õnnetunne

RABAROCK IS BACK!!!

saate aru, jah?

kestvad ovatsioonid!

minu mehest

sellised tähelepanekud viimasel ajal:

• ta armastab süüa (aga kes meist ei armastaks!), ka öösiti. samas ei meeldi talle sellega kaasnev kaalutõus (kellele meeldiks). viimane sähvatus ta ajus viis mõtted niikaugele, et otsustas selle söögiisu vastu võitlema hakata. aga kuidas, te küsite? väga lihtsalt - sööb nii palju ja nii kaua, kui isu otsa saab! jee rait!! vaadake mind: ma olen söönud kogu oma elu, aga ei ole mingitki märku sellest, et isu otsa saab :( aga las ta proovib (kahjuks kaasneb sellega meie pere pankrott, aga mees on ikka kallim, kui rahakoti sisu, sest iga endast lugupidav mees armastab ju liha ja vorsti ja juustu). mind võite selle perioodi jooksul kohata seega peaasjalikult köögis, sest kes need hõrgutised talle siis ikka valmis vaaritab (ega te arvanud, et ta ise ;)

• ja ta armastab hooti sporti teha (muidu vihkab seda kirglikult). see hoog saabub hetkel, kui maa läheb valgeks ja suusad tahavad kapist välja tulla. muul ajal ei salli ta sporti silmaotsaski, kuigi peab aastas vähemalt 2 x sooritama kaitseväe füüsilise testi, mis koosneb kätekõverdustest, istessetõusudest ja jooksust (oli 3 koma midagi km). ise ta väidab, et teeb seda "vana rasva pealt" ehk siis selle vormi pealt, mille omandas kunagi hallidel aegadel ajateenistuses ja misside väljaõpetel. mina küll seda ei usu, aga ju jääb. spordi koha pealt on ta mu  meelest täielik enesepiinaja. nimelt võib ta suuskadel läbida hullult palju kilomeetreid ja selle üle veel õnnelik olla. no ta üks sõber ja mõned töökaaslased on ka samasugused, ega neile saa ometi alla jääda. näiteks kogu mu talvise raseduse perioodi veetsime me Jõulumäe suusaradadel, kus mina raja kõrval ringide aega võtsin ja rõõmsalt ringi tatsasin. loomulikult käib ta ka Tartu Maratonil! lastest lubab ka suusatajad teha. kui juhtub nii, et teleka pult satub mingil veidral põhjusel tema kätte, siis võib peaaegu täiesti kindel olla, et sealt hakkab tulema sport või õudusfilm. parem veel, kui need kaks ühes...  teisest küljest väljendub see spordi-armastus mingitel metsaõppustel puruhaigena läbides soid ja metsi, veel haigemat kaaslast seljas tassides... jah ma tean, ei ole normaalne! eriti kui vaadata sellest vinklist, et tegemist ei ole päris sõjaolukorraga, vaid seda kujutatakse ette ja vahekohtunikud ütlevad, kes "surma" või "vigastada" on saanud. oma juttu siin üle lugedes tundub nüüd mulle, et tegemist on kadumaläinud näitlejatalendiga, kuna rolli sisseelamine on tal suurepärane!

loomulikult võib ta olla kõige sellega äärimiselt lahe või hulluksajavalt konkreetne, aga minu :)  seoses toiduga veel: ükspäev helistati mulle kuskilt kirjastusest ja pakuti raamatut toitude teemal, mida kõik lapsed süüa armastavad. mees siis kuulas jutu ära ja küsis minult: "aga kui nad ei söö, siis kas saab raha tagasi?" IRW!!!

laadalised

oh me ootasime seda päeva juba 2 kuud vist. kohe siis hakkasime ootama, kui Vastseliinasse kolimise plaan kinnitust leidis ja ma valla kodukaga tutvust tegin, et mida siis seal vaadata on või kuhu minna. selgus, et suht tegus kant. sügisene tippsündmus Lindora laat, mis on üks vanemaid Eestis ja pandud püsti suvalisele teeristile keset Eikellegimaad. käisime isegi varem kohta valmis vaatamas, et teaks, kuhu minna. meie juurest see hea 20km ikka. sõitsime mööda... loomulikult! otsisime ikka mingit platsi või asulat või midagi, aga oligi suvaline ristmik, pärast nägime küll, et silt püsti ja puha.

igatahes eile oli see päev, kus ettevõtmine teoks sai ja üle L-Eesti rahvas kokku vooris. ikka hull mass oli! ja ärge imestage, et neljapäev on laadapäev! on ka esmaspäev või kolmapäev või pühapäev, sest Lindora laat toimub alati 28. oktoobril. mulle oli muidugi räägitud õuduslugusid, kus parkima peab 2 km kaugusele ja et laat on lõunaks juba läbi. ei uskunud ma neid jutte ja õigesti tegin - parkisin 20 m laada põhiplatsist ja kohal olime mingi 11-paiku, kus möll alles võttis tuure üles :)

olen mina enne laatu näinud, aga nii suurt vist mitte. viimastel aastatel oleme ikka mehe kodukohas Mihkli laadal ka usinasti käinud, aga seal rohkem kaltsuturg...

et mis ma siis ära tõin? suurt mitte midagi, rohkem käisin uudistamas, aga pakkuda oli paljut: sai osta nii pudulojuseid, kui riidekaupa, ka suu sai magusaks või soolaseks. siis oli igasugu käsitööd ja sepatööd ning külalisi nii viljandimaalt kui lätist-leedust.

lapsed olid väga tublid, kõndisid omal jalal, käru polnudki kaasas. saatjadaamiks oli mul sõbrsnts Liis, kelle Tartust külla sebisin ja siis meiega Pärnu tuli :) Mees loomulikult metsas jälle ja meie Pärnus!

paneelidest

kerin mina end parasjagu voodisse kerra, võtan raamatu kätte ja asun lugema, kui minu voodis keegi haigutab! mida asja?? suht kõhe tunne tuli hetkeks, siis sai mõistus aru, et see on seina taga asuv naabrimees, kes end unele sätib - brrrrr - vastik-vastik-vastik!!! ma magan põhimõtteliselt maabrimehega koos, sest paneelikate seinad on nii õhukesed... eile tuli mees lapsi magama panemast ja rääkis, et oli just osalenud teiste naabrite vaidluses, mis leidis aset meie laste magamistoas siis. no tehniliselt võttes küll nende köögis, aga jutt oli kuulda nagu peo peal. hea, et lapsed üldse uinusid.

korrusmajade rõõmud, võib selle kohta öelda :( nagu ma olen kuulnud, siis tänapäevased ehituskunsti imed ei ole mingil määral heli- ja lõhnakindlamad, kui veneaegsed ehitised (ma võin iga õhtu täie kindlusega väita, mida mu alumised naabrid täna sõid - tõmbekorsten, ju nõu!). räägitakse juhtumistes, kus kätega tüli käigus on üks osapool maandunud naabri korteris ja seintest paistab valgus. 

kujutan ette, ei inimene, kes on kogu elu korteris elanud, et saa aru, millest ma räägin, sest tema lihtsalt ei kuule neid hääli ega taju enam midagi, kuna see on nii loomulik. mina aga, eramajast pärit plikana, ei suuda kuidagi harjuda. Pärnus on meil ju ka korter, aga seal ainult 4 naabrit, kellest 1 peakohal ja teised kaugemal üle koridori, nii et nende jutud-lõhnad meid ei häiri. üleval trampimine segab küll hirmsasti, aga vähemalt ei kuulu ma nende igapäevaellu.

unistan jälle majarõõmudest-muredest, see on ikka läbi ja lõhki oma :)

see võttis 1,5 a ja 1,5 n...

