olen juba 2 kuud ema

emme oma tibudega

"aafrika näljahädaline" ja "täiskuu" (kaaluvahe on neil hetkel mingi 0,5 kg, aga välja paistab küll et meeletult)

vahel on meil paha tuju

mänguaeg, issiga on nii vahva koos olla

perepilt beebide 2-kuu sünnipäeval

vahel väsib Karita ära, aga õde on teda varmas oma kisaga üles ajama ;)

vanavanemate juures Koongas magusasti tudimas

tegelikult mõledes ja öeldes on väga veider tunne see emaks olemine. see tunne ei tule kohe (vähemalt mul ei tulnud), see nagu kasvab iga päevaga. võibolla on asi selles, et minu tibud on väga palju pidanud nutma oma kõhuvalude tõttu ja see valmistab meelehärmi, aga kui nad on armsad ja naeratavad, siis küll süda paisub uhkusest ja rõõmust, et nad mul olemas on.

jah, Karital ja Karinal on olnud väga suured gaasivalud, mis nüüd tunduvad taanduvat (ei taha ära sõnuda, aga tundidepikkusi lohutamatuid nutuhooge viimasel ajal pole olnud). eks mõnes mõttes on loogiline, et nad sellised ärevad ja ergud on - võeti neid ju vägivaldselt ilma ette hoiatamata mu kõhust välja külma ja ereda valguse kätte. see ju traumeeriks iga inimest, eriti siis selliseid väikesi.

meie beebid on jah nüüd 2-kuused. suured inimesed juba, kui vanemate piltidega võrrelda :)

olemas on järgmised oskused:

*pea tõstmine kõhuli olles

*rusikaga mänguasjale pihta löömine ja omaette itsitamine, kui see tegevus õnnestub

*pea eest ära keeramine ja nina kirtsutamine või jonn, kui emme või issi suud pühkida üritab

*istuli hoides peaaegu pea hoidmine

*pilkkontakt ja naer, kui keskit vahvat silma ette satub

*suurte silmadega tunnistamine, kui keegi häält ja nägusid teeb

*hirmtugev või väga hale kisa, kui miskit ei meeldi

*emmet ingellikult magada nohistades heldima panna

selline eestlane olen ma

1-kuu sünnipäev

täna on see tore päev, kus minu tütrekesed said 1-kuu vanusteks :)

pikka juttu hetkel ei tee, sest iga minut on arvel. praegu näiteks valvab mu ema linnukeste und. te küsite, kuidas on? ma vastan: raske. aga saame hakkama, sest soe vesi tuleb kraanist, ilmad on soojad ja abistajad on olemas. vanasti tuli vesi kaevust tuua ning toita mees ja 6 last ;)

mees läks kahjuks ära tööle. sinnamaani oli elu lausa ilus, kui ta kodus oli. jätkuvalt ma olen seisukohal, et mu mees on super-isa!

tänased arstilkäigu tulemused: Karita 3,14 kg ja Karina 3.41 kg. Kõik on väga kenasti edasi arenenud. mõlemad tõstavad pead ja Karina ka veidi keha, kui kõhuli panna. nii tublid on nad!

mõned pildid ikka tõestuseks ka, et kasvamine toimub jõudsalt ;)

palun saage tuttavaks

meie tütred Karina ja Karita
tibud sündisid 06.04.2009 plaanilise keisrilõikega. siinkohal tahan tänada dr. Vahulat ja dr. Paasmad ning kõiki Pärnu Haigla töötajaid, kes meie tütrekesed kenasti ilmale aitasid ja nende esimestel elupäevadel meile toeks olid. suur aitäh!!!


minu mees on maailma parim isa ja seda ilma liialdusteta! kaksikutega ei ole lihtne, seda ma ütlen. minu ülesandeks on olla peamiselt toitja, Aimur teeb praktiliselt kõik muu. ja seda muud ei ole vähe - alustame mähkimisest lõpetades öösiti beebide nutujoru rahustamisega.


reedel muide saabusime koju. paremat paika ikka ei ole olemas :) meie kass on leplik ja mõistev, samas sõbralik ja nurruv, mis on suureks kergenduseks, kuna beebid ja ärahellitatud miisud ei saa just alati kõige paremini läbi.
siia veel üks pilt haiglast lahkumisel. meie taga on sein, kuhu märgitakse kõik sel aastal sündinud beebid. kui hästi vaadata, siis 6. aprilli juures kaks esimest punast täppi on meie tütred :)