täidetud cannelonid

oi, ma tegin ükspäev head rooga! enamus maitsvaid toite saab teadagi alguse mittemillestki s.t. et külmkapis valitseb tühjus, aga pere nõuab süüa või külalised on ekspromt tulemas.

meil siis juhtus sarnale lugu neljapäeva õhtul, kui herr Abikaasa teatas, et hakkab kodu poole sõitma. tavaliselt tuleb ta ju reedel ja tavaliselt käin mina ka reedel poes, et nädalavahetuseks näljastele kapp hääd-paremat täis osta ;)

igatahes kodu poole ta sõitis, aeg tiksus muudkui õhtusöögile lähemale, lapsed olid õuekindad kõik ennist väljas märjaks teinud ja mina ei viitsinud kedagi enam riidesse toppima hakata. asusin siin kappe ja sügavkülma läbi tuulama. leidsin pastatorud, juustu ja brokkolit, hakkliha ei grammigi. ega's midagi, riivisin juustu ära, toppisin brokkolitükikestega vahedumisi torukeste sisse, kallasin üle muna-piima seguga ja lennutasin kiirelt ahju. ah sa mait, kui hea see sai!! kõik sõid ja kiitsid, isegi lapsed :)

väike õpetus ka siia juurde:

• 15-20 pastatoru
• 200-300 g riivjuustu
• brokkolit vast nii 6-7 õisikut

kate:

• 2 muna
• umbes pool liitrit piima (kõik torukesed peavad ahjupannil vedelikuga laetud olema, muidu nad ei küpse ja kõrbevad kõvaks)
• 2 dl kodust ketšupit
• 3-4 küüslauguküünt
• maitse järgi soola, vahemere maitseaineid vms.
• mul juhtus kodus olema ka Knorri nelja juustu kastet, raputasin seda ka veits peale ja tundub, et oli hüva nõu

küpsetasin 15 min. 180 kraadi juures, korra vajutasin pinnale kerkinud torud alla tagasi ka.

otseloomulikult olen ma cannelonisid varematel kordadel täitnud klassikaliselt - hakklihaga, aga need polnud küll väärt kraam. juba sellepärast, et selle hakkliha sinna sisse saamine on keerukas protsess - ikka üsna vorstitoppimise tunne tuli peale :D
nüüd olen ma täiesti kindel, et mingi taimse sisuga leiavad need torukesed meie perele lauale veel tee :)

poognaid võtmas

K-de elu esimene uisutamine on nüüd seljataga. huvitav, kas kõik väikesed lapsed on nii andekad uisutajad kohe esimesel korral? nemad igatahes tahtsid käest kinnihoidmist max 5 min, siis ülejäänud aja lasid ise ringi. käisime Pärnu Munamäe kõrval asuval uisuplatsil. 

elu esimene uisutamine

Karina on osavam, peab mainima, sest tema püüdis ikka õiget uisuliigutust ka teha, isegi kahte pööret nägin tema esituses. püsti sai ta ka ise, ühtki korda ei läinud nina vingu, et valus kukkuda oleks olnud või midagi. Karita on ettevaatlikum, vahepeal käis lumevallis puhkamas ja hoidis muidu ka ääre poole, aga tasakaal on hea temalgi. kui uiske jalast ära võtsime, palus lausa, et ostame need endale koju kaasa :)

teate, üks asi on tänapäeval veel odav - uiskude laenutus - lapsed 0,4€/h, täiskasvanu 1€/h, uisuta palju jaksad! sellisele ajaviitele võiks vabalt kõik lapsevanemad raha anda, mitte ainult krõpsudele või kinole.

