lehtede riisumise võimalikkusest kahe kaheaastasega

kõik eeldused selle töö edukaks sooritamiseks olid olemas: tahe, ilus ilm, reha ja kilekotid. segavad faktorid samuti: tuul ja 2 kaheaastast. peibutuspartidena oli kaasa võetud minirehad, ämbrid tammetõrude korjamiseks, pallid, nukukärud.

algul vaadati mind suht hämmeldunult, kui riisuma hakkasin, siis sooritati trepilt hüppeid samblale ja aeti veidi kokkuriisutus lehti laiali. edasi hakkas ving ja hala teemal IGAV!!! aga teha polnud midagi - mina olin lastega üksi, ilmateade lubas koerailma ja see asi tuli ära teha. siinkohal võib kohe ära mainida, et paar tõru korjati, ülejäänud mänguasjad jäid täiesti puutumata, no reha veeti paar korda enda järele. jalgvärava olin ka kinni sidunud, et tänavale ei pääseks. lapsed on aga jube leidlikud - läksid üle :S õnneks sain nad teolt tabatud ja käsutasin oma silma alla. siis aga, oh õnne, avastati prügikotid! elu muutus kohe ilusaks, sest paarist tühjast prügikotist andis välja võluda uhke mütsi, voodilina ja teki ning sai ohjeldamatult end murul rullida või kott järel mööda õuet ringi liduda :D

lehed said riisitud ja kõik need tuhanded tammetõrud ka. õhtuks oli muidugi umbes samapalju tammelehti taas muru peal maas, aga mis teha, igasügisene saaga see. nüüd jääb vaid üle loota, et Naabrinaine teeb järgmise riisumise ja mulle jääb viimne kraabe ;)

P.S. meil 10 vana tammepuud ümber maja - jee-jeee :(

elulood

viimati, kui raamatukogus käisin, võtsin endaga kaasa mõned tuntud Eesti naiste elulooraamatud. olid seal riiulis reas ja ma olen ikka vahel mõelnud, mida sellistes kirjutatakse. nüüd ma siis lugesin ja paha tunne on. paha sellepärast, et kätte juhtusid raamatud naistest ehk emadest. kõik nad kirjeldasid oma noorust kui tormilist: üks pidu ajab teist taga, üks töö jookseb teisele sisse, lõputud ringreisid ja väljasõidud, poole öö ajal või vastu hommikut koju jõudmised. lapsed olid siis vanavanemate või mehe kantseldada või lausa korviga lava taga kaasas... ja siis nad uhkustavad seal, et nende suureks kasvanud lapsed olid nii iseseisvad ja asjalikud. mis neil muud üle jäi, kui ema polnud kunagi kodus, kellega rääkida või lihtsalt sülle pugeda. eriti imikueas :(

seda on kuidagi väga võigas lugeda. teiselt poolt ma adun, et ise ma elan praegu väga lastekeskses ühiskonnas - kogu pereelu keerlebki laste heaolu ja arendamise ümber - kuidas ikka neile parem oleks. vene ajal, tundub, mulle, olid lapsed lihtsalt olemas, ema-isa ajasid rohkem oma asja (tööd, hobid, peod) või püüdsid ots-otsaga kokku tulla. ja veel enne seda oli lihtsalt peredes hulka rohkem lapsi, kes üksteist valvasid ja nende järelt kasisid, sest kord oli kõvem ja vanematel tuhat muud tööd, kuna masinaid veel polnud.

peaks mõne veel lugema, äkki sattusin lihtsalt selliste rongaemade otsa...

nädal numbrites

esimene tapeedijoonistus meie majas Karita poolt. minu oma viga loomulikult, et ei pannud nende vaikset teise tuppa imbumist tähele (muidu mul range joon, et paber-pliiats on ainult elutoa laual). terve meie magamistoa sein on nüüd sinine ja osa voodist ka :S

käisin Karinaga pühapäeva õhtul teist korda tema elu jooksul EMO-s, sest palavik oli 2 h pärast rohu manustamist uuesti 40,1. vaadati-kuulati, tehti esimest korda tema elus kopsuröngen, lasti koju - viirus (miks ma ei imesta, kui juba sajandat korda seda diagnoosi kuulen!). hommikul oli lausa 40,4 temperatuura. oh, vaene laps!! 

homme hommikuks saab 1 nädal täis, kus Karinal on palavik olnud. perearst mainis ka, et see tema palavikutamine, õigemini selle imelik kõikumine  - 2 x ööpäevas lausa lakke ja siis alajahtumiseni - on omapärane, aga mingit diagnoosi ka panna ei mõistnud. läheb jälle proovide tegemiseks. kopsud olevat siiski puhtad.

Karital on pidevalt olnud 73,1-37,3 palavik, eilsest enam pole.

mõlemal on köha ja nohu, mis vaikselt ikka taandub. väga visalt. 

olen korduvalt küll meelitamise, keelitamise, nalja, autoriteediga püüdnud neile manustada ninasprey'd - tühi vaev. Karina satub lõpuks ikka hüsteeriasse, Karina hoiab kramplikult käsi nina ees. täna pärast arsti moraali lugemist võtsin uuesti kätte, seletasin lastele, ei näete, arst ütles, et peab ja siis ikka kuidagi sai. kohe palju parem hakkas neil, nüüd veidi vedelam kogu see sekreet.

lastesse on kadunud 3 pudelit palavikualandamise siirupit, pudel köharohtu, kannude kaupa ingveri- või vaarikateed, 4 pakki jõhvikamahla. lisaks 1 pakk komme, sest kommid tunduvad olevat asi, mis selle sandi olemise kuidagigi paremaks teevad. ma olen muidu väga kommi vastane, aga praegu olen ikka andnud iga päev mõne.

 Karina on kaotanud nädalaga 1 kg oma kehakaalust. ta kaalus tervena 14,5kg, meeletult suur osa ju. kui endal ka selline tulemus nädalaga oleks, siis võtaks kohe selle haiguse ;) söögiga on neil ühesõnaga pahasti. kes siis ikka haigena sööb, eks. eile ja täna veidi ikka läks juba. haige lapse menüüsse sobivad meie majas lisaks vedelikele makaronid, omatehtud ahju-friikad ja õunad. kõik muu ei kõlba kohe üldse. sellest, mis värk tänapäeva lastel friikartuliteg on, mõni teine kord.

õuesaamisi - 0

nutmisi - lastel suht vähe, kui mõelda, kui haiged nad ikka olnud on; minul 2. hale hakkab.
hirmu - iga õhtu, öö ja hommik
mees kodus - korra. seegi hea.

lootust, et see kord läbi saab - iga päevaga järjest vähem, kahjuks. aga täna nagu tärkas väike kiireke, kui magamaminnes kummalgi palavikku polnud.

ja veel üks number: mahalangenud, veel riisumata lehti - mustmiljon...