Põrrr...!!!

lepatriinud peavad aru (pilt Pärnu Postimehelt)

käisin täna lastega teatris, Endla teatris. etendus oli Põrrr...!!! 

enne minekut ehiti end põhjalikult: suurest riidekapist valiti kõige ilusamad kleidid, jälgiti hoolega, et ma pluusivarrukad hoolega sirgu triigiksin, jalga nõuti kõpskingad ja pähe pidin neile tegema just sellised patsid, mida igaüks kirjledas. ärevus oli suur, sest mitu kuud nagu uni mulle peale aetud teatriskäik jõudis lõpuks kätte. kuna algus oli kell 14:00, siis lasin päevaune neil üle. sellest hoolimata olid K-d täna oma parimal käitumisel, lausa lust oli olla :)

etendus ise oli üle ootuste tore. minu isiklik lemmik oli lae alla köiest heegeldatud ämblikuvõrk, kuhu inimsuurune ämblik sisse ka tuli läbi võrgu lapsi piiluma. lastele meeldisid loomulikult lepatriinud, aga ka liblikas ja sajajalgne. kärbeste, sääse ja sitasitikate ajal ütles Karita vaikselt, et võiks nüüd koju ära minna, aga tema on meil teada tuntud lendavate putukate põlgur.

veider oli see, et nood elukad ei rääginud, ainult sumisesid.

mulle meeldis, et asi oli suht kaasaegselt üles ehitatud - videotaust huvitavalt laval sibavate elukate toetamiseks ja lapsele teadvustamiseks, kuidas putukas inimesega suhestub. mööda trosse sõitvad ja ronivad putukad olid ka lahedad. 

oluliselt parem, kui põrsakeste etendus. muusika ja valgus olid ka kõik ok, täitsa nauditav ühesõnaga. soovitame!

inglitiivad

vestlus kolmepoolese Karinaga:
"Emme, ma ei taha üldsegi suureks kasvada!"
Miks siis, küsin mina imestunult.
"Sellepärast, et siis ma pean kooli minema ja vaikselt pingis istuma ja siis mulle ei mahugi enam inglitiivad selga" :( Aga ma tahan ju lasteaias mängida ja võlukepiga võluda" :)
Võrratu, ma ütlen, lihtsalt võrratu, on see kolmepooleste kõnepruuk ja loogika! Ma nii kardan, et väga varsti olen ma sellest siirusest ja armsusest ilma. oh ilus hetk, viibi veel!

1 hammustus=34€

hoiatus siinkohal endale ja kõigile teile ka - telefoniga lobisemine ja samaaegselt söömine on vägagi ohtlik. nimelt arutasime mina herr Abikaasaga telefonitsi päevasündmusi ja keerasin samal ajal kahvliga pannkooki rulli. lõikasin tükkideks ja pistsin suhu, aga liiga aplalt... kahvel oli liiga sügaval koogitükis ja nii see kahvliots mu hammaste vahele jäi. midagi katastroofilist just ei juhtunud, aga millimeetrine tükk oli ülemisest esihambast läinud :( täna tehti asi korda ja see läks maksma 34€. vot nii. 

muus osas väga hullu hambatohter ei rääkinudki õnneks :) ma polnud 2 a sinna saanud, sest viimane kohtumine selle eriala ühe teise esindajaga oli piisavalt jube. tarkusehambad on minu nõrk koht - ülemised on läinud, alumised lagunevad. teised hambad vinks-vonks, olenemata sellest, et ma mingi kirglik hambapede just pole. ärge saage must valesti aru, hambahari on minu sõber, aga hambaniit või suuvesi pole veel igapäevasteks kaaslasteks saanud. 

hambaravi on muidu suht vastik teema, aga täna mulle tundus, et võin jälle regulaarselt seal käima hakata, sest leidsin inimese, kelle isiku, töö ja hinnakirja vastu mul midagi väga pole.

laul või tants?

eelmist postitust kirjutama asudes mõlkus tegelikult mõttes see jutt, aga läks teist rada pidi nagu isegi lugesite ;) 

teema ühesõnaga selles, et K-d on väga aktiivsed ja energiat jääb nagu üle, meeleolu pole kõige parem ja tihtipeale avastan end mõttelt, et neil on igav. LA-s olid juba eelmisel aastal suureks hitiks saalitunnid, kus õpitakse laule ja toimub ka liikumistund. alati, kui telerist nt. Laulukarusell või Koolitants tuleb, on meie piigad nagu naelutatult teleka ees. ise pärast seletavad, et nemad tahavad ka suuremaks saades esinema minna. igatahes mina jõudsin järeldusele, et kuhugi huviringi tuleb meil sammud seada. õhtud venivad ju aina pimedamaks, õuesolemise aega lühemaks ja kodune vingumise aeg seega pikemaks. ainult tohutu dilemma tekkis - laul või tants? lastelt küsides tuli alguses kohe, et laul, siis jälle, et tants. LA-s tantsuring sel aastal ei pakutagi :( kodu lähedal algab vist sügise poole lauluõpe, mida viib läbi mu enda muusikakooli õpetaja - väga sümpaatne ja rahulik inimene. seega kaldus minu kaalukauss liikumistegevuse peale, sest energiat on mõlemal tüdrukul küll ja veel. 

