esmakohtumine elusloodusega

eile õhtul toimus meie kassipoja (või noh, olgem ausad, tegelikult noorukiga - kohe saab 4-kuuseks) esmakohtumine elusloodusega ehk suur kass versus väike pudelihari :D

vaatan mina rahulikult telekat ja heegeldan, kui aju tajub korraga mingeid imelikke hääli terassiukse juures (oli teine veidi paokil, et Mirr saaks kassiasju ajada. pimedas on ju kõik putukad ja hääle palju huvitavamad). need olid sellised vaiksed katsetavad hääleharjutused, aga ainult korraks, mitte nagu õige kassikontserdi aegu. ei jaganud kohe läbi, mis toimub. küsisin veel hajameelselt, et mis teed seal? seejärel kuulsin susinat ja turtsatust, teiseltpoolt natuke kõvemat mäud. siis alles taipasin vaadata. ja mida ma nägin! seisab meie väike Mirri verandaukse prao juures turris nagu pudelihari ja susiseb ennastunustavalt, silmad peas põlemas ja küüneotsad ainult veidi-veidi parketti puudutamas, teiselpool ust, kohe sääsekardina taga kügeles veidi häiritult suur mustavalgekirju isend, kes imelikke hääli kuuldavale tõi. eks ma ehmusin ka natuke. seejärel kõssitasin võõrast, aga ei midagi - jäi küll vait aga vahtis ülbelt edasi. siis tõmbasin oma loomakese sülle, kes seepeale veel rohkem turri läks (ma ei arvanud, et sellel pooleldi vene sinist tõugu kassil tegelikult nii pikad karvad on, muidu tundub ta vägagi sile ja ülilühikarvaline). tormasime õue, mõlemad susisesime kurjakuulutavalt seni, kuni sissetungija oli aiast välja peletatud! 

paitasin loomakest võidukalt, kiitsin teda ja lubasi teinekord ikka ka appi tulla, kui vaja peaks olema. kasukas ei tahtnud kuidagi tasaneda, ikka istus süles hirmu-suurte silmade ja okassea välimusega väike hall kass. süda tagus meeletult. lõpuks hüppas maha ja läks kontrollima, kas õhk ikka on puhas.

ja täna hommikul kordus kõik, ainult ei välisukse vahel - võõras vahtis kurgupõhjast urisedes umbes poole meetri kaugusel ja meie oma turritas hoolega susisedes trepil. seekord tabast võõra hääle Karita kõrv, kes arvas, et kuskil laps nutab... aitasime siis kõik koos Mustavalgekirju minema kõssitada ja paitasime kassi hoolega tubliduse eest :)

maailmatark

saatsin eile esimest päeva pärast 7-nädalast suvepuhkust lasteaeda maruunised ja neljapoolesed lapsed, tagasi sain heatujulised ja vähemalt viiepoolesed :) oh sa jutt, kus selle ühe päevaga oli maailma asjadest arusaama turgutatud! kõik mulle ära seletati, kuidas ikka asjad käivad. ikka stiilis, et nemad olevat suureks ja tugevaks kasvanud, isegi juuksed on tugevad. ja et porgandit ja kartulit ning isegi kapsast süües saabki tugevaks. kuula ja imesta, eksole. tavapäraselt mulle oma päevast eriti ei muljetata, kisu vägisi sõnu suust. ju siis ikkagi igatseti oma sõpru ja tavapärast keskkonda. 

hommikul autos sain aru, et veidi ikka tekitab ärevust ka see lasteaiandus, sest eelmise aasta riidlemised ja haigetsaamised tulid meelde. peale tavapärast diskussiooni teemal, et rääkigu siis kasvatajaga, kui abi vaja ja et see ikkagi ei aita, jõudsime järeldusele, et peavad oma kaksikute eelist kasutama ja riiukuke ette kahekesi käed rinnal risti, ähvardav pilt silmis seisma ja ütlema, et minu õele ei tohi haiget teha, muidu tuleb meie suur ja tugev issi ja räägib sinuga väga kurjalt! ah jaa, et ma ei unustaks - Lisete peab kindlasti meile batuudile hüppama tulema, sest tema kodus ei olegi batuuti. muidu on sõber ju õnnetu. 

ostan Singeri jalad

Olen väga huvitatud Singeri masina jalgade ostust! Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes võiks neid müüa, siis paluks lahkesti teada anda :) Kui pole just Singer, võib ka miski mu kauni jalaga isend olla.

