Karina 1. sünnipäeval:

11,7 kg

76 cm

6 hammast

Esimene hammas laekus 1. novembril.

Samal päeval katkes tal kannatus ja soov liikuda võidutses –meie tütreke hakkas roomama!!! Õigupoolest küll meie mõlemad lapsed jätsid roomamise vahele ja asusid kohe käputama J

Kõndimine on aga tunduvalt huvitavam liikumisviis, püsti vinnas Karina end esimest korda oma voodis novembri alguses ja päriselt käima hakkas 27. veebruaril vanavanemate juures maal. Eelnevalt tehti 2-3 nädalat väikesi katsetusi. Teate küll neid linnupoegi, kes tiibu katsetavad ja pesa kohal õhku tõusevad või üliuhke näoga naaberpuul maanduvad. Just samasuguseid sammukesi võttis ka Karina ja tahtis uhkusest lõhki minna ;)

Karita 1. sünnipäeval:

11 kg

74 cm

6 hammast

Karita seljatas õe hammaste tulekus pika puuga, tema esimene hammas lükkas end läbi igeme 18. oktoobril.

Roomamise põhitõed said selgeks ja 27. november rakendati need praktikasse.

Jalad võttis Pätu alla oma voodis suure kisa saatel end pulkipidi üles vinnates, sest mis lugu see olgu – proovi ja proovi, aga mitte ei saa! Teeb ju südame täis!? Püsti ta sai ja kõndima läks õega täpselt samal päeval, samas kohas. Tulid teised vudinal üle toa, ise rõõmust kilgates J

Kui nüüd teha kokkuvõtteid emaks olemisest, siis minu meelest ei ole esimese aasta kirjeldamiseks õigemaid ega tõesemaid sõnu, kui järgnevas luuletuses.

"Enne kui sain emaks"

Leelo Tungal

Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi

oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.

Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,

ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust
või rahulolu, mida emadus tekitab.

Ei teadnud, et võiksin nii palju tunda...

Jah, ma olen tõesti kõike seda tundnud ! See on müstika, see on hullumeelne, see on usukumatu, see on raske, aga see on päris, sest see on meie elu ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu! Ausalt!!!

Lõpetuseks: ma armastan oma meest! Armastan selle eest, et ta oli tütarde esimestel elukuudel minu saamatusega võrreldes rahulik ja tegus; suutis säilitada kainet mõistust, kui mina olin uppumas pisaratesse ja emotisoonidesse. Armastan, sest ta armastab piiritult meie lapsi!!!

häid pühi!

sassis

maailm on segi läinud. päriselt!
selles mõttes et ma olen praegu täiesti üksi siin linnas, peaaegu võiks öelda, et Eestis. nimelt on olukord selline, kus mees on kuskil idas väliõppusel, isa on egiptimaal ja ema iirimaal. igaüks omi asju ajamas. ja mina olen siin :( kus on loogika, ma küsin?
oleks ju normaalsem, kui ma saaks kirjutada, et puhkan hetkel palmide all oma abikaasaga, vanavanemad hoiavad kaksikuid ja elu on ilus. aga kus sa sellega!

minu vanemad on rahutud hinged. see on kohe neile mingit moodi sisse kodeeritud, õnneks geneetika selle koha pealt ei töödanud ja minul seda rahutust pole. niikaua kui ma end tagasi mäletan, olin sunnitud alati meie ühes teises või kolmandas "vene autos" kaasa loksuma, kui neil jälle isu "sõitma minna" tuli. ja nii me sihitult loksusime. mina, kes ma ei talunud lapsena autosõitu ja olen siiamaani suht tundliku seedimisega, kui tagaistmel pean viibima. neile aga meeldis, meeldib siiani. kohe sellised õndsas näod tulevad ette, kui autosse istuvad ja nina seitsme tuule poole keeravad...
kui seda postitust tegema hakkasin, lihtsalt tundus, et loogilisem oleks, kui noorem põlvkond reisib ja vanem on kodus. a kes ütles, et me loogilised või normaalsed oleksime? ei olegi. loogika vastu on välja pakkuda mu vanemate USA-reis, mis kestis terve kuu, isa iga-aastased mitmed reisid kuhugi kaugele ja nende ühised lähemad otsad siia-sinna (kuna ema tervis ei talu kuuma).