asusin siis Pärnu linna pealt tantsuringi otsingule. päris balletti nagu ka ei tahtnud, iluvõimlemine ka vist rohkem sihipärane trenn õigete võtete harjutamisega, kui lõbus lastepärane huviring. ega palju võimalusi just polnud. ei tea, kas hinna pärast või ei viitsi lapsevanemad nii varases nooruses oma lapsi kuhugi vedada? igatahes jäi minu pilk pidama Pärnu Kunstide Maja lastetantsu ringil, kus on 2 toredat juhendajat, kes mudilastele rõõmsaid liikumisharjutusi teevad. ring toimub lausa 2 x nädalas a 45 min.

esimene nädal on nüüdseks selja taga, emotsioonid vägagi positiivsed! esimesel korral ei suutnud neiud linnasõidul erutusest hetkekski vaikida ja juba eelnevalt seletati LA-s kõigile, et nemad lähevad tantsutrenni. kohale jõudes tuhiseti otsekohe saali, minust polnud sooja ega külma. poole pealt aga tulid ukse vahelt otsima ja rääkima, et lähme koju. siis aga selgus, et tualetti hoopis vaja :D tunni lõpus läks lahti üks virin ja jorin teemal, et ikka ei meeldi ja ei taha enam tulla. kui tüki aja pärast jälle vaikus saabus, uurisin, et kuidas meeldis ja kas veel lähme, siis oldi kohe varmalt nõus jälle minema. kirjutasin selle jonnituuri uudse olukorra, õhtuse kellaaja ning vähese toidu arvele. nagu täna selgus, siis õigesti tegin. pliksid tulid kenasti LA-st koju, soostusid trenniriided selga panema ja autosse tulema, kohale jõudes vudisid ka kohe saali ja tulid tund aega hiljem õnnelikena välja. näitasid samme ja nõudsid süüa :) seekord olingi targem - toitsin neid enne ja kohe pärast tundi ühe banaaniga, alles siis panime riidesse ja jooksime kõik Pärnu linna pargid läbi.

tundub, et tegin õige valiku :) nüüd jääb vaid loota, et tervis ka kuidagigi vastu peab, et ikka kohal käia ka saaks.

kahtlaselt hea päev

sirtsukesed on meil teadagi üliaktiivsed. meil on kett ammu maas, kui nemad ikka üleheli kiirusel ringi trallivad ja uusi tegevusi aina alustavad. ega ma nuriseda saa, kõik, mis ette võetakse, tehakse ära ka. ei ole õnneks nii, et hetkeks võetakse pliiats kätte ja juba tormatakse nukule süüa tegema. olen lugenud, et kui 3-aastane laps 5-10 minutit ühte tegevust teeb, on see ok. 

täna näiteks olime õhtul enne magamaminekut kodus 2 h. selle aja jooksul söödi ennastunustavalt ja kõikvõimalikku söögipoolist hävitavalt tubli veerandtund, siis sooviti värvida - mõlemad tegid 2 pilti umbes 10 minuti jooksul, pesid siis käed kenasti puhtaks ja tulid multasid vaatama. selleks kulus ~pool tundi, rohkem ei tahetud (ega eriti kunagi pole rohkemat soovit teleka ees istuda, siis peab ikka Pippi või Lotte eetris olema, kui tähelepanu rohkemaks jätkub). seejärel kraamiti välja paber ja pliiatsid, millega joonistati täitsa sõbralikult ka pool tunnikest. siis tuldi mind juba porgandpaljana otsima, et võiks pesema ja magama minna. enne üheksat oli vaikus. mis sa hing veel oskad tahta, eks :) 

ma pean siinkohal muidugi rõhutama, et selline päev on praegu haruldus omataoliste hulgas, kuna valdavalt on meie hommikud ja õhtud möödunud viimasel ajal riieldes. LA-s pidid nad enam-vähem võbralikud olema, aga omavahel kätšivad ikka. kätte on jõudnud totaalne keeldumise faas. see näeb välja nii: hommikul keeldutakse kategooriliselt pesemast, riietumast, LA-s kingadest, patsidest, õhtul LA-st äratulemast, nõutakse poodi kommi ostma minna ja oh seda hullumaja, mis minu "ei" peale lahti läheb. ausõna, te ei taha seda näha-kuulda. no ja sellest hetkest alates on nad terve õhtu vihased minu ja maailma peale. mina muidugi ka, sest ikka väga vastik on ainult mossis nägusid vaadata. miski pole küllalt hea, kõik minu soovitatu veab suunurgad kohemaid allapoole ja jonnipasunad üürgama. kas ma juba mainisin, et kõik see toimub põrandal väherdes :S viimasel ajal tundub mulle, et keegi on kogu aeg nurgas. nii hull see asi muidugi pole, aga tunduvalt rohkem, kui varem. ma olen ära proovinud kõik seletused ja lohutused ja tähelepanu kõrvale juhtumised, aga kui üks või kaks noort daami suvalise väikese asja peale (nagu nt. sukakate jalgapanemise soovitus nende ema poolt) jonnitoru täiest kõrist üürgama paneb ja needsamad sukakad laias kaares nurka lennutatakse, siis minu kannatus katkeb ka ja natuke tuleb nurgas oma tegude üle järele mõelda.

on nagu on, küll see ka kunagi üle läheb. tänane oli igatahes meeldiv erand :)

Seened on metsas!