herr Abikaasale oli see elu esimene uisusõit ja ta kuramus on ikka väga osav uiskudel! üldse ei kukkunud ja muudkui arendas kiirust. ma täitsa kade kohe. kahjuks endal pärast teismeea rattaõnnetust arsti poolt uisutamine keelatud. aga hull tahtmine oli küll, äkki ikka põlvesidemega võiks veel kunagi proovida ;)

argumenteerivad

pildike elutoast:
herr Abikaasa: kas multasid tahab keegi näha?
K&K: jaaa!!!
Herr A: siis tuleb vist mänguasjad tagasi lastetuppa viia ja korda sättida.
K&K: üksmeelne urin.
Karita veab enamus asju üksi ära, Karina joonistab edasi. Kui herr Abikaasa küsib, kas tema ei taha vaadata, siis hakkab ikka pika näoga asju võtma. korjab paar asja kätte ja hakkab minema.
herr A: kas see jänes pole sinu oma?
Karina: mul ei ole niipalju käsi ju, et kõik asjad üksi ära viia!

Head mehed

kõigepealt oli Värska, eksole. Siis tuli lauavesi Häädemeeste (mingi udune mälestus mul sellest pudelist ja vee maitsest on, aga ikka väga udune, lõpetati selle tootmine ju aastal 1985) no ja siis tulid kõik need ülejäänud. minu isiklik lemmik oli seniajani Vydautas Leedust, seevastu Gruusia Borjomi ei istu mu maitsemeeltele üleüldse - kloori maitse on mann... võibolla sellest, et puurauk on liiga sügaval.

ja nüüd siis ood Häädele Meestele. neid on jah alati raske leida, aga kui paarkümmend aastat oodata, siis seistes läheb ikka paremaks ;) igatahes on see kõrge mineraalide sisaldusega ja oluliselt vähem karboniseeritud, kui Värska, maitse on intensiivsem, samas pehme, täpselt nagu üks hea mineraalvesi maitsema peaks! ma võin seda kiidulaulu siin küll kirjutada oma taanduva kõhutõve valguses, aga ma olen üsna kindel, et tänu sellele veele ma tolle pahalase seljatasin. kahju on ainult sellest, et villitakse ainult 1-liitristesse pudelitsesse - ta saab ju nii kiiresti otsa - nuuks! ja lapsed joovad ka kõik käest ära. ju siis peab ikka hää kraam olema :) hind on muidugi soolasem kui Värskal, aga vast ajapikku turg stabiliseerub. poest otsige seda punase korgiga vett, see on see õige!

kõhutõve küüsis

eile oli selline "tore" õhtu. kohe liigagi "tore", aga näe, ellu jäin. nimelt hakkas õhtul 5-6-paiku sees kuidagi keerama ja iiveldama. eks ma teadsin, et midagi taolist tulemas on, sest kolmapäeva öö otsa oli Karna oksendanud, millega kaasnes palaviku tõus. kui hommikupoole ööd magama jäi, siis oligi see teema unustatud, aga ärgates kurtis hullu kurguvalu. mandlid olid tõesti väga paistes. õnneks kopsud puhtad, kõrvad korras. nii igaks juhuks käisin temaga arstil ära, sest pühade ajal alles ta siin köhis ja palavikutas. 

aga kui eilsest rääkida, siis too õrn iiveldamine muutus väga kiiresti väga jubedaks. ma siinkohal täpsustama ei hakka, eks. ma küll proovisin oksendamise vahepeal Smectat juua, aga no see tuli kõik uuesti väga. siis, kui ma enam püsti seista ei suutnud, tuli meelde, et Türki sõites soovitas apteeker igaks juhuks kaasa võtta miskit tabletid, mis peaks kõhulahtisuse paari tunniga peatama ja iivelduse lõpetama. võtsin ettenähtud annuse enne voodisse kukkumist sisse ja tõesti-tõesti, need mõjusid. või pidigi see viirus/toidumürgitus 5 h kestma. mine võta kinni... Karinal oli ju ka 5-6 h ja siis jäi laps rahulikult magama.

igatahes on mul siiralt hea meel, et reisil olles toidumürgitust ei saanud, sest võõrsil oleks sellist asja ikka jube üle elada olnud. ja tulevikus võtan alati selle rohu kaasa. on proovitud, et aitab :)

süüa hetkel midagi ei julge, joon ohtrasti Häädemeeste mineraalvett.

