reede, 25. märts 2011

lõime urudele 2 väravat - juhuuuu!!!!!

kui vastane on kõva, oskavad eesti jalgpallurid väga hästi mängida. ründav jalgpall on eesti nokia! suur heameel ja austus! kaitsev sööstumäng ei lähe kunagi hästi, nagu ajalugu näidanud on... uruguailased, vaesekesed, olid vist külmast nii hangunud, et lihtsalt ei saanud oma mängumootorit käima. eriti vahva oli seik, kus üks uru maandus 2-meetrises lumekuhjas väljaku äärel. vaene mees - hihii :D lumi ja jää ei ole ikka kellegi liiv. ma ka alguses ei suutnud valge platsi pealt palli üles leida, ei aidanud see oranž lume-pall miskit. lõpu poole oli muru jälgi täis, lumi laiali tambitud ja pall täitsa nähtaval.
me läheme nüüd tähistamise mõttes või nii kööki jätsi sööma.

mood või mis?

ma tahaks teada, kust tuli see jõletis, mida kõik "moodsad" naisterahvad vanuses 5-25 uhkusest pakatades kannavad? kas ma olen midagi maha maganud? lihtsalt ei saa aru. mis mõttes nagu SELLINE asi moeröögatuseks sai?
esimesed ilmingud tolle mütsi edukusest olid sügisel Võrumaal laadal, kus teismelised nendega ringi lasid või vanemate käest selle ostmist mangusid. kui lumi tuli, oli terve Võru neid juba täis. ma siis mõtlesin, et mingi maalaste fenomen, aga ei, hiljuti Tallinnas käies kohtasin ka neid - uh!!! 
ok, ma saan aru, et teismelised, aga et ka nende emad ja nooremad õed selliseid kannavad, on ikka väiga veider. sorry, kui ma kedagi siinkohal solvan, aga esiteks tundub ta ebamugav ja kohmakas, kapuutsi pähe tõmmata ei saa, siseruumides hakkab kohe palav ja veidi soojema ilmaga kipub higistama. karvamütsid olid sel talvel kuum kaup jah, aga et just taoline moehitiks sai... hämming.

esmaspäev, 21. märts 2011

veidi veel töövõiduni

nimelt teeb meil kodanik Isa suitsu. vastik-vastik-vastik!!! kohati on see vastik talle endalegi. nii on proovitud seda pahe seljatada kordi ja kordi. siiani asjatult. kõige pikem vahe meie ajaloo vältel oli 9 kuud. nüüd on tekkimas olukord, kus minu ühehäälne kurtmine selle tegevuse kahjulikkuses ja jubeduses asendub kolmehäälse "vingumisega." praegu on meil kombeks, et kui Abikaasa läheb välja  või suitsu põlema paneb, ütlen mina, et ära tee suitsu, see on kahjulik. tema pööritab silmi või naerab, et kaua ma viitsin. mina siis vastu, et senikaua kuniks sa suitsedad. see on selline sõbralik nöökimine meil. tavaliselt  kui pakime lapsed autosse, siis ta tõmbab oma "rahupiibu" enne kui liikuma hakkame. meie peame lastega autos ootama. nüüd ma olen neile rääkinud, et suitsetamine on paha ja et issi ei tohi suitsu teha, aga ta ikka teeb.
no ja eile istume me autos, jälle ootame... ma olin suht väsinud, ei viitsinud kihutustööd teha, aga kui Issi autosse tuli, ütles Karita resoluutselt: "ei tee suitsu, paha-paha!" ja Karina täiendas :"ei tohi!" :D seepeale nentis too pahategija, et kui see õiendamine kolmehäälseks muutub, peab ta vist tõesti suitsetamise maha jätma.
loodame-ootame. seniks hoian pöidlaid pihus!

sellest postist võib ühtlasi välja lugeda, et pais enam ei pea ja sõnad voolavad lausetena üle ääre - JEEEEE!!!!!! LÕPUKS OMETI!!!!!! hetkel veel käändelõppe ega pöördeid eriti ei tule, aga kõik sõnad on äratuntavad ning üliarmsasti häälduvad. Karital on ka "r" olemas, kuigi ma ei tea, kas see jääb või on nö kogemata. Karinal on r-i koha peal lihtsalt tühik, l-iga ta seda ei asenda. kas see on hea või halb, pole aimugi. minu meelest hea ja kirjutan selle pudikeelest vaba kodu arvele!