... kui ma suutsin teha otsuse, et öisel söömisrallil on nüüd lõpp! ja nii oligi, lihtsalt :) lastest räägin muidugi. siiani on olnud nii, et igal ööl algas suvalisel kellaajal meeletu kisa (umbes selline et tapetakse) kuni pudeli sooja piimaga suu peale said, see tõmmati tilgatumaks ja magati õndsalt hommikuni. kusjuures polnud üldse oluline, palju seda piima seal oli. viimasel ajal põhimõtteliselt 2 lonksu ;)

eks ma olen seda võõrutamise mõtet kaua mõlgutanud juba. lausa piinlik on tegelikult kirjutada. kuna igal ööl ärgati nagu kella peale ja hirmsa karjumisega, siis ma järeldasin, et kõht ikka tühi ja ei julgenud lõppu teha. nüüd tuli siis välja, et tegelikult oli mul ennast vaja võõrutada ja lapsed said väga lihtsalt aru, et enam öösiti piima ei saa. selleks kulus täpselt 1 öö. kena too öö muidugi polnud - hirmus kisa ja vähkremine a 15 min., siis tuduti vihaselt edasi, aga põhiline et tuditi! 

tänaseks on seljataga 4 ööd ja need on magatud nii hästi, et ma vanast harjumusest ärkan ikka mitu korda ja vaatan kella, et kas juba söögiaeg ei tule... täna hommikul olin näiteks enne lapsi üleval (mida pole veel mitte kunagi! juhtunud) ja toimetasin ringi, sest kaua, sa hing, ikka magada jõuad.

hetkel olen rahul, eks näis, mis tulevik (loe: silmahambad) toob.

maa valge

selle aasta esimene lumi on nüüdseks nähtud. ei oodanud teist nii vara, ikkagi poolik oktoober alles, aga ta tuli siiski. hommikul olid põllud täitsa valged ja seda lume-moodi ollust tuli meeletu kiirusega tuuleiilide saatel aina juurde. nüüdseks on see kõik muidugi suland, aga vahepeal ikka keerleb jälle midagi valget akna taga. kõik traadid on ka koosolekut pidavate linnuparvede poolt hõivatud - väljalend vist läheneb minutitega.

talv tuleb

 nägin just esimesi lumehelbeid - prrrr... aga selline oli meie esimene talvevarustuse katsetamine :) hetkel nähtaval siis õuetrööbad. linnariided veel komutavad nukralt kapis ja nende väljatulekuks pole pikalt veel põhjust näha - me ju maainimesed ;)

talve indikaatoriks on nohu, ja mis on parem kui tilkuva ninaga vanaema sülle pugeda ja muinasjuturaamatut vaadata. kalli-kalli vanaema!!

jutu jätkuks

eelmise jutu lõpuks tehnoülevaatuse andmed ka:

Karina - 13,2kg, 86cm

Karita  - 12,3kg, 82cm

mega vahe mu meelest! kusjuures väiksem sööb palju rohkem, küsib tihedamini süüa, ei praagi pooli toite välja. muidugi on tema tegemised ja seedimine ja poole kiiremad, kui õel... seega numbrid on loogilised. 

kuna mu pooleteiseaastased oli arsti juures käimise ajaks endale jälle nohu hankinud ja ülipahurad, ei tulnud mul meelde pooli asju küsida (nõuda). iseenesest ei ole ju normaalne, et ei mõõdeta peaümbermõõtu ega vaadata kõrvu, vereproovist rääkimata. kopse kuulati ka ainult seetõttu, et ma soovisin. see, et ema väidab, et lapsed tunuvad normaalsed, ei tohiks olla piisav argument ühele arstile. aga on, ja nii need nõrkadest peredest pärit lastel igasugu terviseprobleemid liiga kaugele arenevadki, kuna ema-isa ei oska-julge-taha rääkida/küsida!

no mütsimõõdu võtsin ise, see on vastavalt 52 ja 50. seoses mütidega: läbisin Pärnu-nädalal kõikvõimalikud ja võimatud mütsipoed, aga nõutud eset pole lihtsalt olemas. räägin hetkel praeguse ilma peakatetest, mitte talvemütsidest. viimased õnneks ikka sain. no ei taha ju ka päris esimesi ettejuhtuvaid osta. kõik ei sobi talvevarustusega kokku värvi poolest ja iga tegumood ei istu pähe. rääkimata sellest, et kahte sarnast (ühesuguseid ei julge üldse nõuda) pole lihtne õiges suuruses leida.  igatahes on meil nüüd Huppa tuukrimütsid kolme tutiga :) aga need kauaotsitud k/s mütsid jäidki mul sealt linnast ostmata. pean tunnistama, et ühes küll leidsin, aga ma keeldusin välja käimast väikese tüki kanga eest 250kr./per müts! lasteriiete hinnad on USKUMATUD!!! ok, need olid Lenned (üldse mitte kõige kenamad), aga ikkagi, kus on loogika ma küsin? kombe maksab 700-1000 kr, müts veerand selle hinda... kinnastest ma saan veel aru - peavad olema vee- ja pori- ja külmakindlad, aga müts on suht lihtne teha ja ei pea iga päev 3 x vahetama ka, erinevalt kinnastest, mis pidevalt vett ja vilet saavad. selline värk siis. eile läksime Võrru lihtsalt toidumoona varuma ja ühest sellisest poest ostsin lastele vahvad õues trööpamise mütsid 49.90 lahe! ma väga rahul - kõrvad sees, ilusti ümber pea ja põskede, nöörid kenasti kinni tõmmatvad, nats rahvusliku vöökirja moodi mustriga ka :)

poolteist

tänaseks on mu tibulinnud saanud 1 aasta ja 6 kuu vanusteks. hetkel tundub, et see vanus ei sobi neile, vähemalt täna mitte - kuidagi väga virilaks kiskus see õhtu. ei tea, kas neile ei meeldinud see, et külalisi väga polnud või mis, aga midagi igatahes oli. käisid ju külas üks vanaema ja sõbrants Liis.

tegelikult tahtsin kirja panna, mis edusamme neiud teevad:

• selles ei ole midagi uut, et jooksevad nagu pöörased nii toas kui õues
• liivakastis teevad täitsa ilusaid kooke - täidavad vormi ja pööravad ise ümber
• titekiigu peal ei taha enam keegi kiikuda, ikka päris kiiku on vaja. alguses oli tasakaal ikka kehvake, aga nüüd juba isegi lollitavas seal peal :)
• veidikene on mõistust ka pähe hakanud tulema. selles mõttes et kui ikka keelata, siis umbes kolmanda korra peale saavad aru ja pahandust tegevad väikesed käekesed peatuvad, vähemalt hetkeks
• sõnu tuleb järjest juurde, täna püüdis Karita isegi "kardin" öelda :) mingid imelapsed nad rääkimise osas pole, kaugel sellest, kuid tasapisi ikka tuleb. jutu mõistmine on aga super juba. põhimõtteliselt saavad kõigest aru, mida räägitakse, kui rahulikult paar korda öelda, siis tuuakse näiteks mõni lelu või saabas või müts ka teisest toast kohale
• Karita sööb poole toidust ikka ise endale naha vahele. Karina hetkel jälle üldse ei söö (tal pole vaja ka, ikka hullult palju pikem on ta)
• Karita annab väga selgelt mõista, kui ta midagi ei taha: seisab otsustavalt ja raputab pead, ise sinna juurde vastavat häält tehes
• kalli, musi ja pai tahavad nad ka, kui hellushoog peale tuleb. peamiselt küll minu või issi käest, aga vahel tahab Karita õde ka kallistada, mida tema eriti ei taha. vahel harva ikka seisab õnnetult ja laseb end kaisutada :)

ja nüüd üks tõestus, et 1,5-sed on jummala asjalikud. on täitsa teada värk, et kirjutada tuleb paberi peale ja kui mõelda, siis peab vildikaots suus olema, tulevad paremad mõtted ;) ma küll püüdsin tüdrukuid ilusti pildile saada, et teha võrdluspilt poole aasta taguse ajaga, kus kleidid oli oi-oi kui pikad! aga no polnud tuju, mis teha. naiste värk...

