selgituseks

selguse huvides mainin ära, et hambaarstil ma ei käinudki tagasi. see valu kadus suures hirmus ära :) vähemalt praeguseks. ei saagi aru, mis see oli - kas närv, mis suretamata jäi, andis alla või oli plomm liiga kõrge, mis toidu närimise käigus madalamaks kulus.
igatahes olen suht õnnelik, et tagasi minema ei pidanud. kui nüüd mingi jama tuleb, siis lähen ikka oma arsti juurde.

plikad vudivad muide suht ilusti :) jube naljakas on kohati neid vaadata, eriti Karitat. tal on mingi omamoodi kõnnitehnika: muidu läheb nagu ilusti, aga kui nt. diivan või kapp või kummut (milleni ta jõuda tahtis) hakkab kohe-kohe kätte jõudma, siis läheb kõnd üle jooksuks ja sellega seoses hetk enne kohalejõudmist toimub potsatud, kuna tasakaal ütleb üles :) algul oli ta ise väga vihane ja andis sellest häälekalt teada, nüüd vaatab mulle otsa ja mugistab naerda. Karinal tasakaal parem, samm väärikam ja siht selgem. hetkel näiteks on toa 3 x läbi kõndinud papitükk käes ja suundus koridori, ise ikka püsti.
väljas hetkel ei käi, kuna nohu ei anna alla :S nädal on täis, aga tatitõbi ei näita mingeid märke taandumisest. võitleme siis toas, igaks juhuks.

nad käivad!?

mis ajast võib öelda, et laps nüüd käib? ma ei tea, kas teie teate?
hetkel arvan, et meie lapsed nüüd käivad. seda väidan selle põhjal, et Karina kõndis täna üle toa, vahepeal peatus ja vaatas ringi. Karita suutis poole toa peale minna, siis ehmus oma saavutusest ja laskis igaks juhuks käpuli, aga varsti tegi seda uuesti :) :) no ja nii terve päev täna.

muidu käisime täna maavanavanemate juures, et tagumine tuba ümber tõsta. seda just selleks, et tüdrukutel oleks vaba voli ringi vudida ja kus poleks palju asju, mida endale kaela tõmmata. õnnestus :) ja oh seda õnne, kui me nad lõpuks lahti lasksime, siis oh seda lusti! arvan, et see oligi põhjuseks, miks nad jalad alla võtsid ja käima hakkasid, et nii pikalt süles pidid istuma ja ootama, et lõpuks maha saaks.

hambajuttu

seekord mu enda kohta, mitte lastest ;)
ma tahtsin lihtsalt seda öelda, et ei tasu vahetada head hambaarsti, kelle juures oled pikka aega käinud, teise vastu lootuses, et odavamalt saad! lihtsalt ei ole, uskuge mind! langesin sugulaste mahituste lõksu ja läksin odavamasse kohta, kus nad kõik käivad. oh sa aeg! arstil polnud maski ega kindaid, kabinetti sisenedes astusin umbes aastasse 1991, hea et isevändatavat puuri polnud... rääkisin siis, et tulin kontrolli, mispeale leiti üks väike auguke vana plommi kõrvalt. ei mingit küsimist, kas tuimestust tahan, puuriti see lahti ja oh kui valus oli :( kui see puurimine lõpuks läbi sai mainisin selgesõnaliselt, et valus on ikka, aga plomm pandi peale ja kui ma ikka ütlesin, et valus, siis selgitati, et nii peabki olema ja varsti läheb üle. kas ma mainisin, et see arst on mu isiklik tuttav? ah ei, no on ja mu meelest võiks see vähemalt veidi suhtumist muuta, kui muidu selline ükskõikne tegelane oled. no ei läinud paremaks, siiamaani on valus (reede hommikul käisin siis arstil) ja midagi kõvemat närida ei saa. porgand on selline asi näiteks.
oh mind lolli ühesõnaga!
oma hea arsti juures on tore õhkkond, ilus kabinet, arst selgitab iga liigutust, peab minuga nõu, alati pakub tuimetust, peab pausi, kui mu nägu juba väga valugrimassi kisub ja kolleeg kõrvaltoast tuleb pead kinni hoidma ka vajadusel, kui viltuste juurtega tarkusehammas välja ei taha tulla. ainult üks puudus on, suur kusjuures - rahakott tuleb seal puuga selga võtta.
ja nüüd ongi dilemma, et mis siis teha. kaks varianti on: kas minna tagasi sinna, kus jama pihta hakkas, mis tähendab jälle valu ja ebameeldivust või oma arsti juurde ja maksta hunnik raha. aega otsustamiseks on esmaspäeva hommikuni, enne nagunii keegi tööd ei tee.
selle jahumise lõpetuseks mainin õnnelikult, et õnneks see hammas ei valuta veel...