stiilipidu

vahel peab end tuulutamas ka käima. seoses ühe lähisugulase 30. jubileumiga toimus stiilipidu '80,-ndate stiilis. rahvast oli igasugust, peamiselt küll dress-doss-stiilis, sest enamusele meenus olümpia või siis oli kohale tuldud krempleenkleitidega.Miša ja Vigri olid ka esindatud, sünnipäevalapsest pioneeripoiss keskel

meie seevastu läksime ikka stiilipuhtalt - pungiperekonnana!!!

ausaltöeldes tundsin ma end väga-väga hästi! teismeiga lõi täiega sisse, sest tuleb nentida, et anarhiamärk ja Vennaskond olid mu saatjateks ikka aastaid. ise olin väga rahul :)

roosa? roosa... roosa!!!

olen siin mitmeid kordi erinevatest blogidest ja ka pereajakirjadest lugenud (parem ei pane linke, muidu veel solvuvad), et mina oma tütrele ei osta ühtegi roosat riiet, roosa on nõme ja lame. olen näinud isegi blogipostitust, kus on üles pildistatud kõik riided, mis kogemata on roosad sattunud (et siis keegi kinkis või nii). mina peaks vist tegema vastupidise postituse - fotoreportaaž laste rõivastest, mis ei ole roosad :D ma suutsin leida ühed lillad fliisid, pruunid sametkombed ja punased pluused ning teksad, kus pole roosat. ülejäänud riiete peal on miskit ikka. isegi teksatunkedega on nii, et õmblused on roosad. ja ühed valge-punasetäpulised kleidid on ka, aga kui need värvid kokku segada, siis saab ka roosa. no ja missiis, et kõik on roosa? KAMOON mul on tütred!!! millal ja kelle puhul siis veel roosat kanda, kui mitte pisikeste imearmsate tüdrukute puhul??? ütleb ju laulgi, et et väikesed tüdrukud on tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust :)
võiks ju kanda ka kollast ja sirelikarva ja rohelist ja sinist ja musta jne. kollase ja rohelisega on mul mingi oma kamm - lihtsalt ei meeldi need värvid väga. lilla ja must ei ole tüdrukute riidekollektsioonide puhul just liiga populaarsed värvid. ja muidugi on suurt rolli meie roosastumises mänginud ka vanaema, kes Iirimaal tipsidele riideid käis ostmas :)
nii ongi meie neiud ikka täitsa roosamannavaht. meile meeldib!

selle ma võtaks :)

I'm a Chevrolet Corvette!

You're a classic - powerful, athletic, and competitive. You're all about winning the race and getting the job done. While you have a practical everyday side, you get wild when anyone pushes your pedal. You hate to lose, but you hardly ever do.

Take the Which Sports Car Are You? quiz.

jutt tundub ka suh õige mu meelest

toppelt duublid

meil käisid külalised :) Miia ja Mirja koos emaga. ma eeldasin hullu möllu, aga tegelikult olid 2 kuud vanemad tipsid suht sõjakad ja endale pähe astuda ei lasknud. hoopis meie omad olid suht äraootaval seisukohal ja kui emme võõra lapse sülle võttis, oli nutt varmas tulema... aga pildil siis veel veidi kohanevad kaks paari kaksikuid. me oleme seda kohtumist muidu juba pool aastat plaaninud, aga alati on nii, et kas ühed või teised on haiged. nüüd siis õnnestus.

siin vaatavad Karina ja Karita, et kes see selline meie kiigu peale ronib. tüdruk aga mõtleb samal ajal, et huvitav, kuidas meie kiik siia sai ja miks need tüdrukud mind nii imeliku nöäga vaatavad. point nimelt selles, et see on kaksikute seas väga pop kiik ja on vist olemas iga sellise paari kodus :D

aga pärast seda kõike said meie lapsed lõpuks oma kaualubatud liivakasti mängima. ja oi kui tore see oli!!! neile väga meeldib liivakast, seal võib kohe kauem kui 2 minutut mängida. mina sain sel ajal lausa peenra ära rohida, kui pliksid vanaemaga liivas lustisid. ah et miks siis varem lapsi kasti lastud pole? väga lihtne: kõikepealt oli liiv puudu, sest issil polnud aega seda tuua ja siis olid lapsed palavikus (põhiliselt küll Karita) - hambad tõenäoliselt. nüüd sai kõik takistused kõrvaldatud ja see oli ootamist väärt!

märkidest

olen siin mitmeid kordi autoroolis mõelnud, et nüüd tuleb küll blogipostitus kirjutada. seda mõtet on ajendanud nii mõnedki juhtumised. üks vahva asi, mis eile just silma jäi, oli selline tore daamikese punane auto ja auto tagaotsal hoiatav kleepekas - naine roolis. see näeb välja selline, et punase ohukolmnurga sees on kübaraga naise kujutis :) väga lahe igatahes! tavaliselt ikka kirutakse, et näed, naine roolis, aga siis kui kleeps peal, siis teised kohe teavad, et pole vaja tõmmelda.

