armsus pole enam in

minu lastele riiete ostmise ajad on vist möödas...

niisiis, tõin mina koju maailma ilusaimad kreemikal põhjal liblikatega kellukeselõikelised talvemantlid. imepehmed ja seest karvased, muidu sulgkerged ja imeilusad. tüdrukutele näitasin ükshaaval, enne pressisin neilt välja lubaduse olla nüüd mitu kuud kuku-nunnu-pai, sest ma tõin midagi niiiii ilusat, et ise ka ei usu :P

Karina vaatas, tõmbas selga, vaatas peeglist ja automaatselt käisid käes keskkohale, kust tõmmati mantel keha vastu kokku ja nenditi, et nii võiks hoopis olla. kui näitasin, et on ka taskud ja peabki alt laienev olema, sest kohev pidukleit ei mahu muidu ära, siis nagu hakkas matsu jagama, aga liibukas oleks tema meelest ilmselgelt parem valik olnud.

Karita vaatas, ei olnud isegi liiga elevil, takseeris kriitilise pilguga ja tahtis tagasi õppima minna. ma ikka soovitasin, et pangu selga. nagu mantli ümber sai, tegi kohe samasuguse vöökohalt kokkutõmbamise liigutuse, nagu õde enne (kuigi ta seda ei näinud...). õnneks pehme sisemus ja mõnus kapuuts võlusid ta siiski ära ja arvas, et võistlustele või teatrisse on sellega täitsa mõnus sõita.

seega ei usu, et ma kuku-nunnu-paikesi mitu kuud näha saan, sest mantlid olid ainult minu jaoks imelised. seega kavatsen ma sel talvel neid igal võimalusel ekspluateerida ja hunniku pilte teha, sest armas olemise periood hakkab K-del paraku läbi saama... 

edaspidi tuleb mul vist lihtsalt papp lastele kätte anda ja nad H&M-i sisse lükata teatega, et valige endale seda või toda ;) see pood on 8-10-aastaste seas mingi totaalne moemeka, mu arvates, ja kõik, mis sealt pärineb on nende meelest äge ja lahe. 

Emotsioonid

Esimese nädala emotsioonid lastel küsimuse peale, et kuidas esimene koolinädal siis tundus:
Karita: Äge!
Karina: ei tea...
Mina: kuidas nii?
Karina: mu sees on nii palju tundeid, et ma ei oska midagi öelda.
Mina: mis tunded need siis on?
Karina: kool on lahe ja äge ja põnev ja tore! (suur naeratus)
Karita: mhm!! (ägeda noogutas saatel)
Mina: kas midagi rasket ka on?
Mõlemad: ei!!!!!

esimesed emotsioonid

esimene koolinädal saab K-del kohe-kohe läbi, panen kirja mõned muljed, et tulevikus hea lugeda oleks. päris trall hakkab muidugi järgmisel nädalal pihta, sest siiani olen ma lõunast töölt ära läinud neile taksojuhti mängima või siis koos bussiga käinud. 

Karita (õhates) pärast esimest koolitundidega päeva: "Mulle nii meeldib siin klassis, ma ei taha siit kunagi enam ära minna!"

Karina: "Koolis on ikka nii tore ja ma leidsin endale maailma parima sõbra!"

kooli on oodatud juba paar aastat, mu meelest. nüüd on see siis lõpuks käes. emotsioonid on taevas ja õnneks ükski märk ei näita, et koolirõõm peaks asenduma mingi muu tundega. mõlemad on leidnud endale sõbra, kellega koos siis liigutakse ja tegutsetakse. samas istuvad nad siiski ühes pingis ja see on minu meelest hetkel täitsa ok, sest esiteks - kui jääb midagi koju, siis saab vabalt jagada (sest nad on harjunud jagama) ja teiseks - üks uimerdis torgib teist tagant, kui mõni neist jälle unistama jääb :) näite toon ka -  ükspäev koduseid töid tehes vaatasin, et ühel lapsel terve pilt värvitud, teisel pole kriipsugi. uurisin siis elu ja too tuulepea vastas, et ta ei suutnud värvipliiatsite karbist sobivat tooni valida. saate aru jah? ta mingi 15 min., kui teised värvisid, valis pliiatsit ja jäigi valimata... kuna õele hullult meeldib joonistada, siis jäi tal müksamata, et mis sa unistad, aga muidu ikka pidid üksteist tagant utsitama :p

lapsed õpivad mammutkooli väikeses majas, s.t. et nad käivad suures majas ainult söömas ja muusikas. muidu on neil väike 2-klassiga hoone, kus lärmi ja sagimist oluliselt vähem. see mulle meeldib. samas see majade vahet jooksmine mere ääres tuulise/külma ilmaga ei meeldi. aga ega kõike head ka korraga saa. klassis on 24 last (vist).

tunde on 3-4-5 + pikapäevarühm. minu lapsed ppr-a ei jää eriti tihti, sest logistika kool-kodu-trenn ei tule muidu bussidega välja. me elame ju maal ja bussid ei sõida iga 5 min. järel. seega tuleb kohe pärast tunde koju tulla, et natuke end maha laadida. kui trenni pole, siis saavad ppr-a jääda. õnneks õpetaja on mõistev.

õpetajast: alguses jättis mulle hästi kurja tädi mulje, nüüd vaatan, et tegelikult suht mõistlik inimene. jälgib, kas ja kuidas lapsed jõuavad, sellele vastavalt valib tegevusi ja tunde. elukooli teeb ka. ma ei teagi, kas see on hea või halb, et ta need uimerdised maha jätab ja tragidega ees minema hakkab... minu ema süda muidugi ütleb, et peaks rohkem tagant utsitama, et ikka kõik koos minema saaks ja ei tekiks seda jopehõlmad lahti jooksmist.
huviringe kool eriti ei paku. selles suhtes on hea, et K-del on oma kindel võimlemistrenn. laulukoori saavad sellisesse, kes koolinoorte laulupeole ka läheb :)
kodused töö, muide, tehakse ära suure õhinaga (põhiainetes on ikka midagi lõpetada või üle lugeda, tähti-numbreid maalida), pean lausa neid tagasi hoidma, et ikka puhkaksid ka.
koolipäevad võtavad tüdrukud tegelikult päris võhmale... eks see hommikune hirmvarajane tõusmine paneb oma põntsu. miks küll kool ei võiks kell 9 alata, sellest ma aru ei saa. on nagu on, leevendame unepuudust järjest varasema ööunne minekuga. täna oli juba täitsa inimese tunne :)
eks edaspidi tulevad põnevamad sissekanded teemal unustamised-kaotamised-hilinemised, aga loodan, et praegu suudame kätt pulsil hoida ja kõik sujub.

Koolilapsed!!