et mis mind siis tagasi hoiab? hetkel on muidugi vastus suht selge - lapsed. tegelikult arvan, et nad saaksid suht kenasti juba vanavanematega hakkama ja vastupidi ka, aga ma ise ei taha neid jätta veel. see kuhugi minna tahtmine on praegu vist ka sellest, et ma olen aasta aega kodus olnud ja tahaks välisilma emotsioone ka. siis on minemisel veel probleemiks raha, off course! ja lennuhirm. hullult tahaks minna, aga lennata ei taha.
see on lihtsalt niiiiiiiii kohutav, et üksi lennuki nägemine (olgu see siis kindlalt maa peal, õhkutõusmas, maandumas või taeva all) muudab mul kõik kõhus õõnsaks. kui esimest korda lendasin rootsi, siis pisarad lihtsalt voolasid, ma värisesin üleni ja kui see jubedus lõpuks läbi sai, siis jalad olid nii nõrgad, et ma ei suutnud sealt isegi väljuda.jcärgmised korrad pole paremad olnud, aga kahjuks muud moodi ei saa. arvan, et see on peamine põhjus, miks ma kuskil ei käi. kusjuured ma ei karda kõrgust...

kleidi selgapressimine liiga suurtele lastele :D

"jou-jou" tšikid

olen kannike - jeah right!

I am a Violet "You have a shy personality. You tend to hesitate before trying new things or meeting new people. But once people get to know you, you open up and show the world what you are really all about." What Flower Are You?

mürakarudel veel üks kuu aastani

tõelised pätud (Karita selili)

tegelikkuses põrkab Karina diivanil üles-alla, aga ma tõesõna ei suutnud tabada seda hetke, kus ta jalad maast lahti olid. Karita on juba suurest mürgeldamisest kutu

jah, nad kõnnivad!!!

Liis leidis uue vahva mooduse, kuidas lapsed kilkama panna :)

leivategu

toredad eesti naised said kokku ja tegid leiba. olgem siiski ausad: üks tegi, teised vaatasid kadedalt pealt ja sõid kahe suupoolega; kiitsid loomulikult ka! leiba tegi siis sõbrants Liis, kes hommikul suure taignakausiga uksest sisse astus ja varsti agaralt toimetama asus. pealtnäha tundus asi vägagi lihtne - paned aga taigna vormi, silud ära ja küpsetad ahjus teatud aja teatud kraadide juurdes. nii lihtne ta oligi, ainult et taigna tegu me ei näinud. võin kihla vedada, et seal on mingi konks, mis mul asja vussi keerab või juhtme kokku ajab.
aga valmis need leivad said ja oi kui maitsev oli!! keele viis alla!!! oleks ma kass, limpsiks siiamaani vurre ;)

leib läks lupsti ahju, veel suht saia nägu

juba võtab ilmet, kahju et te seda lõhna ei tunne, mida terve maja täis oli

ja siin nad on - imemaitsvad ja imeilusad, meie oma ja kõige parem

leivalõikamise au kuulub loomulikult pagarile (ma ausõna ei tea, kas leivategija kohta öeldakse nii, aga arvan, et pigem jah kui ei)

asja muutis veel rahvuslikumaks rahvussokid, mis 2/3 jalas olid :)

blogimajandusest

mul on tõelisi raskusi arusaamisega, miks kõik heietavad oma blogides teemal "peaks selle blogipidamise äkki ära lõpetama." jahuvad sellest, et jutt on otsa saanud või et ei saa kirjutada sellest, millest tahaks, kuna teatud seltskond võtab asja liiga südamesse või pole jutt muidu poliitiliselt korrektne. et mis mõttes nagu?
kui mul on blog, siis see on minu oma ja ma kirjutan sinna mida ma tahan, nii tihti kui ma tahan ja kuidas ma tahan! ja nii ongi, lihtsalt. punkt.
mu meelest ei peaks keegi põdema oma väljaütlemiste pärast, kui need ei ole otseselt mõnda isikut nimeliselt solvavad. veidrad on need lõpu-mõtted seetõttu, et kui inimesel on mitu aastat midagi kirjutada ja öelda olnud, siis kuidas äkki jutt otsa saab. ei saa ju saada, või saab? no mina ka ei tea. mul pole veel saanud. kui ma ei taha, siis ei kirjuta ja ei põe ka sellepärast, et keegi tahaks lugeda. kõige lihtsam on blogi lihtsalt kustutada sel juhul, kui pastakas tühjaks sai ja asi vask!
ise olen vist ainult korra ja seda ka loomulikult naljaga pooleks maininud, et peab blogi kinni panema. teema tuli päevakorda siis, kui tüdrukud olid nii poole aastased vist ja mul oli juba jummala koos sellest beebindusest 24/7. ühtegi mõistlikku sõna mõnelt pereväliselt täiskasvanult ei tulnud ja oleks väga tahtnud suhelda. aga kõik vaatasid blogist laste pilte ja kirjutasid msn-is, et kui suureks tibud on kasvanud. siis mõtlesin, et enam ei pane pilte üles, lad tulevad ise külla!
igatahes mina jätkan ;)

selgituseks

selguse huvides mainin ära, et hambaarstil ma ei käinudki tagasi. see valu kadus suures hirmus ära :) vähemalt praeguseks. ei saagi aru, mis see oli - kas närv, mis suretamata jäi, andis alla või oli plomm liiga kõrge, mis toidu närimise käigus madalamaks kulus.
igatahes olen suht õnnelik, et tagasi minema ei pidanud. kui nüüd mingi jama tuleb, siis lähen ikka oma arsti juurde.

