muutuste aeg

olgu see siia ka kirja pandud ja välja öeldud: tulin töölt ära.

juba pikemat aega on mulle tundunud, et see töökoht ei paku mulle enam väljakutseid ning ma ei too ka ise sinna lisaväärtust juurde. eelkõige tekitas sellise tunde ümberkorraldused minu lastega kodus oldud aja jooksul. pabermäärimise hulk oli vahepeal hullusti kasvanud. mul tekkis tunne, et ühe kliendiga tegelemise puhul tuleb täita 10 paberit või avada samapalju erinevaid dokumente arvutis ja igale poole praktiliselt sama jutt kirja panna. ja nii päeva jooksul vähemalt 10 x järjest. Juhe jookseb täitsa kokku, aga tulemust nagu ikka pole - raban päev otsa tühja ja ikka on liiga palju teha. 

nii juhtuski, et kui isa firmas tekkis olukord, kus hakati mõtlema uue müügijuhi-asjaajaja peale, siis ma spontaanselt teatasin, et pole vaja otsida, ma tulen ise. pärast seda lühidalt lauset tundsin, kuidas raskus õlgadelt kadus ja kõik hetkega paika loksus. see oli nagu väljapääs pikast pimedast tunnelist, kus ma pikalt ekselnud olin. loomulikult on mul omad kahtlused isaga koos töötamise pärast, aga ma arvan, et mida rohkemma asjadele pihta saama hakkan süsteemiga tutvudes, seda rohkem  ta pensionile mõtlema hakkab :) vähemalt selline ta plaan on. 

ma olen viimasel ajal palju mõelnud olukorrale, et ühest küljest ma hülgan oma identiteedi sotsiaaltöötajana, kes ma viimased 10 aastat olnud olen. kui siia lisada veel 5 aastat õpinguid, siis on kahju küll. teisalt aga, kes ütles, et eluaeg peab sama tööd tegema? eriti veel, kui see amet sai valitus 18-aastaselt ülikooli sissesaamistulemuste järgi, mitte südamekutset arvestades. nii noorelt inimeselt ongi liiga palju tahta, et ta teaks, mida terve elu teha tahab. mina ei teadnud paraku. siis kui kool hakkas läbi saama, tõdesin, et see pole päris see ja mõtlesin, et mulle sobiks selline ringisebimise-asjaajamise-läbirääkimiste töö palju paremini. nüüd saan siis seda proovida. 

teate mis töökoha vahetamise juures kõige hullem on? see, et kolleegid, kellest 10 aastaga sõbrad on saanud, jäävad maha :( ikka väga kurb on neist lahti lasta. me oleme ju 10 aastat oma elusid jaganud, osadega ka koolipinki. kõik hea ja halb, mis on olnud, oleme koos läbi teinud, tugevamaks ja ühtsemaks saanud. ja halba on selle asutuse juures üksjagu olnud. ma detailidesse ei taha hakata laskuma, aga peamised asjad, mis seal töötamise väga jamaks muutsid, olid kindla seljataguse puudumine ülemuse poolt ja juhtkonna üldine üleolev suhtumine. vähemalt selline on minu mulje. palgast ma parem üldse ei räägi. ja kui pooled osakonna töötajad ütlesid mulle lahkumispeol, et nad tahavad ka ära minna või otsivad lausa uut töökohta, siis on asi ikka organisatsiooni tasemel mäda...

sildu enda järelt ära ei põletanud, käin väikest viisi endises töökohas kohakaasluse alusel 1 x nädalas tööd tegemas. just seda osa, mis mulle kõige rohkem meeldib :) loodan, et see saab nii jätkuda pikemalt kui 1-2 kuud. kui mitte, küll siis elu uusi võimalusi toob. 

tulevikku vaadates näen end hommikuti rahulikult lapsi valmis seadmad, neid lõbusasti lasteaeda saatmas. seejärel saan ise koju tagasi tulla, rahulikult kohvi juua ja susside sahinal II korrusele tööle minna :) just-just, mu uus töökoht saab olema samas majas, kus me elame. seda ma ei karda, et töö koju kaasa tuleb, sest seal on kombeks uks kell 16.00 kinni keerata ja järgmisel hommikul kell 9.00 vaadata, mis edasi teha. ühesõnaga tööpäev on lühem, lapsi ei pea hommikul vara taga sundima ning alati on võimalik päeva jooksul kontorist ära käia, kui vajadus tekib :)

hetkel lähen puhkan oma minipuhkuse nädala viimast päeva edasi, et esmaspäeval uutele väljakutsetele selge peaga vastu minna.

