talverõõmud

selle talve esimene sulaga tuli ka esimene lumememm :D Karina muideks kartis seda suurt valget elukat...

erinevalt kõigist teistest ei ole ma veel lund, külma ega isegi sulailma löga vihkama hakanud. ju vist selleks, et ma pole pidanud aja peale iga hommik õuet lahti kaevama või põlvini lumes tööle sumpama. meie põhilised trajektoorid on ju majadevaheline kringelring ja trepid. täna ajasin kummikud jalga ja asusime jälle teele. pean mainima, et mina olin meie kolmikust ainuke, kellel meeldis plusskraadilist õhku sisse hingata ja linnulaulu kuulata.  küll see oli kena vaheldus nina jopehõlma peitmise asemel! paarkümmend minutit hiljem katkes mõnus jalutuskäik kaksikute kakofoonilise kisa taha :( preilid ei saa kõndida, sest lumi valjub läbi ja kohati on libe. lombid on lahedad, aga loll emme ei luba sinna - u-uu-uuu-uuuuuu!!! jne. 

pildil olevast memmest ei ole tänaseks suurt midagi järel. esiteks oli meil mega tuul, mis ta suht kohe ümber puhus (issi kallis parandas küll ära) ja teiseks sadas vihma, mis memme silmnähtavalt kahandas. täna oli alles siis kaks alumist palli, millele keegi oli käbidest uue näo meisterdanud ja porgandi kinnitanud nii, et memmest sai kõva kutt ;-)

pühapäevale kohaselt sai kooki ka tehtud. sõime ja mõmisesime - hea oli :) mingid tunnid hiljem vedelesime mehega teleka ees suusatamist vaadates, kui tekib küsimus: miks on selline kahtlane vaikus? kuulen kahinat köögis. hõikan siis sinna, et mis teete seal? vastus kiire ja konkreetne: "mämm-mämm!" ja nii oligi!

Pätud

just nähtaval pildil olevate tegude tõttu on meie majas tavaliselt kõik toolid laua peale tõstetud. selle üle on meie duol küll väga kahju, aga pole parata, mind on siiski ainult üks.
täna õhtul käis aga suur uhke trakats maja ees müristamas ja kraapis kõik sulalume viimseni ära, isegi parkla tegi puhtaks :) nii et homme ei taha ma ühtki jorramist kuulda ja õuetuur tuleb kohe pikk-pikk-pikk!!!

1 a 9 kuused K-d

mõned märksõnad, mida niivanad lapsed mul oskavad, teevad, mõtlevad:

• aastavahetuseks omasid mõlemad tüdrukud 14 hammast per suu - lisaks lõikehammastele ja purihammastele on olemas ka alumised silmahambad. Karinal oli selline seis juba tegelikult ka 1,8-selt, Karital puges teine alles nüüd läbi. algul tundusid megalaiad hambavahed olema, aga nüüd hakkab rida veidi kobedamaks muutuma. ei tea, millal jälle mõni tuleb, hetkel tundub patiseis olevat.
• kui tüdrukud puuri panna ja kirevad hilbud üll riputada, siis annaksid papagoide mõõdu välja küll - ütle ette mistahes sõna, kohe tuleb nende versioon sellest järgi.  igasugu näo- ja  kehaosad on ilusti omandatud. 2-silbilised sõnad tulevad peamiselt õigesti, 3-silbilised on suht naljaka kõlaga, kui silbid omavahel segi aetakse, pikemate puhul toimub omalooming ;) issile pakuvad eriti elevust sõnad, mis tüdrukute suu läbi omandavad eredamaid varjundeid. vahel kisub ikka suht ropuks kätte ära... näiteid? aga palun - mõelge ise, mis tuleb välja, kui nad püüavad öelda "lumi" või "müts."
• meisritiitli jonnimises ja oma mina näitamises võib vabalt kätte anda Karinale. ta kuramus on ikka nii kangest puust, et vahel ajal lausa nutma (mind põhiliselt siis, endal ei tule tal ühtki pisarapoega)! ikka hull piiride katsetamine käib - ma räägin iga päev sama juttu: algul ilusti, siis resoluutsemalt, siis karjudes, lõpuks pean ikka ta ette maha kükitama, seletama, miks ma teda karistan ja viin ära teise tuppa rahunema. ta teab suurepäraselt, et juhtmeid ei tohi katsuda ega pliiti lahti keerata, aga vaatab otsa ja teeb vihuti!! no ei tahaks karjuda, aga ilma üldse ei saada aru. endast on vahel päris hale... Karita õnneks mõistab paremini. ju see peabki vahetustega käima, mõni aeg tagasi oli temaga palju raskem.
• viimaste nädalate jooksul on ööunega suured probleemid Karital. ta on hommikustest kaisusmõnulemistest maigu suhu saanud ja nüüd üritab öösiti minu juurde pugeda. Pärnus on tuba nii pime, et ei näinud voodist välja tulla ja karjus kohapeal. siin marsib ikka ülbelt ilma ühegi piuksuta voodisse - tõstab tekiääre üles ja keerab nätsti! pikali :S no ei sobi selline asi, kohe üldse mitte. laps magab ikka oma toas ja oma voodis. proovisin teda siis oma voodisse pikali tagasi panna. oh sa aeg, mis sellel igal ööl järgnes! hull kisa tund aega järjest!!! lihtsalt seisab voodis ja ulub - "op-aa, op-paa!" hullumaja!!! ma algul võtsin ta sülle, mõtlesin, et jääb magama, panen voodisee. tutkit ta jääb! hängib niisama, voodisse pannes ikka kisa lahti. Karina suudab läbi selle karjumise tavaliselt veel 30 min. magada, siis vaatab abitult õe poole ja ohkab, aga uni on läinud. kõik see toimub tavaliselt 4-5-paiku. siis paari tunni pärast nad vaeseksed suudavad mõlemad uuesti magama jääda ja mina saan ka voodisse tuikuda. endal süda tilgub verd, et murdsin oma lapse vaimu :( ikka täiesti Super Nanny teema, üksi on seda jube üle elada. on vaja kedagi kes ütleks, et õigesti teed, tal ei ole miskit valu ega probleemi.  issit ei tunnistata enam öösiti üldse, kahjuks :( vanasti olid minu ööd magamiseks, tema askeldas nendega (pani lutti suhu vms).
• lutid on alles, ainult magamajäämiseks muidugi
• mähkmed on ka alles :( nüüd tundub midagi potistreigi-laadset kujunema hakkavat - ei taheta kohe üldse. potti on tulnud miskit harva ja väga juhuslikult. ei saa öelda, et vara, aga ei saada veel aru. 
• hetkel ruulib lume loopimine ja enda hange pikali viskamine, kelguga võin ma ise sõita. loodan siiralt, et nädalavahetuse sulaga saame ühe korraliku memme ka meisterdada!
• mänguasjad on endiselt out, mõningal määral veetakse taga nukusid (patsipidi), sõidetakse pealeistutavate autogeda ja laotakse legosid torniks. ülejäänud asjad on ainult kastist välja loopimiseks. maavanaema tahab tüdrukutest ikka maanaisi kasvatada - kinkis neile umbes aasta tagasi pehmed lehmakesed ja nüüd jõuluvana oli toonud lehmakujulise klaverikese :)
• kaisuloomi/tekke/rätte/nukusid vms. pole meie lastel kunagi olnud ega ole ka praegu, lihtsalt pole tahetud ja kõik. kui voodisse lähevad, praabivad endale teki peale ja ongi kõik. 
• uni tuleb tavaliselt 20.30 5-10 minutiga.
• päevakava ise selline: 8.30 üles, 12.30 tudule, 13.30-14.00 üles, 20.30 magama. oleks see öö nüüd ka rahulik, siis oleks super.

