emme oma tibudega
"aafrika näljahädaline" ja "täiskuu" (kaaluvahe on neil hetkel mingi 0,5 kg, aga välja paistab küll et meeletult)
vahel on meil paha tuju
mänguaeg, issiga on nii vahva koos olla
perepilt beebide 2-kuu sünnipäeval
vahel väsib Karita ära, aga õde on teda varmas oma kisaga üles ajama ;)
vanavanemate juures Koongas magusasti tudimastegelikult mõledes ja öeldes on väga veider tunne see emaks olemine. see tunne ei tule kohe (vähemalt mul ei tulnud), see nagu kasvab iga päevaga. võibolla on asi selles, et minu tibud on väga palju pidanud nutma oma kõhuvalude tõttu ja see valmistab meelehärmi, aga kui nad on armsad ja naeratavad, siis küll süda paisub uhkusest ja rõõmust, et nad mul olemas on.
jah, Karital ja Karinal on olnud väga suured gaasivalud, mis nüüd tunduvad taanduvat (ei taha ära sõnuda, aga tundidepikkusi lohutamatuid nutuhooge viimasel ajal pole olnud). eks mõnes mõttes on loogiline, et nad sellised ärevad ja ergud on - võeti neid ju vägivaldselt ilma ette hoiatamata mu kõhust välja külma ja ereda valguse kätte. see ju traumeeriks iga inimest, eriti siis selliseid väikesi.
meie beebid on jah nüüd 2-kuused. suured inimesed juba, kui vanemate piltidega võrrelda :)
olemas on järgmised oskused:
*pea tõstmine kõhuli olles
*rusikaga mänguasjale pihta löömine ja omaette itsitamine, kui see tegevus õnnestub
*pea eest ära keeramine ja nina kirtsutamine või jonn, kui emme või issi suud pühkida üritab
*istuli hoides peaaegu pea hoidmine
*pilkkontakt ja naer, kui keskit vahvat silma ette satub
*suurte silmadega tunnistamine, kui keegi häält ja nägusid teeb
*hirmtugev või väga hale kisa, kui miskit ei meeldi
*emmet ingellikult magada nohistades heldima panna