Karina mõtlemas, Karita ristsõna täitmas

vaikimise saladus

saladus tegelikult polegi, proosalised põhjused pigem.

nimelt on mu esimene isiklik arvuti läinud läptoppide paradiisi vanadussurma tõttu ja tagasi teda sealt enam ei saa :( kahju, väga kahju! ta oli oi kui hea sõber ja kaaslane. nüüd siis otsin uut, mis mind pankrotti ei viiks, aga töötaks ikka ka samakaua, kui eelmine. see on mu suurim mure hetkel, seetõttu arvutihalaga alustasingi. pean siinkohal mainima, et mul olid ikka tõelised võõrutusnähud, kui netti ei saanud. seda võimendas vast kaugel-olek ka - tuttavaid-sugulasi pole, päev rutiinne, mees ööni tööl. mul mees tihtilugu räägib, et põnev saab olema see päev, kui internet kokku jookseb ja nii jääbki. mina muidugi ei püüa seda üldse ette kujutadagi, sest ilma netita ei ole võimalik elada. punkt.

hetkel olen lastega Pärnus käimas, sest abikaasa mängib Lätis sõda. no mis ma seal Setumaal ikka üksi konutan. igal juhul kodus on tore :) vanavanemad olid lastel täitsa meeles ja kohtumisrõõm suur.

täna muide, tõin meie majja esimesed rattad ;) need on ikka päris, sellised ise-vändatavad ja abiratastega, tiigripildiga ja puha. ise nad muidugi vändata ei suuda, aga kui lükata või tõmmata, siis on nägu kõrvuni ja nõutakse muudkui veel :D seda ei küsi keegi, mis häält minu selg selle peale teeb...

ise söömisest

olme suure vaevaga jõudnud faasi, kus mõni suutäis ikka laste enda käes olevate lusikate abil suhu ka jõuab. kummalgi, muide, on 12 hammast. tavaliselt näeb üks söögikord nii välja:

• lapsed tooli
• pudikad ette, käised üles
• lusikad kätte
• laual külge kleepuvad kausialused paika
• aluse peale toiduga kauss, mis kinnitub iminapaga ja ei liigu paigast :)
• kolmas lusikas mulle nende söötmiseks

te küsite, miks nii palju atribuutikat?aga vaat' kui oleks mingi tavaline anum, siis see lendab kohe vastu taevast...

kui kõik eelloetletu suure kisa saatel tehtud saab (kõht on ju jube tühi, peab kisama), siis püütakse paar suutäit suhu kühveldada. vahel see ka õnnestub :) kiidan ja innustan ;) pärast seda saavutust teevad nad näo, et kõht on juba punnis täis ja suutäitki ei mahu enam juurde. mina jään eriarvamusele. vahel tähendab see jonni, vahel antakse alla ja tehakse suu armuliselt veel ikka lahti. kuna ise kumbki rohkem süüa suhu panna ei viitsi, toimub hullumeelne lusikatega laua vastu toksimine, toidu lusika peale võtmine ja selle teise seina, vastu akent või õe poole lennutamine, käte toiduga kokku mäkerdamine, vahel ka endale pähe määrimine jne... muuseas mina keelan ikka ka, kuigi vahel on hetki, kus tuleb naeru alla suruda (ei taha ju, et lapsed näevad, et nende lollused on toredad). rohkem muidugi vihastan end roheliseks - olen ju vaeva näinud, neile kokanud ja siis ei tahetagi midagi :(

nälga neid tegelasi ka jätta ei saa, siis ei jõua seda vingumist ära kuulata...

sellised vahvad päevad mul siin. ilm keeras kah jälle ära, välja ei saa. muidu oleme ikka suurema aja õues.

lapsehoidjatest siin puudu ei tule - terve õu kihab, kui me laekume - on lausa võitlus, kes nendega tegeleda saab :) esimesel nädalal oli kõigil suur eufooria, nüüd jäänud mõned tüdrukud, kes pidevalt jännata viitsivad. arvan, et talveks saan endale tuppa ka mõne appi, kui neil vahepeal kõrini ei saa. lapsed on siin muidu täitsa toredad, mitte sellised ülbed ja uhked nagu linnas.

sai kinno

just-just :) Vastseliina rahvamajas tegutseb kino ja sinna ma eile sammud seadsin. vaatasin juba Pärnus, et oh-hoo, ongi kino, aga meie saabudes oli see alles suvepuhkusel. nüüd eile näidati Sex&Linn 2-te. suvel ma tahtsin väga seda vaatama minna, aga kuidagi nii kiireks kujunes, et ei saanudki. nüüd paar kuud hiljem sai ikka ära nähtud, hulk raha jäi ka alles. mis siin viga kinos käia, kui pilet on 25 EEKu. sedeli enda peal oli küll 1 rbl. ja kohaks oli mängitud hoopiski Põlvamaa, aga vahet ju pole.

film ise oli mu meelest parem, kui esimene osa. tegelt võiks selle kohta öelda kostüümidraama, sest hilbud olid neil ikka kohati lausa kohutavad... aga mida mina ka siis maailma lõpuks ilma moest tean, eksole!

järgmisel nädalal näidatakse Lelulugu3, selle jätan vahele ;)

rändajad

alles saime paika, kui juba vaja jälle minna. seekord siis külla! juba Pärnus plaanisin retke Laanemetsa Kristinale ja Hannale ning Helenale külla. oh oli see vast sõit! mõtsin, et lähen õige õkva, kuid see polnud teps mitte hea idee. siinkandis ei ole teed mitte ainult kiira-käära, vaid üles-alla ka veel. tee ise on marukitsas, nii et vastutulija puhul peab kraavi keerama. ega muidu ka kraaviminek keeruline ole... igatahes kui läbi Haanja Rõugesse jõudsin, oli süda totaalselt paha sellest keerutamisest. sellest ma üldse ei räägi, et kõrvad käivad pidevalt siin sõites plõks-plõks lukku... õnneks kedagi kuni Mõnisteni vastu ei tulnudki.

igatahes kohale me jõudsime, sõitsime bossult otse õue ja hakkasime magajaid unest äratama (loe: ehmatama). Hanna ja Helena on ka kaksikud, meie omadest 3 nädalat nooremad, seega suht sobilikud mängukaaslased. 

sõime marju, lobisesime, vaatasime suitsusauna ja sipelgaid, tegime vahvate küla-mängusasjadega tutvust (Anne ja Gorba ja Chicco kidra ruulisid eriti) ning vitsutasime ohjeldamatult kooki :)

oh hirmus lugu - keskid võõrad tegelased on lõunaune ajal meie liivakasti sisse kolinud :S

sulamine on toimunud - peamiselt pealinna piigad ja suvepealinna preilid vadistavad rõõmsalt mängida, kui ainult need emmed kogu aeg oma kaameratega siin ringi ei klõpsiks!