ma ei kirjuta ju midagi

mulle esitati eile süüdistus, et ma ei kirjuta oma blogi üldse. suvi. elu tahab elamist :) nüüd siis kirjutan ;) täiesti suvalises järjekorras, nii, kuidas pähe tuleb.

majal sai vee-ja kanalisatsioonitrass ära ühendatud. millal vesi tuleb, pole teada... trass pidi valmis olema 2012 sügiseks, nüüd on kohe aasta möödas, haldaja räägib imelisi jutte peaveearvesti probleemidest juba 2 kuud, aga vett ei kusagil. samas ümberringi käib usin kaevetöö, seega lootust vist ikka on, et varsti võime kraanivett juua. praegu tuleb vesi oma salvkaevust, see on kergelt kollakas ja veevõtmise algushetkel levib toas ka veider lõhn :( pesta ja keeta saab, aga juua ei julge. elame ju endises suvilate rajoonis, kus kõigil oli lampkast hoovis. samas naabritel on oma puurkaev ja ka nemad kurdavad, et vesi pole puhas. igatahes varsti saabub puhas Pärnu joogivesi, mis mulle Raekülas elades maitses. 

kanalisatsioonitööde hinnad Pärnu lähistel on võtnud aga kosmilisi suurusi, kõige odavam pakkumine meie krundil 8 m pikkuse trassi ühendamiseks oli 550€, suurim 1000€. kõik nad rääkisid rusikatega rinnale tagudes, et nad teavad oma väärtust ja on kõigist kõige paremad :D algul, esimest korda hinda kuuldes, pidin minestama, suu vajus lahti, ühtki piuksu välja ei tulnud, järgmised pakkumised tegid juba nalja, sest need oli lihtsalt nii müstilised. mees mul seda tööd ei tunne, aga kaevikute kaevamises on ta tulev, seega tugeva vingumise saatel ta selle 8m pikkuse, 1,8m sügavuse ja 1 m laiuse kaeviku valmis kaevas. oli tegelt suht õudne töö, aga valmis see sai. õnneks kõik puha liiv, ei pidanud kiva loopima. lastel ka nalja kuipalju. siis tuli läbi lugeda kogu internet, et end veidigi teemaga kurssi viia, noh teate küll: langused-kaldenurgad-kaevud-torud-muhvid-jne. ning kogu see krempel koju vedada (kogukulu ~100€). lõpuks leidus imeväel ka inimene, kes selle kõik 50€ eest ära ühendas :) ja-jah, lugesite õigesti - 50, mitte 500€ eest. kokkuvõte siis selline, et mitmesaja surnud närvirakuga sai kokku hoitud umbes 300€. ja minu arust on see suht suur raha, et veidi oma aega ja närve kulutada.

köögimööblit pole veel ikka. täna lähen uurima, et mis värk. lubati ju juuli lõpuks.

lapsed tänasest lasteaeda, hommik oli küll unine, aga mindi ilusti. retk kingapoodi sandaale ostma lõppes teadmisega, et Pärnus selliseid poode hetkel pole, kus sandaale müüdaks :S ju ma siin Tallinnast otsin paari nädala pärast.

perega tegime eile toreda reisi Valgamaale sõprade poole, kus ka samavanad kaksikud kasvamas. väga vahva oli :) käisime ujumas ning vettehüppeid tegemas, jõime ohjeldamatult jäätisekokteili ja sõime vorstikesi ;) 

puhkust on veel saada, aga aega puhata pole - nii palju on tööd. eks me siis logeleme sügisel kodus. juurime välja põõsad, rajame uued maasikapeenrad ja valmistame kasvuhoonele koha ette. majaomaniku rõõmud, jah tõesti, rõõmud!

sool ja leib + 3 ja 5

võtsin end kokku ja kutsusin suguseltsi külla maja vaatama. herr Abikaasal oli ka juhtumisi 35 eluaastat täitunud nädala sees :) 

suured tänud kallikesed, et tulite, meie päeva rõõmsaks muutsite ja vahvaid armsaid kinke tõite! täname!

kõik kõige tähtsamad asjad on nüüd majapidamises olemas - Eesti lipp, kastmisvoolik ja edev hari ;) soolast ja leivast rääkimata, eksole. K-d olid ka super - mängisid kaaslastega ja ühtki hädakisa polnud kuulda :)

üks pildike ka, seda küll eelmisest õhtust, kui herr Abikaasat Saksa reisilt koju ootasime ja väikese üllatuslaua katsime. oi see ootamine oli nii-nii pikk, et täitsa jube kohe. lapsed juba arvasid, et sööme kõik ise ära või hakkame vastu minema...