Mai Kooli kelluke helises 1A klassile :):)

Toredat, huvitavat ja head kooliteed, mu kallid tütred!!

mõtteid lapsepõlvest

seoses oma laste lapsepõlve ühe staadiumi peatse lõppemisega tulvab minust iga päev üle mälestusi oma lapsepõlvest. jagan neid ka oma lastega, nad kuulavad meelsasti suure huviga (kuigi kuidagi ei suuda samastuda ja imestamist on omajagu). tegelikult ei olnud minu lapsepõlv minu laste omadest niivõrd erinev. jah, toona oleks hullarisse viidud igaüks, kes öelnuks, et unustasin telefoni koju, aga üldjoontes oleme Herr Abikaasaga võimaldanud lastele päris lapsepõlve, mitte ekraani nühkimise.

päris lapsepõlve juurde kuuluvad pikad õuepäevad värske õhuga, mõnusad sõbrad, kellega tegevused kunagi otsa ei lõpe, väljasõidud perega ja koostegemised kodu heaks. minu lapsepõlv oli ilus, isegi liiga hoitud - ainukese lapse rõõmud. samas ei olnud mul kunagi igav. olin harjunud oma aega ise sisustama, sest kooliperioodil ei elanud meie läheduses eriti minuvanuseid lapsi, olid ainult suvitajad. mina seevastu suvitamas ei käinud, ainult mõned korrad sugulaste juurde on meeles. sõitsime rohkem perega Eesti ja Läti peal ringi :)

mis mulle siis lapsepõlvest meenud, mõned märksõnad:

• naabripoiss M. Tallinnast, kes kõik koolivaheajad vanaema juures veetis. nagu nende auto kuuseheki taga peatus, olin mina juba üle aialippide hüpanud (ja korduvalt-korduvalt seeliku lippide otsa katki tõmmanud) ja juba me koos mängisimegi. kuskil algklassides vajus see sõprus ära, sest tema sukeldus rohkem arvutimaailma (koolipapade võsuke, kel tekkisid Eesti iseseisvudes kiired sidemed välismaailmaga) ja ei käinud enam niipalju maal. kahju! 
• lammaste karjatamine naabrimemmega ja kaskede otsas kõõlumine. tagasi vaadates mulle tundub, et pooled suved veetsime me kase otsas mingit mängu mängides. igaühel (kõik need vanaemade juurde saadetud lapsed olid kohal, eksole) oli oma puu või vähemasti oks ja seal me siis elasime. kättesaadavatest looduslikest vahenditest sai sellele oksale teha endale isegi kohvik vms. :)
• esimesed sinililled kraavipervel, metsmaasikad sealsamas või puravike otsimine metsaveerelt
• veidi vanemast peast tüütu peenarde rohimine või marjade korjamine ja veel veidi vanemana lõputuna näiv küttepuude ladumine (uhh!!)
• kooli ootus, sest mulle väga meeldis kool ja õppimine. suvi oli minu jaoks alati liiga pikk ja terve augustikuu ma ootasin kooli. küll oli tore, kui sai jälle minna! missest, et käisin algklassides nõuka ajal, oli tekkinud siiski vabanemine, kooliraadios tegid saateid praeguse Tuberkuloitedi poisid ja range dire oli tiba seniilseks muutunud. ja oi kui tore oli 6. klassi minna uhiuude kooli - esimesse taasiseseisvunud Eestis valminud kooli - Pärnu Raeküla Keskkooli. seal oli kõik hea, sest igaühel oli koduklass, ei pidanud jooksma oma asjadega mööda maja nagu kodutu kass. klassijuhataja oli nagu emalõvi, klassikaaslased super! ja õppida mulle meeldis ka :)
• laulmine ja muusikakool. muusika oli mu lapsepõlves väga oluline (praegu ikka ka), paljud tegevused keerlesid selle ümber. koolis oli lastekoor, millega sai esinetud ja laulupeol käidud. see esimene päris laulupeo kogemus on midagi sellist, millele mõeldes alati külmavärinad üle selja jooksevad. muusikakooli katsetel käisin 2. klassi alguses ise ära. kui olin sisse saanud, teatasin kodus, et ma lähen. ema-isa vaatasid imestunud nägudega ja hakkasid pingsalt klaverit otsima :P
• ja siis on meeles lõputud lühireisid Lätti või Eesti peal tiirutamised. oi kuidas mu ema-isa armastavad ringi sõita! mina seevastu ei armastanud seda toona ega ka praegu... aga noh, mis mul muud üle jäi ja vähemalt ilma nägin ja Läti maiustused maitsesid alati paremini kui kodu omad :)
• pean veel mainima, et mina ei teadnud midagi sel tegelikult raskel ajal vaesusest. jah, ma tean, et paljudel peredel oli sel ajal majanduslikult väga-väga raske, aga mulle sellest ei räägitud. ma ei teagi, kas meil oli ok või lihtsalt sooviti mind sellest säästa. eks mu vanemad teenisid ´70-´80-ndatel lisaraha kurgikasvatamisega, et maja ehitada. käidi Leningradi turul neid müümas. ema oli kaupluse juhataja, isa on eluaeg samas kohas töötanud. mul olid alati ilusad uued hilbud (ei, ei olnud soome toss või dress), enamasti õmmelda lastud. oma raha eest sain valida endale mänguasju (mida ma eriti ei ostnud, sest ma olin ja olen suur koi) ja isegi pärast aastast lunimist sain endale valuutapoest Barbie!! see maksis 10 marka. oi ma ei tea, mis ohverdusi mu ema selle nimel tegi, et ma selle saaks (ta ise ütleb, et ei mäleta üldse seda lõputut lunimist ja selle nuku ostuprotsessi), aga too nukk on mul praegugi alles, on kõige kaunim kõikidest mu laste nukkudest ja on Karina vaieldamatu lemmiknukk maailmas!

oma lapsi vaadates näen mitmeid sarnasusi. eks ikka soovid, et oma lastel oleks sama vahva lapsepõlv kui endal ja isegi parem. kuna Herr Abikaasa oli läbi ja lõhki maalaps, siis me kanname samu väärtusi - värske õhk ja rohkelt liikumist ning sekka emotsioone :)

K-de puhul näen, et nad ootavad väga-väga oma uut eluperioodi koolis, tunnevad mõnu õppimisest (oh ma nii loodan, et see nii ka jääb, sest kool on tore! ei ole orjus, mulle üldse ei istu, et nii öeldakse). Karina on suur kunstihuviline, ma üldse ei imestaks, kui järgmisel aastal ta tuleks ja ütleks, et käis kunstikooli katsetel ;) Karital on muusikapisik või tegelikult mõlemal, loodan, et nad saavad eeloleval suvel oma päris esimese suure laulukaare kogemuse!

vahel mulle tundub, et ma kallan lapsi liialt asjadega üle. tegelikkuses ringi vaadates on asjad hoopis vastupidi, sest me ei osta neile reklaamitavaid vidinaid, elukalleid Desiguali hilpe, parima firma jalgratast või I-Padi. eks ma vahel piitsutan end selle eest, sest ma ju võiks, saaksime rahaliselt hakkama, kui neil oleks need vidinad olemas. samas on mulle oluline, et ka väike inimene teaks raha väärtust ning oskaks seda hoida. teaks, et raha ei tule seina seest, vaid et selle omamiseks tuleb vaeva näha. loomulikult on meie lastel taskuraha ja ma ei loe, kas nad saavad müntides kuu peale 5 või 10€ jäätise ostmiseks, aga mulle on oluline, et nad oskaks mõelda, kas tasub kogu maailma stuff endale kokku osta või osata teha tarku valikuid. emotsioonid ja käigud peavad olema palju-palju olulisemad kui asjad.

