mõnus mittwoch

asjalood on nüüd niimoodi, et kesknädalal on K-del popipäev. ja nii hakkabki olema! ses mõttes, et veidi tervist toetada ja niisama mõnusalt leboda. nüüd hakkab järjest varem õhtuti pimedaks ka minema, siis saab tööpäevadel vähemalt ühel päeval valgel ajal pikalt õues olla.

mittwoch kujunes aga eile selliselt, et hommikul käisime Estonia Termides mõnulemas ja õhtul lastega esmakordselt hambaarsti juures. olgu kohe öeldud, et neile meeldis mõlemas kohas üliväga.

alustame siis viimasest: teatavasti on hambaravi üks kallis tegevus, aga Eesti riik on nii hea, et laste ravi makstakse kinni. ma jagasin selle mingi hetk ära ja lõpetasin muretsemise. valisin kõige kenama interjööri ja toredate haigla hambaravist tuttavate heade arstidega asutuse ja kõik oli tõesti tore. lastele oli ooteruumis oma laud-toolid, joonistamistarbed ja hambateemalised raamatud, meie sättisime end pehmele diivanile ritta. kui sisse läksime, muutus Karita veidi kartlikuks, aga minu poolt pikalt väljareklaamitud liikuvat tooli nähes, istus minuga sinna peale küll :) loomulikult näidati talle ette kõiksugu riistapuud, lasti põlema panna lamp ja anti julgustuseks isegi suurehambaline pehme orav kätte. doktor luges hambad kokku ja hindas seisukorra heaks. Karina vaatas seda nalja seni issi sülest pealt, aga kui õega ühele poole saadi, asus ka kohe platsi :) tema, kui suurepärase hammaste pesija kohta, ütles arst, et igemepiiril on märgid tulevstest probleemidest, kui põhjalikumalt ei pese. mul on hirm just teise lapse pärast, aga et temal, oeh! ühesõnaga lühidalt öeldes tuleb võimalikult lai hambahari leida, et see korraga igale poole pääseks, sest kunagi ei või teada, millal väikesed lõualuukesed - klõpsti! - kokku käivad ja pesemise tuju otsa saab. millegipärast kitseneb lapse vanuse kasvades hambaharja mudel pidevalt - veider. aga õnneks harjastel polevat vahet, nii et võib tite oma osta küll. preemiaks said printsessi-sõrmused, ise valisid ja puha. väga uhked olid mõlemad :D

hommikupoolne programm oli väga vesine ja soe. lapsed nautisid täiega ja ma usun, et aeg, millal Karita ujuma läheb, ei ole enam kaugel. ta on ikka väike saarmas meil :) kuna Karina passib kogu aeg issi süles, siis tema kohta ma väga ei oska öelda, aga kuna herr Abikaasa ei oska ujuda ja on suht pelglik sügavama vee suhtes, siis ma nägin teda üsna kõvasti last kinni hoidvat, nii et teisel lapsel läheb rohkme aega. muidu on estonia Termid lastega olemiseks hea koht - pole liiga suur, samas on mitu basseini (lastekad, mullikad, erinevate jugadega värk ja tavabassein) ja erinevad saunad (kuhu küll meie lapsed sisse minna ei julge, kahjuks!), lisaks mõnus loodusvaade. oh, ma ootan talve, kui saab ise vees mõnuleda ja akna taga keerlevaid lumehelbeid vaadelda! soovitan minna pigem pärastlõunasel ajal, siis on soome eakam kontingent juba linna peal kohvitamas ja basseinid tühjad ;)

iga nädal nii vahvat programmi läbi viia ei saa, sest issi peab tööl ka käima, aga puhkuse ajal ikka võib. järgmisel nädalal vast Võrru korra - ma nii ootan juba väikest nostalgialaksu! eelmise talve ilus elu kummitab, mis teha.

kaunis pühapäev pildis

sügis Valgerannas

õnnetünn sealsamas rannas - lihtne ja lahe!! sinna nad olekski kõikuma jäänud. merehaiguse märke ei täheldanud :)

Valgeranna promenaadile on lisaks vaatetornile ja tagurpidi hiidpaadile paigaldatud ka lastele atraktsioonid

mänguköögis

kahepoolesed K-d

mu tütred on juba 2 a 6 kuud vanad - uskumatu!!

Alates 2009.a. 6. aprilli hommikust kell 9.08-st olen ma ema. Saate aru jah!? Ma olen juba 2 a ja 6 kuud ema olnud. Täiesti sürrealistlik tunne oli tol hetkel. Ja rpaegu on ka, kui tagasi mõelda nende aastate ja kuude peale. Kuhu küll see aeg kaob? 

Ausaltöelda, mingit ürgemalikku jõnksu küll läbi ei käinud, ju olin liialt loksutatud ja ärev tolle avatud operatsiooni pärast, mille abil nood tited päevavalgele toodi. Vaatasin ja imestasin pampu, kes hiljem mu juurde toodi. Ja siis natukese aja pärast veel kord teise lapsega sama tunne J Ise haigla-inimesena teadsin igasugu juhtumisi. Püüdsin kohe lastel kõik näpud-varbad üle lugeda ja suhu piiluda, et ikka kõik korras oleks. Oli! Olge te kõik jumalad tänatud!!! Ja minu keha ja meie geenid ka, et meile ilusad terved lapsed tootsid!