Seened tõesti on metsas, aga see pole uudis. Eile olin kergelt üllatunud selle üle, et keset laani jas rabasid, kus me tavapäraselt ikka seeneretkedel käime, oli autosid rohkem kui seeni :( Kõik on netis tugevat eeltööd teinud ja RMK andmebaasi seenepaikade kohta usinasti kasutanud. Kuigi Pärnust on see koht ~40 km kaugusel ja küte kallis, on kohalesõitjaid küllaga. Oma korjatud seent on ikka hää suhu pista. Mäletan aegu, kus sealkandis ei käinud keegi, isa mul leidis selle täitsa kogemata ja kus siis sai korjatud - kõikvõimalikud anumad ja dressikad olid kuhjas seeni täis. Tänapäeva konkurentsi tingimustes nii hästi ei lähe. Aga see on sama hea jutt, kui Herr Abikaasa igal sügisel räägitav võiseente korjamise lugu, kus temal oli terve metsaalune kollane ja 5-minutiga korjatud suured kotitäied seeni. olevat südame lihtsalt kõvaks teinud ja metsast ära tulnud, sest niipaljuga polevat miskit peale hakata. isiklikult olen sealkandis kohanud paari-kolme võiseent, kui sedagi. aga legend on vägev.

Igatahes olid asjalood nii, et kui leidsime ühe vaba sihi, kuhu auto parkida ja siis tükk aega värske õhu vanne võtsime, siis leidsime paar lapikest, kuhu teiste seenesõprade jalg polnud astunud. siis sai ühe jutiga pool ämbrit täis korjata :) oleks veel täitsa puutumatu mets olnud, siis poleks küll ära jõudnud korjata.

Käisin tagasiteel oma kase- ja tõmmuriisika koha ka läbi, aga kuidagi hõre oli see kübarate saaks... ei olnud nagu eest ära korjatud ka. lihtsalt ootasin tavapärast laadungit, aga sain vast 15 seent. need olid see-eest igati esinduslikud kasvõi seeneraamatu kaanele ülespildistamiseks. 

noored daamis korjasid uhkelt oma väikesed ämbrid täis, hiljem korrektuure tehes leidus ka paar söögiseent. nautisid seda metsa-elu umbes tunni, siis kügelesid autos edasi. eks me veidi lõunaunne sisse sõitsime, ju seetõttu samblavaibal vudimisest ka villand sai. muidu olid igati asjalikud, oskavad kenasti jala ette vaadata, et mitte pidevalt pikali käia :)

 Ühest ämbrist seentest sai eile õhtuks:

• klassikaline seenekaste hapukurgi ja praelihaga (mehe eritellimus)
• seenesnitslid (ise mõtlesin käigu pealt välja, kuna suuri riisikaid oli kahju tükeldada)
• seenepirukas (minu firmaroog teatud seltskonnale)
• kotike minimänniriisikaid küüslauguga külma (et talvel hää nt. pasta sisse poetada oleks)

 

muutuste aeg

olgu see siia ka kirja pandud ja välja öeldud: tulin töölt ära.

juba pikemat aega on mulle tundunud, et see töökoht ei paku mulle enam väljakutseid ning ma ei too ka ise sinna lisaväärtust juurde. eelkõige tekitas sellise tunde ümberkorraldused minu lastega kodus oldud aja jooksul. pabermäärimise hulk oli vahepeal hullusti kasvanud. mul tekkis tunne, et ühe kliendiga tegelemise puhul tuleb täita 10 paberit või avada samapalju erinevaid dokumente arvutis ja igale poole praktiliselt sama jutt kirja panna. ja nii päeva jooksul vähemalt 10 x järjest. Juhe jookseb täitsa kokku, aga tulemust nagu ikka pole - raban päev otsa tühja ja ikka on liiga palju teha. 

nii juhtuski, et kui isa firmas tekkis olukord, kus hakati mõtlema uue müügijuhi-asjaajaja peale, siis ma spontaanselt teatasin, et pole vaja otsida, ma tulen ise. pärast seda lühidalt lauset tundsin, kuidas raskus õlgadelt kadus ja kõik hetkega paika loksus. see oli nagu väljapääs pikast pimedast tunnelist, kus ma pikalt ekselnud olin. loomulikult on mul omad kahtlused isaga koos töötamise pärast, aga ma arvan, et mida rohkemma asjadele pihta saama hakkan süsteemiga tutvudes, seda rohkem  ta pensionile mõtlema hakkab :) vähemalt selline ta plaan on. 

ma olen viimasel ajal palju mõelnud olukorrale, et ühest küljest ma hülgan oma identiteedi sotsiaaltöötajana, kes ma viimased 10 aastat olnud olen. kui siia lisada veel 5 aastat õpinguid, siis on kahju küll. teisalt aga, kes ütles, et eluaeg peab sama tööd tegema? eriti veel, kui see amet sai valitus 18-aastaselt ülikooli sissesaamistulemuste järgi, mitte südamekutset arvestades. nii noorelt inimeselt ongi liiga palju tahta, et ta teaks, mida terve elu teha tahab. mina ei teadnud paraku. siis kui kool hakkas läbi saama, tõdesin, et see pole päris see ja mõtlesin, et mulle sobiks selline ringisebimise-asjaajamise-läbirääkimiste töö palju paremini. nüüd saan siis seda proovida. 