loodan, et mu laste algav koolitee saab olema sama ilus ja tore kui minul ja ka nemad saavad kord oma lapsepõlvele tagasi vaadates tõdeda, et ilus oli :)

tapeeditud!

kui tapeetida nädalaga 3 tuba või täpsemalt 3 päeva ühte tuba ja kahe päevaga veel 2 tuba, siis on tunne pärast iga ruumi valmimist umbes selline:

pärast 1. tuba

pärast teist tuba (kuigi mulle meeldib tapeetida)

viimse karvatuustini väsinud, ühtki koiba ei jaksa enam liigutada. viige mind voodisse!!

täna hommikul ise ka ei uskunud, et see on nüüd seljataga :) vaatasin üle, kas ikka on tapeet seinas ja kortsud sirgu tõmbunud. kui nüüd ausalt rääkida, siis sattus laste tubadesse selline tapeet, mis venis igat pidi ja samas tõmbas sisse miljon kortsu. venimine tähendas aga seda, et igat järgnevat serva oli raskem mustrisse ajada ning see omakorda suurendas kortsude teket. oh püha jumal!

ma nüüd natuke veel taastun (sest käed on ikka sellest võimlemisest suht väsinud) ja siis hakkame lastetube kooliks valmis sättima :) kunagi ehk jõuan päris pildipostituseni ka.

tegelikult olen väga rahul, et ikka lõpuks tehtud saime! 

targutan

kuidas aru saada, et oled end ületapeetinud? vastus on väga lihtne - kui järgmisel hommikul tööle sõites ehmatusega avastad, et abielusõrmus on tapeeditava toa aknalauale ununenud*.

*teadupärast ei saa rõngastatud sõrmedega tapeeti siluda, on oht tapeet puruks tõmmata või mingi vagu sisse vedada...

ega ma ei ole ju täna 100 korda paanikasse sattunud, sest sõrmust pole sõrmes? :(

(asjade) valimisest

ma ikka remondilainel ;) mõtlesin, et kirjutan seekord sisekujundusest. see küll meie toa kohta tiba liiga peen sõna, aga ikkagi. tahaks ju, et kui teed uue asja, siis oleks ikka mitu head aega mõnus sinna ruumi astuda. no et kõik mätšiks kokku ja aasta pärast ei oleks karjuvat vajadust (oma peas vähemalt) tapeeti seintelt maha katkuda ja midagi normaalsemat leida.

esiteks tuleb valida stiil ja kui oled trenditeadlik inimene, siis uurida ka üldisi sisustussuundi. kui sul on mingi kindel mõte juba peas jooksmas (nagu mul, eksole), siis saad kohe asuda pinnakattematerjalide valiku juurde. sinna juurde tuleb muidugi mõelda ka valgustusele ja pisividinatele. 

üks otsus mõjutab teist, eksole. kui muutub nt. tapeet, siis ei sobi enam see parkett või kardinad ja põrandalambist saab kummutil asuv meeleoluvalgus. 

minul algab sisekujundus ikkagi värvist ehk siis praegusel juhul tapeedist. mul keerles juba aasta jagu peas, et ma tahaks ühte seina sellist pehmet sinakasrohekat, millele siis lisan valge kaminaraami ja oleks superkena. ülejäänud seinad siis sellised rahulikud, võibolla väikese sinaka varjundiga (mingi mõisaprouamustriga tapeet). seda mõtet aga segas kogu aeg see punastest tellistest soemüür. mõtlesin mitut pidi ja jäin praegu mõtte juurde, et sinist seina siiski ei tule, sest ma ei julge seda soemüüri valgeks värvida - äkki ei püsi värv ilusti peal ja siis on kõik mokas (sest soemüüri ju ära ei lammuta ja värvi nagunii ei saa täielikult eemaldada). seega tuli kõik ümber mängida. mõte kadus ära ja asusin poode kammima, sest tapeetimise aeg üha lähenes. 

ja ma kõndisin ja vaatasin ja masendusin, sest ma ei leidnud ühtegi tapeeti, mis mulle päriselt meeldinud oleks. tõenäoliselt sellepärast, et mu esialgne visioon oli vett vedama läinud... sinise tooni matsin üldse maha ja lihtsalt ootasin, et mõni hele tapeet mind kõnetaks. õnneks kolmandas poes see juhtus! ma olin selleks ajaks juba üsna ärev. saatsin kiirelt pildi Herr Abikaasale, sest noh, tema hakkab seal toas ju ka elama, ma ei saa ainult endast lähtuda ja kõike üliromantilises võtmes lahendada ;) (on ju teada fakt, et näiteks roosas WC-s ei saa meesterahvas end vabalt tunda ja võib tekkida krooniline kõhukinnisus, sest mees alateadlikult väldib sinna ruumi sisenemist). temalt tuli kiirelt positiivne vastus, sest sisekujunduse silm on minul ja tal tavaliselt sobib kõik, mis ma välja valin (või vähemalt siis, kui kogu ruum valmis on, hakkab talle meeldima. enne on ju nägemus ainult minu peas ja teine ei peagi aru saama, kuidas see või teine asi lõpuks kokku mängima hakkavad). 

kui selline suur asi, nagu seinakate valitud sai, oli järg põranda käes. tahtsin tegelikult täpselt sama parketti, mis mujal majas on. täpselt sellist ma ei leidnud, seega sain disainijumalatel lennata lasta ja leidsin ühe väga armsa isendi :) siis veel laeplaadid ja korras! nüüd jäi see kombo veel projektimüüki tarida ja allahindlust lunida.  ütleme nii, et letihinnast sain tapeedi puhul 1/3 alla ja lae ning põranda puhul 1/4 :)

praegu on eesmärk see kõik seina-põrandale-lakke pressida ja siis edasi vaadata, kas mu visioon töötab. kui töötab, siis tuleb edasi mõelda aknakatete ja valgustuse teemal. neid mõtteid aga peas veel eriti pole, seega ootan muusat. seniks tapeedime!

lugemisrõõm

ema süda pakatab uhkusest ja rõõmust, kui lapsed soovivad minna raamatukokku, veeta seal tunde, tulla ise bussiga ilusti tagasi ning koju jõudes leiad lastetoas alloleva vaatepildi :)

puhas rõõm!!

mõtteid Ehitusmehest

ma arvan, et kõik inimesed, kellel on  kunagi au pidada olnud mõnd Ehitusmeest, saavad mu edasisest kirjatükist kohemaid aru.
ma siinkohal kadestan inimesi, kellel on kodust omast käest selline ehitusmees võtta. meil, näed, pole... ega kõik saagi kõige peale andekad olla, las igaüks jääb siiski omade liistude juurde (või meie siis oma tapeeditöö juurde).

alguses on kõik ilus kena - lepitakse kokku töö, aeg, maksumus. lüüakse käed ja jäädakse ootama seda kokkulepitud aega. nädal või nii enne helistad üle, et täpsustada kellaaega (lootuses, et Ehitusmees ütleb kell 8:00 varem kokkulepitud kuupäeval objektil). vastuseks kuuled aga, et kõik ei ole plaanipäraselt sujunud ja töö algus venib päev-nädal-kaks-kolm. meil venis näiteks poolteist kuud...
siis võid kuulda, et töid on nii ja naapalju veel, tahaks rohkem raha saada. õnneks meil nii ei ole.