teine juhtum on samuti seotud nende kleepsudega, mida autodele panna saab. mingi aeg oli kampaania "sõidan reeglite järgi." no teate küll, et linnas 50, maanteel 90 ja sebra on peatumiseks, eks. jube popp oli endale see autole kleepida. mulle need üldse ei meeldi, sest ma ei usu elusees, et on olemas ka 1 autojuht maailmas, kes kunagi pole ühtki liiklusreeglit rikkunud! ausalt ei usu!! no üks sellise kleepsuga eksemplar sõitis ükspäev mul eest ära linnas. mina liikusin mingi 50-60 vahel ja see kodanik oma autoga kadus mu eest suht kiiresti. jõudsin veel kiigata, et seal mingi kleeps, just seesama reeglite-järgi-sõitmise kleeps... no ei tundunud küll sedamoodi. tahtsin ühesõnaga öelda, et ei tasu end võltsvagadusega ehtida!!

vanasti oli mul autol Metsatöllu kleeps "Hundi süda sees," nüüd siis vastavalt olukorrale "laps autos." kusjuures täiesti olude sunnil, sest ma pole veel "kaksikud pardal" pole kuskil veel müügil näinud. kui see on olemas, siis paluks mulle teada anda ;)

emme naiivitar!

ei tea, mis mul küll mõttes oli, kui otsustasin täna meie koduranda oma tipsudega minna... just eile sai räägitud siin, et promenaadil on seinad ümber, aga tavarannas ei ole. igatahes läksime Raeküla randa. on selline täitsa olemas, ainult sinna pääsemine oli ka meie lillelisele tankile (loe: kaksikute vanker) paras katsumus - suht mudane on see tee veel. igatahes saime kohale, lasin lapsed lahti ning pärast mõningast viisakat kohanemist, nagu ülalolev pilt näitab, võeti suund otsejoones vee poole... meri on eestpoolt juba täitsa supp, seega ma ei kartnud, et nad külmetuvad. hetk pärast alljärgnevate piltide tegemist olin sunnitud eemaldama kõik riided peale suurepäraste Kadri heegeldatud mütsikeste, sest plikad viskasid end kohe külili. sellest tegevusest enam pilte pole, sest polnud aega fotoka järelel minna kuivale maale, pidi hülgeid passima ;) Karina veel viisakalt vett katsumas - tundub ülimõnus!

Karitale ka meeldib maailma suurune vann väga!

tore päev oli

eile siis nimelt. kodus passimisest sai küllalt, õigupoolest sopastest lastest, sest nende meelistegevus on poriloigus pladistada. neile ei saa seda küll pahaks panna, sest tõepoolest oli lapsena tore loigus vaadata, kuidas vesi pritsib ja plartsub :D pigem võiks päikesele etteheite teha. miks ta seda lompi ära ei kuivata???
igatahes pakkisin ma oma nubinad autosse ja vurasime promeneerima. meile väga meeldis seal. eriti just seetõttu, et promenaadil on seinad ümberringi (kui laste tasandilt vaadata muidugi). siis nad ei saa mul nelja suunda plehku panna, jääb vaid võimalus siia-sinna joosta. tegelikult oli hitt hoopiski rannaliiv, mis oli nii valge-valge ja nii peen-peen. isegi suhu ei märgatud seda toppida, katsuti niisama ja kraabiti reha või labidakesega. ja purskkaevud on ka vägevad asjandused. kahjuks küll suur ei ole veel tööle pandud, aga väiksemad sobisid ka meile hästi. ainuke, mis ei sobinud, oli taevast lahti lastud purskkaev :( see rikkus meie rannailma ära. jälle autosse ja poodi.
seekord oli pood omaette nali. K&K muidu väga naudivad ostlemist - vaadata on palju ja kui emme end unustab, siis ka katsuda nii mõndagi... aga seekord kohtusime me enda pisikeste koopiatega. nimelt on pärnus üks kaksikutepaar, kes hetkel on 4,5-kuused, vuravad ringi meiega identse vankriga ja kannavad meie riideid. tervitused H&I-le!!! maru pull oli vaadata, nagu oleks ajas tagasi rännanud 8 kuud. isegi väike igatsus tuli selle aja järgi, sest siis nad ei suutnud veel liikuda ja pahandusi teha. see mõte kadus aga kohe, kui hirmsad nutuööd meelde tulid. meie tipsid uudistasid hoolega. ümberkaudsest rahvast ma ei räägigi, need läksid puha pöördesse - kaks paari kaksikuid!!! oleks suht koom olnud, kui me oleks oma vankriga olnud, siis oleks need ka ühesugused... õnneks olid mu lapsed poekärus. üks istub lapse koha peal ja teine on kärus püsti. see variant töötab meil ideaalselt. saime nodi kätte ja tulime koju tuttu. enne limpsisime veel nats jäätist :p ma pole veel pildile saanud püüda neid nägusid, mis külma jäätise suhu sattudes tehakse, see on lihtsalt kirjeldamatu.nagu oleks ikka midagi väga jubedat antud, aga samas tehakse suu kohe uuesti lahti, et anna veel! ju siis on ikka hea :D
täna on aga teine päev ja teised teod. liiga rannailm on randa minekuks, lähme siis vanaemaga surnuaeda ja kaltsukatest tudukaid otsima.