nii, aitab! lapsed muidu mu peale kurjad, et nii palju kaeban nende peale. tegelikult on nad jube vahvad ka ikka, eriti siis, kui üksteist taga ajavad, kõdistamise peale naerda rõkkavad, voodis hüpates kilkavad, hommikul musi annavad ja käes ümber kaela põimivad :)

lähen nüüd oma nööpsudele keeksi tegema!

2010 lõpu pildid

suur õnn

auvahtkonnas Karina :D

õnne põhjuseks selline majake/telk

maaidüll  (2010 viimane päike)

lapsed vaatasid omasugustega tõtt

Koonga kodumaja katusel oli selline siiruviiruline lumehang - kui kokku lugeda, siis just niimitu korda on sel talvel lund sadanud... Mees oli sunnitud seda valget ollust 2 päeva katustelt alla ajama, mille käigus ta ise pidi 2 x laviini alla jääma, kuid pääses. Meie autol nii hästi ei läinud - mattus lumme, sai sellest mõlgi ja läks kohe sirgu tagasi, kui paar kühvlitäit ära sai võtta.

nüüd on see (€) siis käes

uus aasta ja uus raha.

Head uut aastat mu lugejad ja hüva mündiklõbinat!!!

mul on esimesed €-mündi kogemused tänasest käes. käisin Võrumaal jogurtit ostmas, arve oli 1.31 otsisin välja oma ülikena muhu tikandiga mündikukru (minu jõulukink iseendale), kallasin sisu peopesale ja hakkasin klõbistama. ei läinud liiga libedalt see õige summa kokkusaamine. mündid ise kraamisin mööda majapidamist kroonimünte otsides eelmisel nädalal kokku. euroopas reisides on neid ikka jäänud. see oli mu elu pikim sularahatehing vist, müüja vaatas sellise stoilise näoga, ju ta on juba 2 päeva selliseid juhme näinud. esimene €-kaarditehing oli toidupoes (mille hulka kuulus ka uus lumelabidas, kuna eelmine andis nende valgetele kuhjadele alla, ehitus- ja majapidamispoed on aga labidatest tühjad...) ja esimene €-arve tuli Eesti Energiast. viimase puhul mõtlesin alul, et olen näidu valesti andnud, sest arve oli kahekohaline summa. siis mõtlesin natuke ja selgus saabuski :) ühtegi €-kupüüri mul veel pole ja niipea vist ei tule ka, teades minu kaadrimakse-sõltuvust.

kommidest

paar nädalat enne pühi algas kommihooaeg. mina pole süüdi, mehe tööandja hoopis. rõõmu on nendest muidugi olnud, aga iga kord, kui mõne kommi võtsin, ajas vihaseks ka - kurrradi Kalevi kommid!!! kes mõtles välja selle jubeda pakendi??? või ongi nii mõledud, et paar tükk viitsid lahti pusida, siis vihastad ja viskad kommid nurka?  kalorikontroll või nii. ma pole eriline kommisöödik, M&M-sid on  my thing ;) aga tõesõna olen näinud, kuidas mu isa istus toas käärid käes ja mugis komme süüa (magusasõltlane on leidlik). no mis teha, kui ei leia seda avamise kohta üles, iga kord ei viitsi kommi söömiseks prille ka otsima minna ju ja kui leiadki, siis libiseb ikka pakend näppude vahelt ära... lastest ma üldse ei räägi, nad lihtsalt ei saa kommil paberit ümbert ära. töökaaslane täna rääkis, et tema poeg oli haamriga kommi tagunud, et äkki siis tuleb :(

vanasti oli ikka hea - kruttisid paberi lahti ja komm lupsas suhu. isegi pätti sai teha, kui ühe söödud kommipaberi teise sisse keerasid, kaussi tagasi panid ning õnnetut ohvrit ootama jäid. ilus lapsepõlv :)

miks ma just täna sellest kirjutan? aga selleks, et käisin täna oma töö juures tööandja poolt lastele ette nähtud kommipakkide järel ja veendusin, et mehe tööandja oli kordades heldem sel aastal. tegelikult on tore, et meeles peetakse kõigi töötajate lapsi, olenemata sellest, kas vanem ise töötab või on nendesamade lastega kodune. aga imelik on see, kui on kärgpere, siis mittebioloogiliselt sinu lapsele pakki ei tehta. jube veider mu meelest. ma siinkohal ei räägi oma tööandjast, pole aimugi, kuidas haiglas see asi korraldatud on. aga selle mõne pakiga ka hullu pappi kokku ei hoia mu meelest.

kalevi kommide laituse kinnituseks see, et eelmise aasta jõulupaki viimased kommid lvskasin kapist ära selle aasta jõulueelse suurpuhastuse käigus...

meie jõulud

eile soovisin ma jõuludeks ainult rahu ja vaikust. üleeile veel olin optimistlikum, aga K-d suutsid mu tuju kahjuks täiesti ära nullida. mingil imelikul ja täiesti nähtamatul põhjusel suutis Karina 23. õhtust järjepidevalt jonnima hakata ja jätkas seda kogu eilse päeva. algul vaatas Karita seda nõutu näoga pealt ja püüdis isegi mõne mänguasja loovutamisega teda lohutada, aga väsis. eile hommikust liitus õe paha tujuga ja nii see hullumaja paisus. lohutasime, lõbustasime ja riidlesime vaheldumisi, kõik tulutult. ainuke vaikuse hetk oli lõunauni.

mina püüdsin ikka jõulumeeleolu tekitada - riputasin üles jõuluehted, panime mehega õue tuled, asetasin hane ahju küpsema ja tegin muid jõulutoimetusi. kui aga ämm ja äi õhtupoole saabusid nii tunnikeseks, et kohe tagasi minna, sest muidu tuiskavad teed kinni, siis tundsin küll, et milleks kõik see rabelemine... kui isegi pole kedagi, kes seda hindab ja kellega oleks pühade ajal võimalus maha istuda ja lihtsalt olla. päkatsid olid käinud ja toonud lastele hulga vahvaid asju, aga need ei sobinud eile ükski mitte. ausõna, see oli mu elu jubedaim jõuluõhtu :(