heakene küll, töö hakkab pihta, suur laadung materjali saab toodud. alguses on see vana väljalõhkumise lõbu, sest kunagi ei või teada, mis sealt tulla võib, eksole. kui juba uut ehitama asutakse, siis hakkab nalja saama: esiteks on miljon küsimust teemal, kas sa tahad seda nii või naa? ja kas siia või sinna? mina tavaliselt küsin vastu, kuidas parem on. targem Ehitusmees selgitab ja soovitab, tavalised kehitavad õlgu ja ütlevad, et küsi ehituspoest või loe foorumist. seekord on see esimene variant õnneks ;) teiseks sõltuvalt eelmisest valikust selgub, et pool materjali ei sobi. need tuleb siis tagasi viia ja välja vahetada. jälle sebid ja tassid pool päeva või rohkem (ise käid samal ajal loomulikult tööl). kolmandaks selgub pidevalt, et midagi on puudu ja juurde on vaja mulle tundmatus keeles ja hääldusega materjale/vidinaid... neid kõike vidinaid otse loomulikult ühes poes pole ja tas algab tango Bauhof-Krauta-EhituseABC.
siis on sellised toredad hetked, kus hommikul räägitakse sulle, et õhtuks on tehtud see, teine ja kolmas asi, õhtu saabudes aga näed ainult üht või teist. sinna juurde jutt, et ei saagi aru, kuhu see aeg kadus. ma tegelikult saan aru küll, et selline pisidetailide nikerdamine võtab kõige kauem aega. kuna tegemist on aga minu rahaga, siis mnjah.
omaette teema on siis, kui tulemus ei jää tasemel. siis on kohe väga kurb. raisatud on palju raha ja aega ja materjali, aga tulemust pole. selle projekti puhul olen praegu rahul, loodan, et nii jääb ka. eelmisel korral olin aga tööd üle vaadates nukker, mitte rõõmus. eks oma vigadest õpitakse, nii ka meie - seekord võtsime Ehitusmeheks inimese, kes meie maja mõned aastad tagasi ehitas. kuna midagi seni lagunema pole hakanud, siis julgesime uuesti kutsuda.
töö igatahes kiidab tegijat ja ma siiralt loodan, et meie hea Ehitusmees teeb meile ilusa magamistoa!

1. KAS SA MAGAD RIIDEKAPIUKSED LAHTI VÕI VÕI KINNI?

kinni, loomulikult

2. KAS SA VÕTAD HOTELLIDEST TASUTA ŠAMPOONE JA DUŠŠIGEELE KOJU KAASA?

vahel, lastel hea nendega mängida

3. KAS SA LÕIKAD AJAKIRJADEST VÄLJA KUPONGE, KUID EI KASUTA NEID
KUNAGI?

lõikan, kasutan. USA-s on ju mingi kupongijate-saade lausa. kui ma seal elaks, siis mul oleks ka raudselt kupongimise haigus :D

4. KAS SA OLEKSID PIGEM RÜNNATUD KARU VÕI MESILASTE POOLT?
mesilaste, nende käest on võimalik eluga pääseda. karuga on suht kindel minek...

5. KAS SUL ON KORTSUD?
jaa :(

6. KAS SA NAERATAD ALATI PILTIDEL?
jep

7. KAS SA LOED OMA SAMME, KUI SA KÕNNID?
ei. milleks?? kas keegi loeb?

8. KAS SA OLED METSAS PISSINUD?
ikka

9. KAS SA OLED TANTSINUD ISEGI SIIS, KUI MUUSIKA EI MÄNGI?
vahel tuleb ette ;)

10. KAS SA NÄRID OMA PASTAKAID JA PLIIATSEID?
mhm

11. MIS SUURUSES VOODI SUL ON?
180x200, aga see tundub vahel liiga suur...

12. MIS ON SINU SELLE NÄDALA LEMMIKLAUL?

ma ei kuula muusikat

13. KAS SINU ARUST ON OKEI, KUI MEHED KANNAVAD ROOSAT?
kui see on mingi kena halli ülikonna juures, siis jah

14. KAS SA VAATAD IKKA VEEL MULTIKAID?
EI!! mul on lapsed ja multikate üledoos on saadud juba mitu aastat tagasi

15. MIDA SA ÕHTUSÖÖGI KÕRVALE JOOD?
vett või ei midagi

16. MIS KASTME SISSE KASTAD KANANAGITSAID?
ei kastagi, ei söö neid üldse nii tihti

17. MIS ON SINU LEMMIKSÖÖK?
sushi

18. MIS FILMI VÕIKSID SA LÕPMATUSENI VAADATA?
sellist filmi vist pole, aga "Friends" on seriaal, mis pole kunagi igav, vahet pole millist osa või millal vaatad.

19. MILLAL VIIMATI KIRJUTASID SA KELLELEGI KIRJA PABERIL?
lastele vahel jätan teateid hommikuti lauale. mingi paar nädalat tagasi vist seega.

20. KAS SA OSKAD AUTOL ÕLI VAHETADA?
ei. miks ma peaks? mul on mees :P aga tegelt olen abis olnud ja see pole üldse lihtne, kui filter tuleb lahti kruvida kohast, kuhu ükski näpp ei ulatu ja kõikvõimalikud kruvid on ka täiesti kinni roostetanud. teenindusse on selle asjaga ilmselgelt mõtekam pöörduda.

21.OLED KUNAGI SAANUD KIIRUSEÜLETAMISE EEST TRAHVI?
ikka

22. MIS ON SINU LEMMIKVÕILEIB?
kanepiseemnetega leib-karulaugu või-hispaania suitsuvorst-tomat-basiilik-sool-pipar

23. MILLAL SA TAVALISLT MAGAMA LÄHED?
tahaks öelda, et 23, aga tavaliselt venib see ikkagi 00:00-le lähemale

24. KAS SA OLED LAISK?
jube laisk :(

25. KUI SA OLID LAPS, SIIS KELLEKS SA ENNAST HALLOWEENIL RIIETASID?
meie kultuuriruumis õnneks seda õudust pole, aga kadriks või mardiks kindlasti :)