üllatus :)

selline päev siis, kus nägin ema-isa juures Uulu külje all sooblit kõrgel puu otsas turnimas. linnud karjusid nii mis kole, ema läks vaatama, et mis toimub ja siis nägi seda selli kõrgel okste vahelt talle otsa vaatamas. ema arvas, et kärp, isa et soobel. nüüd vaatasin netist, aga ei leidnud soobli kohta mingit infi :( ise arvan ka, et see oli siis soobel, sest kärbil on kirjelduste järgi tume sabaots, aga sellel oli täiesti sama pruun nagu muu kasukaski. ema-isa muidugi arvavad, et seesama tegelane on nende oravad nahka pannud, sest ühtki pole ammu enam näha olnud...
praegu mõtlen, et see võis nugis ka olla, see on ka hea puude otsas ronija ja kirjeldus sobib.

muidu on aga nii, et sel aastal saab minust vist pruun valge naine. lastele meeldib väljas olla ja mina pean sealsamas kõrval ju olema. nemad aga tahavad päikese käes olla. eelmisel aastal jäi ju mul suvi vahele, nüüd siis topelt ;)

Edit järgmisel hommikul: pärast loodustarga abikaasaga konsulteerimist selgus, et soobel ei saanud see elukas kuidagi olla, sest nad ei ela Eestis. hoopiski Siberis. mu isa pani natuke puusse... tegemist oli siis nugisega. ja siin on üks jutt, kuidas see tegelane elab ja mismoodi teda kinni püüda saab. kuigi mulle tundus ta armas ja vägagi ilus :D

segaduses

nii, mina enam ei tea, mida lastele selga panna! igatpidi on valesti. selles mõttes, et suvi saabus äkitse, nagu tavaliselt, ja ma ei suuda nende termoregulatsioonile pihta saada. põhimõtteliselt on tüdrukutele kasvanud nüüd juuksed ja need on kogu aeg märjad. nahk on ka märg :( iga päev on riideid vähemaks võtnud, täna on siis väike T-särgike ja retuusid. lasevad paljajalu. aga õues on jälle teine teema. seal on ju tuul :S samas on päike ja palav. no mida teha? eile lõppes asi sellega, et pluusedele pealetõmmatud vestid võtsin ära, mütsid ka, aga lapsed ei jäänud ikkagi magama. pidin tuppa viima, nii palav oli vaesekestel. päris lühikeste varrukatega ka õue ei julge viia, või peaks?
oh aeg ma ütlen. ootasin muudkui seda aega, kui riidessetoppimine ometi lõpeks ja nüüd jälle jama. sellest ma üldse ei hakka rääkima, et suvi lihtsalt ei ole minu aastaaeg. vastik palav, kuum ja kuiv. kevad-sügis ikka palju inimlikumad ringiliikumiseks ja muidu ka.
ja õues meil veel see jama, et on asfalt ja seda on palju. pehme kombe ja kinnastega kukkumine ei olnud üldse õudne, võttis lausa itsitama, kui jälle "pots" käis, aga nüüd on see kuri-paha asfalt õelaks muutunud ja tahab laste põlvedest-peopesadest tükke välja hammustada :( samas on see palju kindlam jalgealume ringi vudimiseks kui muru. muru on ebatasane ja seal kasvavad mingid õitsavad asjandused, mis omakorda jooksmist takistavad. ja emme jutt, et tuleb ikka muru peale tulla, ei maksa kahjuks midagi.
kunagi rääkis mu sugulane loo, kuidas tema ema oli lapsena köögilaua külge nööri otsa jalgapidi kinni seotud, kui vanaema tööle pidi minema. selleks, et laps väga palju jama ei saaks korraldada, hulkuma minna ja endale häda ei teeks. no see pidi suht väike laps olema siis, et lahti harutada ei osanud sõlmi. siis tundus mulle see jutt äärmise lapse väärkohtlemisena, kuid nüüd tundub mulle see igate hea mõte olevat, kui mu hävituspataljon mööda maailma ringi jookseb. linnas on ohte nii palju, jube! maal oleks parem, aga sinna ju ka kogu aeg ei saa.
see ei olnud nüüd mitte selline hullult hädaldav post tegelt. rohkem nagu olukorra kirjeldus või nii, mis teha, et selline ving-ving tuli. algaja ema asi sellised probleemid ;)

kevad õues

meie väike linnadžungel on lõpuks valmis. lasime "elukad" lahti :)

oi meile meeldib kiiiiiiiiiiiiiiikuda!!!

kõige tüüpilisem tegevus, kui hüüda: "tibud! tulge emme juurde!"

