toidublog: muskaatkõrvitsa püreesupp ning kirsi-pähkli risoto

kaks väga head ja kiirelt valmivat rooga, mis meie pere toidulaual viimasel ajal täitsa tihedad külalised olnud on ning kibekiirelt kõhtu kadunud :)

pilt netiavarustest

Muskaatkõrvitsa püreesupp (Toidutare retsept) on selline kähkukas. põhimõtteliselt läheb vaja kõrvitsat umbes kilo, mõned kartulid (et tummisem tuleks), sibul, sulatatud juustu ja võid. köögiviljad väga vähese veega patta, sibul võiga pannile, hiljem kõik kokku segada ja maitsestada soola-pipraga. siis püreestada ja kõhtu! kui tavalise nunnuga teha, siis võiks riivida ka muskaatpähklit sisse, et veidi krehvtisem saaks ;) serveerida riivitud paremsani ja miskit rohelisega  (petersell on täitsa hüva või roosmariin). 

kõrvale sobib hästi ciabatta või röstsai, mille peale olen tavaliselt teinud värsketest tomatitest, küüslaugust, basiilikust peenekshakitud salati, millele lisan tilgakese head oliivõli.

seda rohelist kraami läheb toitude sisse või peale tavaliselt suht vähe ja poes on üks puhmas tegelikult ikka väga kallis. ise kõiki pidevalt kasvatada ei viitsi, eksole. ma olen sel hooajal kõik ülejääva potirohelise hakkinud ja karbikesega sügavkülma lükanud. till, roheline sibul ja petersell tulid oma peenra pealt. nüüd pole mingit muret talv läbi - võtan külmast, mida süda lustib ja kõikidele roogadele saab mõnusa ürdimaitse mann.

Kirsi-kreekapähkli risoto mõtte sain ühest kokkamissaatest, milliseid ohjeldamatult kõik kanalid eetrisse purskavad. asi jällegi väga lihtne, ent maitsev.

koostisained:

•   2-3 kotti riisi                                      
•   50-100gr kuivatatud kirsse
•   50 gr röstitud kreeka (või pekaani) pähkleid
•   Värkset peterselli (peotäis)
•   Oliivõli /võid  hästi natuke
•   Soola näpuotsaga
•   1 küüs küüslauku
• värskelt jahvatatud pipart

pilt netiavarustest

Keeda riis, kalla serveerimiskaussi. Riisi keemise ajal haki kirsid, pähklid ja petersell, tõsta eraldi kaussi (kõik võivad veidi jämedamad tükid jääda), rösti hakitud pähklid. Sega kõik kokku, lisa veidi oliivõli/võid, soola, pipart, purustatud küüslauku. Võib lisada ka küpsetatud kanarinna tükke ning veidi kanapuljongit (kui on üle jäänud), muudab kõik kreemisemaks. 

Maitset kirjeldada ei oskagi - kirsside magusus ja petersell on üsnagi teistmoodi kooslus, aga minu maitsemeelele sobib oivaliselt.

head isu!

talv võib tulla

sest skooritud on :

• uued Lenne talvekombed (Active - s.t. teibitud õmblusi, extrapehmendusega pepuosa jms.). kasutatuna ei leidnud enam miskit, sest 104 suurust pole lihtsalt saada. varasematel aastatel olen ostnud kasutatud ReimaTeci kombed ja nendega väga rahul olnud, aga kui pole pakkuda, siis pidin mujalt ringi vaatama. Ja kuna Lenne vabrikupoes oli ale, siis võis osta küll :)
• uued talvejoped, mis ütlevad, et on hi-tech ja igasugu muud tarka juttu. firma nime ma siinkohal välja hääldada ei suuda, aga vahet pole, sest käiku lähevad LA-s trööpamiseks pigem ikka kombed ja joped on kuhugi sõiduks või poes käimiseks, et kiirelt eemaldada saaks vms.
• kasutatud, aga väga heas korras ja superhea hinnaga saadud Huppa talvetrakstipükid
• Huppa tuukrimütsid. samalaadsed ostsin ka 2 hooaega tagasi ja laste pea/kael polnud kunagi külma ja kõrvaprobleeme pole ka olnud. ühtlasi puudub nendega igasugune mure, et kurk oleks paljas vms.
• plaanis on skoorida veel ReimaTec talvekindad, aga kuna Pärnu poed on nagu tigu, ehk talvekaup saabub koos lumega, pole saanud neid veel ära osta. eelmised, 2 a tagasi soetatud taotlised kindad, lõid küll rahakotti augu, aga on iga sendi ausalt tasa teeninud. märga ega külma läbi ei lasknud, kuivasid kiirelt.