praegu kedagi ega midagi ei süüdista, aga tegelikult ma sõin eile ühe kiluvõileiva, mis mingit maitset ei omanud... kust ma nüüd tean, et asi on viiruses või võileivas?

nüüd jääb siis üle oodata, mis 3-päevane intervall toob Karita ja herr Abikaasa suhtes ma mõtlen.

kõik on hea

küll on tore, kui sul on sõbrad! Muahh, mu kallid!!!

hääd uud!!

valasime õnne
tulemused varju pealt vaadates:
mul: koerad ja kits, palvetav naine
herr Abikaasal: Kunksmoor, koerad, siga, inimnäod (lapsed), panter ja igasugu muud imelikud loomad
:D

mida kits küll tähendab???????

maailmalõpu-aasta kokkuvõte

selle aasta esimestel päevadel kirjutasin, et eelmine, s.t. 2011.a. jättis hinge kuidagi tühja tunde, kuigi midagi halvasti nagu polnud. seekord nii ei tunne, õnneks. midagi põrutavat justkui ka polnud, kõik on jooksnud loogilist rada. sisetunne ütleb, et kõik on hea :)

aasta teises pooles on olnud 3 toredat beebiuudist heade sõprade ning töökaaslase peredes. tean, et need on kaua oodatud lapsed, seetõttu on eriti hea meel. nüüd pole ohtu, et sõber külla tulles minu lapsi vaadates nukker on. rõõm, puhas rõõm!

aasta oli kiire ja pingeline:

• veebruaris õnnestus Riias live's Rammsteini näha ja suvel Rabarockil käia - mõlemad vist viimast korda (ei usu, et esimene neist veel siinkandis tuuritab ja et teine üldse veel toimub)
• hakkasin rohkem käsitööehteid nikerdama, mille tõttu muu käsitöö hooletusse jäänud on, aga küll ma jälle otsa peale saan ;)
• lapsed olid liiga palju haiged, ka herr Abikaasa jäi kõigepealt põskkoopapõletikku ja siis sai veel K-delt tuulerõugedki. mina ise olen vist terve aasta vahelduva eduga köhinud, mis umbes kuu tagasi soojemas kliimas iseenesest kadus
• lapsed said 3-aastasteks - kõike oskavad ise, jutt on selge ja puhas, r-häälik olemas. omavaheline läbisaamine on nagu ameerika mäed, aga tundub, et ikka läheb paremuse poole. iseseisev mänguoskus on koos rollimängudega hoogu juurde saanud  (igasugu kodu- ja arstimängud on väga popid)
• K-d on kenasti lasteaias käinud, tundub, et on hinnatud mängukaaslased :)
• aprillist naasesin täiskohaga tööle haigla sotsiaaltöötajana, mis erilist rahuldust ei pakkunud
• maikuus lõigati lastel adenoidid, mis oli suht jube kogemus lapsevanemana, kuid see-eest tõhus, sest aasta teisel poolel on kummitanud neid 1 tõsisem haigestumine ja retseptiravimid meie majas ei ole enam teretulnud!
• suvi oli küll nutuselt jahe, ent olime pikalt perega koos, sõitsime ringi ja nägime sõpru
• tüdrukud hakkasid prille kandma, millest tulenevalt tekkis suur arenguhüpe käelistes tegevustes. paari nädala pärast tuleb põhjalikum kontroll, kuivõrd tulemuslik see prillikandmise algus olnud on.
• toimus mitmike kokkutulek, millest osa võtsime ja kus K-d hullumiseni lustisid ning AK uudistessegi pääsesid :D
• herr Abikaasa auto elektroonika andis mingist otsast saba. on teine seisnud mitu kuud, alles aasta lõpus tekkis mingi lootus vajalikku varuosa leida (osta veel unikaalne masin, mida Eesti teedel ülivähe liikvel), kuid päris korras pole veel praegugi
• septembris võtsin vastu suure otsuse ja vahetasin töökohta. hetkel olen rahul - aega on rohkem, tööd on rohkem, aga protsess ise on tulemuslikum
• panime tüdrukud sügisest tantsutrenni, kus neil alguses väga meeldis, kuid tänaseks enam kumbki minna ei soovi (ju nii väikese lapse jaoks liiga palju rahvast ja igavad trennid, mis suunatud ikka vanematele lastele. treenerid ise ka tunnistasid, et kogemus nii väikestega puudub... samas kuulutus ju ütles, et alates 3.-st eluaastast). nüüd siis dilemma, kuhu edasi
• ise käisime herr Abikaasaga üle pika aja väljamaal puhkamas - novembris nädalakese Türgis kümnenda tutvumisaastapäeva puhuks või nii. oli tõeliselt mõnus, ilmad parajalt soojad ja kõik muu ka super. lapsed said meie eemalolekust muidugi trauma, mis novembris-detsembris ikka hullult tunda andis meie igapäevases eluolus ja alles nüüd taanduma hakkab.
• aasta on lõppenud rahulikult pere rüpes, ise olen saanud puhata, niisama nokitseda ja vaimul kosuda lasta
• lähedastega on kõik enam-vähem, keegi päris siruli jäänud pole, hullult vananenud ka mitte
• maja meil endiselt pole, otsingud jätkuvad
• herr Abikaasa töötab endiselt kodust eemal, erialast tööd kodukohas ei ole ega tule, muud tööd ta eriti otsida ei taha... see muidugi tähendab üksikemadust 24/5 ja 0 h nädala sees iseendale - story of my life, aga mis teha. kui ma juba 10 aastat oodanud olen, ju ootan edasi.