Riia loomaaias

kirjakud, mu kallid!

Tegime puhkuse ajal väikese tripi Riia loomaaeda. Ütlemata mõnus on seal. Suht kompaktne, KAELKIRJAKUTEGA ja puhas :)

Lisaks šoppasime Alfa H&M-is (oi ma nii ootan seda poodi Eestisse!), tagasiteel lebotasime meie ääres, mina harrastasin talisuplust, lapsed ehitasid liivalosse ja tegid herr Abikaasale mudamaski ning lihtsalt nautisid päeva lõpus tuule sahinat juustes ja suurt vabanemistunnet, mis peale pikka autos loksumist peale tuli.

Kaelkirjakute juures olime vist tugev tund aega :) Minu lemmikud, miks, ei tea. lihtsalt niivõrd mõnusad tegelased on nad.

Mõned fotod ka telefoniga: 

kujundujumine (mitu ringi tegid nii, kui viimasel isu täis sai, näksast teist sabast :D )

lõpuks ometi need imelised loomad nähtud!

ülilaiks ja ülisuur

Päikesekummardajad

Kuulge, täiesti on võimalik ilma netita elada :-) Mul nimelt puhkus ja koju pole veel sobivat netti leidnud,  nii et telefoni oma on ainus.
Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida, vaid et me oleme viimaste päevadega täielikeks rannalõvideks muutunud. Nahk seljas põlend,  aga akud on täis :-D hoolimata tugevast kaitsekreemi faktorist on K-d ka jume peale saanud :-)

putkandusest

ma mõtlesin, et putkandus on välja surnud või on neile mingi keeld peale pandud, vähemasti Pärnu kandis, aga ei! avastasin, et mu koduteel on täiesti toimiv burksiputka, mis müüb täiesti söödavad hamburgereid. ükspäev oli tohutu nälg ja hull kiirus, nii me seal seisma jäimegi. pean mainima, et seal on alati autosid peatumas ja inimesi söömas, vahel isegi on järjekord pikalt looklemas. see andis lootust, et süüa ka kõlbab. burks oligi suur ja mahlane, rikkaliku salati, kurgi-tomati ja kastmega :) mina jäin igatahes rahule. võibolla oli see sellepärast, et viimati sõin taolist putkaburksi aastaid tagasi :p oli oluliselt parem, kui Hessi või Maci omad (ja ka neid pole viimased väga ammu tarbinud).

meie kandis tean veel sellist putkat Riia poole väljasõidul - Piiriputka - aga seal ei kõlba miski süüa (juba aastaid tagasi ei kõlvanud, värskemad andmed puuduvad) ja siis linnas on Bravo putkad ja rannas SÄM, aga nendest ei tea ma ka loomulikult midagi :D Bravo burgerid olid väikesed ja kuivad, niipalju ma tean mingi aasta Reiu Rockilt.

suve tunne tuli peale küll seda Tammiste burksi süües ja limpsi peale rüübates, tekkis kohe soov telk ja magamiskotid pakkida ja teele asuda.

mõnusat suve!!

ära anda...

...üks hullumeelne hall kassipoeg! :S natukeseks ajaks, seni kui teid lõhki on tõmmanud ja end tühjaks rahmeldanud. magavana võite tagasi tuua :P

kui loll võib üks inimene olla, et enesele vabatahtlikult sellise eluka koju võtab? no ma ei teagi kohe, aga mina olin piisavalt juhm ja tõingi ühe sellise meie majapidamisse. 

nüüd on see käes: lõputu ving ja hala minu poolt, hullumeelne sigatsemine ja nagu tuulispask mööda tube jooksev kassipoeg teiseltpoolt, kes valimatult ülehelikiirusel igale poole üles ronib (olgu need paljad sääred, rahulikult raamatutu sirviv laps või potitaimed), mitmemeetrisena tunduvaid hüppeid sooritab ja ainult külg-ees-küür-seljas edasi liigub. lisaks kõigele on ta avastanud, et tal on hambad, mis suurepäraselt näiteks pehmesse inimlihasse vajuvad :( K-d on suures osas kassi oma mängudest kõrvale lükanud, sest ta teeb kõigile valimatult jubedalt haiget praegu. Lordist ma sellist hullumeelsust päris ei mäleta või oli ta juba gramm suurem, kui ta meie juurde saabus ja oli oma esimese avastuse teemal mul-on-küüned-hambad-ja-ma-olen-maailma-parim-hüppav-superkass juba ära teinud. 