ühtegi ilusat pilti ei saanud ma ka, sest muidu mütsihullud lapsed kiskusid hetkega päkapikumütsid ära, kleidid pahupidi ja soengu sassi. siis ei panegi ühtegi üles, vot.

täna plaanisime minna minu vanemate manu, läksimegi. õnneks jonn oli kellegi teise juurde läinud. jõudsime teeotsa ja kaevasime autole parkimisplatsi, edasi läks tee nii: lapsed sülle, asjad kotti ja kätte ning sumpasime 250m läbi puusadeni tuisanud lume... saate aru, jah!? mina pole ausõna midagi sellist enne kohanud. kelke ka kasutada ei saanud - lumi on nii pehme ja sügav, et ei püsi, läheb ümber. minnes oli valge, tulles jummala kottpime, see oli vast elamus! suht positiivne, kusjuures :) kokkuvõtlikult sumpasin täna läbi poole kilomeetri paksu lume! veider oli aga see, et mu vanemad pakkusid meile mitte seapraadi-ahjukapsaga  (mida ema-isa juures pühade ajal ikka saada loodad), vaid lasanjet... ei saagi aru, mis neile pähe kargas. roog ise oli muidugi hea :p siis tekkis jälle selline tunne, et sel aastal pole mulle jõulu ja head rooga ette nähtud. mis teha.

ehk järgmine tuleb parem!

kauneid pühi oma nahal kogetu põhjal ei julgegi soovida, rahulikke aga küll. seda on meile kõigile vaja, et aeg, inimesed ja emotsioonid nii kiirelt ei kulgeks, et pole hetke koos perega maha istuda. aeglast pühadeaega!

köögis

riivin mina porgandit, tuleb Karita, vaatab, mõtleb ja konstateerib: "katki" loodiline tüdruk, ma ütlen! ongi nii, et kui porgand ära riivida, siis ta ei ole enam terve :D

köök on üldse popp koht meie krattide seas. seal on ju kraanikauss ja nõud ja pliit ja vesi! mingi aeg tagasi käisid meil kõik köögitoolid laua peale, sest plikad ronisid neile, aga sadasid sealt jälle alla tagasi. siis avastasin, et end rebestama enam ei pea ja toolid jäid laua alla, sest istumisoskus oli paranenud. nüüd on toolid taas laual, sest teatud kodanikud veavad need kraanikausi juurde ja kukuvad seal "nõusid pesema"... ja nad teevad seda nii tasakesi, et mina saan teisest toast jaole alles siis, kui solinat või nõude kolinat kuulen. aga siis on juba hilja, riided puha märjad :S oh seda avatud planeeringut küll!

mina kui piparkoogivastane...

... olen ühtedesse neist hetkel täiesti jäägitult armunud! nimelt on nii nämmad Helle vahvlipiparkook glasuuriga. muidu olen ma aastaid laia kaarega piparkoogikausist mööda käinud. tänavu jäi Võru Maksimarketis jalutades jõulunodi juures pilt neile peale ja mõtlesin, et äkki lapsed tahavad, head õhukesed, jõuavad läbi hammustada. ja oh sa mait! kui ise ühe proovisin, enne käest panna ei saanud, kui vürtsid vastu hakkasid (see ongi põhiline põhjus, miks piparkooke ei taha). laped oleks vist kogu karbi korraga nahka pistnud ;p nüüd meil teine karp käsil juba ;)

soovitame soojalt!!!!

uh! külm

see külm on mind nüüd murdnud - olen nagu talveunest üles aetud karu - unine, torisev ja külmetav. viimase paari tunni jooksul pole muud teinud, kui ohjeldamatult haigutanud, lastega torisenud, et nad järjepidevalt mingit pahandust teevad (ja nad teevad seda nimme, kui aru saavad, et mul mängutuju hetkel pole) ning sihitult ringi tatsanud (õue selle külmaga ei lähe).

seoses väljaskäimistega: võib märkida, et K-d on lumega harjunud ja naudivad jälle õues liikumist (jooksevad, kilkavad ja tirivad kelke järele). Suures hanges muidugi ei suma, aga teed on siin hetkel väga heas seisukorras. mida rohkem kinni sõidetakse, seda libedama kelguraja sellest saab :D algselt ei olnud kelgu peal istumisest ka vaimustuses, kuid nüüd istuvad ise kenasti paika ja naudivad sõitu. muidu võiks normtingimustes väljas kauemgi olla, aga ma pole leidnud veel selliseid kindaid, mis nende käes soojad hoiaksid :( eile panin lausa ReimaTec-id ja Lenned üksteise otsa, aga abi ei midagi... võtsime natuke pika ringi ka ette temperatuuri langedes, kui tagasi jõudsin, olin ise kringliks külmunud ja lastel olid huuled lillad. õnneks kõik muu (va käed) soe.

eks me passi siis nüüd külmavangidena toas - nuuks!! eriti kahju on mehest, kes tänaseks 6 päeva ja ööd metsas on veetnud ja on seal veel teisipäevani. ma saan aru küll, et õppused on vajalikud, aga see on veidi liiga ekstreem mu meelest. ise ta väga nukker pole, hääl on lihtsalt väga väsinud ja kuidagi 'aeg luubise' peal... külmaga muutub ju kõik aeglasemaks ;) kui ta läks, siis ma ei kujutanud hästi ette seda 1,5 nädalat lastega täitsa üksi, aga nüüd ma olen juba üle poole üle elanud ja mõistus on veel suht-koht korras (omast arust). ühegi täiskasvanud inimesega selle aja sees silmast-silma juttu pole vestnud, ei tea, kas enam oskangi...

suu vajub jälle lahti :-O

norr-norr-norr...

"mandaliin"

seda ütles Karina eile, kui ma üht sellist lahti koorisin ja muudkui korrutasin "manda-riin, manda-riin, manda-riin." Karita suudab öelda manda, riin ei tule välja :D 

ja siis täna, oh seda uhkust, millest mu rind lõhkeda tahtis, laulis Karina "Põdramaja" laulu! ikka nii, et kopp-kopp! lah-ii-ee, meh-ah uu-i aa-hi-ees, jää-ne up-pa u-le saaa... rohkem ma ei suutnud vait olla, hakkasin suurest vaimustusest kaasa laulma. nii tore, et ta laulda tahab! see laul kõigi liigutustega on viimaste päevade täielik menuk ;) muusika on minu elus nii olulsel kohal olnud pikki aastaid, hea kui lastele ka meeldib. igapäevaselt on muidu Karita see, kes mind pidevalt laulma ärgitab. kui ma midagi tehes ümisen (ja seda ma teen kogu aeg), siis tuleb seisab mu juurde ja ütleb "eel-eel!!" tõlkes siis veel-veel. nii ma siis muudkui laulan lastelaulukesi, sest tõsisemad palad talle ei sobi. kusjuures ma ei mäleta üldse sõnu. pean mingi lauliku hankima. autos mul raadio ei mängi, makk ka mitte, CD-mängijat pole üldse seal. olen sunnitud pooletunnise tee vältel pidevalt viimasel ajal laulma, sest muidu kisub tagaistmel väga nutuseks. mu vaene kõri! (Jõuluvana! palun too mulle automakk!)