see on ikka ülišeff liivakas ja liiv on ka poole maitsvam

õed nelikud  - Hanna, Helena, Karita, Karina - õuna mugimas

lõouks pakkisin oma killavoori kokku tagasi ja sõitsin inimese kombel läbi Ape s.t. Lätimaa koju tagasi. tuli palju kiirem ja mõnusam. seda ei pea vist mainima, et noorem generatsioon magas mõlemad otsad õndsalt maha ;)

ilma ilmata

ilm ja teada käivad kahjuks käsikäes. sel aastal pole ilmajaam eriti puusse pannudki, kuigi oleks võinud. suvel ma unistasin, et EMHI lubatud +34 osutub valeks ja tuleb ainult +24 - ei miskit... nüüd unistan, et torm ja vihm osutub valeks ja tuleb +34 - tutkit brat - jälle ei miskit! 

sellega seoses istume juba teist päeva toas, kus tõele au andes on ka häbivääärselt külm: +20. selle suve varjus ja ahjuomanikuna Pärnus on seda ikka kaugelt liiga vähe!!! kõikidesse tubadesse ju ei jõua radikaid ka osta. omanik teatas eile, et tavaliselt algab kütteperiood 1. okt. mis mõttes nagu??? mis senikaua saab? kuidas pesu kuivab (kui meile muidugi tuuakse üldse masin, nagu lubati)? hetkel on tavapärane talve tunne - s.t. ei tunne varbaid, sõrmi, nina, kõrvu :( olen kuulnud ka teooriat, et kütma hakatakse siis, kui ööpäevane temp. on alla +10 kraadi. on nii vä? võiks olla, sest oktoobrini ma küll välja ei kannata seda niiskust ja külma.

mina veel unistasin, et hakkan korterielanikuks, kütmise pärast üldse muretsema ei pea ega ka puid vedama. hetkel tahaks väga puid vedada, aga pole kahjuks kuhugi vedada...

eks peab prae ahju panema, saab soojem. eile oli vähemalt nii. siit järeldus - kütteperioodi alguseni ainult ahjuroad ;)

p.s. ilmateate ajal vaatan ikka pingsalt kaardilt Pärnut, Võru kraade taipan alles siis vaadata, kui kaart juba kaob.

elu lõunamaal

vaade meie elutoa poolt kohalikule potipõllundusele, mis laiub tegelikkuses veel 3 x samasuurel pinnal kui pildi peale mahtus. hetkel käib seal väga aktiivne sebimine, sügisannid vaja ju üles võtta.

magamistubade pool on teised majad ja mänguväljak ka! see on kõige kobedam elamu, meie oma pmts samasugune :)

lõunamaa seened. neid on palju, ma ütlen, väga palju!!! astu aga metsa ja hakka kohe korjama :) :) :) 

pann jäi väikeseks

tere kool!

uus kooliaasta siis. juba aastaid ei tunne ma, kahjuks et tänasest algaks uus aasta. mis teha, aastad läevad, kooliaeg kaugeneb. varem oli küll nii, et enam ise koolis ei käinud, aga sügisel hakkas ikka uus aasta :) 

sel aastal aga on meie peres natuke seda uue aasta tunnet küll, sest mees läks kooli, täpsemalt Meegomäe Lahingkooli (nende kooliaasta alguas küll juba 08.08.). täna võite proovida teda leida AK-st (või mõnedest muudest uudistest) Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste pidulikult jalutuskäigult läbi Tartu. Pidi sõjakoolil olema selline tava, et 1. sept. puhul jalutatakse edevas rüüs nagu sügisesed nuumhaned mööda linna. mis neil viga jalutada - ilm ilus, ranitsaid ja raamatuid tassima ei pea. mees küll sellest vaimustuses polnud, aga mis tal muud üle jääb, kui vigiseda ja minna, sest nende kool on nüüdsest Sõjakooli alluvuses. mu meelest täitsa tore - õppetööd pole, saab natuke ajusid tuulutada vana mees ;) ega 30+ vanuses see õppimine enam nii lihtne pole, saati veel siis, kui viimastest tuupimisest on möödas 14 aastat... ega õppimine ise raske pole, tal pea üsna hea, õpiharjumuse taasomandamine on see, mis raskelt tuleb.

ei tea, kas peaks õhtuks tordi ja lilled ka ostma? ;)

kohanemine...

... on läinud ilusti. mis peamine, öösel oli vaikus! ei taha ära sõnada - ptüi-ptüi-ptüi! K&K bossavad juba õue peal ringi, ajavad vareseid taga ja lunivad ükshaaval kiikuda (siin on 1 beebikas ja teine tavaline kiik). minu suureks meelehärmiks ei taheta üldse liivakastis olla :( aga tahavad väga ronida kaarredelil, mis nõuka-ajast mänguväljakute peal on :S teate kindlasti. ronimine on tore tegevus küll, aga kaar tähendab seda, et on kaks otsa ja kui on kaks last ja 1 mina, siis on jama missugune. õnneks on suurem ronija Karina s.t. Karita väga ei taha ja saan selle oravahingelise lapse selja taga seista.

viimase paari päeva hitt on veel üksteise tagaajamine. selleks sobib eriti hästi laud, mille ümber saab kilgates joosta, aga võib ka diivaniotsa peale üksteise võidu ronida või üle meie voodi joosta. peitusemäng on ka suht uus asi. peita tegelt pole niiväga vajagi, võib niisama "kuku" teha ja vaadata, kas ma teen vastu. üksteisele tehakse "kuku" siis, kui emme-issi abis mängimas on. s.t. et vähemalt üks laps peab süles olema ja teise tuppa piiluma mitu korda järjest. see on kohe nii tore tegevus, et alati ei saa vajalikku sõna suure naerupugistamise vahelt öeldudki :D

praegu kõik, elu tahab elamist ;)

variatsioonid vol 2

avasime pidulikult nukuserviisi komplekti, mis sai sooja vastuvõtu osaliseks. tegime esimese "maitsmise" lastega ise ära, seejärel hakkasin soovitama, et äkki nukud tahaks ka juua.
mina küsin: "Äkki tita tahaks ka juua? Karina, kus on tita?"
Karina vaatab otsivalt ringi ja vastab: "Tita maas!"
Nii oligi :) :) :) Ühesõnaga mu point on see, et üks mu lastest ütles oma esimese lause!!!

