kadunud

jah, täna juhtus see ka minuga - kaotasin auto ära. haigla parklasse panin teise ja läksin ema ootama kohvikusse. kui ta alla tuli läksin masinat ukse ette tooma, et ema ei peaks lumes sumpama. ei pidanudki, hoopis külmetas ukse ees tükk aega enne, kui masina üles leidsin. 

õnneks ei asunud ma rohelist autot otsima, nagu kuu aega tagasi, sest ma sõidan praegu hoopis Kuldmunaga (nagu töö juures mehed teda hellitavalt kutsuvad). enda auto hoopis mehe käes ja kui see vahetus mõni aeg tagasi toimus, siis paar korda juhtus ka nii, et ei olnudki otsitavat rohelist autot parklas :D

täna ajas aga täitsa naerma - mitte ainult rida polnud vale, vaid ka suund ja pool ja kõik muu, mida ma otsisin. lõpuks jäin selles lumesajus lihtsalt seisma ja lasin silmad üle ridade, siis nägin küll kohe. selgitusena pean mainima, et minuga sellist asja väga tihti ei juhtu.

kui aga tõesti kunagi peaks juhtuma, et ongi läinud, siis politseisse kõne tehes ei oska ma midagi öelda, peale värvi ja margi, ma pole vist ühegi oma auto numbrit teadnud. täna olin veel nii tuus, et läksin ilma ühegi dokumendita, kui oleks peetud, poleks kuidagi saanud tõestada, et mina olen mina ja et ma pole Kuldmuna kuskilt hoovi pealt tuuri pannud. vot nii!

magamatus ja väsimus annavad tunda. aga täna ma magan, oi kuidas magan!

nalja kah

saabub maavanaema, lapsed hulluvad (heas mõttes). pärast esimest pooltundi tormlemist julgeb vanaema korraks maha istuda ja minuga juttu ajada. lapsed kohe teda lastetuppa tagasi kutsuma, sest neil kutsumäng pooleli ja puha.

ma siis kommenteerisin, kui Karina juba kannatamatult vinguma asub, et kuule Karina, sa oledki nagu üks kutsu - muudkui ulud ja klähvid vastu ning juuksed on ka sorakil nagu õuekrantsil. vanaema ja Karita itsitavad koos minuga. Kaina muutub eriti tõsiseks ja teatab: "Ei ole!" Ma olen inimene!!!" tähenduslik paus...

leppisime siis ikka kokku, et ta püüab inimese moodi käituda ka, muidu tuleb maale Sessu kuuti elama minna. kõik see käis läbi nalja ja lõõpimise, aga olgem ausad, viimased paar päeva olen ma sellist moe pärast jonni ainult paar korda kuulnud. hakkab looma :)
Edit järgmisel õhtul: Karina ei taha vanni minna (jälle mingi uus asi, millest keeldub ilma mingi eelneva põhjuseta. tavaliselt ei saa ma teda kuidagi vannist välja). ikka ronib mossitades sisse, kui oleme kokku leppinud, et pesen ta ainult puhtaks, vannis olema ei pea.Karita muidugi on ekstra rõõmus ja õnnelik, et laiutada saab :) istun siis vannilinasse mähitud mossitav Karina süles ja räägin talle, et tead, ma tahan oma rõõmsat ja toredat Karinat tagasi, kas sa tead, kus ta on? ei vasta teine midagi, natuke nagu muigab selle jutu peale. umbes poole tunni pärast, kui mõlemad on pestud ja veel tükk aega ilusti mänginud, tormab elutuppa ülirõõmus Karina ja teatab kavalalt: "Tead emme, rõõmus Karina on tagasi!" mina olin juba ammu selle jutu ära unustanud, aga näed, tema seedis kuuldut ja jõudis ise ka järeldusele, et rõõmus laps on ikka palju toredam olla! rõõm-rõõm :)