ja maailm ei lõppenudki ära :) kohtumiseni aastal 2013, head lugejad!

kui enam hapukapsaid ega sülti süüa ei jõua...

...siis tuleb pöörduda mõne teise piirkonna köögikunsti juurde. eksole! tegin kanasuppi kookospiima ja õuntega. tuli väga mõnus mahe. sisse panin seda,  mis kodus käepärast oli, see tähendab et seller, bataat ja oad olid puudu, aga ega neid keegi taga nutma ka ei jäänud. ah jaa, masalat mul polnud, aga lugesin koostisosi ja kombineerisin miskit oma maitseainekapist kokku.

igati hää vaheldus :)

p.s. plaan oli teha klassikalist kanasuppi - kana-kartul-porgand-sibul-riis, aga välja tuli nagu ikka - minu moodi ;)

jõulude eelmäng

kui sa oled ema (või isa), siis tõenäoliselt tuleb enne jõule ette võtta järgmised asjad:

• pisut peenemat näputööd, kui laps käib miskis ringis (sest seal ju mõeldakse välja esinemiseks igasugu kostüüme) ja hulk aega kaubanduses, et vajalikus toonis kangad/aksessuaarid olemas oleks.
• käia laste jõulupeol ja esinemistel, tunda uhkust ja häbi ja kõiki muid segaseid tundeid.
• õppida/õpetada pähe salmid ja laulud (minul küll juhtus nii, et lasteaiast kaasa antud luulerida kodus ette lugedes, teatati, et üks sõna läks mul valesti ja tegelikult käib see salm hoopis nii ja deklameeriti kogu luuletus liigutustega ja puha)
• tuua majja kuusk (ikka oma metsast ja ise, eks!)
• valmis küpsetada mitu laari piparkooke ja katta need hunnitu hunniku glasuuriga (meil veel tegemata, aga homme on see päev)
• firma jõulupakis leidunud pardiga teha jõuluõhtusöögi peaproov (part tuli just ahjust, läheb kohe maiustamiseks. veingi juba hingama valatud. pardi kõhtu läksid õunad-kuivatatud-ploomid-sibulad-basiilik ning tiba soola-pipart, ka välispidiselt sai linnuke soola-pipra massaaži enne küpsetuspotis ahju lendamist).
• seda, et mööda poode miskit meelepärast Vana kingikotti otsida tuleb, ma siinkohal täpsemalt lahkama ei hakka.