minu soovitus kõigile, kes tunnevad, et praegune töö midagi ei paku - võimalusel tuleb muutuste otsus ära teha, teate, palju kergem hakkab!

lõbus kohtumine vilkuritega

sõbrad said kokku, ajasid juttu ja valmistusid ajaloo halvimale Metsatölli live'le minekuks - aga sellest hiljem. palmikud punuti pähe (ka pikajuukselised mehes said vägevad soengud - tervitused Siimule!) Ja siis selgus, et kõik on võtnud õlu või paar ja ainuke isik, kes peale üliraseda sõbrantsi rooli taha sobib, olen mina. muidu poleks selles midagi imelikku, aga nüüd pidin sõitma hakkama 8-kohalise Chevy Caprice'ga (pildil). ameerika auto, viimane istmerida paigutub näoga tagaklaasi suunda ja sisenetakse sedasama teed pidi. ma polnud elu sees nii suure masinaga sõitnud! ega midagi hullu polnudki, väga laevas oleku tunne tuli peale - õõtsus teine ja rooli pidi nagu vene autodel pidevalt lõdvalt sõrmede vahel hoidma, muidu hakkas teel ujuma. mulle muidugi autos viibinud meesterahvas üksteise võidu selgitasid autoehituse eripärasid, aga suures ähmis ei jäänud üksikasjad meelde ;)

suurt kiirust arendada igatahes ei julgenud, sest too "laev" ujus ikka teel kenasti. mingi 80-ga sain ikka sõidetud need õnnetud 10 km. mugav on see tõesti, seda peab tunnistama.

tagasitulles nii libedalt ei läinud: kõigepealt tuli metsaveerelt see hiiglane pimedas kraaviveeres välja tagurdada ilma tagurdustuledeta. auto omanik tagaistmelt andis väheke juhtnööre, aga üldjoontes nautis autoseltskond minu kimbatust tolle mitmemeetrise eluka manööverdusel. imelik, kuidas sellise auto omanik mind üldse nii lõdvalt rooli lasi? oleks mina omanikuks, ei laseks kedagi ligi! vahepeal jõudsime metsavaheteel arutleda teemadel, kuidas politsei on seda masinat kinni pidanud, aga pika ninaga jäänud. sõitsin mina pahaaimamatult sirgel maanteelõigul, ikka 70-80-ga, sest vahepeal oli pimedaks ka läinud ja see ujumis-tunne polnud kuhugi kadunud. ja mida ma näen - värvimuusika selja taga - ikka too sini-punane ja vilkuritega. imekombel ükski närv ei liikunud, omanik tõmbas laisalt jalad tagaaknast sisse ja andis juhtnööre, kust auto passi leida võiks. juhiakna juurde ilmus väga rahulolev vormis naisisik, kes hakkas uurima, miks inimesed pagasnikus istuvad ja palju meid on. minu selgituse peale, et see on 8-kohaline auto ja iste ongi originaalis tagurpidi, muutus ta nägu väga morniks. kohe kahju oli teda kurvastada, et riigikassa täitmisest midagi välja ei tulnud ;) teine tüüp ilmus alkomeetriga, aga ka see ei andnud loomulikult mingeid tulemusi. rõõm-rõõm :D ütlesid siis ainult, et jalad aknast väljas sõita ei tohi ja soovisid meile head õhtut!

kui nüüd ausalt öelda, siis oli see sündmus õhtu naelaks, sest Metsatöllu ei taha ma pärast seda õhtut ikka väga tükk aega näha :S vihjeks niipalju, et soojendusbänd oli purjus ja töllud ise lasid end 1,5 h oodata, enne kui lavale suvatsesid tulla ja siis tegid ka peamiselt  viimase plaadi mõtetuid lugusid.