Aga pealkirjaga seoses: "tita" tähendab meie majas iseennast, nukku, beebit ja lutti. ja-jah, justnimelt lutti ka! aru ma ei saa, kust see tuli, aga võibolla jookseb loogika siit, et tita oma, mina olen tita, järelikult "tita."

tervitusi Vahtsõliinast!

nüüd me oleme siis võrokesed :) 

siin on väga kodune, kuid pole kahjuks kodu... eks peab harjuma. endal on ka ikka väga imelik olla. magada ei saanud vist üldse. hea, superhea, on see, et abikaasa kallis-armas laekub varsti töölt ja nii iga õhtu, mitte ainult reedeti! 

elame siin 3-toalises väga kenas korteris III korrusel. mööbel ja kõik köögistuff on sees, pidime vedama ainult lastevoodid ja riidekraami. 

eile saabusime-pakkisime, täna harjume. tõenäoliselt veel kaua, sest lapsed ei taha siin kuidagi magada. eeldasin, et pärast sellist päeva (pikk sõit + palju uusi kohti-inimesi + emotsioone) magavad nagu notid, aga ei - terve öö käis üks nutt ja nihelemine. ega laps loll pole, teab, kui miskit imelikku on. kuigi neil on oma toas sama tapeet, mis koduski ja mänguasjad ning emme-issi on omad.

tulles kohtasime tädikest puravikuämbriga. seda ma ütlen, et metsad kutsuvad mind juba sama tungivalt, kui virvatuled!

hommikupoole tegin meie uue pesapaiga alevile ringi ka peale koos sipsikutega. ei tahtnud teised õues mängida (ju jälle võõras liiv ja kast), nii kärutasimegi oma paar kilomeetrit vaguralt ringi :) loomulikult selle erandiga, et iga kiisu ja kutsu nähtavale ilmudes tuli ilmekalt kaasa haukuda või näuguda. mida siin siis on? rahvamaja, kus tegutseb laulukoor ja raamatukogu, inetrnaatkool (kellele või millele, ei saanud veel aru), vallamaja, apteek, Konsum koos pangaautomaadiga, postkontor, teadetetahvel, lasteaed kõrgete lagedega vanaaegses majas. täna rohkem endasse ahmida ei suutnud. kas lugesite, et esimeseks kirjutasin laulukoor? mängin mõttega nendega liituda, kuigi esinemistele ma vist ei jõua - need ju ikka pühade ajal ja siis me Pärnus ikka. eks näib.

igatahes hetkel on tunded segased ja teha palju. kartuliputru näiteks.

hiirekelder toidult maha!

mul on kass, eksole! õu on iga päev hiire- või rotilaipu täis. mõnipäev isegi poolikuid. kass, risu, käib aga ikka hommikul ja õhtul süüa nõudmas. kui tuleb, laeb korraga paar taldrikutäit ja siis vaatab ka veel sellise näoga, et kas rohkem polegi. eksisaste asi, ma ütlen.

aga täna vaatasin ma oma korteris põldhiirega tõtt!!! selline selja pealt triibuga isend, muidu armas, aga näriline ikkagi. vuihh!!!!!! vaatas teine rahulikult köögiukse pealt, kui me lastega köögis toimetasime. mina tegin süüa, nemad võtsid niisama sõna, hiir vist ootas ka hommikusööki. tol hetkel mulle tundus, et viirastus. aga kui ta koridoris mu crocsi seest vastu vaatas, kui ma seda jalga tõmbama hakkasin, siis pidin end pooleks karjuma...

toimetasin lapsed nende tuppa ja alustasin operatsiooniga. kõigepealt hüüdsin kassi tuppa ja nõudsin aru, mis värk on, töö tegemata tal, hiired lasevad elutoas ringi??? tema vaatas süütu näoga otsa ja tahtis kööki sööma minna. virutasin ukse nina alt kinni ja suunasin ta pesumasina juurde nurka, kuhu ma hiire ajada olin suutnud. eemaldasin masina, hiir seisis tardunult paigal. kass, va elukas, nuhutas paar korda õhku, katsus korra käpaga ja läks õue tagasi :S aru ma ei saa!! mis mõttes nagu??? kas tubane hiir ei sünni süüa või vähemalt kinni püüda??? ise olin loll ka, et ukse lahti tegin. veidral kombel ei kasutanud hiir võimalust sealt väljumiseks...

lõpuks olin sunnitud isa kutsuma, kes aitas masinat hoida ja ühtlasi sibavat hiirt väljapääsu poole suunata.

sügis tuleb, ma ütlen.

aga kassi võtan toidult senikauaks maha, kuni ta mulle triibuga hiire ette näitab, vot!

oli lõputu 13 ja reede

tükk aega tagasi oli 13. reede. mulle on need reeded nagu iga tavaline päev. selle kuu 13.-ndast alates mitte. varem ei saanud kuidagi kirjutada, sest tegemist oli liiga palju. nüüd panen kirja, et endal ka meeles oleks, kui tulevikus midagi taolist veel ette tuleb. ja küll ta tuleb :(
igatahes muutus Karita suht virilaks juba nädal enne seda õhtut ja ei maganud öösiti hästi. ega teinegi laps rahulikult tudind. reedel siis tõusus palavik 40-ni. ja kus oli kodanik isa? tööl ikka, kus siis veel :S endal tal oli 40-palavik sama nädalal alguses 2 päeva. ju sealt need lapsed selle üles korjasidki. lugesime hiljem kokku, et kõikide palaviku kordade peale on mu mees saanud meie juures olla vaid ühe korra. ülejäänud kordadel on ta alati tööl olnud. et just need nädalavahetused peavad nad ka haiged olema, kui mehel on metsalaager, aru ma ei saa :S
igatahes saabus mu vanematel paanika ja ma olin sunnitud selle haige lapsega haiglasse sõitma. seal väideti, et viirus - tehti igasugu proovid, kuulati-vaadati, lasti koju. jama on selles, et meie lastel ei lähe palavik üldse alla, pärast rohu võtmist langeb umbes kraadi, aga mu meelst suurt abi nagu pole, kui 40-st saab 39. haiglast siis anti mingi tugevam rohi, see siis mõjus. järgmisel päeval läks palavik ise alla ja unustatud Karita jaoks see palavik oligi. mul on muidugi viiruse suhtes omad kahtlused, kuna mis viirus siis ikka 1 ööga üle läheb. samas hammast ka näha pole, seega liigitame selle tundmatu päritoluga palaviku alla.
järgmisel päeval oli veidi rahulikum, virin jätkus küll mõlema poolt, aga pühapäevaks oli Karina samas seisus. selle vahega, et temal ilmnesid palaviku tõustes kohutavad külmavärinad ja pidev oksendamine. kõigepealt siis soojendasin teda tekikuhja all, mida oksendamise tõttu pidevalt vahetama pidi, siis jahutasin märja lina sees, kui kraadiklaas näitas 40,4 kaenla alt ja nii hommikuni välja. kuskil 6-e paiku jäi palavik 38,8 peale pidama ja vesi püsis ka sees. 9-paiku ärkasin elutoa põrandalt, laps vaatas laia naeratusega diivanilt, kuhu ma ta öösel panin, et muud mööblit ja vaipa säästa. sellist värisemist pole ma enne tõesti näinud. mul endal oli taoline seisund pärast keisrit, siis ei suutnud ka värisemist lõpetada. ja tolle öö saagiks oli masinatäis pesu...
igatahes oli jube nädalavahetus ja niipea ma seda korrata ei tahaks.