Karina kärutamas

täna sõitsime selleks, et käia kratti tegemas. veetsime aega Kratikeskuses, kuhu peame kindlasti tagasi minema, sest teha on seal palju ja selle napi aja jooksul, mis täna oli, ei saanud kaugeltki isu täis joosta-sõita-liuelda-hüpata-joonistada-meisterdada.

kui üles välja saime, olin veits hirmul, mis sees on, sest trepikoda ja koridor ja trepp ise oli väga nõuka. sees oli see-eest väga tore ja soe! kodukal soovitatakse lausa sussid kaasa võtta talvel, nii hoolitsevad. kuna kodus meil jahe, siis võtsin pusad ka, aga polnudki vaja.

Karita kärutamas

tänane tõeline hitt oli beebivanker. ikka selline päris, mitte võileivakas. kas seal oli keegi sees või mitte, see ei huvitanud kedagi. vankri pärast läks väikest viisi sõjaksik, aga õnneks oli igasugu tähelepanu kõrvale  juhtimise asju piisavalt. liumägi ja pallimeri ruulisid ka muidugi. 

teistest lastest oli neil jummala savi, mu meelest vaadati neid sellise pilguga, et mis sa tolgendad mul ees, kui ma siin sõita tahan.

ja neil on seal viirpapagoid ja merisead. vaesed loomas! mis jubedat lärmi ja pidevat solgutamist nad taluma peavad... täna küll ei pakkunud nad kellelegi peale minu huvi, õnneks ;)

Karina pallimeres

 

aga ikkagi, ma ei saa üle, mu laps on laululaps!!!!!!!

huvitav maitsemeel

teen mina süüa, eksole. plikad kügelevad pliidi kõrval, sest liha on hetkel nende menüüs kõva hitt. seletan, et on toores alles ja peab ootama. vastus ei rahulda, sest ometigi midagi emme seal lõikelaual on. ongi - sibul. kisa ei taha kuidagi lõppeda, ükskõik palju seletan, et see on kibe või paha. minu kannatuse-natuke hakkab ka kahanema, annan mõlemale tüki hambusse ja see kaob nagu õun hammaste taha!! mingeid kõveraid nägusid ei järgne, aga juurde ka ei küsita ;) kaovad ära tuppa mängima :)
jätkuv hitt toidulaual on kamapall jogurtiga ja vorst ning kurk. neid võivad nad alati süüa ilma protestita (paar ampsu korraga, mitte rohkem). muidu väga suur nõudlus toidu järele jätkuvalt pole, kuigi olukord on oluliselt parem kui mõned kuud tagasi.

jõulushopping

meil oli tore Tartu-päev! esiotsa plaanisime minna kinkide jahile, aga sai üht-teist muudki tehtud - üle vaadatud jõululodi ja imeline jõuluhõng Tartu raekoja platsil, limpsitud jäätist Lõunakeskuses ja hullatus sealsamas mängumaal :) mis kõige olulisem: mu kallis kaasa sai endale uued talvesaapad sõjaväeliseks otstarbeks talvises metsas trööpamiseks. eks aeg näitab, kuidas tutikate saabastega kohe metsa põrutada on. aga pole parata, kui eelmised ära lagunesid.

habemiku kingikoti täitmine muidugi eriti ei õnnestunud, sest 1 h rahvast täis kaubamajas on ilmselgelt liialt vähe. tormlesin ühest poest teise ja tundsin, kuidas see mulle vastumeelt on. oma lapsed jäid puhta ilma... ehk ongi parem - seda plastmass-koli on niigi liiga palju.

koju jõudes lasid lapsed käiku kõik nähtu-kuuldu s.t. toimus hullumeelne jooksmine täistuuridel kilgates toast-tuppa, sest mängumaal ju suured lapsed tegid nii :D siis ehitati ilmatuma suured klotsitornid, ikka selsamal põhjusel. ja nüüd ei taha uni kuidagi tulla, sest Karina suutis 5 min. enne kodu unne vajuda. mu kallis kaasa istub seal tema juures. mina mõnulen siinsamas ;)

kulgemine

olime juba ammu planeerinud, et laupäeval kulgeme Pärnust tagasi oma mägimaa-koju. et just sellel päeval lumetuisk algas, oli üsnagi ettearvatav. veidi irooniline nagu ka, sest terve nädalal oli ju päike taevas siranud. igal juhul saime oma diivani isa autosse pressitud (järelkäru variant langes ära sellisel proosalisel põhjusel, et käru tuled ei hakanudki põlema), tipsid minu autosse tuttu sätitud ja sõit (loe: lumes sumpamine ja liuglemine) võis alata.

ja nüüd, kõik väga lugupeetud juhilubade omanikud (tundub, et enamus juhtudel ostetud): KUI TE SÕITA EI MÕISTA, SIIS ÄRGE TEE PEALE RONIGE!!! ma saan aru, et tee on veidi lumine ja ei taha kiiresti sõita. sellised teosammul liiklejad ajavad närvi küll, eriti kui iga sekund on magavate lastega arvel (kui ärkavad, siis läheb põrgukisa lahti, sest autosõit ei ole tore tegevus), aga mis teha, kui ei julge. hea et oma oskusi üle ei hinda. aga need kuramuse surmapõlgurid, kes panevad ikka 120-ga, võiksid vähemalt oma teepoolel püsida :S üks tegelane tuli kurvis ikka üks ratas jummala üle telgjoone ja signaalitas ka veel, justkui mina oleks midagi valesti teinud. siis käis küll korraks jõnks seest läbi, et nüüd on minek. õnneks auto ei teinud trikke. ju 11 aastat juhikogemust aitas kaasa.

