 |
| pilt netiavarustest |
Täna 10 aastat tagasi sai alguse midagi suurt
ja ilusat! Sellest hetkest on nüüdseks saanud abielu ja kaks toredat
tütart. Ja kui maailma lõpp vahepeal peale ei tule, saab meid olema veel
n x 10 aastat!
Jep, nii on. Eks iga ere leek läheb veidi madalamaks ja rahulikumaks aja jooksul, aga kui seda valvatakse ja tuuleiilide eest kaitstakse ning puid ikka ka lisatakse, siis saab lõke kenasti põleda.
ise ma olen vist see kõikse hullem leegi summutaja oma vigisemisega. aga ma ausõna täna lubasin endale ja oma kallile herr Abikaasale, et ma vähemalt püüan oma politseikoera närvide kiuste veidigi parem inimene olla.
fakt on see, et ilma oma meheta ei kujuta ma elu ette, ei tahagi! kui saatus nii tahtis (kuigi A. meelest ei ole seda olemas, on vaid juhus), siis nii on ja jääb, n x 10 aastat veel!
ah et kuidas see kõik ikkagi juhtus? aga palun: Riias õppiv sõbrants tuli Pärnu, tahtis kokku saada ja muljetada. läksime oma pubisse, kust leidsime eest oma seltskonna - rõõm-rõõm. seadsime end sisse hääde meeste vahel, kes parasjagu kaarte mängisid (jah, meie seltskond olid meie mehed!). paar võõrast nägu oli ka. üks jäi kuidagi silma. tol õhtul muidugi olid mul hoopis teised plaanid, aga läks nii nagu minema pidi.
igatahes õhtu edenedes sattusin ma istuma tolle kummalise võõra kõrvale, kes minust enam lahti ei lasknud ja enda kojuviimise juttu hakkas ajama :) koju ma ta öösel ka autoga viisin, tema sõbra koju siis. ise läksin oma koju ära ja nentisin fakti, et igati lahe õhtu oli olnud. isekeskis mõtlesin, et asi on unustatud. aga ei ununenud see õhtu ega see mees. uurisin ühe tuttava käest tolle tüübi telefoni ega teinud mitte midagi. 22-aastase noore naise asi - mitu rauda tules, kogu maailma lahti.
enne jõule paar päeva tuli aga mulle sms, mis kokkusaamist soovis. ja siis oli juba kõik, me mõlemad olime lõplikult üksteise silmadesse kadunud. poolteist kuud oli olnud piisavalt pikk aeg,et tunnetes selgusele jõuda.
aitäh, et oled mul olemas, kallis!