teate mis töökoha vahetamise juures kõige hullem on? see, et kolleegid, kellest 10 aastaga sõbrad on saanud, jäävad maha :( ikka väga kurb on neist lahti lasta. me oleme ju 10 aastat oma elusid jaganud, osadega ka koolipinki. kõik hea ja halb, mis on olnud, oleme koos läbi teinud, tugevamaks ja ühtsemaks saanud. ja halba on selle asutuse juures üksjagu olnud. ma detailidesse ei taha hakata laskuma, aga peamised asjad, mis seal töötamise väga jamaks muutsid, olid kindla seljataguse puudumine ülemuse poolt ja juhtkonna üldine üleolev suhtumine. vähemalt selline on minu mulje. palgast ma parem üldse ei räägi. ja kui pooled osakonna töötajad ütlesid mulle lahkumispeol, et nad tahavad ka ära minna või otsivad lausa uut töökohta, siis on asi ikka organisatsiooni tasemel mäda...

sildu enda järelt ära ei põletanud, käin väikest viisi endises töökohas kohakaasluse alusel 1 x nädalas tööd tegemas. just seda osa, mis mulle kõige rohkem meeldib :) loodan, et see saab nii jätkuda pikemalt kui 1-2 kuud. kui mitte, küll siis elu uusi võimalusi toob. 

tulevikku vaadates näen end hommikuti rahulikult lapsi valmis seadmad, neid lõbusasti lasteaeda saatmas. seejärel saan ise koju tagasi tulla, rahulikult kohvi juua ja susside sahinal II korrusele tööle minna :) just-just, mu uus töökoht saab olema samas majas, kus me elame. seda ma ei karda, et töö koju kaasa tuleb, sest seal on kombeks uks kell 16.00 kinni keerata ja järgmisel hommikul kell 9.00 vaadata, mis edasi teha. ühesõnaga tööpäev on lühem, lapsi ei pea hommikul vara taga sundima ning alati on võimalik päeva jooksul kontorist ära käia, kui vajadus tekib :)

hetkel lähen puhkan oma minipuhkuse nädala viimast päeva edasi, et esmaspäeval uutele väljakutsetele selge peaga vastu minna.

minu soovitus kõigile, kes tunnevad, et praegune töö midagi ei paku - võimalusel tuleb muutuste otsus ära teha, teate, palju kergem hakkab!

lõbus kohtumine vilkuritega

sõbrad said kokku, ajasid juttu ja valmistusid ajaloo halvimale Metsatölli live'le minekuks - aga sellest hiljem. palmikud punuti pähe (ka pikajuukselised mehes said vägevad soengud - tervitused Siimule!) Ja siis selgus, et kõik on võtnud õlu või paar ja ainuke isik, kes peale üliraseda sõbrantsi rooli taha sobib, olen mina. muidu poleks selles midagi imelikku, aga nüüd pidin sõitma hakkama 8-kohalise Chevy Caprice'ga (pildil). ameerika auto, viimane istmerida paigutub näoga tagaklaasi suunda ja sisenetakse sedasama teed pidi. ma polnud elu sees nii suure masinaga sõitnud! ega midagi hullu polnudki, väga laevas oleku tunne tuli peale - õõtsus teine ja rooli pidi nagu vene autodel pidevalt lõdvalt sõrmede vahel hoidma, muidu hakkas teel ujuma. mulle muidugi autos viibinud meesterahvas üksteise võidu selgitasid autoehituse eripärasid, aga suures ähmis ei jäänud üksikasjad meelde ;)

suurt kiirust arendada igatahes ei julgenud, sest too "laev" ujus ikka teel kenasti. mingi 80-ga sain ikka sõidetud need õnnetud 10 km. mugav on see tõesti, seda peab tunnistama.

tagasitulles nii libedalt ei läinud: kõigepealt tuli metsaveerelt see hiiglane pimedas kraaviveeres välja tagurdada ilma tagurdustuledeta. auto omanik tagaistmelt andis väheke juhtnööre, aga üldjoontes nautis autoseltskond minu kimbatust tolle mitmemeetrise eluka manööverdusel. imelik, kuidas sellise auto omanik mind üldse nii lõdvalt rooli lasi? oleks mina omanikuks, ei laseks kedagi ligi! vahepeal jõudsime metsavaheteel arutleda teemadel, kuidas politsei on seda masinat kinni pidanud, aga pika ninaga jäänud. sõitsin mina pahaaimamatult sirgel maanteelõigul, ikka 70-80-ga, sest vahepeal oli pimedaks ka läinud ja see ujumis-tunne polnud kuhugi kadunud. ja mida ma näen - värvimuusika selja taga - ikka too sini-punane ja vilkuritega. imekombel ükski närv ei liikunud, omanik tõmbas laisalt jalad tagaaknast sisse ja andis juhtnööre, kust auto passi leida võiks. juhiakna juurde ilmus väga rahulolev vormis naisisik, kes hakkas uurima, miks inimesed pagasnikus istuvad ja palju meid on. minu selgituse peale, et see on 8-kohaline auto ja iste ongi originaalis tagurpidi, muutus ta nägu väga morniks. kohe kahju oli teda kurvastada, et riigikassa täitmisest midagi välja ei tulnud ;) teine tüüp ilmus alkomeetriga, aga ka see ei andnud loomulikult mingeid tulemusi. rõõm-rõõm :D ütlesid siis ainult, et jalad aknast väljas sõita ei tohi ja soovisid meile head õhtut!