teine teadaanne on sahajuhtide käsutajatele: KUI VALLA EELARVES ON ETTE NÄHTUD MAKSUMAKSJA RAHA TEEHOOLDUSEKS, SIIS TULEB SEDA KA KASUTADA JA SAHK VÄLJA SAATA, KUI MITU PÄEVA JÄRJEST ON LUND SADANUD!!! mida rohkme lõuna poole jõudsime, seda lumisemaks teed muutusid. läänes oli vähemalt näha jälgi mingi ajaühik tagasi liigelnud sahast, lõunapool polnud seda elukat üldse veel teedele lastudki. ma saan väga hästi aru, et kui lumesadu algab, siis koheselt ei torma sahk teele, aga mõne päeva tagant ikka võiks lükata või mis!? kõige tipp oli meie enda koduvald, kus esimese tiiru tegi sel talvel sahk eile õhtu pool viis... mainin siinkohal, et hetkel on meil maja juures umbes 30 cm lund, vaaludel rohkem. mehe töökaasalsed räägivad, et  siinkandis ongi nii kombes, et igaüks vaatab, kas ja kuidas ona plekkhobusega liigeldud saab. kurb, eriti seetõttu, et me oleme lastega lumevangis, kui teid puhtaks ei lükata. miks? aga selleks, et nii väikesed ilmakodanikud ei suuda sellises (neile puusadeni) lumes sumbata. muudkui kukuvad ja kutsuvad mind haledalt appi :( kelk on tore abimees küll, kuid ma ei jõua neid mäest üles vedada ja olgem ausad, ega nad seal väga olla ka ei taha, sest külm hakkab. seega jääb üle oodata puhast teed ja ikka oma vana hea käru app võtta. sellega saame sõita kiiresti liumäe juurde, mäest alla lasta ja koju tagasi kärutada :)

ega suurt midagi muud polegi hetkel lausuda. aaa - külm on :( mulle ei meeldi külm! õnneks lapsed on terveks saanud ja ma ka. Karina küll ragises tükk aega, aga saime jagu.

nüüd kulgen magama ;)

liuväli

väga vahva pilt avanes sõites üle Pärnu jõe. nimelt on terve Pärnu jõgi muutunud ülisuureks liuväljaks, sest külm kaanetas selle pärast lumesadu tuulevaiksel ööl :) seega on jää täiesti klaassile, puhas ja läikiv. nüüd vist kannab ka juba. vähemalt mõni kalamees küll juba istus. aga olgem ausad, need istuvad seal rohkem usu abil, mitte jää tahtel... nüüd tuleks ruttu katus peale tõmmata, muidu sajab täna-homme kohe täis.
aga jah, ei mäletagi, millal jää jõe kaanetas nii, et see ilus puhas oli. ikka on konarlik ja lumine olnud. mitte et mul selle vastu midagi oleks. loodusliku liuvälja peale mind küll mingi väega ei vea, kui just tegemist 10-20cm-sügavuse lombiga pole. veekogu on ju elav ja pidevas liikumises, kunagi ei või teada, mis tal plaanis on.

nägin ükspäev laste suuski-keppe müügis,  ei tea kas peaks ostma juba? sõbrants rääkis, et tema pandi küll kohe suuskadele, kui jalad kandma hakkasid.

siia me upume ja külmume surnuks

uppumist küll siinkandis karta pole, aga külmumist küll. mul on hetkel selline tunne, et magama tuleks minna lastetuppa või elutuppa, meie magamistuba on niiiiiiiiii külm!! ahi on punaseks köetud, aga ei aita.

õnneks on haiged enam-vähem terveks ravitud või õigupoolest on see liikunud edasi emale :( õue ikka ei saa, sellesama külma pärast ikka. homme ikka vist üritame, lubati ju vähem kui -10. ma olen lastega selleks ajaks 10 päeva toas istunud - ÕUDNE!!! niigi rutiin tapab, nüüd veel selline mõtetu mittemidagitegemine.

ja muud polegi, see et, oleme Pärnus ja võtame meelsasti terveid külalisi vastu!

ma olen nüüd kuulus ;)

elan rahulikult oma elu K&K maal, kui äkki piiksub telefon andes märku sõnumi saabumisest. vaatan, loen ja imestan, esialgu ei saa miskit aru. löön lehe lahti, aga ei oska kuskilt otsast otsida. helistan sms-ijale tagasi ja nõuan selgitust.

sõnum ise oli Klarilt, kes kirjutas: su blogi tsitaat on tänases Päevalehes :)

ja oligi! ikka köhimise ja haigeolemise kohta. on neil seal selline rubriik nagu Säutsuvad ja blogivad . sõbrants selgitas, et tavaliselt pidavat seal sõna antama tunutmatele tegelastele, aga ju vahel saab lihtrahvad ka sõna, kui tegemist on aktuaalsete teemadega ;) 

ei oskagi kohe suhtuda taolisesse tähelepanuavaldusse - kas peaks kõrvust tõstetud olema või panema ka blogi juurde märkuse, et kõik siinne jutt kuulub mulle ja eranditult mulle ning avaldamiseks palun pöörduge eelnevalt minu poole. hetkel jään vist esimese seisukoha juurde, sest blogin ju selleks, et oma seisukohti avaldada ja kui ei soovi, et inimesed loevad, siis panen parooli alla. aga viisakas ju oleks teada anda, kui mu teksti kuskil avaldatakse. oi! see tuli nüüd küll eht-kirjaneitsilik juba välja (punastan).

talv on akna taga juba muljetavaldav juba. kui nüüd Karina ka terveks saaks, võiks õue lustima minna. kelgud puha katsetamata jalulseisvate väikeste kodanike poolt ;)

ma ei jõua rohkem köhida...

...sest see on nii jube kurnav. õigupoolest ma ei julge enam köhida, sest esiteks on veremaitse suus ja teiseks sellest pidevast raputamisest valutab juba pea. lõppu ka ei paista tulevat. perearst arvas muidugi, et mingi viirus. see on ta lemmikdiagnoos. vanasti pandi ikka miskit kindlalt välja - nagi bronhiit või ülemist hingamisteede põletik vms. - aga tänapäeval pole see enam popp vist. kopsud olevat puhtad meil kõigil, hea seegi.

mingi imelik viirus on see igal juhul, sest mul hakkas see  jube järsku. esimesel ööl oli pea 39 palavik, edaspidi järjest langev, eilsest enam pole üldse, aga enesetunne on ikka väga niru.

Karita köhib ikka, eriti öösiti, Karina on nüüdseks päriselt haigeks jäänud :( kaksikute värk - algul üks, paar päeva hiljem teine. vaesekesel 39, kui voodisse panin ja rohud andsin. et mida ma annan? Prospan'i köhasiirup (maitseb kui mesi, mingit kõrvalmaitset küll tunda pole ja Karita ei taha isegi seda) ja vajadusel Paracetamoli küünal või Dolormin'i siirup (on see vast jubeda maitsega, missest et marjamaitseline, aga rohi mis rohi) palaviku vastu. perearst imestas, et ma veel küünlaid panen. nii suured lapsed juba. aga kui need suured lapsed suud lahti ei tee, siis ei saa palavik ju alla võtmata jätta.

nii et head ple midagi. oot, on ikka - me oleme kodus! oma voodi vähemalt :)

lauslaatsaret

panen kirja seisu enne, kui saba anna:
*Karita - 39,0 kraadi, köhib vahelduva eduga, küünal võttis 37,4 peale
*Karina - köhib, palavikku pole veel tuvastanud
*Evelin - hull köha, palavik 38,0 - tõuseb...
*Aimur - paranemas, tänitab pidevalt, et ma voodisse läheks.
kohe lähen ka, tahan ära näha, kes kodusaate võidab. jeeee!! ja leidlikkus võitiski raha :) :) :)
eile olime veel kõik terved, see peab mingi viirus olema. nuuks!