eile näiteks lahkusid selle 800-grammise loomahakatise tõttu elust lillealuse 2 kõige väärikamat liiget - nuuks! ta lihtsalt jooksis selle ümber ja siis tõmbas veel igaks juhuks ühel taimel kõik lehed ka pealt ära :S suures kasvutuhinas oli nii tuus ka veel, et jooksis mitu tiiru õue peal ja isegi puu otsa. viimane sooritus lõppes küll sellega, et ma pidin ta lõputu haleda näugumise saatel seal alla aitama, sest boss ise ei mõistnud tulla :D

pean ikka täna veepritsi järele minema, see pidavat kassidele kõige ilmekamalt selgeks tegema, et miski on keelatud ja paha. ei taha ju ka, et lapsed looma vihkama hakkaksid enne, kui see normaalselt kassiks kasvada jõuab.

loomulikult on ta armas ka, väga armas, kui väsinult mulle sülle või lausa lõua alla ronib, nurrumasina käima lükkab ja hetk hiljem tukkuma jääb. eks ma sellisena üht kassi ette kujutasingi, kui teda meile otsima hakkasin :D pakun, et pool aastat kannatust ja siis ma sellise looma saan ka, sest muul ajal möllab ta nagunii õues ringi loodusega tutvust tehes :)

silmiksuru

leidsin sellise iluduse

herr Abikaasa julges kätte ka võtta, püsis ilusti paigal, üldse ei rapsinud. meie esimene kohtumine selle kaunitariga.

liigikirjeldus siin:
Silmiksuru (Smerinthus ocellatus) on Eestis väga tavaline ning kohata võib teda mai keskpaigast augustini kõikjal. Röövikud toituvad kitsalehistel pajudel. Puhkeasendis meenutab liblikas puukoore tükki, kuid häirimisel paljastab taga­tiibadel olevad silmlaigud, mis peavad häirijat hirmutama. 
Suru tunneb ära pikkade kitsaste eestiibade, palju väiksemate tagatiibade ja massiivse keha järgi, mis välimuselt meenutab sigarit. Lend on kiire ja jõuline ning iseloomulikuks jooneks on toitumise ajal õie kohal paigal lendamine ehk surumine, samal ajal küünitades imilondi nektarini. Reeglina nad toitumise ajaks õiele ei maandu. Troopilistes maades võib neid segi ajada koolibrite või meelindudega nii lennupildi kui suuruse tõttu.
Röövikutel on keha tagaosas iseloomulik oga- või sarvekujuline jätke, umbes seal, kus loomadel on saba. Talvitumine nukuna on liblika normaalseks arenguks meie kliimas tingimata vajalik. Nukud talvituvad pinnases. Reeglina on Eesti surudel aastas üks põlvkond.
Peamiselt tegutsevad surud öösiti või videvikus, kuid on liike, kes tegutsevad päevasel ajal.
Maailmas on teada tublisti üle 1000 liigi surulasi, kellest Eestis on registreeritud 17.
Kui soovid teada, kas ka sinu maakodu lähedal surud elavad, aseta öösel või videvikus valge lina majaseinale ja suuna sinna lamp (näiteks autotuled, tugev taskulamp). Vaata, kes linale maanduvad!

elu esimene kalalkäik

lapsed on ikka imelised! tänu neile sain ma aru, kuivõrd mõnus on käia kalal!

Karina 

Karita

K-d ajasid juba ammu peale, et nemad tahavad kalale minna. oleme korduvalt jõe ääres näinud proffe, kes lups ja lups hõbedasi särgi välja tõmbavad. ju see neid lummas.

kuna ma kohtusin Jyskis 99-sendiste õngedega, siis tundus täitsa hea mõte need koju tarida. missest, et bambusest, selle 10-minutit, mil lastel huvi püsis, pidasid need ilusti vastu :D

pühapäeva hommikul kell 9 ei suutnud me herr Abikaasaga enam tungivatele nõudmistele kalale minna vastu seista ja ajasime kummikud jalga. ussikesed kaevati ka murukamara seest karpi ja sammud seatigi jõe poole. mis meil nüüd viga minna - jalutad 10 min ja kohal!

kolm kanget kalameest :D

kätte küll kahjuks ühtki kala ei saanud, aga kõik vihmaussid söödi kellegi poolt vee all konksu küljest küll ära :p ja lapsed olid sillas, sest nad said ise usse konksu otsa panna, õnge vette loopida (Karital tuli kuidagi väga hästi välja) ja hiljem, kui õnged armulikult meile üle anti, et näete, emme-issi, püüdke ka, ohjeldamatult vees plärtserdada ja mööda kallast ringi joosta. herr Abikaasa arvas, et paadist oleks veel eriti änks kala püüda, elame-näeme.

