nii tore-nii tore-nii tore

ostsime nii veidi üle aasta tagasi suurema auto meie pesakonna tarvis. väljavalituks osutus tol hetkel puhtalt  velgede (!), kuju, mootori ja hinna põhjal Opel Sintra. mahtuniversaal siis, 7 istet, ju nõu ;) või 5 istet ja ilmatusuur pakiruum vankri jaoks :D 

see pole meie oma, aga täpselt see värv ja veljed ka samad. meie autost pole ühtki pilti ja selle külmaga ei lähe tegema  ka.

on teine suht vana, kuid mitte eriti väsinud. oleme temaga nüüd pea 2 talve koos olnud ja pole hullu. eks ta tahab ikka remonti, aga mingeid väga suure asju pole õnneks olnud. ses suhtes on Võrus ikka hea elada, sest siinsed ja Pärnu autoremondi hinnad on ikka nagu öö ja päev, Võru kasuks muidugi. nüüd me oleme kõik oma autod korda teinud ja minu autot suht palju tuuninud. sellel on nüüd uus cd/mp3 makk-raadio (punaste ja siniste edevate tuledega) ja 2 uut tagumist istet (sellised kokkuklapitavad ja kergesti väljavõetavat) :)  need mõlemad vidinad saime omast arust vägagi hea hinnaga: makk (pakendis, tuttuus, garantiiga) www.osta.ee-st oksjonilt 45 €-ga ja istmed kokku 44 € :) olen enne ka netist istmete kohta uurinud, aga parim pakkumine, mille olen leidnud, oli 650 EEK/iste... nüüd siis põhimõtteliselt 2 ühe hinnaga! istmeid otsisin selleks, et need autot tulevad Saksast tavaliselt 5-istmelistena. toda masinat ennast uuena Eestis müüdud pole, seega tagumised istmed suur defitsiit. meie omale oli näiteks mingi muu auto istmed sisse monteeritud suure raske raamiga, mida ma liigutadagi ei jõua, väljatõstmisest rääkimata... panen ühe pildi veel, kus on näha, kuidas perautost piduauto saab:

võtad aga äärmised keskmised istmed välja, ühe klapid kokku lauaks, esimesed istmed pöörad seljaga sõidusuunda ja külalised saavad tagaistmetel chillida

 mina ise kuulun muidu veljep*d*de klubisse, aga kõik muud mõnusad vidinad on ka toredad. tuleks nüüd head sõiduilma ka kojusõidu tarvis, muidu vaeseke nagiseb ja kiunub käes, kuna kõik on hangunud...

külm?

kõik siin soiuvad külmast. hetkel olen seisukohal, et pole hullu. kui meedia ei pasundaks ainult sellest ja Egiptuse rahutustest, siis ei paneks vist üldse tähele. tuba on õnneks soe (siin ongi nii, et kui suured miinused, siis toas soe, kui nullis, siis sees jahe), välja minnes saab rohkem riiet selga panna ja ilm on ka superilus! viimased 3 päeva on olnud lauspäike koos kuldse jääkristallide sillerdusega :) tuult pole, see on kõige tähtsam! ainuke asi, mis närvi ajab, on kohalikud tädikesed, kes muudkui ohhetavad, et kas nii väikeste lastega ikka tohib SELLISE külmaga välja tulla... kui neil oleks ka seljas nii head kombed, kui lastele tehakse ja nad tund aega lumes möllaksid, ei tuleks selliseid kommentaare, ma olen selles täiesti kindel! näo külmumist ei ole ma samuti täheldanud, sest 5 min, pärast tuppanaasmist on punapõsised tipsid jälle tavalised. käed ning jalad on samuti soojad olnud. paar villasei d sokke ja sõrmikud ReimaTec kinnaste sisse ajavad suurepäraselt asja ära. Ainuke, kellel õues külm on, olen mina, sest ei viitsi ju pidevalt nendega kaasa hullata. A see mu oma viga, eks!

Tõenäoliselt oleksin ma Pärnus oma kodus ka tõelises masenduses ja nutaks kevadet taga, sest seal on põrandad ikka hullu külmad ja teepoolne tuba koos köögiga alla -10 puhul üle 20-kraadist sooja sisse võtta ei taha. No aga ma ei ole ju seal :D Naudin hoopis päikeselaigus oma siinset elu (mis küll kahjuks nädalal pärast otsa saab). Ainuke, mida taga igatsen, on virmalised. Paluks täna öösel üht etendust! Kõik tingimused on ju täidetud - pliiiiiiis!!!

Tubastest tegevustest on hetkel kavas kanasupp ja mannavaht . Tegelikult on mõlemad just valmis saanud, vahu proovisin ära ka, supp on alles jube kuum. Sellest vahust ma rääkida tahtsingi: nimelt olen paar korda kooki teinud kompottploomidest ja -virsikutest. Nood aga teatavasti on kerges siirupis. Ma talletasin need külmikusse mannavahu mõte kuklas ja täna sai teoks, sest kõik muu hea ja parem on nahka pandud. Lasingi  siirupid keema, lisasin veidi vett ja sidrunimahla (sest haput nagu polnud eriti) ning manna. Nüüd  kui ära vahustasin, jäi selline õhkõrn  roosa :) piimaga imehea! ootan magajate ärkamist, et üks tiir suppi ja vahtu teha ;)

HEAD SÕBRAPÄEVA!!

looduse ime

saime kogeda loodusime. vahtisin suu ammuli ja kaamera pihus. asja nimi on halo ümber päikese. läksime tegelikult kohalikku jää- ja lumekujude festivali kaema, aga polnud veel midagi eriti valmis. hoopis meie oma lastega sattusime näituseobjektiks... ju seetõttu meile see ime kingitigi.
Vikipedia kirjutab nähtusest nii:

Halo ehk halonähtused (vana-kreeka keeles ἅλως – ring, ketas; samuti särapärg, oreool) on valkjad või nõrgalt vikerkaarevärvilised ringikujulised (harvem – poolringid, kaared, valgussambad, täpid jne) optilised nähtused tugeva valgusallika ümber. Looduses tekivad halonähtused Päikese või Kuu ümber, linnades ka võimsate tänavalaternate ümber.

Halonähtuste tekkimise põhjuseks on jääkristallid kiud- ja kiudkihtpilvedes troposfääri ülemises kihis kõrgusel 5–10 km, talvel ka maapinna lähedal.

tegelikkuses oli vikerkaaretükk ja teispool päikest, kuid selle püüdmiseks oleks juba lainurk-kaamerat vaja olnud

.

päikeseprožektor

Valgussambad on halonähtused, mis tekivad nii allpool kui ülalpool päikese- ja kuuketast. Nad tekivad juhul, kui horisontaalsetelt plaadikestelt ja vertikaalsete prismade otstelt peegeldunud päikesekiired tekitavad vertikaalse valge samba Päikese kohal. Külmadel talveöödel võime me märgata sambaid ka tänavalaternate ja autotulede kohal. Sel viisil autotulede valgel tekkiv halo sõidab autoga kaasa ja on künklikul maastikul näha ammu enne kui künka tagant lähenev auto ise paistma hakkab. Tavaliselt on sambad valged, aga päikesetõusu või loojangu ajal on nad tihti oranži või punaka värvusega.

See suurepärane vaatemäng tekitas mus igatsuse virmaliste järele. viimati sai nende suurejoonelist vaatemängu jälgida 2002.a. septembrikuus (oli vist see aasta, aga võis olla ka aasta varem, ei suuda täpsemalt tuletada). toona nägid seda rohekas-sinist taeva keskele koonduvat valguskiirte sammastikku (parim kirjeldus, mille hetkel suudan välja mõelda. need kes teavad, millest jutt, saavad aru küll) vist küll kõik, kes pilgu üles viitsisid tõsta!
mu esmakorne kokkupuude virmalistega toimus millalgi keskkooli ajal ühel külmal novembriõhtul, kui kooriproovist koju tulin. olin just bussi pealt maha astunud ning pilt läänetaevas oli imeliselt rohekas. algul ei saanud kohe arugi, milles asi, siis aga seisin lummatult. tahaks veel! ehk sellel hirmal külmal, mida ennustatakse, on virmalisi võluv mõju. paluks punaseid!!!

külm ja märg

seni, kuni rohi pole roheline, jääb blog sellise kujundusega...

eile, kui tuppa tagasi jõudsime, olid meil kõigil jalad märjad. minu puhul on see suht mõistetav, sest mingil kummalisel põhjusel ei pannud ma jalga vettpidavaid käimasid, vaid nö linnasaapad. lastel pole sellist asja aga varem juhtunud. nii et ilm polnud just kõige suurem asi.

"saavutused" ühes päevas

kõigepealt tuli ära meie laste esimene "ISE" - ehk siis pesen hommikul Karinal hambaid, Karita istub samal ajal potil, kui pestav tõmbab harja mu käest ära, ISE ütleb ja nühib ülitähtsa näoga edasi :D 

siis kuuluvad ennelõunasse veel keedetud riisi mööda köögipõrandat laiali laotamine (mina lappisin teises toas parasjagu pesu kokku, kui läbi pea käis mõte, et kahtlaselt vaikne on). kusjuures see riisipakk oli mul kaanega kinnitatud plastkarbis, kus ootas lõunasöögi edasitegemist. ei tahtnud külmikusse panna, siis tõmbavad riisiterad kuivaks. Karita oli tooli köögikapi äärde lohistanud (mida nad hiirvaikselt teha oskavad :S), inspekteerinud kapipealset (kõik asjad olid ringi tõstetud) ja meelepärase ohvri välja valinud. kui mina kööki jõudsin, kattis põrandat ühtlane riisikiht, laps ise seisis oi-oi-mis-nüüd-juhtus-näoga sealsamas, õde seevastu vaatas teda sellise nüüd-sa-emme-käest-saad parastava näoga...

see jama koristatud ja moraal loetud oli veidi rahu, hetk hiljem olin sunnitud lastetoast laga koristama, sest bannan, mille nad 1/2 per face said, määriti ühtlase kihina lastelaua peale ja ümbrusesse laiali :S tavaliselt kaob see maiuspala niuhh! hammaste taha.