26. KUI PALJUSID KEELI SA RÄÄKIDA OSKAD?
kaht ja poolt: eesti, inglise, natuke vene ja natuke saksa keelt

27. KAS SA TELLID MÕNDA AJAKIRJA?
kui Swedbank'a preemiapunktide eest saab, siis ma tellin tasuta endale Kodukirja vms. 

28. KAS SA VAATAD SEEBIOOPEREID?
"Pilvede all" ikka!

29. KAS SA KARDAD KÕRGUST?
natuke

30. KAS SA LAULAD AUTOS?
ikka

31. KAS SA LAULAD DUŠI ALL?
ei

32. KAS SA TANTSID AUTOS?
kui saab

33. VIIMATI TEGID AUTOPORTREE FOTOGRAAFI JUURES?
sel suvel

34. KAS SA ARVAD, ET MUUSIKALID ON IMALAD?
ei

35. KAS JÕULUD ON STRESSIROHKED?
väga

36. LEMMIKKOOK?
schwarzwald või bežeerull vaarika-vahukooretäidisega

37. KAS SA USUD VAIMUDESSE?
nii ja naa, märkidesse usun küll

38. KAS SUL ON KUNAGI OLNUD DEJA-VU TUNNET?
on, vahel väga tugevalt

39. KAS SA VÕTAD IGAPÄEVASELT VITAMIINE?
ei. inimene peab kõik vajaliku oma toidust kätte saama!

40. PRISMA, SELVER VÕI RIMI?
kuna elan Pärnus, siis Maxima, muidu kindlasti Prisma

41. NIKE VÕI ADIDAS?
Nike, loomulikult!

42. CHEETOS VÕI LAYS?
lays

43. METSPÄHKLID VÕI PÄEVALILLESEEMNED?
pistaatsia pähklid

44. OLED KUNAGI VÕTNUD TANTSIMISKURSUSEID?
nagu oleks. Herr Abikaasaga käisime kunagi ammu rumbat ja valssi õppimas natuke ja siis keska ajal olid ka. oi ma kartsin, sest noh, ma polnud mingi supercool tüüp, ikka punkar või nii... aga tore oli see, et noormeestele anti võimalus partnerit valida ja klassi üks kenamaid noormehi valis minu :) 

45. KAS SA SAAD OMA KEELT TORUSSE PANNA?
saan

46. OLED KUNAGI NUTNUD, SEST OLID VÄGA ÕNNELIK?
pidevalt. mul on silmad hästi märja koha peal...

47. KUUM VÕI KÜLM TEE?
kuum

48. TEE VÕI KOHV?
latte

49. MIS ON SINU LEMMIK VÄRV?
meresinine

50. KAS SA SAAD HOIDA HINGE KINNI ILMA, ET HOIAKS NINA KINNI?
muidugi

51. KAS SA OSKAD HÄSTI UJUDA?
normaalselt. siis oskasin paremini, kui regulaarselt basseinis käisin

52. OLED KUNAGI VÕISTLUST VÕITNUD?
jah, solistide konkurss oli keska ajal, selle võitsin. ja kodus on meil ka väikesed igapäevased võistlused, et põnevam oleks ;)

53.KUMMAD ON PAREMAD: MUSTAD VÕI ROHELISED OLIIVID?
mustad!

54. KAS SA VINGUD NII KAUA, KUNI SAAD OMA TAHTMISE?
jah (häbi nägu peas...)

55. OLED SA KANNATLIK?

ei!

uue kuue loomine

suvi on ikka korraloomise ja remontide aeg. kuna meile kohaselt on terve suvi maha looderdatud, tuleb nüüd kiiruga liigutama hakata. koolilaste toad ju vaja valmis sättida. seekord võime küll enda kaitseks öelda, et ehitusmeestel polnud varem graafikus tühja auku (ega ole nüüdki) ja jõudsid meieni alles nüüd.

mida me siis teeme? ühes senisest varutoast ehk söögitoast tuleb meile magamistuba. senisest magamistoast saab ühe lapse tuba ja teine laps jääb senisesse lastetuppa üksi laiutama :) K-del on omavahel toad juba ammu ära jagatud, nii et sellega probleemi ei tule. isegi tapeet sai suurema kärata neil valitud. õnneks päris ühesugust ei pidanud võtma. 

peamise remondiartikli ehk uue magamistoa juurde tagasi tulles - see on meie uue maja vana osa. uus majaosa on ehitatud vana suvila külge. selle projekt on aastast 1972 (kui ma ei eksi). 

võtmete kättesaamise päeva 3 a tagasi vaade praegu remonditavale toale

seni oli see tiba üles vuntsitud eelmiste omanike poolt. teate küll, kuidas kiirremont kümmekond aastat tagasi käis - vill seina, iso-plaat peale ja kõige odavam laminaat maha. kuna ka eelmistel omanikel oli selle ruumiga teised plaanid, kui lihtsalt üks tuba (aga need ei saanud õnneks teoks), siis tuli esiotsa lammutama asuda.

hiiglaslikud betoonplaadid

eks ma arvasin juba eos, et põrand tuleb taladeni üles võtta ja talad tõenäoliselt ka. kogu põrand kõikus ja lainetas astudes natuke, sellest selline arvamus. laminaadi alt tuli esiti välja laudpõrand. kuna see oli mitu cm viltu, siis see võeti välja. selle alt avanes huvitav pilt - tuuletõkkeplaat ja, ülla-ülla, veel üks laudpõrand... see sai ka üles koigutid ja talad olidki näha. midagi ilusat polnud - enamus meetri ulatuses pehmed, seega ka need tulid välja :( teises sama toa osas oli ennevanasti veranda koos välikaminaga. kamin lahkus meie käte läbi juba eelmisel suvel kivi-kivi haaval, sellesuvine lõhkumine oli aga sellega võrreldes köömes. nüüd tulid tollest põranda alt välja suured betoonplaadid ja nende alt mitu järelkärukoormatäit maakive. pole ime, et see põrand nii külm on. kui see kivihunnik talvel ära külmub, siis õhkab see seal põranda all nagu külmkamber... kaks päeva lõhkumist ja põrand (+ selle alune) oligi läinud. 

nüüd saab siis ehitama hakata. täna asutakse uusi kandetalasid paigaldama. ma pidin pikali kukkuma, kui poes maksis 16 tala 120€! ma tean küll, et puit on kallis. rahaliselt on muidugi arvestatud, et hull papp sinna läheb, aga ikkagi. loodan vähemalt, et minu eluajal seda põrandat pole vaja uuesti avada. eks meil on arvamus ka, et kõik tuleb teha korralikult. ehitusmehed arvavad samamoodi. ehitusmeestega seoses selline vahva seik, et üks nendest on ehitanud tegelikult kogu meie maja koos eelmise omanikuga. ükspäev kevadel ajasime laste sõbra isaga üle kraavi juttu ja tema siis küsis, et kuidas majaga rahul olete. sealt koorus, et tema ehitas :) kuna oleme rahul, siis ajasime kohe teemat edasi, et ta ka selle ruumi korda teeks. 

kui nüüd materjali varumisest rääkida, siis tegelikult läks nii hästi, et kõik va parkett ja laeplaadid sai ühe õhtuga ühest poest koju veetud. seda ei saa küll öelda, et ühe autoga, sest noh, kui sul on ikka väike naksitralliauto ja käru, aga tuua on vaja kõik põranda- ja seinaplaadid, vill ja peno ja kruvid ja uks jne, siis ei mahu parima tahtmise juures ka mitte... õnneks olid laomehed väga leidlikud ja panid selle lego meile ikkagi jupphaaval käru peale. lõpuks topiti veel meie teine auto villarulle täis, tõmmati pagass nööriga koomale ja kästi kuuma anda. sellest ma siinkohal ei räägi, kui kõrge hunnik järelkärul kõrgus... tuul oli ka muljetavaldav, õnneks silla peal midagi kaotsi ei läinud ja varsti oli kõik see koorem juba õue peale maha laetud. 