Karina sööb küll lilli... seetõttu on tal ka "punn" ees

uskumatu elukas!!!

et eilsest veel vähe oleks, avanes mulle hommikul rulood ära tõmmates järgmine pilt: meie kass ja kaks "sõpra" istusid päikeselaigus hoovimaja ääres ja tundsid end igati mõnusalt. täiesti mõistusevastane, kuidas isased kassid niimoodi sõbraks saanud on? varem Lordi ikka näitas, kes siin õues peremees on, aga nüüd on kui ära vahetatud. tõe huvides pean muidugi märkima, et ta on ex-isane juba mitu aastat, aga sellist käitumist pole ikkagi varem täheldanud.
tegelt ma tean, mida nad ootavad. meil on ju liivakast nüüd õue peal. nad ootavad sinna liiva, sest arvavad seda oma uus tualett olevat...

meie kass ei ole ikka kellegi koer!

hängin mina õues, oodates laste unest ärkamist. väljas on ilus päike. järsku väljub meie kuurist mingi must pooliku sabaga kõuts ja võtab iseteadlikult suuna meie maja koridori poole, endal peas jumal-teab-mis-mõtted. meie kass magab rahulikult lillepeenras mu liiliad laiaks :S ajan siis sissetungijat minema, tema loivabki aeglaselt tollesama lillepeenra poole. Lordi vaatab seda poolesabalist olendit juhmi näoga, ilmselt kaalutledes, kas on mõtet end püsti ajada või oleks targem ohutuse mõttes tulpi edasi mängida. kui ma häälekalt nõuan ja loikamile osutan, ajab meie kass end püsti, teeb paar sammu ja vaatab mulle nõutult otsa. ühesõnaga ei ole meie kass kellegi valvekoer. õnneks hiiri ja rotte hävitab :)

hetk enne kustumist

Karina lösutamas, Karita pugemas
emmekad ühesõnaga :)

õues

kui nüüd väga hästi läheb, siis varsti on meie neiud kiikude ja liivakasti võrra rikkamad. saime kõik peaaegu kokku, aga siis tegi akutrell "surra-murra" ja suri välja. nüüd siis akulaadimispaus. hakkab looma igatahes. meie asfaltõuest hakkab saama mänguväljak selle väikese lapi osas, mida me muruks kutsume :)
täna tõestasid tüdrukud muide, et nad saavad omapäi õues suht hästi hakkama. meie asjatamise ajal silkasid tegelased naeru kihistades mööda õuet ringi, kui vahepeal kaugele hakkasid kaduma, hõikusime ja lapsed vudisid jälle tagasi. nii kulges see pea tund aega, kui kuri vihm meid ära tuppa ajas. aga liivakast (missest et alles nö skelett on koos) võeti juba täiesti omaks, vähemalt seal sees istuda on igati boss, kui veel liiv ka tuleb, küll siis on pidu!

keha/näomaalingud

oli plaanis teha kaunis pühapäevane maalitund, aga välja tuli nagu alati :D
pildil Karita issiga

siin asjalik Karina, tema võttis veidi tagasihoidlikumalt ja väga tõsiselt, aga värviseks saime ikkagi kõik

Karina ja emme romantiline pläkerdus :)

Karita ja issi kunstiteos ;)

kogu selle rõõmu eest peame tänama tädi Klarit, kes tipsidele sünnipäevaks näpuvärvid tõi. tõe huvides peab mainima, et pakendil olevat infot värvide hea mahapestavuse kohta ei tasu väga tõsiselt võtta, sest pärast põhjalikku vanni ja küürimist läks Karita ikka sinise ninaga magama...

ilupildid

nummimeeter põhjas, eks!

meid püüdis purki www.stuudio8.ee

uskumatu

ma ei tea, kuidas see on võimalik, aga üks mu lastest oksendas endale selja taha pluusi peale... täitsa keset selga. ma ei kujuta ette, kuidas seda teha saab, aga nii juhtus. neiu ise ei saanud aru,et miks ma teda toolist välja kisun ja pluusi ära hakkan võtma. noh, emaduse rõõmud ;)

Karina 1. sünnipäeval:

11,7 kg

76 cm

6 hammast

Esimene hammas laekus 1. novembril.

Samal päeval katkes tal kannatus ja soov liikuda võidutses –meie tütreke hakkas roomama!!! Õigupoolest küll meie mõlemad lapsed jätsid roomamise vahele ja asusid kohe käputama J

Kõndimine on aga tunduvalt huvitavam liikumisviis, püsti vinnas Karina end esimest korda oma voodis novembri alguses ja päriselt käima hakkas 27. veebruaril vanavanemate juures maal. Eelnevalt tehti 2-3 nädalat väikesi katsetusi. Teate küll neid linnupoegi, kes tiibu katsetavad ja pesa kohal õhku tõusevad või üliuhke näoga naaberpuul maanduvad. Just samasuguseid sammukesi võttis ka Karina ja tahtis uhkusest lõhki minna ;)

Karita 1. sünnipäeval:

11 kg

74 cm

6 hammast

Karita seljatas õe hammaste tulekus pika puuga, tema esimene hammas lükkas end läbi igeme 18. oktoobril.

Roomamise põhitõed said selgeks ja 27. november rakendati need praktikasse.

Jalad võttis Pätu alla oma voodis suure kisa saatel end pulkipidi üles vinnates, sest mis lugu see olgu – proovi ja proovi, aga mitte ei saa! Teeb ju südame täis!? Püsti ta sai ja kõndima läks õega täpselt samal päeval, samas kohas. Tulid teised vudinal üle toa, ise rõõmust kilgates J

Kui nüüd teha kokkuvõtteid emaks olemisest, siis minu meelest ei ole esimese aasta kirjeldamiseks õigemaid ega tõesemaid sõnu, kui järgnevas luuletuses.

"Enne kui sain emaks"

Leelo Tungal

Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi

oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.

Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,

ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust
või rahulolu, mida emadus tekitab.

Ei teadnud, et võiksin nii palju tunda...

Jah, ma olen tõesti kõike seda tundnud ! See on müstika, see on hullumeelne, see on usukumatu, see on raske, aga see on päris, sest see on meie elu ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu! Ausalt!!!

Lõpetuseks: ma armastan oma meest! Armastan selle eest, et ta oli tütarde esimestel elukuudel minu saamatusega võrreldes rahulik ja tegus; suutis säilitada kainet mõistust, kui mina olin uppumas pisaratesse ja emotisoonidesse. Armastan, sest ta armastab piiritult meie lapsi!!!

häid pühi!

sassis

maailm on segi läinud. päriselt!
selles mõttes et ma olen praegu täiesti üksi siin linnas, peaaegu võiks öelda, et Eestis. nimelt on olukord selline, kus mees on kuskil idas väliõppusel, isa on egiptimaal ja ema iirimaal. igaüks omi asju ajamas. ja mina olen siin :( kus on loogika, ma küsin?
oleks ju normaalsem, kui ma saaks kirjutada, et puhkan hetkel palmide all oma abikaasaga, vanavanemad hoiavad kaksikuid ja elu on ilus. aga kus sa sellega!

minu vanemad on rahutud hinged. see on kohe neile mingit moodi sisse kodeeritud, õnneks geneetika selle koha pealt ei töödanud ja minul seda rahutust pole. niikaua kui ma end tagasi mäletan, olin sunnitud alati meie ühes teises või kolmandas "vene autos" kaasa loksuma, kui neil jälle isu "sõitma minna" tuli. ja nii me sihitult loksusime. mina, kes ma ei talunud lapsena autosõitu ja olen siiamaani suht tundliku seedimisega, kui tagaistmel pean viibima. neile aga meeldis, meeldib siiani. kohe sellised õndsas näod tulevad ette, kui autosse istuvad ja nina seitsme tuule poole keeravad...
kui seda postitust tegema hakkasin, lihtsalt tundus, et loogilisem oleks, kui noorem põlvkond reisib ja vanem on kodus. a kes ütles, et me loogilised või normaalsed oleksime? ei olegi. loogika vastu on välja pakkuda mu vanemate USA-reis, mis kestis terve kuu, isa iga-aastased mitmed reisid kuhugi kaugele ja nende ühised lähemad otsad siia-sinna (kuna ema tervis ei talu kuuma).

et mis mind siis tagasi hoiab? hetkel on muidugi vastus suht selge - lapsed. tegelikult arvan, et nad saaksid suht kenasti juba vanavanematega hakkama ja vastupidi ka, aga ma ise ei taha neid jätta veel. see kuhugi minna tahtmine on praegu vist ka sellest, et ma olen aasta aega kodus olnud ja tahaks välisilma emotsioone ka. siis on minemisel veel probleemiks raha, off course! ja lennuhirm. hullult tahaks minna, aga lennata ei taha.
see on lihtsalt niiiiiiiii kohutav, et üksi lennuki nägemine (olgu see siis kindlalt maa peal, õhkutõusmas, maandumas või taeva all) muudab mul kõik kõhus õõnsaks. kui esimest korda lendasin rootsi, siis pisarad lihtsalt voolasid, ma värisesin üleni ja kui see jubedus lõpuks läbi sai, siis jalad olid nii nõrgad, et ma ei suutnud sealt isegi väljuda.jcärgmised korrad pole paremad olnud, aga kahjuks muud moodi ei saa. arvan, et see on peamine põhjus, miks ma kuskil ei käi. kusjuured ma ei karda kõrgust...

kleidi selgapressimine liiga suurtele lastele :D

"jou-jou" tšikid

olen kannike - jeah right!

I am a Violet "You have a shy personality. You tend to hesitate before trying new things or meeting new people. But once people get to know you, you open up and show the world what you are really all about." What Flower Are You?

mürakarudel veel üks kuu aastani

tõelised pätud (Karita selili)

tegelikkuses põrkab Karina diivanil üles-alla, aga ma tõesõna ei suutnud tabada seda hetke, kus ta jalad maast lahti olid. Karita on juba suurest mürgeldamisest kutu

jah, nad kõnnivad!!!

Liis leidis uue vahva mooduse, kuidas lapsed kilkama panna :)

leivategu

toredad eesti naised said kokku ja tegid leiba. olgem siiski ausad: üks tegi, teised vaatasid kadedalt pealt ja sõid kahe suupoolega; kiitsid loomulikult ka! leiba tegi siis sõbrants Liis, kes hommikul suure taignakausiga uksest sisse astus ja varsti agaralt toimetama asus. pealtnäha tundus asi vägagi lihtne - paned aga taigna vormi, silud ära ja küpsetad ahjus teatud aja teatud kraadide juurdes. nii lihtne ta oligi, ainult et taigna tegu me ei näinud. võin kihla vedada, et seal on mingi konks, mis mul asja vussi keerab või juhtme kokku ajab.
aga valmis need leivad said ja oi kui maitsev oli!! keele viis alla!!! oleks ma kass, limpsiks siiamaani vurre ;)