samas ma väga loodan, et see sitt suusailm lõpeb ja natukenegi päikest näitab. lund küll veel ei tahaks, aga kui see siiski lähinädalatel tuleb, siis mul on õnn veidi soojemat paika lähiajal külastada ;)

paranoia

kuna lapsed on eelmisel hooajal NII PALJU haiged ja ka juba sel aastal on Karital 1 ja Karinal lausa 2 tiiru haige olnud, siis mul on tekkinud hirmud, igasugused imelikud hirmud või lausa paranoiad. no näiteks kui heliseb telefon, siis enne, kui ma jõuan ekraanile vaadata, lasen peast läbi mõtte, et  helistatakse lasteaiast ja kes nüüd haigeks on jäänud. selle murdosa sekundi jooksul jõuan veel üle mõelda, kas hommikul ikka vaatasin lapsele kurku, ega pea palav polnud, kas köhatas või mitte, jne. :( hulluks on see haiguste jada ajanud ühesõnaga. 

veel on mul tekkinud tõrge rõõmustada selle üle, et lapsed terved on (mida nad hetkel õnneks on!). teate ju küll, kui miskit räägid ja ära sõnuda ei taha, siis sülitad üle õla või koputad laua pihta. seda ma nüüd kogu aeg teengi... kui keegi küsib, kas lapsed terved, siis vastan umbmääraselt ebalevalt ja kohe kirun end, et liiga positiivselt reageerisin, sest nüüd kindlasti kohe keegi haigeks jääb.

ma siinkohal nendin ära fakti, et Kartia on kuu aega terve olnud (mis on LA perioodi rekord) ja Karina on 1 nädala rühmas käinud pärast viimast haigust, mil ta 2 nädalat kodus oli ja rohtu ka sõi. sellega seoses ongi juba tekkinud tunne, et nad on nii kaua terved olnud ja kohe-kohe hakkab midagi juhtuma.

eks siis nüüd näib, kas sõnusin ära või ehk ikka mitte. fingers grossed!

LA

algab teine aasta LA hoolekogus. ma ei saa kohe ilma - pean ikka asjatama ;)

lastevanemate koosoleku järgselt on hetkel tunne, et on kuni 5 lapsevanemat, keda miski huvitab, teised on lihtsalt õnnelikud, et sümboolse kuutasu eest saab lapse 10 tunniks päevas ära paigutada :S või kas on tõesti võimalik, et 22 lapse vanemast ~15 on oma eludega nii puntras, et miski ei suuda huvi ja kaasategemislusti tekitada?

mina igatahes teen oma kodanikukohuse tunnid iga kuu ilusti täis ja tunnen end tubli ühiskonnaliikmena! loodan siiralt, et mingi aeg väga varsti ärkab kodanikuühiskond Eestis täisjõulisele elule.

Põrrr...!!!

lepatriinud peavad aru (pilt Pärnu Postimehelt)

käisin täna lastega teatris, Endla teatris. etendus oli Põrrr...!!! 

enne minekut ehiti end põhjalikult: suurest riidekapist valiti kõige ilusamad kleidid, jälgiti hoolega, et ma pluusivarrukad hoolega sirgu triigiksin, jalga nõuti kõpskingad ja pähe pidin neile tegema just sellised patsid, mida igaüks kirjledas. ärevus oli suur, sest mitu kuud nagu uni mulle peale aetud teatriskäik jõudis lõpuks kätte. kuna algus oli kell 14:00, siis lasin päevaune neil üle. sellest hoolimata olid K-d täna oma parimal käitumisel, lausa lust oli olla :)

etendus ise oli üle ootuste tore. minu isiklik lemmik oli lae alla köiest heegeldatud ämblikuvõrk, kuhu inimsuurune ämblik sisse ka tuli läbi võrgu lapsi piiluma. lastele meeldisid loomulikult lepatriinud, aga ka liblikas ja sajajalgne. kärbeste, sääse ja sitasitikate ajal ütles Karita vaikselt, et võiks nüüd koju ära minna, aga tema on meil teada tuntud lendavate putukate põlgur.

veider oli see, et nood elukad ei rääginud, ainult sumisesid.

mulle meeldis, et asi oli suht kaasaegselt üles ehitatud - videotaust huvitavalt laval sibavate elukate toetamiseks ja lapsele teadvustamiseks, kuidas putukas inimesega suhestub. mööda trosse sõitvad ja ronivad putukad olid ka lahedad. 