sellest võib järeldada, et igav mul ei hakka, kuigi hallollus mu kolbas sureb igavusse! veel võib järeldada, et Karinal on söögistreik. muidu oli ikka nii, et tema sõi rohkem ja paremini, nüüd vastupidi. mees eile ütles, et sööb ainult niipalju, et hing sees püsiks :) selles mõttes sobib, et Karita saabki end järgi süüa, ta meil ju selline niru. teisalt jama - näljane laps on tige laps. te peaksite nägema neid hambajägi mõlema lapse kätel-seljal-jalgadel - jube! midagi ei saa teha ka, selleks hetkeks kui ma kisa peale kohale jõuan, on kahju juba tehtud. 

aga muidu on torm, hirmus möll lausa akna taga. vool ka kõigub. panen parem punkti, muidu läheb post kaotsi. punkt.

ikaldus

ma ei saa aru, kuhu on kadunud kõik kartulid, mis auga selle aedvija nime võiks kanda!

meil on muidu olnud suur kotitäis keldris, aga kuna tagasikolimine pole enam kaugel, siis uut kotitäit ei ole mõtet osta. nüüd ongi kohe jama käes - läbisin täna 3 Võru suuremat toidupoodi, tulemuseks 0 normaalset mugulat :( kõik on sellised kärbatanud, parajad seasöödaks... vaatasin kallimad riiulid ka üle, ega sealgi midagi paremat polnud. kusjuures ma ei otsi mingit kuldmuna, tavaline normaalse suurusega ussitamata mugul sobib suurepäraselt. ja kuna ma absoluutselt ei salli kartulite koorimist, siis peaks need veidi suuremad olema, vastasel juhul läheb mul käsi krampi.

aga ikkagi, mis on siis juhtunud eestimaise kartuliga? või välismaisega, et seda sisse ei tooda? kas eelmisel suvel oli mingi ikaldus, mis mulle ei meenu?

ah et miks ma turult ei osta? vat siinkandis pole sellist turgu, mis sel hetkel ka veel avatud on, kui minul linnaluba antakse. on turuhoone, aga sealt saab ainult 25 kg kaupa. seda me ei suuda nii kähku ära hävitada.

praegu meenub, et sügisel nägin saate Sõida Maale üht episoodi, kus tutvustati alustavat kooritud köögivliju turustavat ettevõtet, kelle omanik ka kurtis, et peavad kartuli Soomest sisse ostma, sest Eesti oma on nii kehva kvaliteediga...

kui keegi lugejatest teab, kus Võrus on korralikku kartulit, siis palun andke lahkelt teada!

vesi on vahva

veidi hirmununa trepist alla tipsides konstanteerivad kaks täpu-satsilist punalokilist tegelast ilmse imestusega: "VANN!!!" see kõlas ilmse tunnustusena, kuna nad nägid korraga kahte ilmatusuurt basseini. pikk jutt lühidalt - käisime toredal reedesel päeval perega Bernhard SPA veeilmas  : )

hetk enne veeilma sisenemist ülirahulolevad põngerjad üksteise "kostüüme" imetlemas

loomulikult oli minul suured kahtlused, kuidas nad oma hirmudele vastu suudavad seista, aga kuskilt peab ju alustama, eks. see koht on suurepärane eelkõige oma väiksuse ja rahulikkuse poolest. käisime seal mõned aastad tagasi oma 1. pulmaaastapäeval, sellepärast teadsime. 

seega sisenesime: dušš oli jube-jube, sest pahises kõrgelt lae alt otse silma, saime kuidagi üle elatud. igasugu mõnusad koobasbasseinid (nt. šungiidi) välistasid nad häälekalt kohe, kuna need olid pimedad. harmonaarium ja aurusaun ei sobinud ka preilidele, meie peamised peatuspaigad olid lastebassein ja maast-laeni aknaga meeldivalt soe lebosaun (kust avanes hingematvalt kaunis vaade talvisele kuppelmaastikule, aga tõestusmaterjali ei õnnestunud koguda, sest fotokas oli riietusruumis kapis). kuna  lastbassein oli piisavalt sügav ka meile (lastele on umbes rinnuni, saavad põhjamööda kõndida ka, kui julgust jätkub), siis seal me rõõmsalt lebotasime terve pärastlõuna. Karina andis kiusatusele suht kiirelt järele - mingi 15 min. harjumise järgselt hullas ta meiega juba vees. Karita seevastu on alati ettevaatlikum - mõned korrad alguses tuli päris sisse, ülejäänud aja hängis basseinitrepil üles-alla liikudes. päris lõpus väsis kartmast ja istus kõige alumise astme peal koos issiga kaelast saati vees. nii me seal märkamatult basseini ja sauna vahet sõelusime 2,5 h... kui ma pesema suundusin, oli üllatus ikka väga suur, kui kell õhtutundi näitas.

moraal edaspidiseks mulle ja kõigile lugejatele, kes esimest korda plaanivad oma võsukesi vette viia - kotis peab valmis olema suurem kogus toitu näljastele krimpsutõmmanud tegelastele, sest vesi teeb kõhu õudsalt tühjaks!!! mul oli kaasa 2 banaani ja 400-grammine kohupiimakreem - need haitusid hetkega ja näljakisa kestis edasi. nii umbes 5 minuti pärast sai vist magu aru, et suust midagi sisse läks... siis alles rahunesid.

soovitan kõigile soojalt Bernhardi veeilma! seda eriti nädala sees, kui võimalik, sest siis on tegemist privaat-spaga (4 a tagasi olime ainsad külastajad kogu oma sealveedetud aja jooksul, eile oli peale meie veel 2 pere). teenindus on meeldiv, köök on hea ja hinnad soodsad.

kena nädalavahetust kõigile!

jumal anna kannatust!

mis päev see täna küll oli? lapsed polnud absoluutselt hääljuhitavad, tuul tahtis ümber puhuda ja tuppatulek võttis teatud jonnipunnil 32 minutit täiest kõrist kisa saatel :S saa siis lapsest aru - väljas kisab nagu ratta peal: "tu-ppa, tup-paaaa!" jõuame ukseni, hetk vaikust ja siis laseb lihtsalt nagu torust tuleb edasi ulguda... milles asi oli, ei saanudki aru, kahjuks! sest too kisa oli artikuleerimata. Karita vaeseke viimasel ajal vaatabki õe hulluhooge pealt, tassib talle kõiki oma mänguasju, aga midagi ei aita. mis mul ikka teha oli - läksime Karitaga tuppa ära ja seal ta siis omaette kisas. piinlik küll oli naabrite ees, aga ma ei saa ju endast lasta üle ka astuda pidevalt.  niigi ma päevast-päeva teen kõike nende soovide järgi. lõpuks tuli uksest sisse, vaatas juhmi näoga, lasi kombe ära võtta ja läks rõõmsalt mängima...

Karina on meil üldse kohutav laps. iga väikese asja peale on kisa, mis kuidagi vaibuda ei taha. lisaks sellele on ta täielik mömm - laseb endalt kõik asjad ära võtta, end ümber lükata, lumehange kinni jääda, ei oska püsti tõusta, jne. samas suudab ta õde senikaua kiusata, kui kõik eelmainitud asjad juhtuma hakkavad. siis loomulikult tuleb minu juurde õigust nõudma ja veel imestab, kui ma tema poolele ei asu! ja oh sa mait, kui ma tal midagi teha ei luba - vihaga tahab tagasi minna, ise lõugab nagu ratta peal :S (no ei saa ju vannitoas pistiku kallale lasta, sest see liigub seinas + märg ruum, jne.) temal on vaja ja kõik!

Karitaga on teistmoodi - ta küll protestib kõvasti  ja ajab oma kiusu ka, aga seda hetkeks. rahuneb suht kenasti ja ajab oma asja edasi. teda ma ei pea 10 x ära võtma mingi pahanduse pealt. piisab 1-2 x pragamisest. 

sain vist kõik hetkel ära kiutud nende peale. parem väga ei hakanud...

mida teeksid sina, kui näed naabrinaise pesu minema lendamas?

variandid:
a) paneks pesu kenasti kuivama tagasi
b) annaks talle teada, mis olukord nööril valitseb
c) muigaksin heameelest, sest naaber ongi üks mõne mutt

minu vastus: a
siinkandi vastus: c (või siis lihtsalt on inimesed nii hoolimatud ja ükskõiksed, et neile on kõigest ükskõik)

igatahes mu pesu, mis hetk enne tuule pööramist peaaegu kuivaks sai, oli mööda lund pilla-palla, kaks laste tekikotti ripnesid üht pulka pidi hädavaevu nööril ja 3 padjapüüri olid omadega väga sassis. keegi mulle seda ütlema ei tulnud, kuigi kõigi tee viib pidevalt sealt mööda... omast arust ma pole mingi nõme mutt oma naabritele küll olnud :S kusjuures on teada, kelle omad mis nöörid on.

meie Padaorg oli Elistveres

juhtus küll nii jah. mõtlesime siin Vastseliinas kui vanajumala selja taga, et ilus laupäevane päev, läheks õige patseerima värkesse õhtu. valisime parajalt kauge sihtkoha, et lapsed saaks une autos täis magada ja asusime teele Elistvere loomapargi poole. millegipärast olin ettenägelik - pakkisin kaasa banaane ("naan") ja pirne ("pinn"), kauplusest endale nosimiseks paar pirukat ja limpsi, võileivad olid nagunii. Tartust läbi saades hakkas olikord ära pöörama ning 1 km enne sihtkohta jäimegi kinni. Sellele eelnevalt oli tee järjest kitsamaks jäänud tuisuvaalude tõttu. põhimõtteliselt oli tee kadunud, ainult ühes autojäljed läksid. tollel hetkel, kui põhja peale lumme jäime, polnud jälgigi enam näha... ja nii me seal siis olime - keset lagedat välja, tuul ulgumas ja lumi möllamas. teeäärsed vallid kadusid minutitega s.t. vallid ja see koht, kus kunagi oli tee, muutusid ühetasasteks. eemal oli paar maja ja kostus traktorimüra, rühkisin sinnapoole, traktor haitus kui tinatuhka :( küllap see oli miraaž. meile vastu sõitis üks jeep, mis arvas, et tõmbab meid naksti välja ja jätkab oma teed. olukorda ta muidugi ei hinnanud ja kinni jäi temagi (kah lapsed autos). ei aita see nelikvedu midagi loodusjõudude vastu. seejärel tuli veel üks auto, mis heaga veidi eemale seisma jäi. taamal nägime veel üht sõidukit lumes puterdamas ja sinna jäi temagi. 