ühesõnaga, oli üks väga tore pühapäevahommik :) ühtki sääske ei kohanudki :)) ja mulle kohe väga hakkas see jõe ääres vees seismine meeldima :))) 

sulnis pühapäevahommik Pärnu jõe kaldal

Meie Mirri

palun saage tuttavaks - Mirjam, omadele Mirri

mõnnab

ei saanud ju ometi nii, et meil on nüüd suur õue ja maja käes, aga loomakest pole. ma kuulsin laste suust juba mitmel korral jutte, et eksju me võtame endale kassi, kui uude majja kolime? ;) ikka võtame, Lordi kolis ju vanavanemate juurde juba ammu-ammu, kus tal on ülimõnus rammusa koore peal elu ah et miks koera ei võtnud? ma pole koerainimene, kui siis ainult õuekoera, aga selle teemaga läheme edasi alles siis, kui herr Abikaasa päriselt Pärnus elab. 

uurisin siis ääri-veeri, millist kassi noored daamid soovivad. üpris üksmeelselt tuli jutt, et halli. hiljem sain teada, et neile meeldib Tom&Jerry multika kass - selge siis. 

asusin halli kassipoja otsingutele. no mida pole, seda pole. need on hirmus popid praegu - Vene Sinine on moes :) tõukassi päris ka ei tahtnud. siis ikka ühe äbariku leidsin. käisime teda vaatamas, kui oli vaevu 1-kuune. oi kui hale ta oli! aga selline armas ja teistsuguse kasukaga, kui ülejäänud selle pesakonna loomad. 

uurisin kodus netist, et Vene Sinised ongi omamoodi karvastikuga: Tema kasukas on tihe ja kohev ning aluskarva tõttu peab see hoidma kehast eemale. Iga karva ots on heledam, mis annab kasukale hõbedase läike (karva tüüpi nimetatakse “tipped”). See ka selgitab, miks ma Mirrist ühtki head pilti pole saanud. kõik jäävad kuidagi udused või värelevad :D muus osas vastab meie väike pereliige üsna hästi tõutunnustele, küll aga "rikuvad" pilti ja pakuvad omapära üks kreemjas käpaots ja samakarva tuust rinnaesisel :) titena polnud neid iluvigu üldse märgata. täiskasvanuna peaks praegu pildil aimatavad triibud ka ära kaduma.

Mirri oli alguses tegelikult Pallike (kuna tal alguses oli AINULT kõht), aga loomakliinikus vaktsiini saades selgus, et tegemist hoopiski tüdrukuga, vist... loomaarst ei saanud ka täpselt aru :D see seletab ka, miks ei sobinud talle ükski poisslapse nimi, aga Mirjam tuli kohe üle mu huulte, kui diagnoos "emane" oli üle arsti huulte veerenud :) 

nii et meil on nüüd kass. Karita kiusab teda hirmsasti, aga kuidagi nii kavalalt, et kass teda pole lõhki veel tõmmanud. eks kassititele meeldib ka, kui keegi teda väntsutab, muidu ta ju ei laseks. kui enam ei meeldi, laseb kohe hädakisa valla. Karina alguses kartis Mirrit hirmsasti just nendesamade teravate küünte tõttu, aga teisel päeval ikka leebus. eks ma endale paraja nuhtluse kaela võtsin - nüüd pean looma vähemalt terve suve oma hullumeelsete käest päästma :D aga ta on ju niiiii armas!!

rohkem pilte tuleb siis, kui meie majja kunagi nett jõuab.

jutt jummala õige!

http://www.xn--stereotp-d6aa.ee/videoklipid

Ülihästi ja otse naelapea pihta klipid! väga vajalikud ka, minu arvates. ma tõesti ei arva, et võrdse panuse eest peaks keegi saama rohkem või vähem.