nüüd siis tööle!! loodan, et halbu üllatusi rohkem pole ja ruum võtab nädala lõpuks jälle toa näo!

ood armastusele

ma olen abielus olnud oma abikaasaga 10 aastat. võin kätt südamele pannes öelda, et 10 imelist aastat! 08.07.06. oli sõrmuste sõrme panemise, veidi värisemise-ootamise ja pidupäev, sellele aga eelnes veel 5 aastat. seega sügisel on meil tegelikult 15. aastapäev :)

10. pulmaaastapäeva puhul väike tagasivaade ja heietus ka:

tänapäeva maailmas on armastus mu meelest kuidagi alahinnatud. suhet võetakse nagu teenust - kui enam ei sobi, lõpetame lepingu ja next... see, et sinna vahele jäävad tunded, lapsed ja kodud, tundub teisejärguline. suhted tekivad liiga tormakalt või oodatakse/otsitakse liiga kaua. ja siis on raske aru saada, kas on leitud õige asi ja nurki on vaja maha viilida või pole see ikka see. 

vahel isegi olen kuulnud imestamist, et inimesed ikka koos ja polegi lahku läinud. mu meelest on selline arvamine nii veider. meie kohta pole nii öeldud (vist), aga olen kuulnud nii öeldavat küla peal... kuidas saab keegi kolmas kahelda paarivahelises armastuses, kui suhe toimib? milleks? nojah, eks vahel ikka on näha paare, kellele peale vaadates on veider mõelda, et just need kaks inimest elusid jagavad, aga kui neil on hea koos olla, siis mina olen alati rõõmus, kui on teineteise mõistmine, austus ja armastus. lõppkokkuvõttes pole muu siin ilmas oluline, ainult see inimene, kellega on hea oma igapäeva jagada (+soovi korral lapsed). 

meie senisele teele tagasi vaadates võin küll öelda, et meil on hea suhe ja hea elu. iga aastaga läheb paremaks. laisk on ikka hea olla - ei viitsi me kumbki kakelda, õiendada, piisavalt ühesugused oleme vist ka, sest enamus asjade puhul mõtlemegi ühtemoodi ja polegi millegi üle vaielda :D oleme üle elanud raskeid aegu Herr Abikaasa keeruliste töökohustuste tõttu - palju ootamist, kohanemist ja nuputamist. 

laste lisandumine muutis mustri muidugi kirjumaks, kuid see sigri-migri on ka aastatega paika loksunud ja ütleme nii, et hetki, kus ma tunnen, et vanemdamine on üle mõistuse keeruline, jääb ajapikku vähemaks. 

minul saabus see äratundmine, et see on SEE tunne, ikka üsna kohe, vastupidi ka :) sest noh, me mõtlesime seda mõtet mitut pidi ja nii üks kui teine uuris välja teise telefoninumbri (ei olnud veel aktiivne nutiajastu) ja siis kunagi võttis Herr Abikaasa julguse kokku ja helistas mulle :) sellest hetkest oli kõik juba kuidagi selge. ütleme nii, et need pikad-pikad kuud teda "soojamaareisilt" tagasi oodates ja päris reaalseid paberil kirju vahetades (issand, kas me oleme tõesti nii vanad??!), süvendasid veendumust, et ta on üks väärt mees ja tasub ootamist. vastupidi vist ka ;) ja mitmeid kordi, üks "reis" hullem kui teine. 

tänavu suvel olen olnud tunnistajaks kahele ilusale pulmapeole. nii erinevale, samas nii sarnasele, sest armastus on siduv - nähtavalt, soojalt ja tugevalt. sellised peod toovad esile enda tunded. ja teate mis, nii hea on tunda, et me tunneme kõike seda, mida pulmapaarid sel ilusal päeval ja kümne aasta jagu rohkemgi. ikka on väga hea koos olla ja koos toimetada. kõik on hea! 

ma tegelikult tahan tänada oma Herr Abikaasat. kui ma mõtlen tagasi kõik need aastad, siis ta on teinud läbi tohutu muutuse enda sees. see on tegelikult suisa hämmastav, kuidas üks inimene on suutnud ja tahtnud end muuta niipalju imelisemaks!! mul jääb sõnadest väheks. kõik ei ole selleks suutelised, aga mõni eriti tugev inimene on. ja mul on au elada selle suurepärase inimese kõrval iga päev. imeline!!

loodan, et meie elu näitab meie lastele, milline on suhe, millist ka endale tulevikus tahta ja millest vähemaga mitte leppida. elu on liiga lühike, et seda veeta krussis närvidega või end magama nuttes. keerulised suhted on valed suhted. punkt. 

sellesuvistel pulmapidudel oleme pulmakroonikasse kirjutanud ühe väga lihtsa, kuid väga õige soovituse, mille abil elust õnnelikuna läbi minna: Hea ja õnneliku abielu saladus peitub ühes lauses: "jah, kallis!!" just nii see täpselt on :) sest, jah kallis! ma teen sulle hommikuks praemuna või jah, kallis! ma võtan su eest need põrandad tolmuimejaga üle, kuniks sa vannis oled ;)

armastuse terviseks!!

siia lõppu originaalpulmapilt ja taaslavastused. ütleme nii, et õnneks väga suur vahe veel pole :) läbivõtteid ei teinud ka ;)

noored armunud 08.07.2006

08.07.2016

veel ilusad ja noored

elu õitega

minu kiiksud/hirmud

ma tavaliselt pole teiste blogijate teemalaviinidega kaasa läinud (no et kui Mallukas kirjutab taimetoidust, siis kõik võtavad selle kohta sõna või kui Britt paneb omad mõtted kirja emaduse köögipoolest, siis teevad seda ka kõik teised), aga see kiiksuge teema on nii minu, et ma kohe tahan mõne rea kirjutada :P

alustuseks tahan kohe ära mainida, et mulle hullult meeldivad need sundkoristajate saated. ma olen ise väga vilets koristaja, aga kui ühe osa seda saadet vaadata, siis tahaks nagu ise ka rohkem teha. ja ma olen sealt leidnud palju asju, millega samastuda saab. näiteks ükskord sättis mingi poiss riiuli peal nipsasjakesi tund aega ritta ja kui keegi need veidi paigast nihutas, pidi ta nad täpselt õigesti ja sobiva nurga alla tagasi sättima. mitte et ma nii teeks, aga kui asi, mille ma olen kindla koha peale pannud mingisse kindlasse asendisse, on paigast ära, siis see häirib mind küll nii piisavalt, et tõusen ja sätin õigeks :D

aga veel:

• asjad peavad otse olema (no nt. mul on köögis kaltsuvaip ja kui see on põrandamustri suhtes viltu, siis ajab see mind hulluks! vannitoavaipadega on sama lugu. ja no üldse kõigega - kui paberid on kontorilaual otse, siis on hea olla või pigem peavad need laual olevad asjad omavahel suhestuma. meil on kodus diivanid, mis ei ole tuimalt vastu seina, vaid on nurga all. kui Herr Abikaasa tolmu võtab, siis ta liigutab neid diivaneid, eksole, ja pärast lükkab tagasi, aga kunagi mitte täpselt. ma siis pean need karvapealt õige koha peale sättima, muidu rahu ei saa :P vahel panen ise ka valesti, aga kui istun, kargan nagu nõelata saanuna püsti ja kukun sättima.
• raamatut lugedes ei kasuta ma järjehoidjat, vaid keeran lehe nurga ära (jah, ma tean, et nii ei ole ilus, aga ma ei saa sinna midagi parata, kui kõige jõledam asi maailmas on raamatu vahelt välja turritav miski)
• nõudekapis või nõudepesumasinas peavad nõud õigesti laotud olema. minu süsteemi järgi. kui Herr Abikaasa toimetab, siis ma suudan selle süsteemitusega leppida, sest siis ei pea mina seda tegema/nägema :D , aga kui nt. mul ema vahest tahab meil olles toimetada, siis see ajab mind hulluks!! eriti see nõude masinasse asetamise teema - jube!
• pesu kuivama riputades peavad ühesugused asjad ALATI kõrvuti rippuma. kui ei mahu kõrvuti, siis vähemalt kohakuti. kaksikute ema rõõmud. ja johhaidii, kui valesti on... see on vist kõigil, et naabri pesu on nagunii valesti nööri peale/külge riputatud. nt. mina oma ema pesuriputusstiili vaadates alati oigan, sest mu meelest on lõksud nii valedes kohtades, et võidki jääda neid pärast sirgeks triikima. mina seevastu võimalusel ei kasuta lõkse (hea tuulevaikne koht mul pesu kuivatamiseks) ja kui, siis ainult nii, et hiljem näha poleks. triikimisega ma juba ei tegele ;)
• mulle ei meeldi külalised. või tegelikult külalised meeldivad, aga sellele eelnev paanika mitte. kohe seletan: ma loen neid Kodu&Aed või Kodukirja laadseid ajakirju, siis seal on kõik nii ilus ja puhas ja sätitud. kui meil külalised tulevad, tahan, et mul oleks ka kõik nii - sundimatult kenasti korras. aga igaüks tegelikult teab, et see ei tule lihtsalt iseenesest ja kõige kordasättimine võtab ikka kenakese aja. aega on aga alati enne sellist üritust vähe, sest tahaks ju midagi lauale ka panna. ja siis ma tõmblen ja kirun ennast, et never again! no ja iga kord jõuan jälle samale mõttele ja teen siis kõike jälle uuesti... oijah! igatahes ma vahel lausa värisen sisemiselt, kui mingi 15 min. on mu enda poolt määratud kellaaega veel kõik valmis pole. Herr Abikaasa küll alati lohutab ja aitab kaasa, aga tegelikult on see kõik minu peas. ja mu teine pool on õppinud must tol hetkel lihtsalt eemale hoidma või minuga võidu mingeid viimaseid asju paaniliselt ära tegema :P
• kui õhtul voodis telefoni vaatata/äratust määrata ja see käest ära panna, siis tuleb telefon pimedaks teha. missest, et ekraan ise kustub mingi aja pärast ära, ma ei taha, et mu mõnusalt hämar/pime tuba helendab mingi tehnikavidina järgi!! ja mis te arvate, kas me iga jummala õhtu teeme Herr Abikaasaga selle tsirkuse uuesti läbi, et tema jätab telefoni helendama, mina ütlen, et palun kustuta ja tema, et ise läheb ja jälle mina, et palun pane kustu ja siis mõlemad uriseme :D 
• kui kedagi toas ei ole, peavad tuled olema selles ruumis kustus. no ok, väike seinavalgusti vms. võib ikka põleda, kui on pime aeg, aga laelamp never!  meil on ikka ütlus, et kes seal toas nüüd mängib, et tuli põleb. algul lastele tekitas see palju nalja, kui ma küsisin, kes vannitoas mängib, kuigi kõik olid köögis koos. nüüd on see käibefraasiks saanud, sest noh, meie majas olen mina ainus, keda see põlev tuli häirivat paistab...
• ma ei kasuta kunagi ruloosid või külgkardinaid (kui võimalik). nii mõnus on voodisse kerra tõmmata ja tähistaevast silmitseda. 
• magamistoa uks on ka öösel lahti. kui me nüüd uue toa teeme endale, siis ma arvan, et see jääb ka nii, mitte vastupidi. õhk peab ju liikuma. samas lapsena, vanematekodus, ma ei läinud kunagi magama nii, et uks oleks lahti jäänud... lastetoa uks on öösel praegu kinni, aga kui nad lahku kolivad kohe-kohe, siis saame kuulda, kuidas noored daamid soovivad. 

praegu loen ja vaatan, et paljud kiiksud on seotud valguse või selle puudumisega. tegelikult pigem on tegemist suletud ruumi teemaga.