kohtusime kohaliku koloriidiga: tutimütsiga naisterahvas, kes meile kohe traktorit otsima asus (ikka vaevatasu eest) ja nooremapoolne meesterahvas. pean küll häbiga tunnistama, et peast käis läbi mõte - need kodanikud ei kuulu isegi mitte teise Eestisse, no nii  umbes neljandasse. ühes autos olid ka samasugused - vaatasid, et edasi ei saa, koukisid aga uued õlled lahti ja hängisid rõõmsalt edasi. seda mõtet, et 4 noort meest võiks aidata autosid lumest välja kaevata, neile ei tulnudki... hambaid oli neil noortel inimestel kokku nii ühe suutäie jagu vast. ikka õnnetu on see elu Eestimaal, kui lähemalt vaadata. 

traktori kauplemisest oli abi, meieni jõuti 1 tunni ja 30 minuti pärast. jeep tõmmati köie otsas kui noor kutsikas hangest välja, kuhu ta end hullusti sisse oli kaevanud. meie saime traktorijägedes lihtsamini liikuma, kuid köit läks vaja ikkagi. hiljem selgus, et loomapargist ollime 500 m kaugusel, täpselt käänaku taga. loomad meil nägemata jäidki, sest tolleks hetkeks oli park juba suletud, kui liikvele saime. kahju! eks teinekord üritamine (oluliselt parema ilmaga!) uuesti.

aaa - häirekeskusesse helistasin ka. nad kiitsid, et helistasin. muidu ei teatagi, et inimesed kuskil lõksus. võeti ühendust kohaliku teemeistriga ning helistati tagasi, et abi on teel tänase päeva jooksul. väga lohutav see just polnud. ikka üsna suur tõenäosus oli tol hetkel öö veeta kuskil hanges või kohalike sõbralike, ent väga imelike isikute manu...

lapsed, pean mainima, olid väga tublid! esiteks tahtsid nad sealt autost välja tuisu kätte. olin sunnitud nende suht loogilise soovi täitma, sest olid nad juba 1,5 h ju autos kägaras tudinud. ekslesime veidi seal hanges, siis istuti ülejäänud aeg rõõmsasti autos tagavarasid nosides :) kuna lubatud loomad jäid nägemata, siis otsustasime neil Tartus veidi ringi trallida lasta ja Lõunakeskuse mängutuba tundus selleks suht sobiv paik olevat. nii oligi! pärast jooksid veel kõik hallid ja koridorid ka seal läbi täiesti hullumeelse pilguga, ise heameelest lõkerdades :D ju autost vabanemise tunne oli niiiiii suur!

kokkuvõtvalt: õnneliku lõpuga lugu, mida sellegipoolest selles elus korrata ei taha!

mina bloginduse surma ei usu!

sest ei salli seda facebooki kohe mitte!
ei teagi kohe, kellelt see meem pärineb, aga siin ta on:
1. Külastan oma blogi sagedusega ca…
mingi 2-3 x päevas. põhimõtteliselt siis, kui arvuti lahti teen ja kirjakasti olen üle vaadanud. kui ise midagi hetkel sisse kanda ei taha, siis peamiselt selleks, et vaadata, mida sõbrad-tuttavad head kirjutavad.
2. Poliitikute blogisid loen…
harva, aga vahel ikka - nii 2 x kuus vast
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
neid kirjutavad inimesed, kes mulle korda lähevad (vt. list paremal) heade blogide vihjeid võib mulle alati saata. eriti tahaks juurdepääsu mitmike emmede blogidele, aga need kõik parooli all. kui kegi viitsib, saatke mulle e-mail, et saaks parooli küsida omanikelt, pliis!
4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele.
eelistan blogi facebookile. ma olen tõenäoliselt liiga vana juba selle sigri-mirgi jaoks, mis seal toimub. blogidele eelistan krabisevat käeshoitavat ajakirjandust ;)
5. Millist blogi asusid lugema esimesena (kui mäletad)?
ise hakkasin lugema kõigepealt vist Klari blogi
6. siinkohal sisesta oma küsimus ja saada meem edasi... 

vastata võiksid: Klari ja Kristina

 

õuduste öö :(

oli küll jah!

väljendus see laste lakkamatus oksendamises. oi see oli jube! neil pole sellist asja enne väga esinenud, Karital mõni episood on olnud, aga seda korra, mitte mitu tundi järjest.

Karita muidugi alustas. esimene ohver oli elutoa diivan ja vaip mõningasel määral. Karina oli veel kobe ja vaatas seda tralli muretult pealt. ära keeras ka tal, seda magamamineku ajal. Karital hakkas voodis ka kohe muidugi paha, sain tema ja voodi just puhtaks, toa õhtutatud, kui alustas Karina. ma kohe vaatasin, kui ta magama ei jäänud, et head see ei tõota ja nii oligi. siis koristasin tema, ta voodi, põranda. loomulikult keeldus ta voodisse heitmast, nagu pärastpoole aru sain, siis põhjusega - kõik, mis väljuda soovis, polnud veel seda teha jõudnud :S

Karital jõudis vahepeal veel korra paha hakata, aga ma olin selleks hetkeks juba kaval - voodi ja padi oli kaetud roheliste kilepõhjaga aluslinadega, mille sain lihtsalt kokku keerata ja ära visata. Karina okendas veel korra, s.t. et vahetasin veel korra linad, kasisin põranda, õhutasin tuba, otsisin midagi, millest patja teha ja lõpuks kustus ka tema. 

mingil hetkel selle tralli jooksul tõmbasin ära ma oma parema kaela-ja õlavahelise lihase, mis täna väljendub totaalse käe mitteliikumisega :( väga huvitav oli põhjalikku tubade küürimist öisest jamast läbi viia vasakukäelisena... ei soovita proovida, kui just poole aeglasemalt tavalisemast kogu protsessi teostada ei taha. 

loodetavast on oksetõbi lõpetatuks loetud. hommikul söödi ja joodi kenasti, praegu püsib kõik sees. millest see kõik alguse sai, ei kujutagi ette. lapsed pole kellegi võõraga kokku puutunud, inimeste seas käisime viimati laupäeval. mu meelest sellest juba liialt pikk aeg möödas, et nüüd välja lüüa. meie mehega terved. rääkides mehest, tema loomulikult oli jälle metsalaagris sellel hetkel, kui lastel paha oli - story of my life... tuleb ehk täna öösel, aga pole kindel.

õnneks avanes hommikul välja vaadates ilmeline pilt - kuldne lumetolm hõljumas läbi õhu :) :) suur särav päikesekera naeratab ka otse aknasse, jääpurikad helgivad ja puud on härmas :) missest et -14 C, meie oleme soojas toas peidus.

läkiläki?

kui noormehed soovivad, et nende kohta "tädi" ei öelda, siis ei tohi kanda õlgadeni lahtisi juukseid koos läkiläkiga... just nii juhtus, kui poistekamp ükspäev mööda läks :D too isend ise ei osanud musta ega valget kosta. pean märkima, et tavaliselt läheb "tädi" või "onu" täiesti õigesti K.-del paika. nii et asi on ikka tänapäeva nooruse väljanägemises ;) kusjuures mulle endale on kogu aeg sellised Kurt Cobain wannabe's väga sümpatiseerinud!

pidev pimedus

viimati nägin päikest toona, kui päikesevarjutus oli. millal see oligi? jube ammu igatahes - 04.01. - seega viimati kohtusime selle kollase keraga täpselt 3 nädalat ehk 21 päeva tagasi... täna onta  ka selline udus. väga harjumatu tegelikult, tavaliselt vuhiseb siin majade vahel pidev kile tuul ja taevas on pilvine. samal ajal kui näiteks Pärnus ema väidab üle päeva päikest paistmas...

tegelikult ütlesin eile õhtul enne uinumist mehele, et tahan sügist. ehmatasin tal une pealt ära :P ausõna tahan! et saaks seenele minna või jalgu kuldsetes lehtedes sahistada. et saaks jaki selga tõmmata ja minna (mitte ei peaks ennast ja lapsi tund aega riidesse toppima). ja siis võiks tulla kevad ja suvi ja veelkord sügis! selle viimase avalduse peale mees rahunes uuesti ja peagi tudud. mina aga, vahtisin veel tund aega lakke. ise olin nii väsinud, aga und ei tulnud. nii juba pidevalt. talv-talv! 

kas keegi oskaks soovitada mõnda head energiasüsti? peaks vast punast päevakübarat või magneesiumi võtma hakkama? ei teagi kohe. teen ju iga päev korralikult sooja sööki, tarvin puu- ja köögivilju, sibulat, küüslauku, kiivit ja joon hibiskuse teed. kohvi ei tarbi hetkel - pea valutas veidi aega tagasi pidevalt, siis mõtlesin, et teeks pausi sellele hommikukohvile. mõjus :) aga ikkagi, anyone, häid mõtteid energiasüsti osas?