kui nüüd ausalt öelda, siis oli see sündmus õhtu naelaks, sest Metsatöllu ei taha ma pärast seda õhtut ikka väga tükk aega näha :S vihjeks niipalju, et soojendusbänd oli purjus ja töllud ise lasid end 1,5 h oodata, enne kui lavale suvatsesid tulla ja siis tegid ka peamiselt  viimase plaadi mõtetuid lugusid.

pika inimese raske elu

jõudsin just järjekordselt järeldusele, et nii pikk nagu mina ei või inimene olla. ma ei ole ju tegelikult naise kohta nii pikk - 175cm. või siiski? mida veel 180 või 185 pikkusega daamid teevad - käivad seelikuga?

igatahes läbisin täna kadalipu nimega Pärnu Kaubandus ja proovisin jalga 10 paari pükse. sügis tulemas, uued väljakutsed ootamas - korralikumat office-looke'i vaja. ega ma tean küll, et lootust minu koibadega eriti pole, aga midagigi võiks ju olla ka pikematele naistele. või on see ainult suuremate numbrite probleem? kõik tootjad vist eeldavad, et suured naised on lühikesed või vähemalt masajalgsed? :S

väga jube on ennast peeglist näha umbes 5 cm liiga lühikeste pükstega. kui sinna alla veel väikest kontsa mõelda (ja ma ei kujuta ette, mida peavad tundma pikad naised, kes kõrgemat kontsa kannavad), siis on vaatepilt lausa koomiline. 

siinkohal tahan tänu avaldada Seppälä poele, kust ma siiski ühed sobiva pikkusega püksid ära ostsin!

lapsesuu

just ükspäev tuli pere mulle tööle autoga järele, aga saabusid tiba vara. läksid siis siseõue mängida, kus hooldushaigla patsient päikese käes ratastoolis peesitas.
Karita konstanteerib fakti: "ta on juba väga vana."
Karina täiendab: "ta ei ole veel surnud!"
herr Abikaasa ei teadnud, kust häbist silmi peita.
minu poolt hiljem ümberjutustust kuuldes homeeriline naer :D

autos tihtipeale pahandan enda peale, kui mingisse pisikesse parkimisauku oma suure masinaga ära ei mahu. mitte et ma parkida ei oskaks, aga seda ma omale ninaette pobisen, et ma ei oska parkida. mingi kord olid lapsed juba väga tüdinud, kui ma mitu korda seda autot parkida üritasin, aga midagi välja ei tulnud. siis ma käratasin neile, et emme ei oska parkida, oodake nüüd väheke!
mõni päev hiljem: herr Abikaasa lastega samas kohas (kesklinnas prillipoe juures), kus ma selle lausekatke poetanud olin.
Karina: "issi, kas sina oskad parkida?"
Herr Abikaasa: "oskan küll"
Karina: "aga emme ei oska parkida!"

sõitmisega seoses veel: üsna tihti tunnen end hobusena, kui tagaistmelt kõlab käsklus "noohhh, sõida!"

rohkem ei tule praegu meelde.

sai reisul käidud

tegime perega väikese "tunne Eestimaad"-reisi. õigupoolest käisime Valgamaal sõprade pool ja Saadjärve ääres Jääaja keskust kaemas.

Valgamaal said "nelikud" omavahel lustida ja me mõnusasti juttu puhuda, päeva lõpetuseks käisime veel kohalikus metsas mustikal ja kukeseenel :) ühe pirukatäie jagu seeni saime ka :) marjahooaeg on vägev, pean ikka ise ka marjule minema.

ööbimiskoha võtsime huupi nendesama sõprade soovituse järgi, kuna see neile lähedal ja soodne kah - Kaldavere hostel. polnudki väga viga, lihtsalt kahju, et tänapäeval kõik seinad paberist ehitatakse :( 

sellel ma pikemalt peatuma ei hakka, et mind ründas keset ööd väga äkiliselt põiepõletik, mille tõttu lausa Valga haiglasse öösel sõitsin. ega nalja polnud, veri oli juba uriinis... ses mõttes müstika, et päeval ega õhtul ei tundnud midagi, öösel paari tunniga läks asi väga kurjaks. õnneks ikka sain abi ja hommikul kirjutas perearst juba digiretsepti.

hommikul oli olemine suht ok ja tegime ikka päevaplaani teoks - ees ootas Alaveski loomapark ja Jääaja keskus Äksil Tartumaal. Soovitan mõlemaid soojalt, ainult positiivsed emotsioonid. esimest paika imetlen seetõttu, et see praktiliselt ühe pere ülalpidamisel ja vastuvõtt kena,  lisaks elutseb seal praegu 3 karupoega ning imelised hundid! teist paika soovitan seetõttu, et kõik uus ja ilus ning väga huvitav. kohvik muidugi ei töötanud veel, aga saime hakkama ;) Saadjärv on imeliselt läbipaistva veega, tahan kindlasti sinna soojemal suvel ujumise eesmärgil tagasi pöörduda. läheduses on ka Vudila ning Elistvere loomapark, nii et perepuhkuseks ideaalne :)

ah jaa, tagasiteel jalutasime veel suvises Tartus ja mõnulesime niisama. lapsed olid igati tublid, ise jäime ka rahule.

