täna oli parem päev

jah tõesti, õnneks olen täna nii hakkama saanud, et palaviku alandajat olin sunnitud andma ainult hommikul Karinale, kellel oli öö läbi üle 38 palavik ja ka päeva alustades 38,5. Karital oli 37,1 ja nii terve päeva. ravijaks vist issi, kes leidis võimaluse metsalaagrist ära põgeneda paariks päevaks ja lõuna paiku kohale jõudis :) mitte et ma lastega hakkama ei saaks, aga mulle on emotsionaalset tuge vaja. ema/ämm pole ikka see, õdesid-vendi mul pole, lähedastel sõpradel endalgi muret küllalt.
arsti manu käisime ka, selleks hetkeks oli Karina külmaks läinud hoopiski (36,4) ja Karita normis. ainult näost on mõlemad jummala valged terve päeva olnud ja praktiliselt rahulikult vaibal mänginud või joonistanud. miskit arst ei tuvastanud, kõik oli ok esmasel vaatlusel. tegime vereproovid, homme topsikud ka ning kirjutas ikka väikse antibiotsikuuri, kui palavik tagasi peaks tulema. ma nii lootsin, et sellele pudelile jääb kork peale, aga ei :( õhtuks oli Karinal jälle 38,8 platsis... palaviku rohu andsin ikka ka, et ta magada saaks. oli vaeseke jälle täiesti kutu. Karita õnneks ok.
ega ma kangete rohtude pooldaja pole, aga üks med.haridusega hea kolleeg eile õhtul rahustas mind, et väike antibiots on lapsele mõistlikum lahendus, kui pikk kõrge palavik, mis piinab ja piinab. suured tänud sulle!!
eks siis homme näis, kas ja mis.
ja tänan kõiki heade mõtete ja soovide eest, need läksid täie ette!

lihtsalt jube :(

väljas tormab, toas on kaks puruhaiget last, kellel palavikud kõiguvad 39-40 vahel ja ükski rohi ei võta seda kauemaks, kui paariks-kolmeks tunniks, alla. ÕUDNE! õudne on vaadata väikest imearmast inimest, kes ei suuda kõndidagi, sest ta on nii läbi, ainult nutab härdalt, sest tal on nii paha. siiani on see toimunud vaheldumisi ehk siis kord on üks läbi ja siis teine. korraga pole kraadiklaas veel 40 näidanud. ja Karinal on sama olukord laupäeva õhtust, paranemise asemel läheb asi aina hullemaks. olen mähkinud ta niiske lina sisse, hõõrunud viinaga - ei midagi - ikka aina tõuseb see näit. EMO-st on mulle varem öeldud, et pole mõtet minna, sest nemad annavad ka lihtsalt palaviku alandajat. oh ma ei tea, mida teha. kitku või ahastusest juukseid.

loomulikult on see perearsti arvates jälle üks viirus, vereproovi ja kuulamise vajadust ta ei näinud... ma pean perearsti vahetama, aga keda võtta? ma lihtsalt ei tea, kes hooliks ka inimestest, kellele ta perearstiks on.

ma eelmises postituses lootsin, et nii hulluks asi ei kisu, aga on kordades hullem, kui kõik eelnev 2,5 aastat.

praegu ma panin nad voodisse ära, õigupooleks nad ise tahtsid. tulin siis ära ja lihtsalt nutsin patja. see on NII õudne. ja ma olen jälle üksi!!! 

kusjuures, sellistes kriitilistes olukordades olen väga külma närviga ja suudan säilitada rahu, aga ka mul on vist piirid. 3 ööd magamatust ja hirmu teemal, et kas lapsed ikka hingavad, on jätnud oma jälje.

jaa, ma tean, et see on kättemaks selle eest, et mul oli nii hea meel näha nende särasilmi, kui nad lasteaiast tulid ja julgesin tõeliselt nautida kahte nädalat, kui nad aias olid.

palavikutamisest

huvitav, kas kellelgi kunagi nii ka on, et kui peres üks laps jääb haigeks, siis teine (teised) ei jää?

siin hetkel olukord, kus Karinal läks hommikul palavik alla ja tagasi pole tulnud (veel), aga kuna Karita oli lähedal ja too pahalane veel meie perest lahkuda ei tahtnud, siis puges hoopis Karita sisse :S enne lõunaund oli 37.6, veidi enne seda 37.9 ehk hull palavik halastab väiksemale lapsele ja ei kruti kraade päris keemiseni!

Karina oli hommikul veel nii kutu, et ei taibanud küsida, aga Karita nõudis küll enda riidessepanekut ja lastaeda viimist :)