HILJEM (kell 13:25): sellest udusest päikesest on saanud nüüd kileda tuulega veebruaritorm. teate küll - selline, kus Arno lumehange istub ja "enam ei jaksa" ütleb - tuul ulub kõrvulukustavalt, peenike valus lumetorm rullub üle tühja välja, kõik on justkui välja surnud.

ema süda

ennevanasti, kui ma veel kellelegi emaks polnud, võisin ma ilma ühegi tundeliigutuseta vaadata filme (või üldse saateid), kus olid armsad või hädas lapsed, konstanteerida külma professionaalsusega, et asjalood on nii või naa ning teha oleks vaja seda-teist-kolmandat. nüüd ei ole see enam nii. kui kuskil on mõni laps hädas, tahan talle appi tormata. kui kuskil on mõni üliarmas beebi, tahan kohe veel lapsi saada. oh seda naise südant küll! õigupoolest ema südant.

viimase aasta jooksul (ju see aeg on juba lihtsam olnud mu kaksikutega) olen end korduvalt leidnud mõtlemas ahvatleval teemal - veel üks laps. nii kutsuv on see eelkõige seetõttu, et meie peres jäi põhimõtteliselt ära armas ja hell imikuaeg. kõik käis ju kella peale ja teise lapse kisa saatel, kui just parasjagu temaga ei tegeletud... kui juhtun nägema, kus ema/isa ja laps naudivad üksteisega koosolemise hetke ja kõik on nii rahulik, siis tekib hull igatsus veel ühe beebi järele, et seda kõike nautida saaks. siit aga dilemma - mis siis, kui tuleb jälle kaks??? ausaltöeldes ei ole seegi nii hirmutav. laste eest hoolitsemise kogemus ju on. ja kui see hetk saabub, on tüdrukud juba suuremad, saavad juba aidata ka. meie sugulaste pealt olen vaadanud, et lapsed mängivad suht meelsasti beebidega, ikka päris pikalt ja mõnuga :) see ju ongi see, mida üks (või kaks) beebit soovivad - tähelepanu. teisalt hirmutab mind südamepõhjani mõte uuesti rase olla ja sünnitada!!! no ei olnud tore ja õnnis aeg. midagi hullu ka polnud, aga kui oleks võimalik, siis võtaks kohe umbes nii paarikuuse beebi ;)

minu ajusagarate vahele ei mahu hetkel üldse mõte, kuidas need lapsed üles kasvatatud saab. ma ei leia, et laps vajab jubedalt raha. loomulikult on mingid väljaminekud, mis peavad olema ja normaalsed riided tuleb ka selga osta. tänapäeval on valik nii lai, et ikka leiab soodsalt ja ilusalt. muidugi ma annan endale aru, et lihtne see olema ei saa, aga lapsed tuleb ikka kasvatada nii, et pole vaja mustmiljonit asja või viimast mõtetut moeröögatust. asjadega tuleb ikka poes ära mängida ;) 

nüüd teise kandi pealt: kodanik abikaasa muidugi argumenteerib mu uitmõtete mõtetust just kaksikute geeniga. mina võtan seda kui mitte "ei"-d :) ega ju suurt vahet enam pole - 2 või 3 või siis 4 last, onju! eriti kui nad on 2 x n vanuses.

aga hetkel igatsen tagasi mind ennast, minu hobisid, minu tööd ja minu sõpru. see jutt siin hetkel justkui enda rahustuseks, et vast kunagi...

oo kaunis pühapäev!

absoluutselt lemmikosa minu päevades - õnnis uni neile, vaikus ja rahu meile

kuniks kestis unerahu, käis minul pirukategu (liha-riisi pärmitaignapirukad, taigen ka ikka kodukootud!)

maiuspalaks õuna-kaneeli kringel, mis sai hiljem šokolaadiglasuuri ka peale, aga see oli nii üürikeseks ajaks enne kui nahka pisteti, et ma ei jõudnud fotokat uuesti välja ostida :p

nüüd on asjad sealmaal, kus on keemas kartulitangu puder, mille kõrvale ootavad praadimist lihalõigud sibulaga. täiuslik kodukokk, kas pole!? kodusoldud aja jooksul on tekkinud selline tunne, et perioodi 2009-2011 võib vabalt üles täheldada kui kodukoka-perioodi... 

tänased pirakad ja kringel valmisid tänu siirdipurgile, sest ühtku tühja klaaspudelit mul siin pole, taignarullist rääkimata. kohalik pood loomulikult sellist asjandust ei pakkunud, seega võtsin poe kõige siledama eseme, milleks osutus siider. väga hästi ajas asja ära. pärast endal ka kasu sees ;)

päh-päh!!

meie peres on võõraväha juba täiesti väljakujunenud. täna vaatasime hommikul mingit haridusprogrammi USA koolides, kus pikk must mees seletas oma teooriaid. mina räägin Karinale, et näe, neeger, ka inimene, osad inimesed ongi teist värvi. laps vaatab, imestab ja ütleb: "päh-pähh!!" kusjuures ei mina ega kodanik isa pole neile sisendanud, et valge inimese suurim viga oli neegrid sealt aafrikamaalt välja tuua... kuigi me ise nii mõtleme. meie naerulagin tema väljendi peale oli lapsele suht ehmatav, kusjuures.

ma saan aru küll, et valgele inimesele on lihtsam, kui mustad või kollased kõik mustad tööd ära teevad ja meie saame peamiselt hüvesid nautida, aga igasugu jama kaasneb sellega ka liiga palju. kõik ju kiruvad, et jälle made in China, aga tarbime ikka heameelega või vähem heameelega (kui ise peaks tegema, jääks pooled asjad tegemata ja hind tuleks nii kõrge, et keegi ei ostaks nagunii). või kuidas saksamaal hakkavad türklased võimu võtma ja noor sakslane on juba rohkem tumedasilmne põngerjas, kui heledapäine baierlane. minu point on selles, et kui valge inimene poleks läinud torkima aafrikasse ega aasiasse, oleks siinkandis rahulikum elada, tööd jaguks kõigile kohalikele ega peaks muretsema kõigi nende tegelaste pärast, kes koloniseeritud piirkondadest sisse trügida tahavad kogu oma sugukonnaga... puhtalt meie oma viga, kahjuks! maailm muidugi ongi muutumises ja sellele kätt ette panna ei saa. aga vahel nii tahaks!

kui nüüd pudikeelest rääkida, siis ma konkreetselt ei salli seda väljendit, mis pealkirjaks sai. ise seda ei kasuta, lastele pole kunagi öelnud. vanaemad ja kõik siinsed tädikesed, kes õues lastega juttu ajavad, on aga selle väljendi üliagarad kasutajad, sealt see siis tuleb :S vanus ju siiamaani selline olnud, kus kõik imeasjad suhu käivad, seetõttu see sõnapaar käiku läheb. meie peres öeldakse, et must või ei tohi või ära pane suhu! samuti ei ole meil käibel kätu või jallu või ninnu jne. uh! mul tuleb kananahk ihule praegu, kui neid siia kirjutan. minu seisukoht on kohe õigeid sõnu õpetada, siis jääb pärast palju jama ära.

talverõõmud

selle talve esimene sulaga tuli ka esimene lumememm :D Karina muideks kartis seda suurt valget elukat...

erinevalt kõigist teistest ei ole ma veel lund, külma ega isegi sulailma löga vihkama hakanud. ju vist selleks, et ma pole pidanud aja peale iga hommik õuet lahti kaevama või põlvini lumes tööle sumpama. meie põhilised trajektoorid on ju majadevaheline kringelring ja trepid. täna ajasin kummikud jalga ja asusime jälle teele. pean mainima, et mina olin meie kolmikust ainuke, kellel meeldis plusskraadilist õhku sisse hingata ja linnulaulu kuulata.  küll see oli kena vaheldus nina jopehõlma peitmise asemel! paarkümmend minutit hiljem katkes mõnus jalutuskäik kaksikute kakofoonilise kisa taha :( preilid ei saa kõndida, sest lumi valjub läbi ja kohati on libe. lombid on lahedad, aga loll emme ei luba sinna - u-uu-uuu-uuuuuu!!! jne. 

pildil olevast memmest ei ole tänaseks suurt midagi järel. esiteks oli meil mega tuul, mis ta suht kohe ümber puhus (issi kallis parandas küll ära) ja teiseks sadas vihma, mis memme silmnähtavalt kahandas. täna oli alles siis kaks alumist palli, millele keegi oli käbidest uue näo meisterdanud ja porgandi kinnitanud nii, et memmest sai kõva kutt ;-)

pühapäevale kohaselt sai kooki ka tehtud. sõime ja mõmisesime - hea oli :) mingid tunnid hiljem vedelesime mehega teleka ees suusatamist vaadates, kui tekib küsimus: miks on selline kahtlane vaikus? kuulen kahinat köögis. hõikan siis sinna, et mis teete seal? vastus kiire ja konkreetne: "mämm-mämm!" ja nii oligi!

Pätud

just nähtaval pildil olevate tegude tõttu on meie majas tavaliselt kõik toolid laua peale tõstetud. selle üle on meie duol küll väga kahju, aga pole parata, mind on siiski ainult üks.
täna õhtul käis aga suur uhke trakats maja ees müristamas ja kraapis kõik sulalume viimseni ära, isegi parkla tegi puhtaks :) nii et homme ei taha ma ühtki jorramist kuulda ja õuetuur tuleb kohe pikk-pikk-pikk!!!

1 a 9 kuused K-d

mõned märksõnad, mida niivanad lapsed mul oskavad, teevad, mõtlevad:

• aastavahetuseks omasid mõlemad tüdrukud 14 hammast per suu - lisaks lõikehammastele ja purihammastele on olemas ka alumised silmahambad. Karinal oli selline seis juba tegelikult ka 1,8-selt, Karital puges teine alles nüüd läbi. algul tundusid megalaiad hambavahed olema, aga nüüd hakkab rida veidi kobedamaks muutuma. ei tea, millal jälle mõni tuleb, hetkel tundub patiseis olevat.
• kui tüdrukud puuri panna ja kirevad hilbud üll riputada, siis annaksid papagoide mõõdu välja küll - ütle ette mistahes sõna, kohe tuleb nende versioon sellest järgi.  igasugu näo- ja  kehaosad on ilusti omandatud. 2-silbilised sõnad tulevad peamiselt õigesti, 3-silbilised on suht naljaka kõlaga, kui silbid omavahel segi aetakse, pikemate puhul toimub omalooming ;) issile pakuvad eriti elevust sõnad, mis tüdrukute suu läbi omandavad eredamaid varjundeid. vahel kisub ikka suht ropuks kätte ära... näiteid? aga palun - mõelge ise, mis tuleb välja, kui nad püüavad öelda "lumi" või "müts."
• meisritiitli jonnimises ja oma mina näitamises võib vabalt kätte anda Karinale. ta kuramus on ikka nii kangest puust, et vahel ajal lausa nutma (mind põhiliselt siis, endal ei tule tal ühtki pisarapoega)! ikka hull piiride katsetamine käib - ma räägin iga päev sama juttu: algul ilusti, siis resoluutsemalt, siis karjudes, lõpuks pean ikka ta ette maha kükitama, seletama, miks ma teda karistan ja viin ära teise tuppa rahunema. ta teab suurepäraselt, et juhtmeid ei tohi katsuda ega pliiti lahti keerata, aga vaatab otsa ja teeb vihuti!! no ei tahaks karjuda, aga ilma üldse ei saada aru. endast on vahel päris hale... Karita õnneks mõistab paremini. ju see peabki vahetustega käima, mõni aeg tagasi oli temaga palju raskem.
• viimaste nädalate jooksul on ööunega suured probleemid Karital. ta on hommikustest kaisusmõnulemistest maigu suhu saanud ja nüüd üritab öösiti minu juurde pugeda. Pärnus on tuba nii pime, et ei näinud voodist välja tulla ja karjus kohapeal. siin marsib ikka ülbelt ilma ühegi piuksuta voodisse - tõstab tekiääre üles ja keerab nätsti! pikali :S no ei sobi selline asi, kohe üldse mitte. laps magab ikka oma toas ja oma voodis. proovisin teda siis oma voodisse pikali tagasi panna. oh sa aeg, mis sellel igal ööl järgnes! hull kisa tund aega järjest!!! lihtsalt seisab voodis ja ulub - "op-aa, op-paa!" hullumaja!!! ma algul võtsin ta sülle, mõtlesin, et jääb magama, panen voodisee. tutkit ta jääb! hängib niisama, voodisse pannes ikka kisa lahti. Karina suudab läbi selle karjumise tavaliselt veel 30 min. magada, siis vaatab abitult õe poole ja ohkab, aga uni on läinud. kõik see toimub tavaliselt 4-5-paiku. siis paari tunni pärast nad vaeseksed suudavad mõlemad uuesti magama jääda ja mina saan ka voodisse tuikuda. endal süda tilgub verd, et murdsin oma lapse vaimu :( ikka täiesti Super Nanny teema, üksi on seda jube üle elada. on vaja kedagi kes ütleks, et õigesti teed, tal ei ole miskit valu ega probleemi.  issit ei tunnistata enam öösiti üldse, kahjuks :( vanasti olid minu ööd magamiseks, tema askeldas nendega (pani lutti suhu vms).
• lutid on alles, ainult magamajäämiseks muidugi
• mähkmed on ka alles :( nüüd tundub midagi potistreigi-laadset kujunema hakkavat - ei taheta kohe üldse. potti on tulnud miskit harva ja väga juhuslikult. ei saa öelda, et vara, aga ei saada veel aru. 
• hetkel ruulib lume loopimine ja enda hange pikali viskamine, kelguga võin ma ise sõita. loodan siiralt, et nädalavahetuse sulaga saame ühe korraliku memme ka meisterdada!
• mänguasjad on endiselt out, mõningal määral veetakse taga nukusid (patsipidi), sõidetakse pealeistutavate autogeda ja laotakse legosid torniks. ülejäänud asjad on ainult kastist välja loopimiseks. maavanaema tahab tüdrukutest ikka maanaisi kasvatada - kinkis neile umbes aasta tagasi pehmed lehmakesed ja nüüd jõuluvana oli toonud lehmakujulise klaverikese :)
• kaisuloomi/tekke/rätte/nukusid vms. pole meie lastel kunagi olnud ega ole ka praegu, lihtsalt pole tahetud ja kõik. kui voodisse lähevad, praabivad endale teki peale ja ongi kõik. 
• uni tuleb tavaliselt 20.30 5-10 minutiga.
• päevakava ise selline: 8.30 üles, 12.30 tudule, 13.30-14.00 üles, 20.30 magama. oleks see öö nüüd ka rahulik, siis oleks super.

nii, aitab! lapsed muidu mu peale kurjad, et nii palju kaeban nende peale. tegelikult on nad jube vahvad ka ikka, eriti siis, kui üksteist taga ajavad, kõdistamise peale naerda rõkkavad, voodis hüpates kilkavad, hommikul musi annavad ja käes ümber kaela põimivad :)

lähen nüüd oma nööpsudele keeksi tegema!

2010 lõpu pildid

suur õnn

auvahtkonnas Karina :D

õnne põhjuseks selline majake/telk

maaidüll  (2010 viimane päike)

lapsed vaatasid omasugustega tõtt

Koonga kodumaja katusel oli selline siiruviiruline lumehang - kui kokku lugeda, siis just niimitu korda on sel talvel lund sadanud... Mees oli sunnitud seda valget ollust 2 päeva katustelt alla ajama, mille käigus ta ise pidi 2 x laviini alla jääma, kuid pääses. Meie autol nii hästi ei läinud - mattus lumme, sai sellest mõlgi ja läks kohe sirgu tagasi, kui paar kühvlitäit ära sai võtta.

nüüd on see (€) siis käes

uus aasta ja uus raha.

Head uut aastat mu lugejad ja hüva mündiklõbinat!!!

mul on esimesed €-mündi kogemused tänasest käes. käisin Võrumaal jogurtit ostmas, arve oli 1.31 otsisin välja oma ülikena muhu tikandiga mündikukru (minu jõulukink iseendale), kallasin sisu peopesale ja hakkasin klõbistama. ei läinud liiga libedalt see õige summa kokkusaamine. mündid ise kraamisin mööda majapidamist kroonimünte otsides eelmisel nädalal kokku. euroopas reisides on neid ikka jäänud. see oli mu elu pikim sularahatehing vist, müüja vaatas sellise stoilise näoga, ju ta on juba 2 päeva selliseid juhme näinud. esimene €-kaarditehing oli toidupoes (mille hulka kuulus ka uus lumelabidas, kuna eelmine andis nende valgetele kuhjadele alla, ehitus- ja majapidamispoed on aga labidatest tühjad...) ja esimene €-arve tuli Eesti Energiast. viimase puhul mõtlesin alul, et olen näidu valesti andnud, sest arve oli kahekohaline summa. siis mõtlesin natuke ja selgus saabuski :) ühtegi €-kupüüri mul veel pole ja niipea vist ei tule ka, teades minu kaadrimakse-sõltuvust.

kommidest

paar nädalat enne pühi algas kommihooaeg. mina pole süüdi, mehe tööandja hoopis. rõõmu on nendest muidugi olnud, aga iga kord, kui mõne kommi võtsin, ajas vihaseks ka - kurrradi Kalevi kommid!!! kes mõtles välja selle jubeda pakendi??? või ongi nii mõledud, et paar tükk viitsid lahti pusida, siis vihastad ja viskad kommid nurka?  kalorikontroll või nii. ma pole eriline kommisöödik, M&M-sid on  my thing ;) aga tõesõna olen näinud, kuidas mu isa istus toas käärid käes ja mugis komme süüa (magusasõltlane on leidlik). no mis teha, kui ei leia seda avamise kohta üles, iga kord ei viitsi kommi söömiseks prille ka otsima minna ju ja kui leiadki, siis libiseb ikka pakend näppude vahelt ära... lastest ma üldse ei räägi, nad lihtsalt ei saa kommil paberit ümbert ära. töökaaslane täna rääkis, et tema poeg oli haamriga kommi tagunud, et äkki siis tuleb :(

vanasti oli ikka hea - kruttisid paberi lahti ja komm lupsas suhu. isegi pätti sai teha, kui ühe söödud kommipaberi teise sisse keerasid, kaussi tagasi panid ning õnnetut ohvrit ootama jäid. ilus lapsepõlv :)

miks ma just täna sellest kirjutan? aga selleks, et käisin täna oma töö juures tööandja poolt lastele ette nähtud kommipakkide järel ja veendusin, et mehe tööandja oli kordades heldem sel aastal. tegelikult on tore, et meeles peetakse kõigi töötajate lapsi, olenemata sellest, kas vanem ise töötab või on nendesamade lastega kodune. aga imelik on see, kui on kärgpere, siis mittebioloogiliselt sinu lapsele pakki ei tehta. jube veider mu meelest. ma siinkohal ei räägi oma tööandjast, pole aimugi, kuidas haiglas see asi korraldatud on. aga selle mõne pakiga ka hullu pappi kokku ei hoia mu meelest.

kalevi kommide laituse kinnituseks see, et eelmise aasta jõulupaki viimased kommid lvskasin kapist ära selle aasta jõulueelse suurpuhastuse käigus...

meie jõulud

eile soovisin ma jõuludeks ainult rahu ja vaikust. üleeile veel olin optimistlikum, aga K-d suutsid mu tuju kahjuks täiesti ära nullida. mingil imelikul ja täiesti nähtamatul põhjusel suutis Karina 23. õhtust järjepidevalt jonnima hakata ja jätkas seda kogu eilse päeva. algul vaatas Karita seda nõutu näoga pealt ja püüdis isegi mõne mänguasja loovutamisega teda lohutada, aga väsis. eile hommikust liitus õe paha tujuga ja nii see hullumaja paisus. lohutasime, lõbustasime ja riidlesime vaheldumisi, kõik tulutult. ainuke vaikuse hetk oli lõunauni.

mina püüdsin ikka jõulumeeleolu tekitada - riputasin üles jõuluehted, panime mehega õue tuled, asetasin hane ahju küpsema ja tegin muid jõulutoimetusi. kui aga ämm ja äi õhtupoole saabusid nii tunnikeseks, et kohe tagasi minna, sest muidu tuiskavad teed kinni, siis tundsin küll, et milleks kõik see rabelemine... kui isegi pole kedagi, kes seda hindab ja kellega oleks pühade ajal võimalus maha istuda ja lihtsalt olla. päkatsid olid käinud ja toonud lastele hulga vahvaid asju, aga need ei sobinud eile ükski mitte. ausõna, see oli mu elu jubedaim jõuluõhtu :(

ühtegi ilusat pilti ei saanud ma ka, sest muidu mütsihullud lapsed kiskusid hetkega päkapikumütsid ära, kleidid pahupidi ja soengu sassi. siis ei panegi ühtegi üles, vot.

täna plaanisime minna minu vanemate manu, läksimegi. õnneks jonn oli kellegi teise juurde läinud. jõudsime teeotsa ja kaevasime autole parkimisplatsi, edasi läks tee nii: lapsed sülle, asjad kotti ja kätte ning sumpasime 250m läbi puusadeni tuisanud lume... saate aru, jah!? mina pole ausõna midagi sellist enne kohanud. kelke ka kasutada ei saanud - lumi on nii pehme ja sügav, et ei püsi, läheb ümber. minnes oli valge, tulles jummala kottpime, see oli vast elamus! suht positiivne, kusjuures :) kokkuvõtlikult sumpasin täna läbi poole kilomeetri paksu lume! veider oli aga see, et mu vanemad pakkusid meile mitte seapraadi-ahjukapsaga  (mida ema-isa juures pühade ajal ikka saada loodad), vaid lasanjet... ei saagi aru, mis neile pähe kargas. roog ise oli muidugi hea :p siis tekkis jälle selline tunne, et sel aastal pole mulle jõulu ja head rooga ette nähtud. mis teha.

