vahel ikka on - ahh!

mul on nii hea meel, et on olemas imeline internet, kust leiab niivõrd toredaid inimesi! 

suured tänud, Kristina, kutsumast!

H-d näitasid ette, K-d proovisid kohe järele, kuidas rippumine käib