isa tõi ülalmainitud eluka oma elamisse eelmise suve lõpul. siis ma vaatlesin seda kaugelt ja pigem kartusega. tegi teine ikka hulllu müra mingitel hetkedel. aga loomulikult oli roolis mees. need on ju sellised isendid, kellele mingit tehnikavidinat kätte andes ei tasu üldse eeldada, et nad kasutusjuhendit loeksid.
eile oli isal nats kehv olla, aga muru vohas juba kui noor heinamaa - ikka väga tahtis niitmist. ma siis puurusin ja uurisin toda juhendit, lapsed rõõmustasid trakatsi otsas erinevaid kange-nuppe näppida. ise muuskui korrutasid mulutrak-mulutrak! küll ühel tehnikavidinal võib neid nuppe palju olla! mingi pooletunnise süvenemise järgselt ronisin ikka rooli ja proovisin - sain eluvaimu sisse, mispeale lapsed kõrvu kätel hoides aupaklikku kaugusesse taganesid. :D
põristasin esialgu suure avara platsi peal. sain selgeks, miks see masin vahetevahel niimoodi müriseb:
1. lõiketerasid alla lastes
2. tagurpidikäiku sisse pannes, kui unustad lõiketerad üles tõsta (mingi turvavärk, et terad peavad ära olema).
muidu on nagu murumasin ikka - surisev ja uriseb, ainult et jube kähku saab suure platsi puhtaks! ja te ei kujuta ette, kuivõrd hea manööverdusvõimega on see isend. super! ronisin ikka kõik põõsavahed läbi ja noorte õunapuude ümbrus sai ka kõik kenasti siledaks :) lisaks kõigele on ta ka tempokas. olen kunagi hämmeldunult vadanud võistlust, kus selgitati välja kiireim murutraktor - hull mass rahvast oli koos, kõik ekstaasis ja üliinnukad. nüüd ma saan aru küll ;) lastele tegin ka paar tiiru sõitu, üldse ei kardetud :)
pika jutu lühikokkuvõte on see, et edaspidi veedan ma vähemalt ühe õhtu nädalas muru niites ja seda nautides.
ja siis ma unistan oma majast suure aiaga, kus on imeilus tasane roheline muruvaip, mida pügab omapäi robotniiduk ;)