ehk järgmine tuleb parem!

kauneid pühi oma nahal kogetu põhjal ei julgegi soovida, rahulikke aga küll. seda on meile kõigile vaja, et aeg, inimesed ja emotsioonid nii kiirelt ei kulgeks, et pole hetke koos perega maha istuda. aeglast pühadeaega!

köögis

riivin mina porgandit, tuleb Karita, vaatab, mõtleb ja konstateerib: "katki" loodiline tüdruk, ma ütlen! ongi nii, et kui porgand ära riivida, siis ta ei ole enam terve :D

köök on üldse popp koht meie krattide seas. seal on ju kraanikauss ja nõud ja pliit ja vesi! mingi aeg tagasi käisid meil kõik köögitoolid laua peale, sest plikad ronisid neile, aga sadasid sealt jälle alla tagasi. siis avastasin, et end rebestama enam ei pea ja toolid jäid laua alla, sest istumisoskus oli paranenud. nüüd on toolid taas laual, sest teatud kodanikud veavad need kraanikausi juurde ja kukuvad seal "nõusid pesema"... ja nad teevad seda nii tasakesi, et mina saan teisest toast jaole alles siis, kui solinat või nõude kolinat kuulen. aga siis on juba hilja, riided puha märjad :S oh seda avatud planeeringut küll!

mina kui piparkoogivastane...

... olen ühtedesse neist hetkel täiesti jäägitult armunud! nimelt on nii nämmad Helle vahvlipiparkook glasuuriga. muidu olen ma aastaid laia kaarega piparkoogikausist mööda käinud. tänavu jäi Võru Maksimarketis jalutades jõulunodi juures pilt neile peale ja mõtlesin, et äkki lapsed tahavad, head õhukesed, jõuavad läbi hammustada. ja oh sa mait! kui ise ühe proovisin, enne käest panna ei saanud, kui vürtsid vastu hakkasid (see ongi põhiline põhjus, miks piparkooke ei taha). laped oleks vist kogu karbi korraga nahka pistnud ;p nüüd meil teine karp käsil juba ;)

soovitame soojalt!!!!

uh! külm

see külm on mind nüüd murdnud - olen nagu talveunest üles aetud karu - unine, torisev ja külmetav. viimase paari tunni jooksul pole muud teinud, kui ohjeldamatult haigutanud, lastega torisenud, et nad järjepidevalt mingit pahandust teevad (ja nad teevad seda nimme, kui aru saavad, et mul mängutuju hetkel pole) ning sihitult ringi tatsanud (õue selle külmaga ei lähe).

seoses väljaskäimistega: võib märkida, et K-d on lumega harjunud ja naudivad jälle õues liikumist (jooksevad, kilkavad ja tirivad kelke järele). Suures hanges muidugi ei suma, aga teed on siin hetkel väga heas seisukorras. mida rohkem kinni sõidetakse, seda libedama kelguraja sellest saab :D algselt ei olnud kelgu peal istumisest ka vaimustuses, kuid nüüd istuvad ise kenasti paika ja naudivad sõitu. muidu võiks normtingimustes väljas kauemgi olla, aga ma pole leidnud veel selliseid kindaid, mis nende käes soojad hoiaksid :( eile panin lausa ReimaTec-id ja Lenned üksteise otsa, aga abi ei midagi... võtsime natuke pika ringi ka ette temperatuuri langedes, kui tagasi jõudsin, olin ise kringliks külmunud ja lastel olid huuled lillad. õnneks kõik muu (va käed) soe.

eks me passi siis nüüd külmavangidena toas - nuuks!! eriti kahju on mehest, kes tänaseks 6 päeva ja ööd metsas on veetnud ja on seal veel teisipäevani. ma saan aru küll, et õppused on vajalikud, aga see on veidi liiga ekstreem mu meelest. ise ta väga nukker pole, hääl on lihtsalt väga väsinud ja kuidagi 'aeg luubise' peal... külmaga muutub ju kõik aeglasemaks ;) kui ta läks, siis ma ei kujutanud hästi ette seda 1,5 nädalat lastega täitsa üksi, aga nüüd ma olen juba üle poole üle elanud ja mõistus on veel suht-koht korras (omast arust). ühegi täiskasvanud inimesega selle aja sees silmast-silma juttu pole vestnud, ei tea, kas enam oskangi...

suu vajub jälle lahti :-O

norr-norr-norr...

"mandaliin"

seda ütles Karina eile, kui ma üht sellist lahti koorisin ja muudkui korrutasin "manda-riin, manda-riin, manda-riin." Karita suudab öelda manda, riin ei tule välja :D 

ja siis täna, oh seda uhkust, millest mu rind lõhkeda tahtis, laulis Karina "Põdramaja" laulu! ikka nii, et kopp-kopp! lah-ii-ee, meh-ah uu-i aa-hi-ees, jää-ne up-pa u-le saaa... rohkem ma ei suutnud vait olla, hakkasin suurest vaimustusest kaasa laulma. nii tore, et ta laulda tahab! see laul kõigi liigutustega on viimaste päevade täielik menuk ;) muusika on minu elus nii olulsel kohal olnud pikki aastaid, hea kui lastele ka meeldib. igapäevaselt on muidu Karita see, kes mind pidevalt laulma ärgitab. kui ma midagi tehes ümisen (ja seda ma teen kogu aeg), siis tuleb seisab mu juurde ja ütleb "eel-eel!!" tõlkes siis veel-veel. nii ma siis muudkui laulan lastelaulukesi, sest tõsisemad palad talle ei sobi. kusjuures ma ei mäleta üldse sõnu. pean mingi lauliku hankima. autos mul raadio ei mängi, makk ka mitte, CD-mängijat pole üldse seal. olen sunnitud pooletunnise tee vältel pidevalt viimasel ajal laulma, sest muidu kisub tagaistmel väga nutuseks. mu vaene kõri! (Jõuluvana! palun too mulle automakk!)

Karina kärutamas

täna sõitsime selleks, et käia kratti tegemas. veetsime aega Kratikeskuses, kuhu peame kindlasti tagasi minema, sest teha on seal palju ja selle napi aja jooksul, mis täna oli, ei saanud kaugeltki isu täis joosta-sõita-liuelda-hüpata-joonistada-meisterdada.

kui üles välja saime, olin veits hirmul, mis sees on, sest trepikoda ja koridor ja trepp ise oli väga nõuka. sees oli see-eest väga tore ja soe! kodukal soovitatakse lausa sussid kaasa võtta talvel, nii hoolitsevad. kuna kodus meil jahe, siis võtsin pusad ka, aga polnudki vaja.

Karita kärutamas

tänane tõeline hitt oli beebivanker. ikka selline päris, mitte võileivakas. kas seal oli keegi sees või mitte, see ei huvitanud kedagi. vankri pärast läks väikest viisi sõjaksik, aga õnneks oli igasugu tähelepanu kõrvale  juhtimise asju piisavalt. liumägi ja pallimeri ruulisid ka muidugi. 

teistest lastest oli neil jummala savi, mu meelest vaadati neid sellise pilguga, et mis sa tolgendad mul ees, kui ma siin sõita tahan.

ja neil on seal viirpapagoid ja merisead. vaesed loomas! mis jubedat lärmi ja pidevat solgutamist nad taluma peavad... täna küll ei pakkunud nad kellelegi peale minu huvi, õnneks ;)

Karina pallimeres

 

aga ikkagi, ma ei saa üle, mu laps on laululaps!!!!!!!

huvitav maitsemeel

teen mina süüa, eksole. plikad kügelevad pliidi kõrval, sest liha on hetkel nende menüüs kõva hitt. seletan, et on toores alles ja peab ootama. vastus ei rahulda, sest ometigi midagi emme seal lõikelaual on. ongi - sibul. kisa ei taha kuidagi lõppeda, ükskõik palju seletan, et see on kibe või paha. minu kannatuse-natuke hakkab ka kahanema, annan mõlemale tüki hambusse ja see kaob nagu õun hammaste taha!! mingeid kõveraid nägusid ei järgne, aga juurde ka ei küsita ;) kaovad ära tuppa mängima :)
jätkuv hitt toidulaual on kamapall jogurtiga ja vorst ning kurk. neid võivad nad alati süüa ilma protestita (paar ampsu korraga, mitte rohkem). muidu väga suur nõudlus toidu järele jätkuvalt pole, kuigi olukord on oluliselt parem kui mõned kuud tagasi.

jõulushopping

meil oli tore Tartu-päev! esiotsa plaanisime minna kinkide jahile, aga sai üht-teist muudki tehtud - üle vaadatud jõululodi ja imeline jõuluhõng Tartu raekoja platsil, limpsitud jäätist Lõunakeskuses ja hullatus sealsamas mängumaal :) mis kõige olulisem: mu kallis kaasa sai endale uued talvesaapad sõjaväeliseks otstarbeks talvises metsas trööpamiseks. eks aeg näitab, kuidas tutikate saabastega kohe metsa põrutada on. aga pole parata, kui eelmised ära lagunesid.

habemiku kingikoti täitmine muidugi eriti ei õnnestunud, sest 1 h rahvast täis kaubamajas on ilmselgelt liialt vähe. tormlesin ühest poest teise ja tundsin, kuidas see mulle vastumeelt on. oma lapsed jäid puhta ilma... ehk ongi parem - seda plastmass-koli on niigi liiga palju.

koju jõudes lasid lapsed käiku kõik nähtu-kuuldu s.t. toimus hullumeelne jooksmine täistuuridel kilgates toast-tuppa, sest mängumaal ju suured lapsed tegid nii :D siis ehitati ilmatuma suured klotsitornid, ikka selsamal põhjusel. ja nüüd ei taha uni kuidagi tulla, sest Karina suutis 5 min. enne kodu unne vajuda. mu kallis kaasa istub seal tema juures. mina mõnulen siinsamas ;)

kulgemine

olime juba ammu planeerinud, et laupäeval kulgeme Pärnust tagasi oma mägimaa-koju. et just sellel päeval lumetuisk algas, oli üsnagi ettearvatav. veidi irooniline nagu ka, sest terve nädalal oli ju päike taevas siranud. igal juhul saime oma diivani isa autosse pressitud (järelkäru variant langes ära sellisel proosalisel põhjusel, et käru tuled ei hakanudki põlema), tipsid minu autosse tuttu sätitud ja sõit (loe: lumes sumpamine ja liuglemine) võis alata.