prillid peas hea unelda

 

nädal tagasi saabus hetk, kus meie tütred said endale prillid. hetk ise oli muljetavaldav, kui noored daamid tänavale astusid ja ülima tähelepanelikkusega maju, puid ja isegi jalgealust teed uurima asusid. 

kui nüüd algusest alustada, siis nii umbes mai keskpaigas käis lasteaiarühmas ühe teise lasteaia silma erirühma töötaja laste silmi kontrollimas. mina seda ei teadnud, lihtsalt ühel õhtupoolikul teatati herr Abikaasale, et lastel on kõõrdsilmsus. mismõttes nagu??? ei saanud mina sellest avaldusest aru, sest ükskõik mis kandi pealt uurida, midagi viltu küll nende silmades polnud. Karina lausa küsis mu käest ühel õhtul: "emme, miks sa mind kogu aeg vaatad?"

aga ega emasüda ei andnud rahu ja nii algas silmaarstide kadalipp. polikasse aega loomulikult polnud, nii kasutasin oma perearstikeskuse silmaarsti. kogemus oli õõvastav, kuna lapsed said pragada, kui mingist aparaadist kohe õigest august sisse vaadata ei osanud, selle eest ka, et julges niheleda ja öelda, et tahavad koju. mina ei julgenud üldse enam midagi küsida, kuna arst vaatas muudkui kella... kui ma ikka sõna suust sain  (pisaraid neelates), teatati mulle, et siit tulevad nüüd küll tugevad prillid. šokk oli võimas, ei saanudki kohe aru, mis suuremat rolli selle juures mängisid - suhtumine või fakt iseenesest. igatahes jube see oli. lahkusime nuttes - lapsed seepärast, et kohe neid mainitud prille ei saanud ja mina just ristivastupidisel põhjusel :( olgu siinkohal mainitud, et K-del on hull prillivaimustus juba pikemat aega olnud, olgu need siis päikeseprillid, vanaema omad või kellegi teise peas.

ega ma hästi toda arsti uskuda tahtnud. minu jaoks on prillide kandmine lapseeas veel hullem, kui olla paks laps. vähemalt ise ma nii lapseeas tundsin ja mõnitamine, mida minu klassikaaslased prillide pärast kogema pidid, oli ikka jube. sugulased ka siin arvasid, et küllap kasvavad välja ja pole vaja neid prille. herr Abikaasa oli mõistlik ja arukas. samas on +2, +3 ikka väga suur number, et lastele mitte prille osta. ega me keegi aru ei saanud, et nad midagi ei näe. tagantjärele mõeldes võibolla nägemisprobleemi tõttu ei taha kokku minna ükski puzzle ega ole muu käeline tegevus väga pop.

aga ega's midagi, selgust tuli sellesse asja saada, aga selle arsti juurde ma küll tagasi minna ei soovinud. uurisin elu oma kolleegidelt, külastasime sedasama lasteaeda, kus silmarühm on ja sealne arst vaatas silmi. kõõrdsilmsus välistati kohe, aga aparaadiga ei saa nii väikeseid suslikuid kontrollida - ei suuda nad veel nii pikalt ühte objekti jälgida. info oli üldjoontes sama, mis esimeselt arstiltki. juurde saime soovituse pöörduda ikkagi haigla polikasse silmaarstile, kes mingite tilkade abil pupillid fikseerib ja uuringu ära teeb. väikese kaasabiga saingi arstiajad, uuringu tehtud ja põhimõtteliselt sama vastuse, ainult et veel täpsema ja koos prilliretseptiga. mõlemad arstid promosid hoolega toda silma erirühma, kuid nad ei suutnud ära põhjendada, miks meie muidu tublid lapsed peaks sinna ümber kolima, jäime ikka oma lasteaiale truuks.

prillide hindadest ma siinkohal rääkima ei hakka, tuleks ainult hulk ebatsensuurseid väljendeid... aga nüüd on need vähemalt olemas, väljanägemiselt kenad, lapsed vist kah rahul ja jääme lootma, et mõne aasta pärast on nägemine oluliselt paremaks läinud ja prillide vajadus kaob tulevikus sootuks!

infoks veel teistele lastevanematele niipalju, et lapse silm areneb koolieani välja. kuna beebina on nägemine väga kehvake ja see järjest areneb, siis  laps ise ei saagi aru, et midagi valesti on. tema jaoks on kehvake nägemine norm. kui aga õigeaegselt prille ei kanna, pole tulevikus võimalik enam laseroperatsiooniga asja parandada...

tähelepanekuid värskete prillikandjate elust:

• kõnesse on ilmunud hulganisti hüüdeid "vaata!" "näe!" - ju siis ikka on suur vahe sees.
• kõigile on suure uhkustundega hääles seletatud, et need on meie uued prillid ja ma võin neid nüüd kogu aeg kanda.
• Karita tuletab ise meelde, et prillid on vaja ette panna, selgitab sinna juurde, et siis ta näeb paremini ja et ilma on kõik udune.
• esimese eufooria möödudes hakkas Karina prille ära peitma ja keeldus ütlemast, kuhu ta need pani. nüüdseks on siiski valdavalt alla andnud ja kannab prille hoolega. õde kutsub vahel korrale ka ;)
• kas prillikandate peres nalja ka saab? ikka - seisab laps keset õue ja ahastab, kui õde naabritädile uhkelt oma uusi prille näitab, et kus mu prillid on?????? prillid olid muidugi ees :D
• sellest ma parem ei hakka rääkima, kuivõrd ruttu võivad laste prillid kattuda väikeste sõrmejälgede, rasvaplekkide ja muu mustusega.