oluliselt parem, kui põrsakeste etendus. muusika ja valgus olid ka kõik ok, täitsa nauditav ühesõnaga. soovitame!

inglitiivad

vestlus kolmepoolese Karinaga:
"Emme, ma ei taha üldsegi suureks kasvada!"
Miks siis, küsin mina imestunult.
"Sellepärast, et siis ma pean kooli minema ja vaikselt pingis istuma ja siis mulle ei mahugi enam inglitiivad selga" :( Aga ma tahan ju lasteaias mängida ja võlukepiga võluda" :)
Võrratu, ma ütlen, lihtsalt võrratu, on see kolmepooleste kõnepruuk ja loogika! Ma nii kardan, et väga varsti olen ma sellest siirusest ja armsusest ilma. oh ilus hetk, viibi veel!

1 hammustus=34€

hoiatus siinkohal endale ja kõigile teile ka - telefoniga lobisemine ja samaaegselt söömine on vägagi ohtlik. nimelt arutasime mina herr Abikaasaga telefonitsi päevasündmusi ja keerasin samal ajal kahvliga pannkooki rulli. lõikasin tükkideks ja pistsin suhu, aga liiga aplalt... kahvel oli liiga sügaval koogitükis ja nii see kahvliots mu hammaste vahele jäi. midagi katastroofilist just ei juhtunud, aga millimeetrine tükk oli ülemisest esihambast läinud :( täna tehti asi korda ja see läks maksma 34€. vot nii. 

muus osas väga hullu hambatohter ei rääkinudki õnneks :) ma polnud 2 a sinna saanud, sest viimane kohtumine selle eriala ühe teise esindajaga oli piisavalt jube. tarkusehambad on minu nõrk koht - ülemised on läinud, alumised lagunevad. teised hambad vinks-vonks, olenemata sellest, et ma mingi kirglik hambapede just pole. ärge saage must valesti aru, hambahari on minu sõber, aga hambaniit või suuvesi pole veel igapäevasteks kaaslasteks saanud. 

hambaravi on muidu suht vastik teema, aga täna mulle tundus, et võin jälle regulaarselt seal käima hakata, sest leidsin inimese, kelle isiku, töö ja hinnakirja vastu mul midagi väga pole.

laul või tants?

eelmist postitust kirjutama asudes mõlkus tegelikult mõttes see jutt, aga läks teist rada pidi nagu isegi lugesite ;) 

teema ühesõnaga selles, et K-d on väga aktiivsed ja energiat jääb nagu üle, meeleolu pole kõige parem ja tihtipeale avastan end mõttelt, et neil on igav. LA-s olid juba eelmisel aastal suureks hitiks saalitunnid, kus õpitakse laule ja toimub ka liikumistund. alati, kui telerist nt. Laulukarusell või Koolitants tuleb, on meie piigad nagu naelutatult teleka ees. ise pärast seletavad, et nemad tahavad ka suuremaks saades esinema minna. igatahes mina jõudsin järeldusele, et kuhugi huviringi tuleb meil sammud seada. õhtud venivad ju aina pimedamaks, õuesolemise aega lühemaks ja kodune vingumise aeg seega pikemaks. ainult tohutu dilemma tekkis - laul või tants? lastelt küsides tuli alguses kohe, et laul, siis jälle, et tants. LA-s tantsuring sel aastal ei pakutagi :( kodu lähedal algab vist sügise poole lauluõpe, mida viib läbi mu enda muusikakooli õpetaja - väga sümpaatne ja rahulik inimene. seega kaldus minu kaalukauss liikumistegevuse peale, sest energiat on mõlemal tüdrukul küll ja veel. 

asusin siis Pärnu linna pealt tantsuringi otsingule. päris balletti nagu ka ei tahtnud, iluvõimlemine ka vist rohkem sihipärane trenn õigete võtete harjutamisega, kui lõbus lastepärane huviring. ega palju võimalusi just polnud. ei tea, kas hinna pärast või ei viitsi lapsevanemad nii varases nooruses oma lapsi kuhugi vedada? igatahes jäi minu pilk pidama Pärnu Kunstide Maja lastetantsu ringil, kus on 2 toredat juhendajat, kes mudilastele rõõmsaid liikumisharjutusi teevad. ring toimub lausa 2 x nädalas a 45 min.

