sirtsukesed on meil teadagi üliaktiivsed. meil on kett ammu maas, kui nemad ikka üleheli kiirusel ringi trallivad ja uusi tegevusi aina alustavad. ega ma nuriseda saa, kõik, mis ette võetakse, tehakse ära ka. ei ole õnneks nii, et hetkeks võetakse pliiats kätte ja juba tormatakse nukule süüa tegema. olen lugenud, et kui 3-aastane laps 5-10 minutit ühte tegevust teeb, on see ok.
täna näiteks olime õhtul enne magamaminekut kodus 2 h. selle aja jooksul söödi ennastunustavalt ja kõikvõimalikku söögipoolist hävitavalt tubli veerandtund, siis sooviti värvida - mõlemad tegid 2 pilti umbes 10 minuti jooksul, pesid siis käed kenasti puhtaks ja tulid multasid vaatama. selleks kulus ~pool tundi, rohkem ei tahetud (ega eriti kunagi pole rohkemat soovit teleka ees istuda, siis peab ikka Pippi või Lotte eetris olema, kui tähelepanu rohkemaks jätkub). seejärel kraamiti välja paber ja pliiatsid, millega joonistati täitsa sõbralikult ka pool tunnikest. siis tuldi mind juba porgandpaljana otsima, et võiks pesema ja magama minna. enne üheksat oli vaikus. mis sa hing veel oskad tahta, eks :)
ma pean siinkohal muidugi rõhutama, et selline päev on praegu haruldus omataoliste hulgas, kuna valdavalt on meie hommikud ja õhtud möödunud viimasel ajal riieldes. LA-s pidid nad enam-vähem võbralikud olema, aga omavahel kätšivad ikka. kätte on jõudnud totaalne keeldumise faas. see näeb välja nii: hommikul keeldutakse kategooriliselt pesemast, riietumast, LA-s kingadest, patsidest, õhtul LA-st äratulemast, nõutakse poodi kommi ostma minna ja oh seda hullumaja, mis minu "ei" peale lahti läheb. ausõna, te ei taha seda näha-kuulda. no ja sellest hetkest alates on nad terve õhtu vihased minu ja maailma peale. mina muidugi ka, sest ikka väga vastik on ainult mossis nägusid vaadata. miski pole küllalt hea, kõik minu soovitatu veab suunurgad kohemaid allapoole ja jonnipasunad üürgama. kas ma juba mainisin, et kõik see toimub põrandal väherdes :S viimasel ajal tundub mulle, et keegi on kogu aeg nurgas. nii hull see asi muidugi pole, aga tunduvalt rohkem, kui varem. ma olen ära proovinud kõik seletused ja lohutused ja tähelepanu kõrvale juhtumised, aga kui üks või kaks noort daami suvalise väikese asja peale (nagu nt. sukakate jalgapanemise soovitus nende ema poolt) jonnitoru täiest kõrist üürgama paneb ja needsamad sukakad laias kaares nurka lennutatakse, siis minu kannatus katkeb ka ja natuke tuleb nurgas oma tegude üle järele mõelda.
on nagu on, küll see ka kunagi üle läheb. tänane oli igatahes meeldiv erand :)