vahepeal

3-aastased on ikka juuube rasked juba ;)

puhkamine on täies hoos, tehtud-käidud-nähtud nii mõndagi. kodus pole veel lillegi liigutatud, aga küll seda ka jõuab ;)

kõik, kes Tallinna Loomaaias käinud on, tunnevad pildi järgi juba ära, et seda aeda me külastasime tõesti. valisime jaheda päeva, et loomad rohkem liikvel oleks, aga teooria ei pidanud paika - karud magasid nagu kasukahunnikud, lõvisid polnud üldse. leopard jalutas pahaselt ringiratast, ainult kõiksugu pärdikud tegid rõõmsalt ahvitrikke. K-de jaoks oli hitiks linnud ja hobune (lisaks tollele lastevedamise kärukesele muidugi). hobune ehk poni sellepärast, et temaga sai ratsutada. esimene sadulasoleks läks väga edukalt, mõlemad avaldasid selleks ise soovi, ronisid hoogsalt sadulasse ja sõitsid maailma uhkeimate nägudega paar tiiru. eks me oleme eeltööd ka teinud, nagu näha, pole kõik need hobuste vaatamas käimised ja porganditega söötmised tühja läinud. eelmisel aastal samas kohas ja samal ajal ei oleks ükski vägi tüdrukuid hobuse selga ajanud.

muus osas pean nentima, et loomaaed head muljet ei jätnud. kui ikka nõgesed on IGAL POOL üle pea on, siis ei saa kuidagi toredasti aega veeta. võibolla tõesti peab leopardi aed olema nõgeseline, et tal end kuhugi peita oleks (kuigi ma kahtlen, kas need just nõgesed olema peavad), aga külastajatele mõeldud alad võiks ikka vähe viisakamad olla. eks rahaga ole kitsas. aga nagu juba vanarahvas ütles: olgu riided õmmeldud ja paigatud, aga peaasi, et puhtad.

tolles laste loomaaias käisime ka - kahjuks kedagi katsuda ei võinud (kitsed väga arvatud) ja personal oli nii tülpinud nägudega, et hammustavad lastel kohe pea otsast :( 

järgmisel aastal teeme vast tiiru hoopis Riia loomaaeda.

Pärnu Hansapäevad olid toredad - saime ürdileiba, keskaegset muusikat kuulata ja etnoehteid ka kaeda :) igast hääd kraami oli ka igal pool. sõime miskit Ungari grillvarda-kooki - liiga hea oli!

soojad ilmad tulid ka lõpuks :) mida on lastel täiuslikuks päevaks vaja? lihtne: bassein+batuut :D riideid pole üldse vaja ;)

nii elamegi, homsest lasteaeda värvima, sest meie lasteaed võitis Caprolilt lasteaiatäie värve :)

puhkus paistab!

mõningate tundide pärast koidab see päev, mida ma olen siin pikisilmi oodanud - viimane puhkuseeelne (poolik!) tööpäev! viimasel nädalal on nii palju olnud märke, et tegelikult peaks ma juba puhkusel olema või vähemalt mu mõistus ja keha arvavad nii. mõned näited? aga palun: 

• ükspäev jalutasin südame rahuga koduplätudega tööle, ise taipasin seda alles veidi enne lõunat, kui mõtlesin, et huvitav, kuidas täna põrand libe ei ole. 
• teen mingi tegemata tööde nimekirja lahti, vaatad tuimalt, ja panen jälle kinni. olgu-olgu, paar-kolm asja teen ikka ära ka ;) aga lihtsalt aju ei tööta enam, mingit tahtmist ka ei ole. küllap on 3 aastat ajugümnastika puudumist tugevalt tunda andma hakanud.
• eile ütles ka arvuti kell pool 2 päeval, et mine ära koju - kõik hangus, midagi enam lahti ei tulnud või kui, siis venis nagu tigu. mina korraliku inimesena ikka püüdsin, siis kirjutasin it-meestele olukorda kirjeldava kirja (no on selline kord nüüd meie majas), siis pool 4 läbi (mul tööpäev 4-ni), saabus üks tegelane ja kukkus väga kanges eesti keeles mind probleemi olemuse osas ristküsitlema ja hurjutama, et miks ma ei helistanud. tegin talle selgeks, et käitusin juhise järgi ja nüüd jälle veits töötab, siis kukkus tüüp mingite tabelitega vehkima ja seletama, et kui keegi on tööarvuti kaudu FB-s, ei jõuagi protsessor (oli vist selline elukas) normaalset töökiirust tagada. oh jah. lõpuks andis mulle oma mobiili numbri ja käskis kohe helistada, kui jälle sarnane asi juhtub :D kusjuures mina panin ette, et võiks kõigile teatada, et FB-s käimine on mittesoovitav, sest mina ka ei teadnud seda. lõunapausi ajal ikka heidan pilgu peale. asja naelaks oli tänahommikune telefonikõne teiselt itivennalt küsimusega, et mis probleem mul siis eile on... "kiiresti" liigub info meie majas :S tänasin ikka viisakalt, et ta mu pärast muret tunneb ja ikka helistas. järgmiseks korraks peab tagalat kindlustama, eks ;)
• ilm on ka kahtlaselt ilus. ning Jaanipäev tulev vihmane nagu tavaliselt, mis ennustab tulevat kuumalainet, nagu alati, kui ma puhkama jään.

nii et ma ei kujuta ette, mis ma oma suure vabanemistunde ja õnnega homme lõuna ajal peale hakkan. võike hüpe vast ikka, kui ust tagantkätt kinni lüües välja astun? jep!