leib läks lupsti ahju, veel suht saia nägu

juba võtab ilmet, kahju et te seda lõhna ei tunne, mida terve maja täis oli

ja siin nad on - imemaitsvad ja imeilusad, meie oma ja kõige parem

leivalõikamise au kuulub loomulikult pagarile (ma ausõna ei tea, kas leivategija kohta öeldakse nii, aga arvan, et pigem jah kui ei)

asja muutis veel rahvuslikumaks rahvussokid, mis 2/3 jalas olid :)

blogimajandusest

mul on tõelisi raskusi arusaamisega, miks kõik heietavad oma blogides teemal "peaks selle blogipidamise äkki ära lõpetama." jahuvad sellest, et jutt on otsa saanud või et ei saa kirjutada sellest, millest tahaks, kuna teatud seltskond võtab asja liiga südamesse või pole jutt muidu poliitiliselt korrektne. et mis mõttes nagu?
kui mul on blog, siis see on minu oma ja ma kirjutan sinna mida ma tahan, nii tihti kui ma tahan ja kuidas ma tahan! ja nii ongi, lihtsalt. punkt.
mu meelest ei peaks keegi põdema oma väljaütlemiste pärast, kui need ei ole otseselt mõnda isikut nimeliselt solvavad. veidrad on need lõpu-mõtted seetõttu, et kui inimesel on mitu aastat midagi kirjutada ja öelda olnud, siis kuidas äkki jutt otsa saab. ei saa ju saada, või saab? no mina ka ei tea. mul pole veel saanud. kui ma ei taha, siis ei kirjuta ja ei põe ka sellepärast, et keegi tahaks lugeda. kõige lihtsam on blogi lihtsalt kustutada sel juhul, kui pastakas tühjaks sai ja asi vask!
ise olen vist ainult korra ja seda ka loomulikult naljaga pooleks maininud, et peab blogi kinni panema. teema tuli päevakorda siis, kui tüdrukud olid nii poole aastased vist ja mul oli juba jummala koos sellest beebindusest 24/7. ühtegi mõistlikku sõna mõnelt pereväliselt täiskasvanult ei tulnud ja oleks väga tahtnud suhelda. aga kõik vaatasid blogist laste pilte ja kirjutasid msn-is, et kui suureks tibud on kasvanud. siis mõtlesin, et enam ei pane pilte üles, lad tulevad ise külla!
igatahes mina jätkan ;)

selgituseks

selguse huvides mainin ära, et hambaarstil ma ei käinudki tagasi. see valu kadus suures hirmus ära :) vähemalt praeguseks. ei saagi aru, mis see oli - kas närv, mis suretamata jäi, andis alla või oli plomm liiga kõrge, mis toidu närimise käigus madalamaks kulus.
igatahes olen suht õnnelik, et tagasi minema ei pidanud. kui nüüd mingi jama tuleb, siis lähen ikka oma arsti juurde.

plikad vudivad muide suht ilusti :) jube naljakas on kohati neid vaadata, eriti Karitat. tal on mingi omamoodi kõnnitehnika: muidu läheb nagu ilusti, aga kui nt. diivan või kapp või kummut (milleni ta jõuda tahtis) hakkab kohe-kohe kätte jõudma, siis läheb kõnd üle jooksuks ja sellega seoses hetk enne kohalejõudmist toimub potsatud, kuna tasakaal ütleb üles :) algul oli ta ise väga vihane ja andis sellest häälekalt teada, nüüd vaatab mulle otsa ja mugistab naerda. Karinal tasakaal parem, samm väärikam ja siht selgem. hetkel näiteks on toa 3 x läbi kõndinud papitükk käes ja suundus koridori, ise ikka püsti.
väljas hetkel ei käi, kuna nohu ei anna alla :S nädal on täis, aga tatitõbi ei näita mingeid märke taandumisest. võitleme siis toas, igaks juhuks.

nad käivad!?

mis ajast võib öelda, et laps nüüd käib? ma ei tea, kas teie teate?
hetkel arvan, et meie lapsed nüüd käivad. seda väidan selle põhjal, et Karina kõndis täna üle toa, vahepeal peatus ja vaatas ringi. Karita suutis poole toa peale minna, siis ehmus oma saavutusest ja laskis igaks juhuks käpuli, aga varsti tegi seda uuesti :) :) no ja nii terve päev täna.

muidu käisime täna maavanavanemate juures, et tagumine tuba ümber tõsta. seda just selleks, et tüdrukutel oleks vaba voli ringi vudida ja kus poleks palju asju, mida endale kaela tõmmata. õnnestus :) ja oh seda õnne, kui me nad lõpuks lahti lasksime, siis oh seda lusti! arvan, et see oligi põhjuseks, miks nad jalad alla võtsid ja käima hakkasid, et nii pikalt süles pidid istuma ja ootama, et lõpuks maha saaks.