Elutarkade klubis

nüüd on see siis tehtud - 30 täis! nagu sõbrants väidab, olen nüüd elutark :) väga jube hetkel ei ole. võibolla hakkab. hommikul tegelt jalad valutasid... eilse sebimise tõttu see suht loogiline ka. 

igatahes pidu sai peetud. ilm meie poolt ei olnud, toredast aiapeost sai saba-sarved-varbad-koos verandapidu, mis oli kah tore. nagu tavaliselt, pingutas mu ema toitudega täiega üle, aga ega teda pidurdada ei saa.

lähemal ajal võib päevakorda võtta raamatupoe külastuse ja veel midagi, mille eest kõigile külalistele suured tänud!!!

väikene fotosüüdistus ka peoperenaisest ja perest ;)

variatsioonid

kaksikute keelde on tekkinud mõned uued sõnad. või no mis sõnad, aga midagi sinnapoole igatahes. omaloominguks võib nimetada järgmist väljendit: "biie" - see tundub olema tavaliselt lill, aga võib olla ka liblikas või pilv või leheke. igatahes midagi ilusat ja helget. vahva on see, et kellegi laps on ka sellist väljendit kasutanud lille kohta. kes see oli, pole aimugi.
siis on meie kodus väga populaarne sõna "kaka". hääldused ja tähendused järgmised:
"ka-ka" - see ongi see eestikeelne sõna. mainitakse nii möödaminnes, kui pikemat aega kuskil nurgas paigas on istutud. see on siis ilmselge vihje, et pükse vahetus on vaja teha.
"gaa-gaa" - kiik, kiikuma
"kaak-kaak" - kana
kusjuures mina ei ütle kiigu kohta nii. mina küsin tavaliselt, kas te kiikuda tahate või teeme kiiga-kaaga? keel ei tundu kuidagi painduvat "i"-d ütlema, et tuleks "kiik" välja. ainuke i-ga sõna on "issi" :)

värvimine vol 2

eile toimus siis järjekordne näpuvärvi-seanss :) selles naerunäos ma oma osas nii kindel pole, aga lastele meeldib, eriti Karitale. temas tundub olevat seda vaba kätt ja mõttelendu ;) hetkel tulin mõttele, et järgmise korra peaks õues tegema, et vältida mu pidevat hirmu tapeedi-kardinate-laua pärast.
aga rõõmu oli tõepoolest rohkelt! asjatati kõvasti, pintslit meie kätte ei antud. kui korra sain selle veetopsis puhtaks loputada, siis Kunstnikud solberdasid kohe tähtsa näoga ka samas topsis :D
kuna esimesel korral lasime neil vabalt värvidega nägu-käsi mäkerdada usus, et need on tõesti hästi-eemalduvad, ja pidime rängalt pettuma, siis seekord püüdsime ikka pintslit paberile suunata ja värvi kohe suult maha pesta. võiks öelda, et õnnestus, sest pärast vanni sininäod vastu ei vaadanud. osalt ka seetõttu, et panin lauale kollase, punase ja rohelise. sinine ja must jäid peitu ;)
kõik nüüd, porilombi-kaunitarid tulid just õuest. da-daa!
p.s. pilte pole minu üleni värvise olemise tõttu...

Karina vihkab kirglikult:

• küünte lõikamist ja teeb selle võimalikult kõva kisaga kõigile kuuljatele selgeks. lisaks viskab ta end pulka või vingerdab kõigest väest ja rahmib käte-jalgadega. aga midagi pole teha, lõigata ikkagi tuleb. ma olen proovinud kõikvõimalikke viise ja kellaaegu, aga miski ei aita. ta võib olla unine või reibas või rõõmus või apaatne, kui aga käärid välja tulevad, läheb põrgu lahti :S ma võin laulda või issi tantsida või vanaema kurdutada, aga kisa on ikka taevani.
• mähkmete vahetamist - mõningatel kordadel päeva jooksul peab end ikka pulka lükkama ja näitama, kes siin ikkagi boss on... ilma veel nagu ei saa, aga nendega ka ei taha. no mis teha, laps ei saa alati, mida laps tahab! kahjuks ei taha nad sellest aru saada (ega mina ka iga kord ei saa, kahjuks)
•  kui ta koridorist tuppa suunatakse ja ta ei või minna treppidele ronima. võin vihjata, et ta saab eeloleval talvel ronida mööda treppe just niipalju ja natuke rohkemgi kui süda soovib ;)
• söömist - vahel ei lähe grammigi alla, lihtsalt!
• hammaste pesemist umbes korra nädalas. muudel päevadel võiks ta lõputult harjaga mässata, aga sellel õnnetul hommikul suu lihtsalt lahti ei lähe. aru ma ei saa...

õde ei salli ka neidsamu asju, aga küünte lõikamisega nii suurt tralli pole - tihub veidi nutta ja annab alla, õnneks!

ikkagi tsirkus

nagu ma juba varem maininud olen, tahab kodanik isa kaksikutest suusatüdrukuid teha. mina panustan ikkagi tsirkuseperekonnale ;) siin toimus selline asi, et artistid viskavad end sujuvalt selili ja hakkavad nagu kunstujujad end vingerdades istuli ajama. eriti hea on, kui keegi käest võtab ja tõmbab. nii ikka mitu korda järjest ja üksteise võidu :D

või röövlijõugule. järgneva pildi saamislugu on selline, et mina istutasin lilli ümber veidi hõreda laua peal. sealt siis pudenes mulda ja vett maha. Karina, va rööveldis, kasutas kohe juhust ja istus sinna sisse mängima.  lõpuks arvas, et mis ma seda mulda ikka käega suhu ajan, lakun otse keelega maast... Karita tuli muidugi ka, aga tema nii jubedaks end teha ei suutnud. issi kahjuks arvas, et see asi ei saa jätkuda ja võttis lapsed suure mänguhoo pealt ära ja vedas tuppa pessu :( mina oleks muidugi veel neil lustida lasknud.

me käisime loomadega ka tutvust tegema Raja talu miniloomade juures. siin üks sõbralik poni

aga homme on issil puhkus läbi ja meie peame kolmekesi hakkama saama. küll see saab kurb olema, sest Karina on täiesti issikas.

Võrus

eile juhtusid sellised asjad:
*tüdrukud pidasid kenasti vastu teekonna Eesti teise otsa ehk Võrru. esines väikest virinat ja tagasiteel üks suur jonn, sest kopp oli ikka täiesti ees juba sellest istumisest ja loksumisest. parandasime asja pooletunnise jooksmispeatusega Abjas-Paluojas mõnusalt jahenevas õhtus. seejärel kulges sõit koduni ilma ühegi piuksuta :)
*minnes pingutasin veidi (kmhh..) üle, mille politseionu kohe fikseeris ja mu vaibale kutsus, trahv jäi õnneks tulemata järgmises punktis mainitud põhjusel
*autouksed lukustusid mingil kummalisel põhjusel iseeneslikult töötava mootoriga masinal hetkel, kui mina olin puna-sini-vilkuriga autos ja mees tuli välja õhku hingama. lapsed istusid autos... väike värin, mis oli tekkinud trahvihirmus asendus õudusega, sest mida sa teed eikellegimaal, kui auto uksed on lukus ja lapsed sees nutmas (õnneks kliima töötas!)? aken puruks lüüa? ju vist! aga milline? ikka kõige odavam. küsida romulast, milline see kõige odavam on, aga millega sa küsid, kui telefonid on ka kõik autos??? õnneks oli politseionul oma telefonis kontakt "Uksemuukija," kes 15 min. hiljem kohal oli, ukse vahelt traadi sisse ajas ja meie lapsed päästis :) ah et kuidas me suutsime lapsed ja ennast rahulikuma hoida selle aja, kui nemad sees ja meie väljas olime? no ega kogu aeg ei suutnudki, aga mina muudkui silusin klaasi Karita juures ja laulsin "Rongisõitu." ei teagi, keda see rohkem rahustas - teda või mind - aga üle me selle aja elasime ja kunagi enam kordusetendust ei soovi! kogu see jama läks meile muidugi kõvasti maksma, aga ikka parem sularahas arveldamine, kui kirje liiklusregistris.
*saadud ülipiisav õppetund jala mitte väga tugevalt gaasipedaalil hoidmise ja laste üksi autosse jätmise kohta
*vaadatud üle meie eeldatav uus koduke eesootavaks talveks, kuna issil sinnapoole tööasja ja meie tahame ju temaga kogu aeg koos olla (eriti Karina, kes on viimastel nädalatel täiesti issikaks muutunud)
*tõdetud, et Võrus pole normaalset kohta, kus lämmi toit ka süüa sünniks :(
*promeneeritud Tamula ääres ja supeldud mõnusas järvevees ning kiigutud läbi kõik kiigud ja lastud liugu igast mäest :)

mõnus hommik

oli tore juhus olla kutsutud Estri poja Rando 2. sünnipäevale Nurmenuku puhkekeskusesse, kus saavad igas vanuses lapsed ja vanemad ja vanavanemad suht mõnusalt aega veeta.
meie pere hitiks olid loomulikult batuudid ja karussell.

