ma olen nüüd kuulus ;)

elan rahulikult oma elu K&K maal, kui äkki piiksub telefon andes märku sõnumi saabumisest. vaatan, loen ja imestan, esialgu ei saa miskit aru. löön lehe lahti, aga ei oska kuskilt otsast otsida. helistan sms-ijale tagasi ja nõuan selgitust.

sõnum ise oli Klarilt, kes kirjutas: su blogi tsitaat on tänases Päevalehes :)

ja oligi! ikka köhimise ja haigeolemise kohta. on neil seal selline rubriik nagu Säutsuvad ja blogivad . sõbrants selgitas, et tavaliselt pidavat seal sõna antama tunutmatele tegelastele, aga ju vahel saab lihtrahvad ka sõna, kui tegemist on aktuaalsete teemadega ;) 

ei oskagi kohe suhtuda taolisesse tähelepanuavaldusse - kas peaks kõrvust tõstetud olema või panema ka blogi juurde märkuse, et kõik siinne jutt kuulub mulle ja eranditult mulle ning avaldamiseks palun pöörduge eelnevalt minu poole. hetkel jään vist esimese seisukoha juurde, sest blogin ju selleks, et oma seisukohti avaldada ja kui ei soovi, et inimesed loevad, siis panen parooli alla. aga viisakas ju oleks teada anda, kui mu teksti kuskil avaldatakse. oi! see tuli nüüd küll eht-kirjaneitsilik juba välja (punastan).

talv on akna taga juba muljetavaldav juba. kui nüüd Karina ka terveks saaks, võiks õue lustima minna. kelgud puha katsetamata jalulseisvate väikeste kodanike poolt ;)

ma ei jõua rohkem köhida...

...sest see on nii jube kurnav. õigupoolest ma ei julge enam köhida, sest esiteks on veremaitse suus ja teiseks sellest pidevast raputamisest valutab juba pea. lõppu ka ei paista tulevat. perearst arvas muidugi, et mingi viirus. see on ta lemmikdiagnoos. vanasti pandi ikka miskit kindlalt välja - nagi bronhiit või ülemist hingamisteede põletik vms. - aga tänapäeval pole see enam popp vist. kopsud olevat puhtad meil kõigil, hea seegi.

mingi imelik viirus on see igal juhul, sest mul hakkas see  jube järsku. esimesel ööl oli pea 39 palavik, edaspidi järjest langev, eilsest enam pole üldse, aga enesetunne on ikka väga niru.

Karita köhib ikka, eriti öösiti, Karina on nüüdseks päriselt haigeks jäänud :( kaksikute värk - algul üks, paar päeva hiljem teine. vaesekesel 39, kui voodisse panin ja rohud andsin. et mida ma annan? Prospan'i köhasiirup (maitseb kui mesi, mingit kõrvalmaitset küll tunda pole ja Karita ei taha isegi seda) ja vajadusel Paracetamoli küünal või Dolormin'i siirup (on see vast jubeda maitsega, missest et marjamaitseline, aga rohi mis rohi) palaviku vastu. perearst imestas, et ma veel küünlaid panen. nii suured lapsed juba. aga kui need suured lapsed suud lahti ei tee, siis ei saa palavik ju alla võtmata jätta.

nii et head ple midagi. oot, on ikka - me oleme kodus! oma voodi vähemalt :)

lauslaatsaret

panen kirja seisu enne, kui saba anna:
*Karita - 39,0 kraadi, köhib vahelduva eduga, küünal võttis 37,4 peale
*Karina - köhib, palavikku pole veel tuvastanud
*Evelin - hull köha, palavik 38,0 - tõuseb...
*Aimur - paranemas, tänitab pidevalt, et ma voodisse läheks.
kohe lähen ka, tahan ära näha, kes kodusaate võidab. jeeee!! ja leidlikkus võitiski raha :) :) :)
eile olime veel kõik terved, see peab mingi viirus olema. nuuks!