hambajuttu

seekord mu enda kohta, mitte lastest ;)
ma tahtsin lihtsalt seda öelda, et ei tasu vahetada head hambaarsti, kelle juures oled pikka aega käinud, teise vastu lootuses, et odavamalt saad! lihtsalt ei ole, uskuge mind! langesin sugulaste mahituste lõksu ja läksin odavamasse kohta, kus nad kõik käivad. oh sa aeg! arstil polnud maski ega kindaid, kabinetti sisenedes astusin umbes aastasse 1991, hea et isevändatavat puuri polnud... rääkisin siis, et tulin kontrolli, mispeale leiti üks väike auguke vana plommi kõrvalt. ei mingit küsimist, kas tuimestust tahan, puuriti see lahti ja oh kui valus oli :( kui see puurimine lõpuks läbi sai mainisin selgesõnaliselt, et valus on ikka, aga plomm pandi peale ja kui ma ikka ütlesin, et valus, siis selgitati, et nii peabki olema ja varsti läheb üle. kas ma mainisin, et see arst on mu isiklik tuttav? ah ei, no on ja mu meelest võiks see vähemalt veidi suhtumist muuta, kui muidu selline ükskõikne tegelane oled. no ei läinud paremaks, siiamaani on valus (reede hommikul käisin siis arstil) ja midagi kõvemat närida ei saa. porgand on selline asi näiteks.
oh mind lolli ühesõnaga!
oma hea arsti juures on tore õhkkond, ilus kabinet, arst selgitab iga liigutust, peab minuga nõu, alati pakub tuimetust, peab pausi, kui mu nägu juba väga valugrimassi kisub ja kolleeg kõrvaltoast tuleb pead kinni hoidma ka vajadusel, kui viltuste juurtega tarkusehammas välja ei taha tulla. ainult üks puudus on, suur kusjuures - rahakott tuleb seal puuga selga võtta.
ja nüüd ongi dilemma, et mis siis teha. kaks varianti on: kas minna tagasi sinna, kus jama pihta hakkas, mis tähendab jälle valu ja ebameeldivust või oma arsti juurde ja maksta hunnik raha. aega otsustamiseks on esmaspäeva hommikuni, enne nagunii keegi tööd ei tee.
selle jahumise lõpetuseks mainin õnnelikult, et õnneks see hammas ei valuta veel...

jah, see oli seda väärt! iga kord on :)

võttis pikalt aega, aga nüüd olen ma sellest kosunud - Rammsteinist loomulikult! hea oli, nagu tavaliselt! suuremaid emotsioone pakkus muideks soojendaja - Combichrist - see oli tõeline üllatus ja loodan väga, et kui kunagi Rabarock veel tuleb, siis nemad figureerivad kui peaesineja.
kosumise all mõtlesin seda, et unevõlg on enam-vähem tasa, kauplustes kolamisest jalgade väsimus välja logeletud ja kodune tohuvapohu korda seatud :)
kaubandusest skoorisin vahvad saapakesed kevadhooajaks meie tibudele ja ühed trööpamispüksid hävituspataljonile.
seega vabariigi sünnipäev sai hoogsalt tähistatud ja ei tasu arvata, et lipp jäi selle sahmerdamisega välja panemata, ei jäänud, lehvis ikka uhkelt maailma kõige ilusamates värvides!!!

linnamaastur

käisime täna linna peal laiamas, sest uus käru jõudis USA-st kohale, mille Heli 2 kuud tagasi teele pani. loksus teine üle ookeani Leedumaale, seejärel vuras kaubikus maja ette ja väike aseri mees laadis ta maha :)
igatahes päike paistis ja tundus hea mõte kaubandusse minna, sest uhke uus sõiduriist tuleb ju sisse pühitseda. see on meil selline linnamaastur, sest nö nelivedu tal pole - rattad on väikesed, aga see-eest megakerge ja pöörlevate esiratastega. tipsidele ka meeldib :)
teine käru on ka ikka alles, see on meil pigem välivoodi kui käru.
tegelt tahtsin sellest rääkida, et mõtlesin minna kaubandusse ja ringi kruiisida oma laste ja käruga, aga kus sa sellega! kodanik vanaema haaras kohe parklas kärul ohjest ja läinud ta oligi... mina pidin niisama lonkima ja küsima, et kas on hea kerge ja pöörab sujuvalt? no ja nii terve aja. heakene küll, ma ju tean, et talle meeldib kelkida, et ta on kaksikute vanaema. küll mul tuleb ka võimalus nendega sõita nii et küllalt saan.väike kokkuvõte käru USA-st saatmise mõtekusest:
*peaaegu sobiv käru Eestist ostes oleks maksnud ca 4000 EEKu
*täiesti sobiv käru USA-st tellides ja ka postitasu makstes läks alla 2500 EEKu.
puhas kokkuhoid 1500 EEKu.
lahe!!!

siin väike näide sellest, et kui korra vanaema lubas sülest lauale ronida, siis ega targad lapsed seda ei unusta ja niikaua jauravad, kui uuesti saavad turnima... ja katsu sa nüüd seletada, et laua peal ei käida. kass ju ka käib ;)

10-kuused

jep! nad ongi 10-kuused :)
Karita (paremal) veel veidi haige näoga, sest tal vaeseksel õnnestus endale ka kuskilt hankida see vastik 3-päeva palavik. kui Karina põdes selle läbi 8-kuuselt ja kõrgeim palavik oli korraks 40, siis Karital oli 3 ööd üle 40-ne. uhh! jube! vaene laps... aga nüüd on terve ja jälle rõõmus.

teen ikkagi panuse Peerna-tsirkuseperekonnale, mitte suusadünastiale, nagu isa sooviks ;)

pildil Karina oma viimase aja lemmikpoosis.

me kelgule, me kelgule :)

dilemma osta beebikelgud-mitte osta sai lahenduse soodsa hinna näol ja esimesed kelgurajad on nüüd sisse tallatud :D lapsed on ülirahul ja mina ka, et lõpuks ilm jälle õue lubas minna ja veits end liigutada.kuna pilt on tehtud kohe laste kelkudesse asetamise järgselt, siis on näod alles suht nõutud. teine tegur oli ka kindlasti see, et issi sättis suuski jalga ja see oli igati veider vaatepilt nende jaoks.