nüüd siis pildiseeria meie askelduste tõestuseks :) kauneid saabuvaid jõule armasad lugejad!

kuused metsast käes, oma 500 m sügvas lumes, aga asi oli seda väärt (metsanotsu sisse trambitud rajal oli tegelikult täitsa hea liikuda)

kuusk ehitud, Karina tõestamas, et on oma ema laps (minagi lamasin lapsena lummatult kuusepuu all)

müstiline tähetants Endla teatri laval (Karita kõige keskel)

Karita minu õmmeldud päkapikukostüümis

lavale Karina ei läinud, õele plaksutas ka pika hambaga, aga kui pidu läbi sai, siis tuhises küll kohe lavale möllama

Karita loeb lasteaia peol luuletust

Karina deklameerimas (mõlemal peol oli teemaks valge, nii et sama kleit)

kuidas ära tunda lolli?

niimoodi: kui inimene sulle vestluse ajal tühja pilguga suhu vahib, kui sina räägid ning alustab oma sõnavõttu lausekatkega: ma ei ole loll, ... ja nii mitu korda järjest.

vähemalt ühe sellise tõsise jutuajamise tunnistajaks ma olin ja ikka väga jäi tunne, et see, kes väitis end targa olevat, tegelikkuses üsna vastupidi on. ma olin kõrvaltvaataja/-kuulaja, aga sellegi poolest pärast esimest viit minutit tundsin, kuidas meelekohtades vasardama hakkas ja vererõhk tõusis, kuid veidi aega hiljem tahtsin juba kõva häälega naerda, sest mõne mehe aju sai ikka teise vestluspartneri poolt nii kokku jooksutatud, et tal ei jäänudki muud üle kui end targaks tembeldada... :D

kadunud

jah, täna juhtus see ka minuga - kaotasin auto ära. haigla parklasse panin teise ja läksin ema ootama kohvikusse. kui ta alla tuli läksin masinat ukse ette tooma, et ema ei peaks lumes sumpama. ei pidanudki, hoopis külmetas ukse ees tükk aega enne, kui masina üles leidsin. 

õnneks ei asunud ma rohelist autot otsima, nagu kuu aega tagasi, sest ma sõidan praegu hoopis Kuldmunaga (nagu töö juures mehed teda hellitavalt kutsuvad). enda auto hoopis mehe käes ja kui see vahetus mõni aeg tagasi toimus, siis paar korda juhtus ka nii, et ei olnudki otsitavat rohelist autot parklas :D

täna ajas aga täitsa naerma - mitte ainult rida polnud vale, vaid ka suund ja pool ja kõik muu, mida ma otsisin. lõpuks jäin selles lumesajus lihtsalt seisma ja lasin silmad üle ridade, siis nägin küll kohe. selgitusena pean mainima, et minuga sellist asja väga tihti ei juhtu.

kui aga tõesti kunagi peaks juhtuma, et ongi läinud, siis politseisse kõne tehes ei oska ma midagi öelda, peale värvi ja margi, ma pole vist ühegi oma auto numbrit teadnud. täna olin veel nii tuus, et läksin ilma ühegi dokumendita, kui oleks peetud, poleks kuidagi saanud tõestada, et mina olen mina ja et ma pole Kuldmuna kuskilt hoovi pealt tuuri pannud. vot nii!

magamatus ja väsimus annavad tunda. aga täna ma magan, oi kuidas magan!

nalja kah

saabub maavanaema, lapsed hulluvad (heas mõttes). pärast esimest pooltundi tormlemist julgeb vanaema korraks maha istuda ja minuga juttu ajada. lapsed kohe teda lastetuppa tagasi kutsuma, sest neil kutsumäng pooleli ja puha.