ja nüüd, kõik väga lugupeetud juhilubade omanikud (tundub, et enamus juhtudel ostetud): KUI TE SÕITA EI MÕISTA, SIIS ÄRGE TEE PEALE RONIGE!!! ma saan aru, et tee on veidi lumine ja ei taha kiiresti sõita. sellised teosammul liiklejad ajavad närvi küll, eriti kui iga sekund on magavate lastega arvel (kui ärkavad, siis läheb põrgukisa lahti, sest autosõit ei ole tore tegevus), aga mis teha, kui ei julge. hea et oma oskusi üle ei hinda. aga need kuramuse surmapõlgurid, kes panevad ikka 120-ga, võiksid vähemalt oma teepoolel püsida :S üks tegelane tuli kurvis ikka üks ratas jummala üle telgjoone ja signaalitas ka veel, justkui mina oleks midagi valesti teinud. siis käis küll korraks jõnks seest läbi, et nüüd on minek. õnneks auto ei teinud trikke. ju 11 aastat juhikogemust aitas kaasa.

teine teadaanne on sahajuhtide käsutajatele: KUI VALLA EELARVES ON ETTE NÄHTUD MAKSUMAKSJA RAHA TEEHOOLDUSEKS, SIIS TULEB SEDA KA KASUTADA JA SAHK VÄLJA SAATA, KUI MITU PÄEVA JÄRJEST ON LUND SADANUD!!! mida rohkme lõuna poole jõudsime, seda lumisemaks teed muutusid. läänes oli vähemalt näha jälgi mingi ajaühik tagasi liigelnud sahast, lõunapool polnud seda elukat üldse veel teedele lastudki. ma saan väga hästi aru, et kui lumesadu algab, siis koheselt ei torma sahk teele, aga mõne päeva tagant ikka võiks lükata või mis!? kõige tipp oli meie enda koduvald, kus esimese tiiru tegi sel talvel sahk eile õhtu pool viis... mainin siinkohal, et hetkel on meil maja juures umbes 30 cm lund, vaaludel rohkem. mehe töökaasalsed räägivad, et  siinkandis ongi nii kombes, et igaüks vaatab, kas ja kuidas ona plekkhobusega liigeldud saab. kurb, eriti seetõttu, et me oleme lastega lumevangis, kui teid puhtaks ei lükata. miks? aga selleks, et nii väikesed ilmakodanikud ei suuda sellises (neile puusadeni) lumes sumbata. muudkui kukuvad ja kutsuvad mind haledalt appi :( kelk on tore abimees küll, kuid ma ei jõua neid mäest üles vedada ja olgem ausad, ega nad seal väga olla ka ei taha, sest külm hakkab. seega jääb üle oodata puhast teed ja ikka oma vana hea käru app võtta. sellega saame sõita kiiresti liumäe juurde, mäest alla lasta ja koju tagasi kärutada :)

ega suurt midagi muud polegi hetkel lausuda. aaa - külm on :( mulle ei meeldi külm! õnneks lapsed on terveks saanud ja ma ka. Karina küll ragises tükk aega, aga saime jagu.

nüüd kulgen magama ;)

liuväli

väga vahva pilt avanes sõites üle Pärnu jõe. nimelt on terve Pärnu jõgi muutunud ülisuureks liuväljaks, sest külm kaanetas selle pärast lumesadu tuulevaiksel ööl :) seega on jää täiesti klaassile, puhas ja läikiv. nüüd vist kannab ka juba. vähemalt mõni kalamees küll juba istus. aga olgem ausad, need istuvad seal rohkem usu abil, mitte jää tahtel... nüüd tuleks ruttu katus peale tõmmata, muidu sajab täna-homme kohe täis.
aga jah, ei mäletagi, millal jää jõe kaanetas nii, et see ilus puhas oli. ikka on konarlik ja lumine olnud. mitte et mul selle vastu midagi oleks. loodusliku liuvälja peale mind küll mingi väega ei vea, kui just tegemist 10-20cm-sügavuse lombiga pole. veekogu on ju elav ja pidevas liikumises, kunagi ei või teada, mis tal plaanis on.

nägin ükspäev laste suuski-keppe müügis,  ei tea kas peaks ostma juba? sõbrants rääkis, et tema pandi küll kohe suuskadele, kui jalad kandma hakkasid.

siia me upume ja külmume surnuks

uppumist küll siinkandis karta pole, aga külmumist küll. mul on hetkel selline tunne, et magama tuleks minna lastetuppa või elutuppa, meie magamistuba on niiiiiiiiii külm!! ahi on punaseks köetud, aga ei aita.

õnneks on haiged enam-vähem terveks ravitud või õigupoolest on see liikunud edasi emale :( õue ikka ei saa, sellesama külma pärast ikka. homme ikka vist üritame, lubati ju vähem kui -10. ma olen lastega selleks ajaks 10 päeva toas istunud - ÕUDNE!!! niigi rutiin tapab, nüüd veel selline mõtetu mittemidagitegemine.

ja muud polegi, see et, oleme Pärnus ja võtame meelsasti terveid külalisi vastu!

ma olen nüüd kuulus ;)

elan rahulikult oma elu K&K maal, kui äkki piiksub telefon andes märku sõnumi saabumisest. vaatan, loen ja imestan, esialgu ei saa miskit aru. löön lehe lahti, aga ei oska kuskilt otsast otsida. helistan sms-ijale tagasi ja nõuan selgitust.

sõnum ise oli Klarilt, kes kirjutas: su blogi tsitaat on tänases Päevalehes :)

ja oligi! ikka köhimise ja haigeolemise kohta. on neil seal selline rubriik nagu Säutsuvad ja blogivad . sõbrants selgitas, et tavaliselt pidavat seal sõna antama tunutmatele tegelastele, aga ju vahel saab lihtrahvad ka sõna, kui tegemist on aktuaalsete teemadega ;) 

ei oskagi kohe suhtuda taolisesse tähelepanuavaldusse - kas peaks kõrvust tõstetud olema või panema ka blogi juurde märkuse, et kõik siinne jutt kuulub mulle ja eranditult mulle ning avaldamiseks palun pöörduge eelnevalt minu poole. hetkel jään vist esimese seisukoha juurde, sest blogin ju selleks, et oma seisukohti avaldada ja kui ei soovi, et inimesed loevad, siis panen parooli alla. aga viisakas ju oleks teada anda, kui mu teksti kuskil avaldatakse. oi! see tuli nüüd küll eht-kirjaneitsilik juba välja (punastan).

talv on akna taga juba muljetavaldav juba. kui nüüd Karina ka terveks saaks, võiks õue lustima minna. kelgud puha katsetamata jalulseisvate väikeste kodanike poolt ;)

ma ei jõua rohkem köhida...

...sest see on nii jube kurnav. õigupoolest ma ei julge enam köhida, sest esiteks on veremaitse suus ja teiseks sellest pidevast raputamisest valutab juba pea. lõppu ka ei paista tulevat. perearst arvas muidugi, et mingi viirus. see on ta lemmikdiagnoos. vanasti pandi ikka miskit kindlalt välja - nagi bronhiit või ülemist hingamisteede põletik vms. - aga tänapäeval pole see enam popp vist. kopsud olevat puhtad meil kõigil, hea seegi.

mingi imelik viirus on see igal juhul, sest mul hakkas see  jube järsku. esimesel ööl oli pea 39 palavik, edaspidi järjest langev, eilsest enam pole üldse, aga enesetunne on ikka väga niru.

Karita köhib ikka, eriti öösiti, Karina on nüüdseks päriselt haigeks jäänud :( kaksikute värk - algul üks, paar päeva hiljem teine. vaesekesel 39, kui voodisse panin ja rohud andsin. et mida ma annan? Prospan'i köhasiirup (maitseb kui mesi, mingit kõrvalmaitset küll tunda pole ja Karita ei taha isegi seda) ja vajadusel Paracetamoli küünal või Dolormin'i siirup (on see vast jubeda maitsega, missest et marjamaitseline, aga rohi mis rohi) palaviku vastu. perearst imestas, et ma veel küünlaid panen. nii suured lapsed juba. aga kui need suured lapsed suud lahti ei tee, siis ei saa palavik ju alla võtmata jätta.

nii et head ple midagi. oot, on ikka - me oleme kodus! oma voodi vähemalt :)

lauslaatsaret

panen kirja seisu enne, kui saba anna:
*Karita - 39,0 kraadi, köhib vahelduva eduga, küünal võttis 37,4 peale
*Karina - köhib, palavikku pole veel tuvastanud
*Evelin - hull köha, palavik 38,0 - tõuseb...
*Aimur - paranemas, tänitab pidevalt, et ma voodisse läheks.
kohe lähen ka, tahan ära näha, kes kodusaate võidab. jeeee!! ja leidlikkus võitiski raha :) :) :)
eile olime veel kõik terved, see peab mingi viirus olema. nuuks!

ela veel võõras korteris

siin ikka juhtub, täitsa hullumaja! kõik, millest ma nüüd räägin, on omanike kraam, meil on hetkel kannatada saanud arvuti (mis on ammu uuega asendatud). loodan, et nüüd jääb pidama... juhtunud on ikka juba liiga palju.

algatuseks lakkas töötamast nende udupeen külmik - hea küll, selle pidid nad nagunii ära viima mingi hetk; siis hakkas tilkuma boiler, mille saime ise pidama. kogu korter hallitab vaikselt lae äärtest, aru ma ei saa miks, sest köetakse juba ammu, aga ikka on aknad igal hommikul pisarmärjad... olen proovinud õhutusauke nii lahti kui kinni hoida, vahet pole täheldanud. 

nüüd siis juhtus selline asi, et altnaabrite lagi hakkab neile kaela tulema (kummis, mööda seina pidid nired voolama, jne.), sest kuskil meie põranda sees on veeavarii. praeguseks on tuvastatud, et meie juurest see tuleb. s.t. et oleme vannitoas veeta ja WC-s võib ainult natuke vett tõmmata. pesu või ennast pesta ei tohi seni, kuni tuvastatakse, kus on probleem. järgmisel nädalal võetakse põrand üles, et pahategija üles leida. s.t. ikka suurt lammutamist, sest põranda sees on kõiksugu torud ja põrandaküte ka. et mis siis meist saab? eks me Pärnu pakku tuleme. mees läheb metsa, las omanikud siis asjatavad siin. ma lähen jalust ära.

täna juba ütlesin omanikele, et me toome vist halba õnne teile. õnneks nii asjasse ei suhtutud.

algul me vaatasime, et vautshi!, mis kompu korter pildi pealt, aga kui siin elada, siis tulevad igasugu asjad välja. eks see ole nii igal pool, kui ise teinud pole, siis ei tea, mida saad.

panen siinkohal kirja, mida ma kunagi enda koju ei taha:

*nahkmööbel - väk-väk-väk! talvel külm, suvel jääb niiske nahk sinna kinni, küljed on kõvad jne. missest, et hea puhastada, hubane või mugav seeigatahes pole

*klaaslaud või -riiulid - hullud näpujäljed ja tolmukord, vahet pole, kui tihti puhastada (eriti meie laste vanuse juures)

*kõva voodimadrats - selg karjub appi!

