looduse ime

saime kogeda loodusime. vahtisin suu ammuli ja kaamera pihus. asja nimi on halo ümber päikese. läksime tegelikult kohalikku jää- ja lumekujude festivali kaema, aga polnud veel midagi eriti valmis. hoopis meie oma lastega sattusime näituseobjektiks... ju seetõttu meile see ime kingitigi.
Vikipedia kirjutab nähtusest nii:

Halo ehk halonähtused (vana-kreeka keeles ἅλως – ring, ketas; samuti särapärg, oreool) on valkjad või nõrgalt vikerkaarevärvilised ringikujulised (harvem – poolringid, kaared, valgussambad, täpid jne) optilised nähtused tugeva valgusallika ümber. Looduses tekivad halonähtused Päikese või Kuu ümber, linnades ka võimsate tänavalaternate ümber.

Halonähtuste tekkimise põhjuseks on jääkristallid kiud- ja kiudkihtpilvedes troposfääri ülemises kihis kõrgusel 5–10 km, talvel ka maapinna lähedal.

tegelikkuses oli vikerkaaretükk ja teispool päikest, kuid selle püüdmiseks oleks juba lainurk-kaamerat vaja olnud

.

päikeseprožektor

Valgussambad on halonähtused, mis tekivad nii allpool kui ülalpool päikese- ja kuuketast. Nad tekivad juhul, kui horisontaalsetelt plaadikestelt ja vertikaalsete prismade otstelt peegeldunud päikesekiired tekitavad vertikaalse valge samba Päikese kohal. Külmadel talveöödel võime me märgata sambaid ka tänavalaternate ja autotulede kohal. Sel viisil autotulede valgel tekkiv halo sõidab autoga kaasa ja on künklikul maastikul näha ammu enne kui künka tagant lähenev auto ise paistma hakkab. Tavaliselt on sambad valged, aga päikesetõusu või loojangu ajal on nad tihti oranži või punaka värvusega.

See suurepärane vaatemäng tekitas mus igatsuse virmaliste järele. viimati sai nende suurejoonelist vaatemängu jälgida 2002.a. septembrikuus (oli vist see aasta, aga võis olla ka aasta varem, ei suuda täpsemalt tuletada). toona nägid seda rohekas-sinist taeva keskele koonduvat valguskiirte sammastikku (parim kirjeldus, mille hetkel suudan välja mõelda. need kes teavad, millest jutt, saavad aru küll) vist küll kõik, kes pilgu üles viitsisid tõsta!
mu esmakorne kokkupuude virmalistega toimus millalgi keskkooli ajal ühel külmal novembriõhtul, kui kooriproovist koju tulin. olin just bussi pealt maha astunud ning pilt läänetaevas oli imeliselt rohekas. algul ei saanud kohe arugi, milles asi, siis aga seisin lummatult. tahaks veel! ehk sellel hirmal külmal, mida ennustatakse, on virmalisi võluv mõju. paluks punaseid!!!

külm ja märg

seni, kuni rohi pole roheline, jääb blog sellise kujundusega...

eile, kui tuppa tagasi jõudsime, olid meil kõigil jalad märjad. minu puhul on see suht mõistetav, sest mingil kummalisel põhjusel ei pannud ma jalga vettpidavaid käimasid, vaid nö linnasaapad. lastel pole sellist asja aga varem juhtunud. nii et ilm polnud just kõige suurem asi.

"saavutused" ühes päevas

kõigepealt tuli ära meie laste esimene "ISE" - ehk siis pesen hommikul Karinal hambaid, Karita istub samal ajal potil, kui pestav tõmbab harja mu käest ära, ISE ütleb ja nühib ülitähtsa näoga edasi :D 

siis kuuluvad ennelõunasse veel keedetud riisi mööda köögipõrandat laiali laotamine (mina lappisin teises toas parasjagu pesu kokku, kui läbi pea käis mõte, et kahtlaselt vaikne on). kusjuures see riisipakk oli mul kaanega kinnitatud plastkarbis, kus ootas lõunasöögi edasitegemist. ei tahtnud külmikusse panna, siis tõmbavad riisiterad kuivaks. Karita oli tooli köögikapi äärde lohistanud (mida nad hiirvaikselt teha oskavad :S), inspekteerinud kapipealset (kõik asjad olid ringi tõstetud) ja meelepärase ohvri välja valinud. kui mina kööki jõudsin, kattis põrandat ühtlane riisikiht, laps ise seisis oi-oi-mis-nüüd-juhtus-näoga sealsamas, õde seevastu vaatas teda sellise nüüd-sa-emme-käest-saad parastava näoga...

see jama koristatud ja moraal loetud oli veidi rahu, hetk hiljem olin sunnitud lastetoast laga koristama, sest bannan, mille nad 1/2 per face said, määriti ühtlase kihina lastelaua peale ja ümbrusesse laiali :S tavaliselt kaob see maiuspala niuhh! hammaste taha.

sellest võib järeldada, et igav mul ei hakka, kuigi hallollus mu kolbas sureb igavusse! veel võib järeldada, et Karinal on söögistreik. muidu oli ikka nii, et tema sõi rohkem ja paremini, nüüd vastupidi. mees eile ütles, et sööb ainult niipalju, et hing sees püsiks :) selles mõttes sobib, et Karita saabki end järgi süüa, ta meil ju selline niru. teisalt jama - näljane laps on tige laps. te peaksite nägema neid hambajägi mõlema lapse kätel-seljal-jalgadel - jube! midagi ei saa teha ka, selleks hetkeks kui ma kisa peale kohale jõuan, on kahju juba tehtud. 

aga muidu on torm, hirmus möll lausa akna taga. vool ka kõigub. panen parem punkti, muidu läheb post kaotsi. punkt.