 oma isa laps, eksole :)

 veel-veel!!

ma olen geenius!

kohe saate aru miks ;)

vaarika mannavaht vanillijäätisega

• korja-puhasta vaarikad
• lase läbi mahlapressi (mis on igal köögikombainil kaasas, aga eraldi on ka saada), võib kasutada ka vaarikamahla
• saadud mehu ajada mõningase vee ja suhkruga keema
• lisada manna, et saaks mannavahulikult paras paksus
• lase mannavahul jahtuda, seejärel vahusta
• lase heamaitsta suurema koguse vanillijäätisega!

geenius olen ma seetõttu, et kunagi varem ei ole keegi meie peres tulnud selle peale, et mannavahtu võiks millegi muuga ka tarbida, kui piimaga.
mu mees lisab siia juurde, et vaarika hapukuse võtab jäätis väga hästi ära ja nii ei ole jäätis ka liialt magus ;)

head isu!!!

ainult 2 sõna

f***ing suvi

see ei ole enam normaalne. päriselt! ma ei ole minestaja tüüp, eksole, aga eile võttis kuumus oma ja nii see pilt eest kadus :( ei oska enam midagi ette ka võtta, et veidigi leevendust saada. lapsed ei taha õues, seega ka mere ääres olla. see omakorda tähendab, et vette ei saa. toas on sama palav kui õues, ainult selle vahega, et õhk ei liigu üldse. ving ja hala, aga mul on tõesti kopp ees!!!
ja ärge öelge, et ega soe konti murra. külmaga on vähemalt nii, et kütad või paned riideid selga, mingi hetk saab ikka sooja, aga kuumust ei saa kuidagi ära ajada... oi sõbrad! ikka väga jube on olla :(

nagu 2 tilka vett

häbi tunnistada, aga mul hakkavad lapsed sassi minema... kuna nad käivad meil suht ühesuguselt riides (erinevalt riidesse pannes hakatakse näpuga teise peale näitama ja "äh-äh!" ütlema. see tähendab siis, et miks mul pole seda seljas, mis õel), siis saab lapsi eraldada peamiselt näo järgi. varem oli Karital üks muhk, aga see kadus ka ära, sinikaid hetke oi ole, kriimud on kleidi all peidus. eile ostsime ühed rätid, millega päikese vastu võidelda, aga need teevad plikad nii ühte nägu, et täna olen ikka mitu korda pidanud vaatama, kellega tegu. suht piinlik.
kaksikute emme rõõmud ;)

kohvikus ja LOOMAAIAS!!!

jah, käisime tõesti Tallinnas koos lastega! loomaaias loomulikult :)

kohe hommikul oli näha, et täna tuleb tore päev. kõik lapsevanemad teavad, mida see tähendab, eksole. teistele teadmiseks, et kui lastetoast kostab hetk pärast ärkamist kihistamist ja kilkeid, siis võib toredat päeva oodata. kui nuttu ja hala, siis loogiliselt mitte. ja tõesti, sõit sujus, tibud tudisid kenasti, Zoos püsisid kenasti kärus imekombel ja olid nõus koju tagasi ka magades sõitma :)

mõningane fotomaterjal jutu tõestuseks.

 suur kiisssss - näu!

 minu suured lemmikud lapsepõlvest alates - hülgepoisid - on alati valmis tsirkust tegema ja aktiivsed olema. mitte nagu mõni suurem loom, kes ainult õhtul välja tuleb. loomulikult jälle "näud"

leia pildilt ahv. vihjeks see, et see ei ole kumbki kärus istuja ;)

ahvipärdikul polegi lutti, peab siis puuga leppima...

amuuri leopardi päevane jalutuskäik kontrollimaks, kas õhk on puhas, et varsti saaks kaasa poegadega ka ilmarahva ette tulla. 

 elevandimaja juures enam ei jõudnud olla, aga ring oli peal ka

kahju ainult, et meie loomaaed niivõrd vaene on, et kõik väga räämas paistab :( loomulikult arendatakse, aga ikkagi on niiiiiii palju veel teha.
nii et selle suve suursündmus on nüüd toimunud, jääb ole veel Raja Talu miniloomi vaatama minna ja seenele ;)

1aasta 3 kuud

nii vanad on mu tütrekesed täna :) selle puhul sai käidud poes, vanavanemate juures maasikal ja rannas natukeseks. see viimane oli nii tore, et äratulemisest oli vaimustatud issi, meie oleks veel vees mõnulenud. tal hakkas nimelt külm, sest päike läks peitu... praegu mõnus jahe õhk voogab aknast sisse, sest lõpuks saabus see pauguga vihm.
torti me ei söönudki. ma ei tea, kas pärast aastast sünnipäeva peaks veel iga kuu torti sööma? ise siin mtõen, et 1a 6k oleks paslik süüa ja siis kaheselt jälle. neil on ju ka kalduvus paksuks minna, kui minu peale vaadata...
ok. ma olen liiga palju veini manustanud laste tähtpäeva ja jalka poolfinaali puhul ;) rohkem ei loba.

sun

väikesed inimesed saavad ka aru, et sellise ilmaga ei ole hea õues päikese käes olla. veidi aega hommikupoolikul jooksid ringi, siis hakkasid varju otsima ja tahtsid üldse tuppa ära. kuri-kuri päike! nüüd on vist küll juba +30 ja ikka tõuseb... nagu meie pulmapäeval 4 päeva vähem kui 4 aastat tagasi - siis oli ka selline seisva õhuga kuum suveilm, kus sulasid südamed ja asfalt.
ärge minust nüüd valesti aru saage, suvi on tore küll ja vihm oleks hoopis hull, aga nime poolest elame me ju parasvöötmes, võiks ju siis ollagi paras, eks! aga kus sa sellega, ikka vaja aasta keskmise temperatuurinäitaja kõrgemaks kruvimiseks hull suvi lahti lasta. hea küll, mängime siis toas ;)

rannamõnud

merevesi ja rannaliiv, rohkem polegi vaja, et lapsed õnnest kilkama panna :)

vett jätkuvalt kumbki ei karda, Karita paneks pea-ees lainetesse, kui me laseks. korra kukkus lainesse ka, aga tõusis püsti ja sulistas edasi. Karina mängib veidi madalamas vees - issi laps vist - jalad põhjas ikka pindlam. rannamõnusid jõudsid jõnglased nautida umbes tunnikese, siis muutus liigne avarus talumatuks ja taheti ära sülle ja autosse ja koju. hea ikka, kui väikestel lastel on väikesed soovid!