*väike külmik - asjad ei mahu lihtsalt ära... mees ja lapsed on piimajoodikud, üks riiul on selle valge olluse pakkide poolt pidevalt hõivatud (huvitav, millal meil galloniga piima müüma hakatakse, nagu USA-s, mida siis suure nõuga koju saaks tuua), ülejäänud 2 väikest riiult jääb siis muu kraami jaoks. eks saame siis hakkama, aga oi kui hea on koju suure kapi manu minna!

*laminaatparkett - külm ja libe, päris on ikka kordades parem või siis laudpõrand

*liugustega pole ma ka veel ära harjunud, kuigi suht mugav võib see tunduda. võibolla on asi selles, et massiivsed maast-laeni 3 garderoobiust võtavad liiga suure hoo sisse ja ma kipun neile ühtelugu vahele jääma. loodis nad ka pole, mis tähendab, et paigal nad ei seisa ja alatasa on mõni riiul nähtaval

*kardinateta aken - elame III korrusel, majaesised aknad vaatavad põllule. kedagi sealtpoolt  sissenägemas pole, seega pole ka kardinaid pandud. selline kõle nagu. siin on see paljudel kombeks, isegi siis, kui aknasse vaadatakse. ja kui midagi on, siis poolik kangatükk ripub akna ees. ju on ausad inimesed, pole midagi varjata ;)

*surnud lammast põrandale - tehniliselt võttes on see küll alpaka nahk (on vist selline elukas), aga haiseb ikka nagu lammas. mõnus pehme ja soe on ta küll, aga ma pole veel aru saanud, kuidas seda kasukat puhastada saab

*logisevaid piskikuid - oi kui ohtlikud need tunduvad! euroremont je-jee! 

*vannitoa kohta ei oskagi ma midagi öelda, ainult niipalju, et san.sõlm peab ikka olema hästi läbi mõeldud ja tehtud, sest dušširuumi põrandale valguv pesumasina vesi ja veetorud ei ole normaale, samuti ei sobi meie perele duššinurga keha külge liibuv külm kardin. et siis võiks ikka olla kabiin või vann. see ei ole kokkuhoiu koht. varem või hiljem tuleb kõik nagunii välja vahetada, nagu ma eelpool juba kirjeldasin.

et sellised mõtted siis. lähen nüüd vaatama, kas põranda sisse tehtud auk on kuiv. kui ei ole, siis on mõistus otsas, sest vesi on ju kinni!

minu ilus uus sõber

täitsa muidu anti. mees arvab, et eelmisel oli nii mõnigi asi paremini lahendatud. ta sai ka taolise, ainult musta.  soovitasin siis tal osta see vanaemade telefon, kus suured nupud ;) millegipärast see mõte ei sobinud. mul oli eelmine telefon ka sansung, võibolla seetõttu ka loogilisem mulle. ise olen rahul, eriti kui mõelda, et tasuta anti ja arved lähevad ka väiksemaks. väga ilus on ka! hetkel on muidugi väga keeruline harjuda puutetundliku ekraaniga, aga juba hakkab minema. esimestel päevadel libisesid ikka kõik sms-id või muud vidinad (mida sellel telefonil on jube palju) lihtsalt näpu alt minema... konkreetselt nagu lehm libedal jääl!

sõbrantsi vend rääkis, et kui oma tulevase naise telefonist selle tuttavate numbreid otsis tüdrukute õhtu tarvis, siis lõpuks oli pöidlalt nahk maas :D nii hull asi muidugi pole, aga jutul on jumet.

pean plaani jõuluvaheajal väikese kotikese tegemiseks, lilletikanditega ehk.

Toredat isadepäeva!!

 

minu kallid isadepäeva hommikul

õnnitlen siinkohal kõiki noori ja vanasid isasid (eriti enda oma! kes ei ole ei noor ega vana). see on esimene kord, kui ma oma isaga sel päeval koos ei ole, mis on väga veider kogemus.  aga lõpuks on ju head soovid need, mis loevad, eks!

jäk ilm ja väk tujud

ma ei suuda ära otsustada kumb on vastikum kas porine või lörtsine ilm :S igatpidi on öka! 

kui on lörts, siis esialgu nagu vaatad, et oh! täna ei peagi laste kombesid pesema, aga ei, eksin rängalt, sest lörtsi alt tuleb välja igasugu löga, kui sinna kukutakse või libisetakse või visatakse lihtsalt suurest heameelest külili.  minutehtud lomememme lõhkumisega saadakse ka ülikiirelt hakkama ja vaadatakse mulle sellise näoga otsa, et miks ma juba härgmist ei tee, keda ümber lükata...

porise ilmaga ei tahaks ise tegelt üldse välja minna, aga teatud kontingent nurub ukse taga muudkui "õue-õue!!" siis on kohe pärast esimest lompi teada värk, et tuleb pesupäev. Karita saab aru, kui talle öelda, et ei lähe lompi, Karina saab ka aru, aga vaatab jonnaka näoga mulle otsa ja läheb  ikka, vihuti! oh kuidas see ajab harja punaseks! täna näiteks tulin Karinaga 10 min. ühest maja otsast toa poole. no ei ole normaalne - laps lihtsalt ei võta jalgu alla ja keeldub liikumast. ise sinna juurde muidugi hirmast jonnijoru ajades (ühtki pisarat loomulikult ei tule ja kõik naabrid juba aknast vaatavad). Karita lasin trepile lahti, mees võttis ta üleval vastu. kui meie ükskord suure sõjaga tuppa jõudsime, selgitas Karita õele, et ta on juba kõik mängud jõudnud ilma temata ära mängida ja  läheb nüüd ära tudule. jonn tuli muidugi sellest, et ta ei tahtnud tuppa, vaid veel poriloigus sulistada. kui mina eriarvamusele jäin, tuligi hull protest :( iseenesest oleks pidanud ta jooksujalu tuppa liikuma, sest mu meelest hakkas nälg neil silmanägemist ära võtma ja me olime ikka hea poolteist tundi seal mütanud ka juba. aga kui hambad tulevad, siis söögiisu pole ja nii ongi!

tegelikult tahtsin ma öelda hoopis seda, et me elame maal - eile jalutas kitseke akna taga aiamaadel (mul oli siin ükskord pilt ka üleval, milline potipõllunduse vaade meil siin laiub) ja nosis head paremat :) nii nummi!!!

rallihullud

meie lapsed on rallihullud või vähemalt autohullud. 

käisin Pärnus Nurmenuku mängumaal, mis asub Reldori uute majade keskmises boksis. seal oli igasugu mänge ja tegevust igas vanuses lastele. mina lootsin, et rõõmukilked pääsevad valla pallimere või liumäe või kiigu peale, aga ei. seal olid ka taolised ekraaniga toolid, kus on küljes rool ja käigukang ja pedaalid. saab nagu arvutimängus rallirada mööda sõita. seal nad siis istusidki enamuse meie tunniajasest külastusest ja roolisid ülitähtsate nägudega. küll ma meelitasin neid liikuvate ja laulvate karuselli või rongi või motikaga, kuhu saab peale istuda. tühi vaev! autod ruulivad. 

kodus sama asi - nukud istuvad nukralt nurgas, võiks lausa öelda, et nälgivad, kuna peale minu neid keegi ei toida ega kasi. aga autod, vat autodega on teine asi, need juba tolmu ei kogu - pidevalt on sõidus - mänguhoos tehakse kaasa häälitsusi, piibutatakse ja rallitakse :) kõik mänguasjakastid ja muud asjad on ka autod, millel rattad all. "auto" oli suht üks esimesi sõnu ka neil. ja loomulikult on nukuvanker, buss, traktor, tramm ja troll ka autod ;)

sõnu tuleb nüüd nagu Vändrast saelaudu :D Karina on eriti agar neid järgi ütlema. tublid tibud! ma nii uhke kohe - hakkavad inimesteks saama. üksteise nimesid on ka ütlema hakanud, see on nii armas!!!

talvine haigustehooaeg on alanud :(

täitsa tõsiselt kohe, vähemalt meie pere jaoks. mees mul pikalt juba siin vindub, nüüd metsast tulles oli täitsa siruli. vedasin ta eile Võrru EMO-sse, kus tuvastati algav kopsupõletik. sai rohud ja teave olukorra kohta. eks olek oli nii kehv vist, et oli nõus arstile minema, muidu pole tal ju oma jutu järgi kunagi midagi häda... kopsupõletikuga nalja pole, peab ikka ravima! nüüd ta siin köhib ja ohib ja jälle köhib. treppidest käia ei jõua eriti, köhida ka enam mitte. aga tööle läheb. eks näis, mis sellest välja tuleb. kui ei lähe, siis on kooliga ühel pool - seal selline seadus, et kui 10 päeva puudud, siis oled nii palju maha jäänud, et järtamine pole sel õppeaastal võimalik :(

õnneks lastele see ei nakka vist. teen täna ühe rohke küüslauguga roa ja magamistuppa panen neile ka mõned lõhnama, ehk hoiab pahalased eemal. ei ole siin laatsaretti vaja!