• ma ei kannata kinniseid ruume - liftid on vastikud, väikesed aknata ruumid (nagu WC või panipaik) samuti. kohe tekib selline ärevus ja ei tahaks seal kauem enam olla. lastel on samamoodi, sest teletorni liftiga on ikka üsna pikk sõit ja ei meeldi see meile kellelegi... kinniste ruumide hirmu alla võib vast kanda ka mu lennuhirmu.
• lennuhirm - sellele võiks pühendada terve postituse või pigem minu puhul lausa terve raamatu, sest see on nii halvav. ma ei karda, et lennuk alla kukub või et sellega midagi juhtub. aga seal suletud kilukarbis istumist ei talu ma teps mitte. esiti kartsin vist, et süda läheb pahaks (vahel tõesti läheb ka, maandudes), siis, et õhk saab otsa. õhuauke ma muideks üldse ei karda, see raputamine on kuidagi turvalisem isegi - nagu sõidaks autoga teekonarlustest läbi... nüüdseks olen aru saanud, et pigem on tegemist kontrolli enda käest ära laskmise teemaga. minust ei sõltu selle sõiduvahendi puhul mitte midagi. auto või bussi või isegi rongi puhul ma saan ikka väga suure vajaduse puhul (no kui enam kuidagi ei kannata välja seda loksumist) kinni lasta pidada (teoorias, eks), aga lennuki üle puudub mul igasugune kontroll. ja ma arvan, et see ongi minu puhul selle jõuetu ja kõikehaarava hirmu alus. keha läheb krampi, samas muutuvad lihased lõdvaks ja pisarad muudkui voolavad. kui ülesse ära saab, siis nagu natuke olukord paraneb, aga allatulles on jälle sama jama. viimati tegi lennuk maandudes linna kohal pika-pika tiiru. maandumine on tavaliselt olnud selline vastik, aga kiirem kui tõus. seekord kestis see maandumine kõva tunni (mu meelest) ega saanud ega saanud otsa... küllap oli miski rajal ees ja oli vaja tiirutada, aga see oli nii-nii jube, et tagasituleku puhul ma mõtlesin, et tulen paadiga...
• ma kardan paaniliselt veel eskalaatori vahele kinni jääda, juukseidpidi! no et komistan ja kukun ja siis juuksed jäävad sinna vahele ja ma jõuan üles välja ja keegi ei lükka seda liikuvat treppi vahepeal välja ja mu juuksed koos peanahaga tõmmatakse sinna vahele. jube! seetõttu vaatan ma alati väga täpselt, kuidas sinna astuda. kui ma koos lastega olen, siis nemad peavad alati enne mind minema, siis ma saan nad vajadusel üles aidata ja selle jõleduse pealt maha tõmmata, kui midagi juhtuma peaks. 
• maanteel tahan ma alati kõige esineme auto olla, sest mulle teps mitte ei meeldi, kui vaateväli häiritud on. seega tuleb teha möödasõite, mis mulle ei meeldi, aga olen aastatega osavamaks muutunud ja sõidan nagu vana mees ;)
• kui teise auto taga sõitma peab (linnas), siis jätan alati pikema vahe, et oleks ruumi reageerimiseks. ja alati, alati(!) tuleb sinna vahesse mingi tropp, sest parasjagu just mahub :S oi ma ei salli selliseid!! Tallinnas tuleb see eriti kirkalt esile, aga pärast sissesõitu harjun, et see seal on teine liikluskultuur(itus) ja asun ise ka rullnokkama.
• toidukiikse mul eriti pole - mulle lihtsalt maitseb kõik ja igal kujul :D no ok, konservherned on rõvedad ja kui ma pean nägema kedagi neid lusikaga otse purgist söömas, siis ma reaalselt hakkan oksele...  (on korra juhtunud) õnneks meie majas selliseid rõvedusi ei leidu! no ja oasupp on üks maailma jubedamaid asju, eriti selle lõhn. hernesuppi ma võin korra aastas hädapärast süüa. värsked herned otse põllult on aga supernämmad!!
• piima-aedviljasupp on rõve, igasugu piimasupi peal olev kile on rõve. seetõttu ma piimasuppe reeglina ei tee. mu pere ei ole sellega rahul, aga mis teha. vanaema juures saavad :)
• ma jätan kõik asjad viimasele hetkele. kui on nt. puhkus, siis toimetama hakkan ma viimase nädala viimastel päevadel, et midagi ikka tehtud ka saaks, eelneva aja looderdan maha. 
• ma jään igale poole 3-5 min. hiljaks. ükskõik, kui vara ma kella mängima panen, ikka suudan kodus ringi tuiata ja 5 min liiga hilja väljuda. ok, kinno või kontsertile või pulma jõuan ajavaruga, aga tööle, never... mul on lausa hirm, kuidas lapsed õigeks ajaks kooli jõudma hakkavad. lasteaiaga polnud ju vahet, mis ajal nad jõuavad, 5 min. siia-sinna. kooliga nii ei saa. nii et ma pean midagi endaga ette võtma ja selle viimase kiiksu kinni keerama. samas ma tean, et see on pärilik (isa pärast jäin oma põhikooli lõpuaktusele ka põhimõtteliselt hiljaks).
• üks asi tuli veel meelde - ma ei kannata, kui juuksed on silma ees! see on jube!! mu lastel on ülipikad juuksed. ma üritan neid pidevalt patsi panna, aga ikka libisevad need lahti ja silmile. kõik maailma patsid ja klambrid ei aita... ja siis ma muudkui kraaksun, et pange klambrid. neid see ilmselgelt ei sega. ju see on prillikanja rõõm, et juuksed ei lähe silma. see kiiks on ilmselt ka pärilik, sest kõigil mu lapsepõlvepiltidel on mul piinlikult lühikesed juuksed, mis on nõmedalt külje peale lakutud. tõenäoliselt on mu emal sama kiiks :D

suves on asju

puhkuse algus

kui suvi, siis suvi. kui puhkus, siis puhkus. blogi ka puhkas ;) mina siiski ainult 2 nädalat... väga väheks jäi. jõudsin järeldusele, et ilma Herr Abikaasata ei ole üldse tore puhata, sest ma lihtsalt ei oska üksi midagi ette võtta. kõik on nagu ooterežiimil... kuna sel suvel tal puhkust ei tule, siis vast oligi hea, et mul ka rohkem polnud. lugesin paar raamatut läbi, sõin vaarikaid ja lihtsalt olin. seda oli ka vaja :) 

pingviinid on äraütlemata ropud loomad...

aga siiski-siiski, jõudsime teha tiiru Riiga ja Salacgriva lähedal Veczemu mereäärsetesse liivakoobastesse. see oli selles mõttes üks tore väljasõit, et kiiret polnud kuhugile - jäime ööseks Riiga. 

esimese päeva kavas oli loomulikult loomaaed kaelkirjakute ja pingviinidega!, kes suveks sinna suvitama olid tulnud. siis otsisime üles kesklinnas hotelli (kus toimus pulm koos kõvemat sorti peoga) ja tegime vanalinnale suure tiiru peale. nõme küll, aga linnas sõime õhtusöögiks pitsat, mis oli elu parim valik. nii et kui Riia raekoja platsile satute, siis pitsakoht on hea valik! 

Riia teletornis (aknad nii määrdunud, nagu pilve sees oleks olnud)

kogu selle jalutuskäigu võttis telefon pärast kokku kui 7 km, millele lisandus loomaaia külastus  ~3 km :) ütleme nii, et olime täitsa kutud ja nii hea oli pärast punast veini end magama sättida, mitte koju kimada. kulgesime hoopis järgmine päev  esiti Teletorni otsa ja siis vaikselt tagasi. sain Heelide varu täiendada ja uurisime Osoonis näidatud mereranda tekkinud liivakoopaid, sõime kohalikku toitu ja korjasime kive. 

koopas

kui neid koopaid otsima minna, siis kindlasti tuleks mööda sõita teeäärsest viidast, mis näitav Veczemju Klintis. see viib otse kämpingusse, mis on tasuline ja koobasteni on mingi 5 km kõmpimist. jah, näeb kivist randa ja on muidu väga ilus, aga põhiatraktsioon jääb siiski hulka Riia poole. me plaanime veel sinna uudistama minna, sest väga-väga meeldis. aga noh, mul on mere ja tuule ja kividega mingi oma teema ;)

lastel möödus selle seadeldisel terve päev, superäge, nagu öeldi!!

ja et asi väga nutune puhkuse mõttes poleks, siis Herr Abikaasa uus tööandja korraldas väga vinks-vonks suvepäevad Kosmonautika Puhkekesuses. ma esiti kartsin tohutult, et võõrad inimesed ja palju jooki ja veider koht jne. tegelikkuses oli väga-väga tore, oli mõeldud nii lastele kui naistele, pakuti hääd sööki-jooki, mõnusaid mänge ja õhtul kontserti Rolf Roosaluga peaosas :) näha sai ka maalilist päikeseloojangut ja pimedas vägevat ilutulestikku. tolle päeva ja õhtu kokkuvõtteks julgen küll öelda, et mees sattus päris vahvasse kollektiivi ja tundub, et oma töötajaid hoitakse. 

nüüd on muidugi nii, et K-d on palju üksi, sest ma olen tagasi töölainel, aga praegu tundub, et saavad hakkama. augustis on õnneks mõned lõbustused plaanitud ja alati jääb tagavaraväljapääsuna võimalus, et kui väga igavaks elu kätte ära läheb, tulevad nad bussiga raamatukokku. eile ma nad sinna viisin ja ise seiklesid bussiga tagasi. tuli täitsa hästi välja ja ise oldi uhkusest lõhki minemas :)