loogilised killud

seletan lastele maalt koju sõites, miks vanemad peavad tööl käima. eeltöö mõttes, sest homme on jälle tööpäev ja issi läks juba täna ma-ei-tea-kui-kauaks tööle, sest on ju Kevadtorm. Karita ikka väga pettunult nentis mitu korda: issi jälle tööle! minu selgitus töökäimise mõtekuse kohta kõlas umbes selliselt: issi ja emme käivad tööl, et saada raha. raha on vaja selleks, et saaks poodi minna ja süüa osta või teile mänguasju ja riideid. vaikus, kuulatakse hoolega. hetk hiljem teeb Karita järelduse: emme tööle raha tooma! 

:D  loogilised lapsed, eksole.

imeline on olla ema! ausõna.

kuradi gravitatsioon, ma ütlen!

jah, see kurb hetk jõudis kätte ka minu jaoks - olin sunnitud ostma kortsukreemi :S õigupoolest oli see küll seerum, aga vahet pole. ma olin absoluutselt kindel, et mind see probleem niipea ei kummita, sest ema on mul sile ja ümar, nagu minagi. aga ei, mul peab ikka teisest suguvõsa poolest pärit nahk olema. maa külgetõmbejõud on ikka üks kole asi küll... sellest ma üldse ei hakka rääkima, mis hinda nende mökside eest poes tahetakse.

see jube hetk jõudis kätte õigupoolest juba kuukese tagasi, kui päike õelamaks muutus ja nahka pruunistama asus. me ju veedame pooled päevad õues lastega, mina kissitan silmi muudkui ja nii need päevituskortsud silmade ümber ilmusid :(  tedretähnid tulid ka, üks eriti suur ilmus ninaotsa :) mul pole varem nagu üldse tedretähne olnud, aga nüüd tulevad nagu seened pärast vihma. varsti olen Pipi valmis, kortsus Pipi.

aga kreem on täitsa ok või on see mu hea ettekujutus, miski igatahes silub.

muidu ma olen ikka noor ja ilus edasi, eks ;)

kurja kõhuviiruse küüsis

raport väga ebameeldivast nädalast:

teisipäev - lõunaunest ärgates alustas Karita oksendamist, tegi seda 4-5 korda, edasi oli lihtsalt uimane ja kurb, õhtuks juba toibus. õde tassis mänguasju ja oli muidu toeks. 

neljapäev - tundsin end juba varahommikul sandisti, minu ema samuti (kes oli teisipäeval oksendava Karitaga kodus olnud, kui ma tööl käisin). läksin siiski Tallinna konverentsile. see oli viga! hommikusöök väljus teel olles, lõunaks võtsin 2 ampsu, need tulid ka loomulikult tagasi. sellest ei hakka rääkimagi, et pidevalt pidin vetsu vahet jooksma... tagasiteele kulus tavapärast 1,5h asemel 3,5 :( nii hullusti iiveldas. lisaks hakkasid kõik lihased valutama. vahepeal mõtlesin, et teele ma jäängi. koju jõudes avastasin nukralt issi süles istuva Karina. kohe käis peast läbi mõte, et nii, järgmine. nii oligi. oksendas teine 2-3 h, korra läbi une ka veel. õhtupoole teatas ema telefonitsi, et temal on nüüd süda rütmist väljas selle suure oksetõve peale ja tuleb haiglasse viia. orgunnisin mehe (ise olin ju tallinnas ja mu isa haapsalus). kuna asi krooniline tal, siis teati juba, mis teha ja sai rütmi tagasi - olgu kõik jumalad tänatud!!!

reede - ema sai haiglast välja kohe hommikul. tuiasime Karinaga sihitult mööda tube ringi, enamuse hommikupoolikus lebosime vaikselt raamatuid vaadates voodis. õde läks issiga maale vanaema juurde - mugisid seal kooki moosiga ja muud head-paremat, silitasid kasse-koeri ja külastasid sugulasi. meie liitusime õhtupoole, kui Karinal olemine ergemaks läks. temal võis selle teema lukku panna, mul keeras ikka veel. emal samuti - magas ja valutas lihaseid vaheldumisi. mees arvas, et tema on suur ja tugev, pole häda kedagi.

laupäev - hommikupoole ööd murdis seesama tõbi mu tugeva mehemüraka ka ikka maha... tal on nüüd terve päeva kehv olnud, aga toit pole enam välja tulnud. kõhuvalu hoopis. hetkel loeb end juba paranenuks. mul ikka veel pole kõige parem olla. see neljapäevane tallinna-sõit oli ikka viga.

koleda mündi kenam pool on see, et see on tüdrukute 2-aastase eluea jooksul esimene kord, kui selline viirus meid ründas. olen kuulnud, et paljudel on Rotad ja muud koledad haigused ikka juba väga varakult olnud. 

ärge teie keegi seda endale korjake nüüd, eks!