tere kool!

uus kooliaasta siis. juba aastaid ei tunne ma, kahjuks et tänasest algaks uus aasta. mis teha, aastad läevad, kooliaeg kaugeneb. varem oli küll nii, et enam ise koolis ei käinud, aga sügisel hakkas ikka uus aasta :) 

sel aastal aga on meie peres natuke seda uue aasta tunnet küll, sest mees läks kooli, täpsemalt Meegomäe Lahingkooli (nende kooliaasta alguas küll juba 08.08.). täna võite proovida teda leida AK-st (või mõnedest muudest uudistest) Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste pidulikult jalutuskäigult läbi Tartu. Pidi sõjakoolil olema selline tava, et 1. sept. puhul jalutatakse edevas rüüs nagu sügisesed nuumhaned mööda linna. mis neil viga jalutada - ilm ilus, ranitsaid ja raamatuid tassima ei pea. mees küll sellest vaimustuses polnud, aga mis tal muud üle jääb, kui vigiseda ja minna, sest nende kool on nüüdsest Sõjakooli alluvuses. mu meelest täitsa tore - õppetööd pole, saab natuke ajusid tuulutada vana mees ;) ega 30+ vanuses see õppimine enam nii lihtne pole, saati veel siis, kui viimastest tuupimisest on möödas 14 aastat... ega õppimine ise raske pole, tal pea üsna hea, õpiharjumuse taasomandamine on see, mis raskelt tuleb.

ei tea, kas peaks õhtuks tordi ja lilled ka ostma? ;)

kohanemine...

... on läinud ilusti. mis peamine, öösel oli vaikus! ei taha ära sõnada - ptüi-ptüi-ptüi! K&K bossavad juba õue peal ringi, ajavad vareseid taga ja lunivad ükshaaval kiikuda (siin on 1 beebikas ja teine tavaline kiik). minu suureks meelehärmiks ei taheta üldse liivakastis olla :( aga tahavad väga ronida kaarredelil, mis nõuka-ajast mänguväljakute peal on :S teate kindlasti. ronimine on tore tegevus küll, aga kaar tähendab seda, et on kaks otsa ja kui on kaks last ja 1 mina, siis on jama missugune. õnneks on suurem ronija Karina s.t. Karita väga ei taha ja saan selle oravahingelise lapse selja taga seista.

viimase paari päeva hitt on veel üksteise tagaajamine. selleks sobib eriti hästi laud, mille ümber saab kilgates joosta, aga võib ka diivaniotsa peale üksteise võidu ronida või üle meie voodi joosta. peitusemäng on ka suht uus asi. peita tegelt pole niiväga vajagi, võib niisama "kuku" teha ja vaadata, kas ma teen vastu. üksteisele tehakse "kuku" siis, kui emme-issi abis mängimas on. s.t. et vähemalt üks laps peab süles olema ja teise tuppa piiluma mitu korda järjest. see on kohe nii tore tegevus, et alati ei saa vajalikku sõna suure naerupugistamise vahelt öeldudki :D

praegu kõik, elu tahab elamist ;)

variatsioonid vol 2

avasime pidulikult nukuserviisi komplekti, mis sai sooja vastuvõtu osaliseks. tegime esimese "maitsmise" lastega ise ära, seejärel hakkasin soovitama, et äkki nukud tahaks ka juua.
mina küsin: "Äkki tita tahaks ka juua? Karina, kus on tita?"
Karina vaatab otsivalt ringi ja vastab: "Tita maas!"
Nii oligi :) :) :) Ühesõnaga mu point on see, et üks mu lastest ütles oma esimese lause!!!

Aga pealkirjaga seoses: "tita" tähendab meie majas iseennast, nukku, beebit ja lutti. ja-jah, justnimelt lutti ka! aru ma ei saa, kust see tuli, aga võibolla jookseb loogika siit, et tita oma, mina olen tita, järelikult "tita."