ela veel võõras korteris

siin ikka juhtub, täitsa hullumaja! kõik, millest ma nüüd räägin, on omanike kraam, meil on hetkel kannatada saanud arvuti (mis on ammu uuega asendatud). loodan, et nüüd jääb pidama... juhtunud on ikka juba liiga palju.

algatuseks lakkas töötamast nende udupeen külmik - hea küll, selle pidid nad nagunii ära viima mingi hetk; siis hakkas tilkuma boiler, mille saime ise pidama. kogu korter hallitab vaikselt lae äärtest, aru ma ei saa miks, sest köetakse juba ammu, aga ikka on aknad igal hommikul pisarmärjad... olen proovinud õhutusauke nii lahti kui kinni hoida, vahet pole täheldanud. 

nüüd siis juhtus selline asi, et altnaabrite lagi hakkab neile kaela tulema (kummis, mööda seina pidid nired voolama, jne.), sest kuskil meie põranda sees on veeavarii. praeguseks on tuvastatud, et meie juurest see tuleb. s.t. et oleme vannitoas veeta ja WC-s võib ainult natuke vett tõmmata. pesu või ennast pesta ei tohi seni, kuni tuvastatakse, kus on probleem. järgmisel nädalal võetakse põrand üles, et pahategija üles leida. s.t. ikka suurt lammutamist, sest põranda sees on kõiksugu torud ja põrandaküte ka. et mis siis meist saab? eks me Pärnu pakku tuleme. mees läheb metsa, las omanikud siis asjatavad siin. ma lähen jalust ära.

täna juba ütlesin omanikele, et me toome vist halba õnne teile. õnneks nii asjasse ei suhtutud.

algul me vaatasime, et vautshi!, mis kompu korter pildi pealt, aga kui siin elada, siis tulevad igasugu asjad välja. eks see ole nii igal pool, kui ise teinud pole, siis ei tea, mida saad.

panen siinkohal kirja, mida ma kunagi enda koju ei taha:

*nahkmööbel - väk-väk-väk! talvel külm, suvel jääb niiske nahk sinna kinni, küljed on kõvad jne. missest, et hea puhastada, hubane või mugav seeigatahes pole

*klaaslaud või -riiulid - hullud näpujäljed ja tolmukord, vahet pole, kui tihti puhastada (eriti meie laste vanuse juures)

*kõva voodimadrats - selg karjub appi!

*väike külmik - asjad ei mahu lihtsalt ära... mees ja lapsed on piimajoodikud, üks riiul on selle valge olluse pakkide poolt pidevalt hõivatud (huvitav, millal meil galloniga piima müüma hakatakse, nagu USA-s, mida siis suure nõuga koju saaks tuua), ülejäänud 2 väikest riiult jääb siis muu kraami jaoks. eks saame siis hakkama, aga oi kui hea on koju suure kapi manu minna!

*laminaatparkett - külm ja libe, päris on ikka kordades parem või siis laudpõrand

*liugustega pole ma ka veel ära harjunud, kuigi suht mugav võib see tunduda. võibolla on asi selles, et massiivsed maast-laeni 3 garderoobiust võtavad liiga suure hoo sisse ja ma kipun neile ühtelugu vahele jääma. loodis nad ka pole, mis tähendab, et paigal nad ei seisa ja alatasa on mõni riiul nähtaval

*kardinateta aken - elame III korrusel, majaesised aknad vaatavad põllule. kedagi sealtpoolt  sissenägemas pole, seega pole ka kardinaid pandud. selline kõle nagu. siin on see paljudel kombeks, isegi siis, kui aknasse vaadatakse. ja kui midagi on, siis poolik kangatükk ripub akna ees. ju on ausad inimesed, pole midagi varjata ;)

*surnud lammast põrandale - tehniliselt võttes on see küll alpaka nahk (on vist selline elukas), aga haiseb ikka nagu lammas. mõnus pehme ja soe on ta küll, aga ma pole veel aru saanud, kuidas seda kasukat puhastada saab

*logisevaid piskikuid - oi kui ohtlikud need tunduvad! euroremont je-jee! 

*vannitoa kohta ei oskagi ma midagi öelda, ainult niipalju, et san.sõlm peab ikka olema hästi läbi mõeldud ja tehtud, sest dušširuumi põrandale valguv pesumasina vesi ja veetorud ei ole normaale, samuti ei sobi meie perele duššinurga keha külge liibuv külm kardin. et siis võiks ikka olla kabiin või vann. see ei ole kokkuhoiu koht. varem või hiljem tuleb kõik nagunii välja vahetada, nagu ma eelpool juba kirjeldasin.

et sellised mõtted siis. lähen nüüd vaatama, kas põranda sisse tehtud auk on kuiv. kui ei ole, siis on mõistus otsas, sest vesi on ju kinni!

minu ilus uus sõber

täitsa muidu anti. mees arvab, et eelmisel oli nii mõnigi asi paremini lahendatud. ta sai ka taolise, ainult musta.  soovitasin siis tal osta see vanaemade telefon, kus suured nupud ;) millegipärast see mõte ei sobinud. mul oli eelmine telefon ka sansung, võibolla seetõttu ka loogilisem mulle. ise olen rahul, eriti kui mõelda, et tasuta anti ja arved lähevad ka väiksemaks. väga ilus on ka! hetkel on muidugi väga keeruline harjuda puutetundliku ekraaniga, aga juba hakkab minema. esimestel päevadel libisesid ikka kõik sms-id või muud vidinad (mida sellel telefonil on jube palju) lihtsalt näpu alt minema... konkreetselt nagu lehm libedal jääl!

sõbrantsi vend rääkis, et kui oma tulevase naise telefonist selle tuttavate numbreid otsis tüdrukute õhtu tarvis, siis lõpuks oli pöidlalt nahk maas :D nii hull asi muidugi pole, aga jutul on jumet.

pean plaani jõuluvaheajal väikese kotikese tegemiseks, lilletikanditega ehk.

Toredat isadepäeva!!