P.S. ma algul kahtlesin, kas need beebikelgud on mõtekad ja päris oleks ikka lahedam järgmisel aastal osta, aga nüüd olen väga rahul. ma ei tulnud selle peale, et on oluline turvaäär istumisosa ümber. siis ei jää ju väikesed käekesed kuskile vahele, kui kelk kuhugi vastu läheb. inimene õpib kuni elab. võin lisada, et ikka läbi oma kogemuste ;)

kaks sammu

just-just! Karina teeb iseseisvalt 2 sammu :) esimest korda nägin seda pühapäeval, tunnistajateks olid ka issi-kallis ja vanavanemad. Karita see-eest naudib kõndimist siis, kui keegi kätest hoiab. oh kui uhkelt siis jalgu üksteise ette tõstetakse ja ringi sibatakse ;) ega Karina ka sellest tegevusest ära ei ütle, aga ise mööda seinaääri on ka äärimiselt põnev kahel jalal liikuda. miks? aga selleks, et igas toas on erinev tapeet, mida oma väikeste küünekestega kraapida ja ukseääred, millesse oma hädist kolme hammast sisse lüüa.
panustan olukorrale, kus 10. elukuu täitumisel Karina kõnnib ja Karita teeb esimesi samme.

külad käisid

ja-jah! minu vigisemine teemal IGAV!!! kandis vilja ja nii need külalised lõpuks pärale jõudsidki. õigupoolest oli lausa 2 imelist õhtupoolikut sõprade ja nende laste seltsis. tuleb välja, et meie tüdrukud on seltskonnalõvid ehk mida rohkem seda uhkem :)

kõigepealt külastasid meid Kardi ja Ester koos pojaga. Kadri nagu näha ei viitsinud püsti tõusta, lösutas diivanil teine ;) aga ta sobis pärast pikka tööpäeva ka sinna väga hästi, samal ajal kui ülejäänud põrandal mürgeldasid.
ja eile käisid Epp ja Mihkel. Mihkel tundus meie tibide suur lemmik olevat ;)
ja siis veel tõestus, et kass tõesti püüab kohaneda, hambad ristis.
viimasel ajal juhtub üha harvemini, kuis üks või teine rüblik süles istuda tahab (millest on muidugi tuline kahju). neil vaja maailma avastada ja see 'oma mina' on väga kiire arenema...
mul üks palve ka imavalitsusele või õigupoolest ettepanek: teen ettepaneku masu foonil lühendada ka talve ja selle negatiivseid kõrvalmõjusid.

lugupidamisega

juba ammu enam varbaid-sõrmeotsi-nina mittetundev Evelin

uskumatu, aga imed siiski juhtuvad!

vahel on teiste lollus vesi minu veskile. nagu ka seekord. nimelt otsustas mehe ülemus, et nad ei tohi enam Scoutspataljonis habet kanda!!! minu aastatepikkuses võitluses selle karvase tuustiga seal nina all ja lõua otsas sain seljavõidu :)
iseenesest muidugi väga nõme, sest piiratud habe ei jää ju kellelgi ette ja töökohustusi pole kuidagi täitmast seganud. sõjaväes on ju käsukord, mina pealtnägija/-kuulajana pean mainima, et need ei ole eriti läbimõeldud, sest ühe päeva jooksul võib nädalaplaan muutuda 3 korda ja siis homme veel paar korda... tegelt ei ole ju normaalne, aga habeme kadumise nimel võib seda ju taluda ;)


imede alla võib kategoriseerida ka III hamba Karina suus. ta tuli siiski! see on siis alumises lõualuus jälle. tegelikult oleks pidanud miskit ülevaltpoolt ka paistgma hakkama, aga ei midagist... Karita ikka oma kahe hambaga ja tundub, et sealt rohkem neid ei tulegi.

head kolmekuningapäeva ehk 9 kuud ilusat elu

kuuse väljasaatmise päeval on väga paslik meie 9-kuused tütred (loe: piparkoogiplikad) pildile püüda ja teile näitamiseks välja panna :)kui nüüd edusammud üles lugeda, siis läheb väga kiiresti, nimelt Karita suuda 4-5 sekundit toeta seista, enne kui kiirelt maha kükitab, sest niiiii hirmus oli ;) muus osas kõik muutusteta - ei hambaid. küll nad tulevad, kui mitte enne, siis kooliks vast ikka ;)
ja veel, Karita teeb söögi ajal "mämm-mämm!" ja mulle tundub, et Karina ütleb õige koha peal "ai-a!"