plikad vudivad muide suht ilusti :) jube naljakas on kohati neid vaadata, eriti Karitat. tal on mingi omamoodi kõnnitehnika: muidu läheb nagu ilusti, aga kui nt. diivan või kapp või kummut (milleni ta jõuda tahtis) hakkab kohe-kohe kätte jõudma, siis läheb kõnd üle jooksuks ja sellega seoses hetk enne kohalejõudmist toimub potsatud, kuna tasakaal ütleb üles :) algul oli ta ise väga vihane ja andis sellest häälekalt teada, nüüd vaatab mulle otsa ja mugistab naerda. Karinal tasakaal parem, samm väärikam ja siht selgem. hetkel näiteks on toa 3 x läbi kõndinud papitükk käes ja suundus koridori, ise ikka püsti.
väljas hetkel ei käi, kuna nohu ei anna alla :S nädal on täis, aga tatitõbi ei näita mingeid märke taandumisest. võitleme siis toas, igaks juhuks.

nad käivad!?

mis ajast võib öelda, et laps nüüd käib? ma ei tea, kas teie teate?
hetkel arvan, et meie lapsed nüüd käivad. seda väidan selle põhjal, et Karina kõndis täna üle toa, vahepeal peatus ja vaatas ringi. Karita suutis poole toa peale minna, siis ehmus oma saavutusest ja laskis igaks juhuks käpuli, aga varsti tegi seda uuesti :) :) no ja nii terve päev täna.

muidu käisime täna maavanavanemate juures, et tagumine tuba ümber tõsta. seda just selleks, et tüdrukutel oleks vaba voli ringi vudida ja kus poleks palju asju, mida endale kaela tõmmata. õnnestus :) ja oh seda õnne, kui me nad lõpuks lahti lasksime, siis oh seda lusti! arvan, et see oligi põhjuseks, miks nad jalad alla võtsid ja käima hakkasid, et nii pikalt süles pidid istuma ja ootama, et lõpuks maha saaks.

hambajuttu

seekord mu enda kohta, mitte lastest ;)
ma tahtsin lihtsalt seda öelda, et ei tasu vahetada head hambaarsti, kelle juures oled pikka aega käinud, teise vastu lootuses, et odavamalt saad! lihtsalt ei ole, uskuge mind! langesin sugulaste mahituste lõksu ja läksin odavamasse kohta, kus nad kõik käivad. oh sa aeg! arstil polnud maski ega kindaid, kabinetti sisenedes astusin umbes aastasse 1991, hea et isevändatavat puuri polnud... rääkisin siis, et tulin kontrolli, mispeale leiti üks väike auguke vana plommi kõrvalt. ei mingit küsimist, kas tuimestust tahan, puuriti see lahti ja oh kui valus oli :( kui see puurimine lõpuks läbi sai mainisin selgesõnaliselt, et valus on ikka, aga plomm pandi peale ja kui ma ikka ütlesin, et valus, siis selgitati, et nii peabki olema ja varsti läheb üle. kas ma mainisin, et see arst on mu isiklik tuttav? ah ei, no on ja mu meelest võiks see vähemalt veidi suhtumist muuta, kui muidu selline ükskõikne tegelane oled. no ei läinud paremaks, siiamaani on valus (reede hommikul käisin siis arstil) ja midagi kõvemat närida ei saa. porgand on selline asi näiteks.
oh mind lolli ühesõnaga!
oma hea arsti juures on tore õhkkond, ilus kabinet, arst selgitab iga liigutust, peab minuga nõu, alati pakub tuimetust, peab pausi, kui mu nägu juba väga valugrimassi kisub ja kolleeg kõrvaltoast tuleb pead kinni hoidma ka vajadusel, kui viltuste juurtega tarkusehammas välja ei taha tulla. ainult üks puudus on, suur kusjuures - rahakott tuleb seal puuga selga võtta.
ja nüüd ongi dilemma, et mis siis teha. kaks varianti on: kas minna tagasi sinna, kus jama pihta hakkas, mis tähendab jälle valu ja ebameeldivust või oma arsti juurde ja maksta hunnik raha. aega otsustamiseks on esmaspäeva hommikuni, enne nagunii keegi tööd ei tee.
selle jahumise lõpetuseks mainin õnnelikult, et õnneks see hammas ei valuta veel...

