neljapäev, 27. jaanuar 2011

õuduste öö :(

oli küll jah!
väljendus see laste lakkamatus oksendamises. oi see oli jube! neil pole sellist asja enne väga esinenud, Karital mõni episood on olnud, aga seda korra, mitte mitu tundi järjest.
Karita muidugi alustas. esimene ohver oli elutoa diivan ja vaip mõningasel määral. Karina oli veel kobe ja vaatas seda tralli muretult pealt. ära keeras ka tal, seda magamamineku ajal. Karital hakkas voodis ka kohe muidugi paha, sain tema ja voodi just puhtaks, toa õhtutatud, kui alustas Karina. ma kohe vaatasin, kui ta magama ei jäänud, et head see ei tõota ja nii oligi. siis koristasin tema, ta voodi, põranda. loomulikult keeldus ta voodisse heitmast, nagu pärastpoole aru sain, siis põhjusega - kõik, mis väljuda soovis, polnud veel seda teha jõudnud :S
Karital jõudis vahepeal veel korra paha hakata, aga ma olin selleks hetkeks juba kaval - voodi ja padi oli kaetud roheliste kilepõhjaga aluslinadega, mille sain lihtsalt kokku keerata ja ära visata. Karina okendas veel korra, s.t. et vahetasin veel korra linad, kasisin põranda, õhutasin tuba, otsisin midagi, millest patja teha ja lõpuks kustus ka tema. 
mingil hetkel selle tralli jooksul tõmbasin ära ma oma parema kaela-ja õlavahelise lihase, mis täna väljendub totaalse käe mitteliikumisega :( väga huvitav oli põhjalikku tubade küürimist öisest jamast läbi viia vasakukäelisena... ei soovita proovida, kui just poole aeglasemalt tavalisemast kogu protsessi teostada ei taha. 
loodetavast on oksetõbi lõpetatuks loetud. hommikul söödi ja joodi kenasti, praegu püsib kõik sees. millest see kõik alguse sai, ei kujutagi ette. lapsed pole kellegi võõraga kokku puutunud, inimeste seas käisime viimati laupäeval. mu meelest sellest juba liialt pikk aeg möödas, et nüüd välja lüüa. meie mehega terved. rääkides mehest, tema loomulikult oli jälle metsalaagris sellel hetkel, kui lastel paha oli - story of my life... tuleb ehk täna öösel, aga pole kindel.
õnneks avanes hommikul välja vaadates ilmeline pilt - kuldne lumetolm hõljumas läbi õhu :) :) suur särav päikesekera naeratab ka otse aknasse, jääpurikad helgivad ja puud on härmas :) missest et -14 C, meie oleme soojas toas peidus.

kolmapäev, 26. jaanuar 2011

läkiläki?

kui noormehed soovivad, et nende kohta "tädi" ei öelda, siis ei tohi kanda õlgadeni lahtisi juukseid koos läkiläkiga... just nii juhtus, kui poistekamp ükspäev mööda läks :D too isend ise ei osanud musta ega valget kosta. pean märkima, et tavaliselt läheb "tädi" või "onu" täiesti õigesti K.-del paika. nii et asi on ikka tänapäeva nooruse väljanägemises ;) kusjuures mulle endale on kogu aeg sellised Kurt Cobain wannabe's väga sümpatiseerinud!

teisipäev, 25. jaanuar 2011

pidev pimedus

viimati nägin päikest toona, kui päikesevarjutus oli. millal see oligi? jube ammu igatahes - 04.01. - seega viimati kohtusime selle kollase keraga täpselt 3 nädalat ehk 21 päeva tagasi... täna onta  ka selline udus. väga harjumatu tegelikult, tavaliselt vuhiseb siin majade vahel pidev kile tuul ja taevas on pilvine. samal ajal kui näiteks Pärnus ema väidab üle päeva päikest paistmas...
tegelikult ütlesin eile õhtul enne uinumist mehele, et tahan sügist. ehmatasin tal une pealt ära :P ausõna tahan! et saaks seenele minna või jalgu kuldsetes lehtedes sahistada. et saaks jaki selga tõmmata ja minna (mitte ei peaks ennast ja lapsi tund aega riidesse toppima). ja siis võiks tulla kevad ja suvi ja veelkord sügis! selle viimase avalduse peale mees rahunes uuesti ja peagi tudud. mina aga, vahtisin veel tund aega lakke. ise olin nii väsinud, aga und ei tulnud. nii juba pidevalt. talv-talv! 
kas keegi oskaks soovitada mõnda head energiasüsti? peaks vast punast päevakübarat või magneesiumi võtma hakkama? ei teagi kohe. teen ju iga päev korralikult sooja sööki, tarvin puu- ja köögivilju, sibulat, küüslauku, kiivit ja joon hibiskuse teed. kohvi ei tarbi hetkel - pea valutas veidi aega tagasi pidevalt, siis mõtlesin, et teeks pausi sellele hommikukohvile. mõjus :) aga ikkagi, anyone, häid mõtteid energiasüsti osas?

HILJEM (kell 13:25): sellest udusest päikesest on saanud nüüd kileda tuulega veebruaritorm. teate küll - selline, kus Arno lumehange istub ja "enam ei jaksa" ütleb - tuul ulub kõrvulukustavalt, peenike valus lumetorm rullub üle tühja välja, kõik on justkui välja surnud.