ma siis kommenteerisin, kui Karina juba kannatamatult vinguma asub, et kuule Karina, sa oledki nagu üks kutsu - muudkui ulud ja klähvid vastu ning juuksed on ka sorakil nagu õuekrantsil. vanaema ja Karita itsitavad koos minuga. Kaina muutub eriti tõsiseks ja teatab: "Ei ole!" Ma olen inimene!!!" tähenduslik paus...

leppisime siis ikka kokku, et ta püüab inimese moodi käituda ka, muidu tuleb maale Sessu kuuti elama minna. kõik see käis läbi nalja ja lõõpimise, aga olgem ausad, viimased paar päeva olen ma sellist moe pärast jonni ainult paar korda kuulnud. hakkab looma :)
Edit järgmisel õhtul: Karina ei taha vanni minna (jälle mingi uus asi, millest keeldub ilma mingi eelneva põhjuseta. tavaliselt ei saa ma teda kuidagi vannist välja). ikka ronib mossitades sisse, kui oleme kokku leppinud, et pesen ta ainult puhtaks, vannis olema ei pea.Karita muidugi on ekstra rõõmus ja õnnelik, et laiutada saab :) istun siis vannilinasse mähitud mossitav Karina süles ja räägin talle, et tead, ma tahan oma rõõmsat ja toredat Karinat tagasi, kas sa tead, kus ta on? ei vasta teine midagi, natuke nagu muigab selle jutu peale. umbes poole tunni pärast, kui mõlemad on pestud ja veel tükk aega ilusti mänginud, tormab elutuppa ülirõõmus Karina ja teatab kavalalt: "Tead emme, rõõmus Karina on tagasi!" mina olin juba ammu selle jutu ära unustanud, aga näed, tema seedis kuuldut ja jõudis ise ka järeldusele, et rõõmus laps on ikka palju toredam olla! rõõm-rõõm :)

puhkuse tagasilöögid

lennukisse astudes ei arvanud ma, et jälle Eestis jalgu maha pannes kodune elu nii karmilt pea peale on pöördunud. aga nii see on :( et mis siis täpsemalt toimub? ma juba kergelt mainisin ka, et lastele mõjus meie eemalolek häirivalt. Karita õnneks tundis rõõmu sellest, et me tagasi tulime ja igasugu vahvaid asju koos ette võtame. Tema jaoks oli see raske nädal vist unustatud.

Karinaga on teised lood. Mul on mõistus selle nädalaga otsa saanud, kuidas temaga toimetada, et kõik vana rada pidi edasi võiks minna. tegelikult ma lihtsalt tahan meie pere rõõmsamat ja rahumeelsemat last tagasi!!

Esiteks ta klammerdus minu külge esimesteks päevadeks - istus süles, hoidis käest, issist ei tahtnud midagi kuulda, mina toast välja minna temata ei võinud. Kui mainisime lasteaeda minekut, tuli kohe kategooriline "ei". ja nii oligi, et esmaspäeva hommikul kordas ta nagu mantrat tund aega vahetpidamata nutuvõru suu ümber "ei taha lasteaeda-ei taha lasteaeda-ei taha lasteaeda". ega vaikut polnud, tuli minna. seal jätkus kõik samaviisi, ainult et hüsteeriasse kalduva nutu saatel veel pool tundi minu süles. lõpuks pidin ma ta sinna nuttes maha jätmagi, mis tekitas endas aknast allahüppamise soovi :( oli siis teine päev otsa õpetajatel süles istunud, saalis laulutunnis ei käinud, sõi väga vähe. tegelikult nuttis suht vähe, umbes 5 min. pärast minu lahkumist oli ikka rühma läinud. õhtul oli laps ülirõõmus, tegus ja vahva. lootsin, et kõik ok, aga kus sa sellega. järgmisel hommikul kordus kõik toon tagasihoidlikumas võtmes. enam nuttes rühma ei jäänud, aga teistega mängima ka ei läinud. jällegi jäi saalitundi minemata, kuid juba kiitis teistele, et sai üksi mängima jääda, kui teised pidi saali minema. siis said õpetajad ka aru, et pliks manipuleerib nendega. eks ma ütlesin seda juba esmaspäeval, et mingit erikohtlemist ei tohi olla, aga ega nad mind kuulanud.

