ajaloo huvides kirjeldan veidi meie laste esimest lasteaiapäeva.
tegemist siis Pärnu linna ühe väiksema lasteaiaga, kus hetkel 1 sõimerühm 16 lapsega. mu meelest liiga palju, aga personal lubas, et kõik nagunii kunagi kohal ei ole. kas siis haiguste või niisama popipäevade pärast. eriti see lohutust mulle ei pakkunud, sest haigused on paha-paha.
rääkisime siis paar nädalat K-dele enne, et hakkate lasteaias käima. hoov on meie vana tuttav, sest elame kohe üle õue ja käime seal nagunii ronimas-turnimas. ükspäev piilusime aknast sisse ka ja lastele pakkusid küll huvi väikesed toolid-lauad ja mänguasjad, mis kardina vahelt paistsid. Karita arvas, et lähme õige kohe!
täna siis liitusime ülejäänud 6 lapsega kell 10.30. saime vaevalt kummikud jalast, kui Karita jookusjalu rühma vudis. istus laua äärde ja hakkas mängima. Karina seisis hetke laua juures ja siis võttis platsi teisele poole. huvi teiste laste vastu neil polnud, teised kah ei torkinud. tore :) meie mehega istusime niisama või mängisime natuke kaasa. vahepeal, kui juhatajaga juttu käisin ajamas, ei tuntud minust mingit puudust, ainult väike riid oli ühe lelu pärat olnud. joonistamine oli hitt, nagu alati.
kahjuks jõudsin ühe lapse juba omas mõttes Näpistajas ristida, sest ta on teistest suurem, tugevam ja kasutab seda julmalt ära. nägin väga lähedalt, kuidas ta ühe abitu noorsandi põski jõuga pigistas... loodan südamest, et minu lapsed seda kogeda ei saa ja ikka enda eest seista mõistavad!
õpetajad tunduvad praegu igati toredad. sellised rahulikud, sõbralikud, samas jälgivad kenasti lapsi ega nunnuta.
meie lapsed on nr. 13 ja 14, seda pottide, käterättide ja voodite numbrite järgi. võib ka öelda, et Karina on punasekübaraline seeneke ja Karita tigu (et laps ikka hästi oma koha üles leiaks, sest teadupärast sõimerühma laps lugeda ei oska, eksole).
tänase päeva eesmärk oli rühmaga tutvuda ja vaadata, kas laps tahab seal olla - edukalt täidetud.
boonusena osalesime veel lõunasöögil - esialgu arvasid kasvatajad (vabandust! õpetajad ikka. ma vana aja inimene. meie ajal olid lasteaias ikka kasvatajad ja koolis õpetajad. ajad muutuvad.), et saadavad meid enne koju, aga kui teised lapsed söögist juba rääkima hakkasid, siis Karina istus laua äärde, võttis mängunoa ja -kahvli kätte, mingi topsi kausiks ja asus hoolega "praadi tükeldama" :D kuhu meil siis enam minna oli. sättisid meie lapsed end ka uhkelt rivvi ja lauda einet võtma. Karina ja Karita elu esimese lasteaiapäeva menüüs oli talupoja supp ja magustoiduks riisipudruga kisell - nämm-nämm!!
söögiaeg oli ka ainuke aeg, kus mõlemad mehega ruumist lahkusime, sest kohe pärast esimest suutäit teatati, et ei taha ja hakati ringi jalutama. kui välja läksime, siis õpetaja suunamise abil läksid mõlemad kenasti lauda tagasi ja sõid enamuse supist ja kisellist nahka, ainult pudru jäi järele. seejärel tuli Karita ja teatas, et sõi kõik ära ja võib tulla :)
magama tulime ikka koju. kuna tavapärast amokki (nagu kodus) nad seal ei jooksnud, siis pidid nad mõned kiiremad tiirud ikka õue peal tegema, aga siis kustusid ka ja magasid 2 h!! uskumatu saavutus meie laste puhul, kes viimati magasid nii pikka lõunaund enne aastaseks saamist...
muljed on seega positiivsed. üldjoontes ma mõtlen. eks 30 a vana supitaldrik või 40 a vana diivan ikka veits häirib, aga mis teha. ainult väikesed vallad või rikkad linnad panustavad lasteasutustele. Pärnu lasteaedades toimuvad uuendused ainult lapsevanema rahakoti arvelt, nagu ma kuulnud olen :S mitte et ma maksta ei võiks, aga lihtsalt tundub veider, kui linnapea teatab, et teatud poppartisti linnakülastuseks peab nui-neljaks asfalt maha saama, aga lasteasutused pole avamisest alates remonti näinud. või mis teie arvate?
aga homsest siis plaan kohe hommikusöögiks minna ja võimalusel lõunani olla, et siis koju magama tulla. kui ei õnnestu, toob herr Abikaasa nad vahepeal koju ära. mina tööl õnneks. ses mõttes õnneks, et mõte laste üksi aeda jätmisest võtab ikka veidi seest õõnsaks küll.
oh aeg, mu lapsukesed on suureks kasvanud! uskumatu, eks!? varsti nad lähevad kooli, ah?