jah, see oli seda väärt! iga kord on :)

võttis pikalt aega, aga nüüd olen ma sellest kosunud - Rammsteinist loomulikult! hea oli, nagu tavaliselt! suuremaid emotsioone pakkus muideks soojendaja - Combichrist - see oli tõeline üllatus ja loodan väga, et kui kunagi Rabarock veel tuleb, siis nemad figureerivad kui peaesineja.
kosumise all mõtlesin seda, et unevõlg on enam-vähem tasa, kauplustes kolamisest jalgade väsimus välja logeletud ja kodune tohuvapohu korda seatud :)
kaubandusest skoorisin vahvad saapakesed kevadhooajaks meie tibudele ja ühed trööpamispüksid hävituspataljonile.
seega vabariigi sünnipäev sai hoogsalt tähistatud ja ei tasu arvata, et lipp jäi selle sahmerdamisega välja panemata, ei jäänud, lehvis ikka uhkelt maailma kõige ilusamates värvides!!!

linnamaastur

käisime täna linna peal laiamas, sest uus käru jõudis USA-st kohale, mille Heli 2 kuud tagasi teele pani. loksus teine üle ookeani Leedumaale, seejärel vuras kaubikus maja ette ja väike aseri mees laadis ta maha :)
igatahes päike paistis ja tundus hea mõte kaubandusse minna, sest uhke uus sõiduriist tuleb ju sisse pühitseda. see on meil selline linnamaastur, sest nö nelivedu tal pole - rattad on väikesed, aga see-eest megakerge ja pöörlevate esiratastega. tipsidele ka meeldib :)
teine käru on ka ikka alles, see on meil pigem välivoodi kui käru.
tegelt tahtsin sellest rääkida, et mõtlesin minna kaubandusse ja ringi kruiisida oma laste ja käruga, aga kus sa sellega! kodanik vanaema haaras kohe parklas kärul ohjest ja läinud ta oligi... mina pidin niisama lonkima ja küsima, et kas on hea kerge ja pöörab sujuvalt? no ja nii terve aja. heakene küll, ma ju tean, et talle meeldib kelkida, et ta on kaksikute vanaema. küll mul tuleb ka võimalus nendega sõita nii et küllalt saan.väike kokkuvõte käru USA-st saatmise mõtekusest:
*peaaegu sobiv käru Eestist ostes oleks maksnud ca 4000 EEKu
*täiesti sobiv käru USA-st tellides ja ka postitasu makstes läks alla 2500 EEKu.
puhas kokkuhoid 1500 EEKu.
lahe!!!

siin väike näide sellest, et kui korra vanaema lubas sülest lauale ronida, siis ega targad lapsed seda ei unusta ja niikaua jauravad, kui uuesti saavad turnima... ja katsu sa nüüd seletada, et laua peal ei käida. kass ju ka käib ;)

10-kuused

jep! nad ongi 10-kuused :)
Karita (paremal) veel veidi haige näoga, sest tal vaeseksel õnnestus endale ka kuskilt hankida see vastik 3-päeva palavik. kui Karina põdes selle läbi 8-kuuselt ja kõrgeim palavik oli korraks 40, siis Karital oli 3 ööd üle 40-ne. uhh! jube! vaene laps... aga nüüd on terve ja jälle rõõmus.

teen ikkagi panuse Peerna-tsirkuseperekonnale, mitte suusadünastiale, nagu isa sooviks ;)

pildil Karina oma viimase aja lemmikpoosis.

me kelgule, me kelgule :)

dilemma osta beebikelgud-mitte osta sai lahenduse soodsa hinna näol ja esimesed kelgurajad on nüüd sisse tallatud :D lapsed on ülirahul ja mina ka, et lõpuks ilm jälle õue lubas minna ja veits end liigutada.kuna pilt on tehtud kohe laste kelkudesse asetamise järgselt, siis on näod alles suht nõutud. teine tegur oli ka kindlasti see, et issi sättis suuski jalga ja see oli igati veider vaatepilt nende jaoks.

P.S. ma algul kahtlesin, kas need beebikelgud on mõtekad ja päris oleks ikka lahedam järgmisel aastal osta, aga nüüd olen väga rahul. ma ei tulnud selle peale, et on oluline turvaäär istumisosa ümber. siis ei jää ju väikesed käekesed kuskile vahele, kui kelk kuhugi vastu läheb. inimene õpib kuni elab. võin lisada, et ikka läbi oma kogemuste ;)