eks me pidasime siis tol õhtul tõsise jutuajamise maha. ühest küljest saab ta aru, et ma ei kao kuhugi ja ütlen alati, kui kuhugi ära lähen. teisalt oma südames on tal suur-suur hirm.  mingi hetk on see hirm ehtne, teisalt tajun ma, kuidas ta minu ärevust tunnetades selle enda kasuks pöörab. meie vestlusel oli niipalju tulemust, et lasteaeda enam nuttes minema ei pea, kuigi ega ta liiga rõõmus ka pole.

tantsutrenniga on eriti kehvad lood. Karina pole seal sammugi teinud juba 3 nädalat. mingi hetk jooksis saalist nuttes välja, põhjus seniajani teadmata ja rohkem ei lähe. ütleb kodus küll, et kui ma ka saali tulen, siis tantsib, aga ei midagist... oleme proovinud erinevaid lähenemisi, kuid miski ei aita. nüüd ma siis ei teagi, kas olla karm ja käskida tal kaasa teha (mis ei anna tulemusi ja laps luusib trotslikult otsa vaadates mööda saaliääri ringi) või lasta tal lihtsalt olla (mille tulemusel ta ülirahulolevalt mul süles istub ja teistele nägusid teeb - mu meelest puhas oma üleoleku näitamine). jõuluesinemisest ei saa nii juttugi olla. ma juba kujutan ette, kui õde lavale läheb, siis ta tahab ka ja oh siis seda kisa :S

et sellest veel küll pole, et taha ta üldse kuskil käia (nagu pelgab või kardab midagi), ei lase mul endiselt kuhugi minna ega tunne erilist rõõmu issist.

hea rahvas, andke nõu!

Päikeseline Türgi - igas mõttes

Elu esimene päikesereis on nüüdseks ajalugu. õnneliku juhuse läbi soetasime mõned kuud tagasi nö säästureisi, millest räägitakse õuduslugusid. eks mul omad kahtlused olid (muretsesin liialt, lugesin läbi kõik reisifoormumid, targemaks sain niipalju, et pole vaja üle mõelda), aga kõik oli kena ja enamgi veel.

Käisime herr Abikaasaga Türgi lõunarannikul Antalya piirkonnas, täpsemalt Alanya linnas, mis jättis kustumatu mulje. Ei ole palju linnu, kuhu ma võimalusel naaseksin (Amsterdam ja Edinburg vast), aga Alanya oma väiksuse, puhtuse ja vaadetega on kindlasti üks nendest (sedasama väidetakse ka foorumites, et selles väikelinnas on midagi ja ma nõustun meelsasti). 

Kuigi hirmulood said tõeks 1 grupp nädal varem lennanutele, siis meil vedas tõeliselt - hotell upgradeti 5*luxhotelli - Granada Luxury SPA & Resort Hotel, mis tõesti seda ka tähendas (kuna õige hotell suleti vahepeal ametliku suvehooaja lõpu tõttu, kuid välisvaatlusel oli ka see suht fänsi) ning reisi pikendati lennuki vahetuse tõttu ühe päeva võrra, mis tähendas tervet lisapäeva rannamõnusid :) igal heal on omad halvad küljed ka, eksole, mis väljendus meeletu kojuigatsusena ning lastel totaalse kurvameelsusena, mis praegugi hästi mööduda ei taha.