 

minu kallid isadepäeva hommikul

õnnitlen siinkohal kõiki noori ja vanasid isasid (eriti enda oma! kes ei ole ei noor ega vana). see on esimene kord, kui ma oma isaga sel päeval koos ei ole, mis on väga veider kogemus.  aga lõpuks on ju head soovid need, mis loevad, eks!

jäk ilm ja väk tujud

ma ei suuda ära otsustada kumb on vastikum kas porine või lörtsine ilm :S igatpidi on öka! 

kui on lörts, siis esialgu nagu vaatad, et oh! täna ei peagi laste kombesid pesema, aga ei, eksin rängalt, sest lörtsi alt tuleb välja igasugu löga, kui sinna kukutakse või libisetakse või visatakse lihtsalt suurest heameelest külili.  minutehtud lomememme lõhkumisega saadakse ka ülikiirelt hakkama ja vaadatakse mulle sellise näoga otsa, et miks ma juba härgmist ei tee, keda ümber lükata...

porise ilmaga ei tahaks ise tegelt üldse välja minna, aga teatud kontingent nurub ukse taga muudkui "õue-õue!!" siis on kohe pärast esimest lompi teada värk, et tuleb pesupäev. Karita saab aru, kui talle öelda, et ei lähe lompi, Karina saab ka aru, aga vaatab jonnaka näoga mulle otsa ja läheb  ikka, vihuti! oh kuidas see ajab harja punaseks! täna näiteks tulin Karinaga 10 min. ühest maja otsast toa poole. no ei ole normaalne - laps lihtsalt ei võta jalgu alla ja keeldub liikumast. ise sinna juurde muidugi hirmast jonnijoru ajades (ühtki pisarat loomulikult ei tule ja kõik naabrid juba aknast vaatavad). Karita lasin trepile lahti, mees võttis ta üleval vastu. kui meie ükskord suure sõjaga tuppa jõudsime, selgitas Karita õele, et ta on juba kõik mängud jõudnud ilma temata ära mängida ja  läheb nüüd ära tudule. jonn tuli muidugi sellest, et ta ei tahtnud tuppa, vaid veel poriloigus sulistada. kui mina eriarvamusele jäin, tuligi hull protest :( iseenesest oleks pidanud ta jooksujalu tuppa liikuma, sest mu meelest hakkas nälg neil silmanägemist ära võtma ja me olime ikka hea poolteist tundi seal mütanud ka juba. aga kui hambad tulevad, siis söögiisu pole ja nii ongi!

tegelikult tahtsin ma öelda hoopis seda, et me elame maal - eile jalutas kitseke akna taga aiamaadel (mul oli siin ükskord pilt ka üleval, milline potipõllunduse vaade meil siin laiub) ja nosis head paremat :) nii nummi!!!

rallihullud

meie lapsed on rallihullud või vähemalt autohullud. 

käisin Pärnus Nurmenuku mängumaal, mis asub Reldori uute majade keskmises boksis. seal oli igasugu mänge ja tegevust igas vanuses lastele. mina lootsin, et rõõmukilked pääsevad valla pallimere või liumäe või kiigu peale, aga ei. seal olid ka taolised ekraaniga toolid, kus on küljes rool ja käigukang ja pedaalid. saab nagu arvutimängus rallirada mööda sõita. seal nad siis istusidki enamuse meie tunniajasest külastusest ja roolisid ülitähtsate nägudega. küll ma meelitasin neid liikuvate ja laulvate karuselli või rongi või motikaga, kuhu saab peale istuda. tühi vaev! autod ruulivad. 

kodus sama asi - nukud istuvad nukralt nurgas, võiks lausa öelda, et nälgivad, kuna peale minu neid keegi ei toida ega kasi. aga autod, vat autodega on teine asi, need juba tolmu ei kogu - pidevalt on sõidus - mänguhoos tehakse kaasa häälitsusi, piibutatakse ja rallitakse :) kõik mänguasjakastid ja muud asjad on ka autod, millel rattad all. "auto" oli suht üks esimesi sõnu ka neil. ja loomulikult on nukuvanker, buss, traktor, tramm ja troll ka autod ;)

sõnu tuleb nüüd nagu Vändrast saelaudu :D Karina on eriti agar neid järgi ütlema. tublid tibud! ma nii uhke kohe - hakkavad inimesteks saama. üksteise nimesid on ka ütlema hakanud, see on nii armas!!!

talvine haigustehooaeg on alanud :(

täitsa tõsiselt kohe, vähemalt meie pere jaoks. mees mul pikalt juba siin vindub, nüüd metsast tulles oli täitsa siruli. vedasin ta eile Võrru EMO-sse, kus tuvastati algav kopsupõletik. sai rohud ja teave olukorra kohta. eks olek oli nii kehv vist, et oli nõus arstile minema, muidu pole tal ju oma jutu järgi kunagi midagi häda... kopsupõletikuga nalja pole, peab ikka ravima! nüüd ta siin köhib ja ohib ja jälle köhib. treppidest käia ei jõua eriti, köhida ka enam mitte. aga tööle läheb. eks näis, mis sellest välja tuleb. kui ei lähe, siis on kooliga ühel pool - seal selline seadus, et kui 10 päeva puudud, siis oled nii palju maha jäänud, et järtamine pole sel õppeaastal võimalik :(

õnneks lastele see ei nakka vist. teen täna ühe rohke küüslauguga roa ja magamistuppa panen neile ka mõned lõhnama, ehk hoiab pahalased eemal. ei ole siin laatsaretti vaja!

õnnetunne

RABAROCK IS BACK!!!

saate aru, jah?

kestvad ovatsioonid!

minu mehest

sellised tähelepanekud viimasel ajal:

• ta armastab süüa (aga kes meist ei armastaks!), ka öösiti. samas ei meeldi talle sellega kaasnev kaalutõus (kellele meeldiks). viimane sähvatus ta ajus viis mõtted niikaugele, et otsustas selle söögiisu vastu võitlema hakata. aga kuidas, te küsite? väga lihtsalt - sööb nii palju ja nii kaua, kui isu otsa saab! jee rait!! vaadake mind: ma olen söönud kogu oma elu, aga ei ole mingitki märku sellest, et isu otsa saab :( aga las ta proovib (kahjuks kaasneb sellega meie pere pankrott, aga mees on ikka kallim, kui rahakoti sisu, sest iga endast lugupidav mees armastab ju liha ja vorsti ja juustu). mind võite selle perioodi jooksul kohata seega peaasjalikult köögis, sest kes need hõrgutised talle siis ikka valmis vaaritab (ega te arvanud, et ta ise ;)

• ja ta armastab hooti sporti teha (muidu vihkab seda kirglikult). see hoog saabub hetkel, kui maa läheb valgeks ja suusad tahavad kapist välja tulla. muul ajal ei salli ta sporti silmaotsaski, kuigi peab aastas vähemalt 2 x sooritama kaitseväe füüsilise testi, mis koosneb kätekõverdustest, istessetõusudest ja jooksust (oli 3 koma midagi km). ise ta väidab, et teeb seda "vana rasva pealt" ehk siis selle vormi pealt, mille omandas kunagi hallidel aegadel ajateenistuses ja misside väljaõpetel. mina küll seda ei usu, aga ju jääb. spordi koha pealt on ta mu  meelest täielik enesepiinaja. nimelt võib ta suuskadel läbida hullult palju kilomeetreid ja selle üle veel õnnelik olla. no ta üks sõber ja mõned töökaaslased on ka samasugused, ega neile saa ometi alla jääda. näiteks kogu mu talvise raseduse perioodi veetsime me Jõulumäe suusaradadel, kus mina raja kõrval ringide aega võtsin ja rõõmsalt ringi tatsasin. loomulikult käib ta ka Tartu Maratonil! lastest lubab ka suusatajad teha. kui juhtub nii, et teleka pult satub mingil veidral põhjusel tema kätte, siis võib peaaegu täiesti kindel olla, et sealt hakkab tulema sport või õudusfilm. parem veel, kui need kaks ühes...  teisest küljest väljendub see spordi-armastus mingitel metsaõppustel puruhaigena läbides soid ja metsi, veel haigemat kaaslast seljas tassides... jah ma tean, ei ole normaalne! eriti kui vaadata sellest vinklist, et tegemist ei ole päris sõjaolukorraga, vaid seda kujutatakse ette ja vahekohtunikud ütlevad, kes "surma" või "vigastada" on saanud. oma juttu siin üle lugedes tundub nüüd mulle, et tegemist on kadumaläinud näitlejatalendiga, kuna rolli sisseelamine on tal suurepärane!