ise olen alati olnud julge ja oma arvamuse välja öelnud ja õigused nõudnud, seega nii teravalt ma seda ei probleemi tunneta. 

aga pean tunnistama, et on küll veider mees-kassapidajat näha... ja meie kodus on ka ikka meeste- ja naistetööd, aga pigem sellel alusel, et mul lihtsalt tuleb söögitegemine paremini välja ja herr Abikaasa jõuab raskeid asju lihtsamalt tõsta ning oskab juhtmeid ühendada. loomulikult, kui ma kätte võtaks, õpiksin ka torude ja juhtmete ühendamise ära, aga pole vaja, sest meil on sõbralik tööjaotus ja tema juba oskab seda, mina oskan nt. peenemat näputööd see-eest :D hommikuti teeb kohvi herr Abikaasa, nõudsid paneme masinasse mõlemad, laste eest oleme alati koos hoolitsenud, põrandaid peseb meil mees näiteks, sest mulle see lihtsalt ei meeldi :p mina võtan see-eest tolmuimejaga :) 

ühe koha pealt ütlen küll, et soorollid võiksid jääda paika - sõjaväes. ma olen oma abikaasa kõrval olnud 10 aastat, vaid ühel korral olen kuulnud tunnustavaid sõnu naissõduri kohta. ei, mehed ei halvusta naisi kaitseväes, aga tõsi ta on, et lahingüksuses või rännakutel, kus tuleb kogu oma kraami ise seljas kanda, jäävad naised hätta. lihtsalt mehe keha on tugevam ja vastupidavam. üks näide ka: keset suurõppuse lahingtegevust tõusis järsku metsaveerel koos oma üksusega puhanud noor daam laigulises vormis püsti ja läks aasale lilli noppima. no tule taevas appi naine! seal käis ju sõda!!! missest et mängult, aga ikkagi. 

E-suits - paha-paha!

lugesin eile, et riigil on plaanis võrdsustada E-sigaret tavaliste suitsudega, mis tähendab, et avalikus siseruumides sellega vehkida ei või :) mulle see mõte meeldib! jah, ma pole suitsetaja ja olen selle tegevuse kategooriline vastane (sest see hais on ülimalt vastik mulle. mida aasta edasi, seda rohkem suitsuhais mind iiveldama ajab. mõned aastad tagasi sel lõhnal veel sellist toimet ei omanud, veider, eksole). 

ma saan ju aru küll, et sel pole mingit lõhna ja ta ei erita organismi tõrva, mis kopse kahjustaks, AGA kuna väidetavalt on see kahjutu, siis TEGELIKULT kasutab inimene toodet hoopiski rohkem ja saab suurema nikotiinikoguse kui tavasuitsudega. 

tundub, et just naised on selle vidina endale sõbraks võtnud, kui uue aksessuaari, igatahes netiäri nendega on suures hoos. meil siin töö juures on üks meeskodanik, kes seda riistapuud omab ja ma näen, kuidas tal see pidevalt tossab ja ta iga natukese aja pärast jälle mahve tõmbab. eks härra on varem suur suitsusõber olnud ja jooksis suht tihti õue oma sõltuvust rahuldama, aga nii tihti ta küll ei käinud, kui praegu e-sigaretti tõmbab. ja olgem ausad, ega see meeldiv pole, kui keegi keset tuba vestluse käigus ülbelt suitsu kisub. 20 a tagasi oli see vist norm, aga õnneks on ajad muutunud. 

sestap ongi mul väga hea meel, et tolle vidina kahjulikkusele tähelepanu juhitakse, sest tõenäoliselt pole valdav enamus kasutajatest endale neid teadvustanud. ja kui saadi hakkama avalike ruumide suitsuvabaks muutmisega, küllap saab ka sellega. 

mmmmmoos :)

pilt netiavarustest

kes ütles, et rabarberimoos hea ei ole? on, isegi väga hea! 

ma eile tegin mõned purgid prooviks, nii 2-3 kilo jagu vast oli rabarberit, lisasin 2 apelsini, vanilli ja suhkrut. büreerisin ära ja jäi väga ilus kollane. lapsed sõid ja kiitsid, mina võtsin saia ja piimaga. kujutan ette, et pannkookide peale või kuhugi koogi vahele on selline hapukas moos eriti hea. 

peaks nüüd proovima rabarberitšantit teha lihatoitude tarbeks või brie juustuga röstsaia tarvis