pugens

suur suvi

on käes teine jah :) me elame põhilise aja õues, seega siia eriti ei satu. nagu hommikul hävituspataljon silmad lahti lööb, kuuldub kohe lastetoast kahel häälel "õue, õue!" ja sinna me siis kohe pärast sööki tüürimegi :) päeva peale muundub see ka vajadusel "juua!" või siis "mämm-mämm", "näu" ja "emme" on ka olemas. issi kategoriseerub loomade alla, sest tema kohta tuleb ka "näu" :D siis vist on veel olemas "ai-ei-anna-ei taha-ou," aga nende tähendusest ei saa me alati aru või meile ainult tundub, et neid sõnu kasutatakse...
vanaema-vanaisa juurde minek on ka üks tore tegevus - nagu maja paistma hakkab ja kui veel nimetet kodanikud uksest välja astuvad, kaigub hull kilkamine. seal on üldse maailma tore olla, sest õue peale on tekkinud liumägi ja maasikapeenrasse maasud. need viimased on täielik hitt, enne ei jäeta, kui rohelised suu viltu veavad :)
ja Karina on meil väga musikaalne tütarlaps - laulab kenast rongisõidu laulu!!! õigel viisil, omade sõnadega. mul on nii hea meel, et vähemalt üks laps viisi peab! see oleks ikka õudne küll, kui terve nende lapsepõlve peaks ma jorutamist kuulama. Karita veel ei laula, tema paneb rõhku rääkimisele ja rööveldamisele.
sellised jutud siis praegu. head suve!

jaanik

meie imeilus jaanilaupäeva õhtu möödus Liisi juurdes Reiu jõe kaldal :) neiud pidasid vastu kella kümnenu õhtul. suured tänud kutsujatele! täna me küll rohkem hansapäevade lainel. tulge ka!

Head Võidupüha!!!

Kallid eestlased! Õnne meile!!!

hea nali :D

vaatasin praegu www.ilm.ee Pärnu ilma. et kas tasuks plaanida Rannapargi avamisele minna või keerab vihmale. tundub et tasub :) aga nali seisneb selles, et ennustus Võidupühaks ja Jaanipäevaks näitab päikesepaistelist ja sooja ilma, kuid vahetult enne ja pärast neid kahte päeva on märgitud vihm-tuul-pilved... ma millegipärast ei usu, et need kaks päeva pilved Eesti pealt kokku korjatakse, pühade puhuks või nii. tundub, et ei taheta rahva tuju pühade eel lihtsalt ära rikkuda. hetkel mul selline tunne, et ennustusega pandi mõne päevaga puusse ja need ilusad ilmad on täna-homme ära, kahjuks. meil sellest midagi muidugi pole, sest elame ikka Karina-Karita-maal, kus ilm pärast 8-sat õhtul enam ilma ei tee. on küll väike plaan minna sõprade juurde, kodust nii 20 km kaugusele, kuid laste uneajaks ikka tagasi tulla. tuleb arvestada ka muidugi asjaoluga, et kodanik issi on pea 3 nädalat USA-katega metsas sõda pidanud, viimasel nädalal pea magamata olnud ja laekub koju alles 22. õhtul. võibolla jääb minemata hoopis tema une tõttu ;) kuigi sellesse ma väga ei usu.
igatahes kena pühapäeva teile!

nagu filmis

mu akna taga oli eile nagu halvas ameerika filmis, kus emotürdukud autode vahele tormavad, kui maailm kokku variseb. no täpselt nii oligi.  mina ei pannud kohe tähelegi, aga ema, va kotkasilm, nägi silmanurgast, et keegi jooksis teele. jätgmisel hetkel kõndis trotsi täis naisterahvas mööda neljarealist tiheda liiklusega teed, autod ümberringi. kui tema taga olev sõiduk signaali andis, tõstis naika käed veel kõrvale ja jätkas samas vaimus. seejärel tormas liiklusesse veel teinegi neiu, läks pani käed talle ümber ja nii nad koos ära liikusid. teelt kõrvale astunud, kallistati ennastunustavalt, karjuti ülsteise peale, kallistati veel, naerdi ja mindi bussipeatusesse tagasi, nagu poleks midagi juhtunud. aru ma ei saa... kusjuures ei tundunud, et nad purjus oleks. pigem miskit muud.

ise käisin eile muidu kinos "Punast Elavhõbedat" vaatamas. hea oli. eriti eesti filmi kohta. aga lõpp läks minu jaoks ikka liiga räigeks. nüüd tahaks raamatut lugeda, sest on ju teada värk, et film on pealiskadune pilt romaanist. aga soovitan ikkagi ära vaadata, kui mahti saab. kui nüüd veel "Sex&linn" ja Pärnu kinno jõuaks, küll oleks hää ;)

punk & rock

õigupoolest küll rock kõigepealt. mida siis rääkida? kõigepealt seda, et juba enne Reiu Rocki alale sisenemist oli selge tunne, et miskit head siit ei tule. peale Metsatöllu ei tulnud ka, mõningate seltskondlike eranditega. üks selline erand oli asjaolu, et rummikoolat ostes küsiti minult topsi ulatamise ajal, et kas ma olen ikka 18?!! IRW! ei oleks uskunudki, et sellist küsimust mu käest keegi kunagi veel küsib :D oleks siis paar aastat mööda, aga lausa üle kümne ju. väga lahe oli muidugi näha igasugu rahvast, kellega koos noorusaegadel punk-rock-üritustel käidud sai. kuna asi toimus mu kodukohale väga lähedal, siis oli endisi koolikaaslasi ja nö naabripoisse ka kohale tulnud, keda muidugi rockirahva alla paigutada ei saa. tõe huvides peab muidugi mainina, et too reiu rock ei olnud ka rock-üritus. vaatasime sõpradega ala üle, kuulasime paar jummel-teab-mis-esinejat ning suundusime linna "vanakesi" vaatama-kuulama. 

"Disko pole oluline, punk on põhiline" kontsert oli Pärnus just samal päeval. see oli HEA, ma ütlen! vana tuttavat rahvast oli veel kordades rohkem ja tunne oli pärismispäris. selline muss läheb ikka minu olemusega niiväga kokku, et pole kohe sõnu. üürgasime siis esireas kaasa laulda ja hüppasime nagu headel päevadel, kui just ülejäänud rahvas liiga peale ei pressinud. seega lugesime reede kordaläinuks ja suundusime mõningase Kuursaalis istumise järel koju koti peale ära.

laupäev rockil oli jube tuuline ja külm, ei aidanud siin kohv ega tee ega rumm ka mitte. alale sisenedes tunnistasime pilte, kus peavärav (mis oli suur metallist konstruktsiooniga koletis) ümber käis ja nii ka jäi. mingi hetk pidi kõik see rahvas väravate kõrvalt kraavist sisse-välja käima. ega mingit päris sissepääsu enam ei ehitatudki, tundus, et korraldajatel oli savi. mu meelest see episood näitas ära selle ürituse taseme, aga mis ma siin ikka virisen, piletid olid tasuta ja keegi ju ei arvanudki, et sellest tuleb uus Rabarock.

sooja sai muide alles siis, kui kohvimehed pakkusid 'õige head kohvi,' mis meie keelde ära tõlgituna tähendas värksetest ubadest kohapeal tehtud kohvi suurema sortsu Jägermeistriga :) Töllud andsid ka oma osa ja lõpuks oli jäisest ulgujast saanud mõnus tuuleke.

nüüd jääb siis üle oodata Hansapäevi, kus ka Metsatöll üles astub!

kuulutus

piiramatuks ajaks anda rendile kaks jonnipunni!!! soodne hind, mähkmed ja riided tasuta kaasa! süüa et vaja (loe: ei taha), pesta pole vaja (loe: ei taha). jonnipunnide töölepanemiseks pole vaja mitte midagi teha, jonnivad täitsa vabalt ise iga asja ja mängu peale.
tagastamine kirjaliku kokkuleppe alusel mõlema osapoole nõusolekul.

ma ei tee nalja!!! :S