mida siis tegime nägime - algatuseks käisime tõelises Hamamis, mis algas kõikvõimalike saunade ja mudavanniga, millele järgnes täisteenindus - pesija küüris (kooris) kõigepealt pealaest jalatallani puhtaks iga sentimeetri meie kehadest, seejärel ujutas üle vahupesuga, millele järgnes mõnus massaaž (alguses küll tundus kogu see värk veider, kuid aja edenedes leidsin end järjest enam mõttelt, et sellist teenust võiks meil ka siin pakkuda - totaalselt vabastav kogemus); vaatasime üle ülalmainitud Alanya iidsed tornid-lossid-moššeed-koopad, kolasime lõputuna tunduval bazaaril, kaupsime mõnuga, jõime tõelist ning tõeliselt head türgi kohvi ja jalutasime mööda imelist rannajoont, sõitsime Antalyasse, mis on piirkonna päälinn (1,4 mlj. inimest) ja mille ümbruses on mitmeid kosekesi, turnisime roomlaste rajatud Aspendose täiuslikult säilinud ampfiteatris, läbisime romantilise iidse linna Side varemed ning logelesime rannas. sügisene päike mulle peale ei hakanud, kuigi oli soe ja mõnus (25-27 kraadi iga päev ja päike säramas taevas). herr Abikaasa on küll põlenud. Vahemeres on nüüd ka ujutud, 100 x vist :) soolases vees on väga raske ujuda, sest keha kerkib liiga pinnale, aga niisama ulpida on küll mõnus.

Pamukkalel me ei käinud, sest 7-päevasest puhkusest 2 bussis veeta tundus liigne piin, aga kes käisid, olid rahul. 

liikuda on Türgis igati lihtne - teed on head ning juhid on kokku leppinud, et üksteisele otsa ei sõida. ühistransport on lausa oivaliselt lahendatud - lähed tee äärde, lükkad pöidla püsti ning iga natukese aja tagant vuravad mööda dolmused, kes su väga soodsalt soovitud kohta viivad. need on nagu meie marsakad, ainult et igalt poolt saab peale ja maha ka. rendiautot võtma ei hakanud, sest see on ~30€/päev + kütus, mis on Türgis erakordselt kallis.

menüü tänaval

muust elust olust - lõunarannikul on inimestel elu lihtne - igaüks, kes vähegi soovib, saab hoobilt tööd (mille tõttu nad ka naba paigast ära ei rebi ega liiga viisakad ole, aga tippi küsivad küll häbematult igal sammul), 300 päeva aastas paistab päike, sooja on talvel (2 kuud) keskmiselt 15 kraadi, suvel väga soe, aasta läbi vesi vähemalt +17 kraadi soe, apelsinid aastaringselt puu otsast võtta, iga seeme, mille mulda viskad, kasvab kiirelt mõnusalt mahlakaks suutäieks. kõik on suht riiklikult korraldatud, palgad on alates 600$ lõunarannikul, kindlustus katab igasugu kulud, kohustuslik koolihardus on 11 klassi ja kas ma juba mainisin, et 300 päeva aastas paistab päike?? 

maalingud moššee laes

islamiusku riik, kuid väga vaoshoitult minu meelest. imaam küll kutsub 5 x päevas palvusele, aga keegi eriti sellest ennast häirida ei lase... rätte muidugi kantakse, kuid pigem keskealised ja vanemad naised või vastabiellunud, kellel mehed hoolega silma peal hoiavad. koolis rätti kanda ei tohi. suur juht ja õpetaja, kes eelmise sajandi algupoolel riiki moderniseeris - Mustafa Kemal Atatürk - on küll igal pool au sees. tema surmaaastapäeva puhul seiskub kogu riigis isegi liiklus.

tõeline puhkus igatahes, mida peale 3,5 aastat emadust hädasti vaja oli. täna tundus Pärnu Rimis kõik erakordselt hall, kuid naeratasin iseenesest ning järjekorrad ei tundunud üldse tüütud ;) 

 
väike vihje ka - reisipaketi müüja Cherry.ee esindaja mainis, et müüvad vist detsembri alguses oma klientidele kevadeks ka taolisi reise. soovitan soojalt! mõelge, siis kõik õitseb ja pole veel liiga kuum.