loomulikult võib ta olla kõige sellega äärimiselt lahe või hulluksajavalt konkreetne, aga minu :)  seoses toiduga veel: ükspäev helistati mulle kuskilt kirjastusest ja pakuti raamatut toitude teemal, mida kõik lapsed süüa armastavad. mees siis kuulas jutu ära ja küsis minult: "aga kui nad ei söö, siis kas saab raha tagasi?" IRW!!!

laadalised

oh me ootasime seda päeva juba 2 kuud vist. kohe siis hakkasime ootama, kui Vastseliinasse kolimise plaan kinnitust leidis ja ma valla kodukaga tutvust tegin, et mida siis seal vaadata on või kuhu minna. selgus, et suht tegus kant. sügisene tippsündmus Lindora laat, mis on üks vanemaid Eestis ja pandud püsti suvalisele teeristile keset Eikellegimaad. käisime isegi varem kohta valmis vaatamas, et teaks, kuhu minna. meie juurest see hea 20km ikka. sõitsime mööda... loomulikult! otsisime ikka mingit platsi või asulat või midagi, aga oligi suvaline ristmik, pärast nägime küll, et silt püsti ja puha.

igatahes eile oli see päev, kus ettevõtmine teoks sai ja üle L-Eesti rahvas kokku vooris. ikka hull mass oli! ja ärge imestage, et neljapäev on laadapäev! on ka esmaspäev või kolmapäev või pühapäev, sest Lindora laat toimub alati 28. oktoobril. mulle oli muidugi räägitud õuduslugusid, kus parkima peab 2 km kaugusele ja et laat on lõunaks juba läbi. ei uskunud ma neid jutte ja õigesti tegin - parkisin 20 m laada põhiplatsist ja kohal olime mingi 11-paiku, kus möll alles võttis tuure üles :)

olen mina enne laatu näinud, aga nii suurt vist mitte. viimastel aastatel oleme ikka mehe kodukohas Mihkli laadal ka usinasti käinud, aga seal rohkem kaltsuturg...

et mis ma siis ära tõin? suurt mitte midagi, rohkem käisin uudistamas, aga pakkuda oli paljut: sai osta nii pudulojuseid, kui riidekaupa, ka suu sai magusaks või soolaseks. siis oli igasugu käsitööd ja sepatööd ning külalisi nii viljandimaalt kui lätist-leedust.

lapsed olid väga tublid, kõndisid omal jalal, käru polnudki kaasas. saatjadaamiks oli mul sõbrsnts Liis, kelle Tartust külla sebisin ja siis meiega Pärnu tuli :) Mees loomulikult metsas jälle ja meie Pärnus!

paneelidest

kerin mina end parasjagu voodisse kerra, võtan raamatu kätte ja asun lugema, kui minu voodis keegi haigutab! mida asja?? suht kõhe tunne tuli hetkeks, siis sai mõistus aru, et see on seina taga asuv naabrimees, kes end unele sätib - brrrrr - vastik-vastik-vastik!!! ma magan põhimõtteliselt maabrimehega koos, sest paneelikate seinad on nii õhukesed... eile tuli mees lapsi magama panemast ja rääkis, et oli just osalenud teiste naabrite vaidluses, mis leidis aset meie laste magamistoas siis. no tehniliselt võttes küll nende köögis, aga jutt oli kuulda nagu peo peal. hea, et lapsed üldse uinusid.

korrusmajade rõõmud, võib selle kohta öelda :( nagu ma olen kuulnud, siis tänapäevased ehituskunsti imed ei ole mingil määral heli- ja lõhnakindlamad, kui veneaegsed ehitised (ma võin iga õhtu täie kindlusega väita, mida mu alumised naabrid täna sõid - tõmbekorsten, ju nõu!). räägitakse juhtumistes, kus kätega tüli käigus on üks osapool maandunud naabri korteris ja seintest paistab valgus. 

kujutan ette, ei inimene, kes on kogu elu korteris elanud, et saa aru, millest ma räägin, sest tema lihtsalt ei kuule neid hääli ega taju enam midagi, kuna see on nii loomulik. mina aga, eramajast pärit plikana, ei suuda kuidagi harjuda. Pärnus on meil ju ka korter, aga seal ainult 4 naabrit, kellest 1 peakohal ja teised kaugemal üle koridori, nii et nende jutud-lõhnad meid ei häiri. üleval trampimine segab küll hirmsasti, aga vähemalt ei kuulu ma nende igapäevaellu.

unistan jälle majarõõmudest-muredest, see on ikka läbi ja lõhki oma :)

see võttis 1,5 a ja 1,5 n...

... kui ma suutsin teha otsuse, et öisel söömisrallil on nüüd lõpp! ja nii oligi, lihtsalt :) lastest räägin muidugi. siiani on olnud nii, et igal ööl algas suvalisel kellaajal meeletu kisa (umbes selline et tapetakse) kuni pudeli sooja piimaga suu peale said, see tõmmati tilgatumaks ja magati õndsalt hommikuni. kusjuures polnud üldse oluline, palju seda piima seal oli. viimasel ajal põhimõtteliselt 2 lonksu ;)

eks ma olen seda võõrutamise mõtet kaua mõlgutanud juba. lausa piinlik on tegelikult kirjutada. kuna igal ööl ärgati nagu kella peale ja hirmsa karjumisega, siis ma järeldasin, et kõht ikka tühi ja ei julgenud lõppu teha. nüüd tuli siis välja, et tegelikult oli mul ennast vaja võõrutada ja lapsed said väga lihtsalt aru, et enam öösiti piima ei saa. selleks kulus täpselt 1 öö. kena too öö muidugi polnud - hirmus kisa ja vähkremine a 15 min., siis tuduti vihaselt edasi, aga põhiline et tuditi! 

tänaseks on seljataga 4 ööd ja need on magatud nii hästi, et ma vanast harjumusest ärkan ikka mitu korda ja vaatan kella, et kas juba söögiaeg ei tule... täna hommikul olin näiteks enne lapsi üleval (mida pole veel mitte kunagi! juhtunud) ja toimetasin ringi, sest kaua, sa hing, ikka magada jõuad.

hetkel olen rahul, eks näis, mis tulevik (loe: silmahambad) toob.