mul on probleem mittekäituvate laste/noortega.
1. kui käime mänguväljakutel ja seal on mingi kogum vanemliku järelevalveta lapsi (nö. kodutänava kraaded ja vahet pole kas eelkooli või algklasside vanuses), siis tuleb sealt valimatult igasuguseid sõimusõnu ja muid roppusi nii palju, et endal hakkab paha. kusjuures võõraste täiskasvanute juuresoleks ei ohjelda neid mingilgi moel... olen jälginud ja jõudnud arusaamisele, et neid kasutatakse kui sidesõnu - nad ei pane ise üldse tähele, et midagi sellist ütlevad. ükski teine laps ka ei reageeri kuidagigi sellisele sõnakasutusele. või siis on see vanematest külge jäänud kõnemaneer - mõnda poissi kuulates on konkreetselt kuulda täiskasvanulikku lauseehitust ja "mõttesähvatusi."
2. teismeliste kambad on teine grupp, kellest ma kuidagi aru ei saa ja end nende suhtes suhestada ei oska. ma ei olnud ju NII KAUA AEGA tagasi ise teismeline! või olin? mina igatahes ei mäleta, et jõudes mänguväljaluke/bussipeatusesse/poe ukse taha/kuhu iganes tuli kohe taskust välja marker, millega hakati seinu sodima (siinkohal on jälle esirinnas needsamad roppused ja muu tiineritele kuuluv kõnepruuk). võibolla kuskil bussika nurga taga oli jah miskit soditud, aga et päevavalgel võõra täiskasvanu silme all seda nii häbematult tehakse, müstika! sellest ma ei hakka üldse rääkima, kuidas nad üksteisega käituvad...
et kuidas siis käituda - sekkuda ja tõreleda või pealt vaadata ja lasta sisuliselt vandaalitsemisel toimuda? esimesel juhul saan ise ka sõimu osaliseks, teisel juhul on tunne, et tahaks ennast sõimata tegevusetuse tõttu.
ma olen loomuselt esimese lahenduse tüüp, aga ajad on juba sellised, et ma kardan neid lapsi. mul on ju kaks väikest last endal kaasas, siinkandis ei ole palju kaksikuid, kohalikud kraaded teavad, kus me elame. on miljon võimalust, mida nende haige mõistus välja mõelda võib meie maja, hoovi või autode peal :( jube kahju, et lastel pole midagi teha-kuhugi minna ja nende vanematel pole aega või tahtmist nendega tegeleda!
3. mure oma maja lastega. minu lapsed kõige väiksemad, mis tähendab, et teised omapäi õues, mina aga koos lastega. vaatan siis pealt nende tegevust või tegevusetust ja sellest tulenevaid jamasid, mida üks igavlev aju välja mõtleb (ja mida minu lapsed pealt vaatavad). jälle dilemma - keelata/mööda vaadata. olen proovinud nii ja naa. ülalpool juba kirjeldasin, miks sekkumata ei saa hästi jätta. oma maja lastele ju päris julmalt ei taha turja karata, proovin ikka heaga. no absoluutselt ei mõju! kohutav!!! nagu ma ei räägikski. selline abituse tunne tekib, ei saa aru, mismoodi veel seletada (no meil on siin hoovi peal mõned kohad, mis pole lastele ohutud ja kuhu minna ei tohi. kõik teavad seda ideaalselt). või kui mõni pättus tehakse ja küsid, et kes tegi, siis veel kihistatakse omavahel ja naerdakse sisuliselt mulle näkku. täna siis jõudis asi selleni, et ma ärritusin ja tõstsin häält. mille peale tuppa joosti ja seal ulguma kukuti. pärast tuli isa ja ütles, et ma ei tohi tema lapse peale häält tõsta. ma saan temast ka aru - mina ka ei taha, kui keegi minu lapsega kurjustab. aga ma olen oma laste puhul kahe käega kurjustamise poolt, kui tegu on selline, et hääletõstmine on põhjendatud. eks ma läksin ka endast välja sellise vestluse peale ja ei taibanud ennast kuidagi kaitsta tolle mehe ees. nüüd mõtlen, et oleks ikka pidanud ütlema, et mina ei pea seda lastekarja siin valvama, tulgu ise ka välja mitte ärgu lesigu diivanil.
oehh!
hilfe! ma tõesti ei oska käituda lastega, enda omadega ka vist mitte. palun paigaldada mulle see emalik geen, mis mul puudu paistab olevat! kogu selle jutu peale ei hakanudki kergem, ikka keen seesmiselt. päriselt ka - appi!!!