2  aastat 6 kuud on pikk aeg. Osad emad siin väidavad, et kõik valud ja vaevad ununevad. Mina nii ei ütleks, kõik see sagimine ja hirm, mis tollel hommikul kella 6-st algas, on väga selgelt meeles, liiga selgelt. Kodune beebiea-hullumaja on suuresti mälust kadunud, mille üle olen kurb, sest see tähendab kadunud mälestusi. Kahjuks kurnatuse tõttu juhtus nii... Toda fustreerivat jonni ja piiride katsetamisi ei unusta ma kahjuks vist kunagi! Või ehk siiski?

Loomulikult olen väga uhke oma kaksikute üle. Edevate inimeste asi – ikka ju tore, kui tähele pannakse või massist välja paistad. Raseduse ajal oli ikka tore mõelda, et kaksikud tulevad. Ema mul vahel ikka veel ahhetab, et nii juhtus. Ta ei saa ka üle :D Ausaltöeldes on see tähelepanu vahel aga väga häiriv. Kui oleks võimalik neid erinevalt riietada, siis teeksin seda, aga ma ei jõua seda hädakisa ära kuulata, kui ühele miskit kenamat selga saab teise arvates... Seega ikka täielik kaksikute värk – kõik on täpselt ühesugune (ok, patsikummid võivad erinevad olla).

Emasid on erinevaid: ühed on ninnu-nännu titemammad, teised asjalikud põngerjatega toimetajad ja kolmandad mingid beib-freekshow tüübid, kes maast-madalast oma lapsest tibi kasvatavad. Beebindus on väga kurnav, selles ei olnud minu jaoks midagi nauditavat. Ainus aeg, mis mulle meeldis, oli uneaeg :D Aga võibolla on see kaksikutega seletatav, ühe lapsega äkki oleks teisiti. Ise pean end teise tüübi emaks. Ma arvasin juba aastaid tagasi, et naudin aega, kus ma saab lapsele/lastele maailma asju seletada ja küsimustele vastata. Ja nii ongi J Nüüd ma olen hakanud end tõeliselt hästi ja emana tundma, kui lapsega saab rääkida arutada ja ta sulle vastu argumenteerib või lihtsalt noogutavalt mmm-mh ütleb. Naudin, et mul on lapsed. Naudin jalutuskäike, kiikumist, autosõitu, poeskäiku, vanni jne. Veel mõned kuud tagasi oli see tappev rutiin, aga nüüd on tore. Ainuke tilk meepotis on söögiaeg, aga küll see ka kunagi korda saab (no ei suuda ma keelitada-meelitada neid sööma ja kui söövadki, siis tõusevad juuksed kuklal püsti lollitamise peale, mis sellega kaasneb!).

 Ja teate – mu ema on suutnud hakata end veidi kehtestama laste suhtes. Mul on selle üle siiralt hea meel, sest muidu ta pistis kasvõi pea ahju, et neile meele järele olla, nüüd aga suudab pahanduste peale ka kurjemat häält teha. Ja see on vajalik, sest muidu astutakse temast varsti lihtsalt üle.

Ah et miks ma lastest ei kirjuta? Kohe!

Mu kallis Karina on ikka veidi õest suurem (14,1 kg, aasta tagasi kaalus 900 gr vähem; pikkust on ta mingi 8-9cm juurde visanud ja hambaid on hetkel 20 + 2 poolikut) ja tema sisse mahub hetkel  hiiglama palju jonni ning sihilikku pahategemist. Samas on ta veidi kannatlikum, kui asi puudutab mingi uue tegevuse juures püsimist või millegagi pusimist. Laulmises on lõoke ja joonistamises kah juba miskit tuleb. Talle meeldib KOHUTAVALT, kui teda kõditada. Uskumatu, kui edev too noor daam olla võib – kui tähelepanu on temal, siis juba naljalt minema ei saa – võtab su lihtsalt konksu otsa. Lasteaeda läheb  Karina rõõmuga, talle väga meeldib, alati :)

Karita, mu õrnake, on veidi pisem (13,4 kg, aastaga juurde tulnud 1,1 kg ja 10 cm; hambaid 20 + 1 poolik) ja hellem, samas väga iseteadlik ja nõudlik. Mõtleb lolluse välja, aga minu reageeringut teades tõmbub õigel hetkel tagasi, nii et pahandada saab õde. Ma arvasin seda juba beebieas, et nii see olema hakkab. Ju ta on siis veidi teravam pliiats või Karina lihtsalt ei hooli, kui temaga pahandatakse. Talle meeldib õde kiusata, lausa haiget teha... kui tagasi tehakse, siis on kisa taevani. Mina õigust ei anna ja lohutama ei lähe. Kui on korduvalt (pidevalt) seletatud, et löömine või juustest tirimine on keelatud, siis peab inimene sellest aru saama. Siis oskab küll kohe kituma tulla, kui Karina temale ülekohut teeb. Muidu meeldib Karitale väga tantsida, lastelaulude CD-sid kuulata ja voolida.  Laulmises ei saa veel aru, kas sealt tuleb lõoke või mitte (ma niiväga loodan, et ikka viisi peab! Ei ole midagi jubedamat, kui lauluhimuline laps, kellel mingi musikaalset kuulmist pole). Joonistada talle meeldib, igale poole :S Füüsiliselt on ta vastupidavam – jõuab ja tahab rohkem joosta ja kõndida. Mõlemale meeldib seltskonnas olla, teised lapsed on teretulnud nähtus. Lasteaias võib kah hädapärast käia, kui just peab minema. Hiljem muutub rühmas asjalikuks ja rõõmsaks  :)

Kui nüüd kõik hästi läheb, siis tuleb hiljem väike kohviku-tuur. Oi kui elevil nad on ;)