ärge must nüüd valesti aru saage, mu tööl ei ole häda kedagi (kui palgateema välja jätta), aga täiskohaga tööl käimine on ikka kole. ma arvan, et seda võivad kõik lapseemad tunnistada, kes mingil hetkel veidi pikemalt kodus olnud on.

puhkuse ajal on plaanis:

• minna vesiaeroobikasse
• juuksurisse enda ja lastega
• pediküüri (jube ammu pole saanud lasta end poputada)
• loomaaeda, of course
• Ilon Wiklandi Imedemaale Haapsalus
• Valgamaale sõprade juurde
• magada-magada-magada
• rannas logeleda
• absoluutselt mitte kui midagi teha - kõik ajukäärud sirgu lasta :P

Rabarock 2012

käidud, nähtud, kuuldud :)

alustan algusest, eks! üldmulje koha pealt nii 4- vast. miks? aga sellepärast, et esimene oli muusika koha pealt minu jaoks täielik feil. Reckless Love ja Kosmikud olid hääd, Evert ja draakonid oleks pidanud ju ka olema, aga kuna kõik bändid olid suht uimased nagunii, rahval töönädal ka seljataga, ootasid kõik miskit, mis vere käima lööks ja emotsioonid taevasse tõstaks. selle asemel aga uimav lõppemine. Evert ei ole festivalibänd, ma ütlen. nad on väga head, mulle meeldivad, aga indoors ja plaadilt. rahvas tundus ka seda meelt olevat.

reedese päeva märksõnadeks minu jaoks on hoopiski 70+ aastased festvalikülastajad ning Seenelava. teatavasti saavad kõik pensionärid tasuta sisse ja kohalikud eakad näisid seda suht aktiivselt kasutavat :) õnneks end nina-vingus-kontingent kohale ei vedanud, vaid olid saabunud memmed, kel rullsoeng uhkelt lehvimas ja pärlirida kaelas. jalutasid, vaatasid, istusid, nautisis. eriti ehedalt meenuvad ühed vanaprouad, kelledest ühel jalg mõnusasti raju rocki ajal rütmi kaasa tatsus ja teise rullisoeng muudkui takti nõksutas. super! tuled kohale ja ei hakka ohkima, kuidas noorsu hukka on läinud, vaid sulandud sisse ja naudid. kusjuures tädikesed ei tundud end ebamugavalt ega võõristavalt. ja siis oli veel üks memm oma teismelise lapse(lapse)lapsega. tüdrukule peab muidugi au andma, et ta memmega kenasti koos oli, tall burksi ja juua muudkui tõi ning truult temaga koos ringi jalutas. kätt südamele pannes, mina vist teismelisena küll poleks julgenud vanaemaga kuhugi sellisele üritusele minna. mul poleks see mõttesegi tulnud! memm ise oli ka põhjalikult ettevalmistusi teinud :) nägin mingi hetk teda karpi lahti koukimas, kust tulid välja rohupudelid, millest igaühest tabletike suhu lupsas ja coca-cola selle kõik alla uhas. ikka ette tuleb mõelda, eks ;)

no ja Seenelaval jätsid kustumatu mulje Jürgen Rooste ja Karl-Martin Sinijärv oma luuletustega. vennad olid kenakesti hoos ja anti ilusti minna. Rooste muidu naudib etlemist täiega, mis tegi selle veel kordi paremaks! too Seenelava oli hea mõte. öine Kukerpillide pidu läks esimesest loost alates täiega käima, päris lõpuni ei suutnud olla, töönädala väsimus tappis, aga kuulsin, et kõik laulsid kaasa ja pidu käis taevani :D

nüüd laupäeva juurde. ütleme nii, et reede öösel kodus olin väga morn ja mõtlesin, et kui poleks rasedat sõbrannat, kellega järgmiseks päevaks minek kokku lepitud, ei lähekski. nii pettunud olin reedeses kavas. aga läksin siiski. ja hästi tegin. kõik oli super! The Dwarves oli küll räige, aga hea, Winny Puhhi laivi ei saa kunagi alahinnata, Metsatöllust rääkimata. leidsin värskust lava ees möllamas ka käia ;) Andrew W.K.oli meeldiv üllatus oma party-metalliga! 

sellest ma parem ei räägi, kuidas herr Abikaasata tundub kõik mõtetu ja nõme (ta jälle metsalaagris), aga laupäeval ma taipasin end ta töökaaslaste seltsi haakida mõneks ajaks, mis leevendas mu igatsust mõnevõrra ja tõstis oluliselt tuju. sõjaväelastega on juba kord nii, et kui üks sobib, sobivad teised ka ;) ühe pundi mõttemaailm sobib kuidagi kokku ja need mehed on omad, missest, et mina neid kuigi tihti ei näe. tundub, et nende jaoks olen mina ka oma, nii et win-win.

kohtumiseni järgmisel aastal Rabarockil!!!