esimene nädal on nüüdseks selja taga, emotsioonid vägagi positiivsed! esimesel korral ei suutnud neiud linnasõidul erutusest hetkekski vaikida ja juba eelnevalt seletati LA-s kõigile, et nemad lähevad tantsutrenni. kohale jõudes tuhiseti otsekohe saali, minust polnud sooja ega külma. poole pealt aga tulid ukse vahelt otsima ja rääkima, et lähme koju. siis aga selgus, et tualetti hoopis vaja :D tunni lõpus läks lahti üks virin ja jorin teemal, et ikka ei meeldi ja ei taha enam tulla. kui tüki aja pärast jälle vaikus saabus, uurisin, et kuidas meeldis ja kas veel lähme, siis oldi kohe varmalt nõus jälle minema. kirjutasin selle jonnituuri uudse olukorra, õhtuse kellaaja ning vähese toidu arvele. nagu täna selgus, siis õigesti tegin. pliksid tulid kenasti LA-st koju, soostusid trenniriided selga panema ja autosse tulema, kohale jõudes vudisid ka kohe saali ja tulid tund aega hiljem õnnelikena välja. näitasid samme ja nõudsid süüa :) seekord olingi targem - toitsin neid enne ja kohe pärast tundi ühe banaaniga, alles siis panime riidesse ja jooksime kõik Pärnu linna pargid läbi.

tundub, et tegin õige valiku :) nüüd jääb vaid loota, et tervis ka kuidagigi vastu peab, et ikka kohal käia ka saaks.

kahtlaselt hea päev

sirtsukesed on meil teadagi üliaktiivsed. meil on kett ammu maas, kui nemad ikka üleheli kiirusel ringi trallivad ja uusi tegevusi aina alustavad. ega ma nuriseda saa, kõik, mis ette võetakse, tehakse ära ka. ei ole õnneks nii, et hetkeks võetakse pliiats kätte ja juba tormatakse nukule süüa tegema. olen lugenud, et kui 3-aastane laps 5-10 minutit ühte tegevust teeb, on see ok. 

täna näiteks olime õhtul enne magamaminekut kodus 2 h. selle aja jooksul söödi ennastunustavalt ja kõikvõimalikku söögipoolist hävitavalt tubli veerandtund, siis sooviti värvida - mõlemad tegid 2 pilti umbes 10 minuti jooksul, pesid siis käed kenasti puhtaks ja tulid multasid vaatama. selleks kulus ~pool tundi, rohkem ei tahetud (ega eriti kunagi pole rohkemat soovit teleka ees istuda, siis peab ikka Pippi või Lotte eetris olema, kui tähelepanu rohkemaks jätkub). seejärel kraamiti välja paber ja pliiatsid, millega joonistati täitsa sõbralikult ka pool tunnikest. siis tuldi mind juba porgandpaljana otsima, et võiks pesema ja magama minna. enne üheksat oli vaikus. mis sa hing veel oskad tahta, eks :) 

ma pean siinkohal muidugi rõhutama, et selline päev on praegu haruldus omataoliste hulgas, kuna valdavalt on meie hommikud ja õhtud möödunud viimasel ajal riieldes. LA-s pidid nad enam-vähem võbralikud olema, aga omavahel kätšivad ikka. kätte on jõudnud totaalne keeldumise faas. see näeb välja nii: hommikul keeldutakse kategooriliselt pesemast, riietumast, LA-s kingadest, patsidest, õhtul LA-st äratulemast, nõutakse poodi kommi ostma minna ja oh seda hullumaja, mis minu "ei" peale lahti läheb. ausõna, te ei taha seda näha-kuulda. no ja sellest hetkest alates on nad terve õhtu vihased minu ja maailma peale. mina muidugi ka, sest ikka väga vastik on ainult mossis nägusid vaadata. miski pole küllalt hea, kõik minu soovitatu veab suunurgad kohemaid allapoole ja jonnipasunad üürgama. kas ma juba mainisin, et kõik see toimub põrandal väherdes :S viimasel ajal tundub mulle, et keegi on kogu aeg nurgas. nii hull see asi muidugi pole, aga tunduvalt rohkem, kui varem. ma olen ära proovinud kõik seletused ja lohutused ja tähelepanu kõrvale juhtumised, aga kui üks või kaks noort daami suvalise väikese asja peale (nagu nt. sukakate jalgapanemise soovitus nende ema poolt) jonnitoru täiest kõrist üürgama paneb ja needsamad sukakad laias kaares nurka lennutatakse, siis minu kannatus katkeb ka ja natuke tuleb nurgas oma tegude üle järele mõelda.

on nagu on, küll see ka kunagi üle läheb. tänane oli igatahes meeldiv erand :)

Seened on metsas!

Seened tõesti on metsas, aga see pole uudis. Eile olin kergelt üllatunud selle üle, et keset laani jas rabasid, kus me tavapäraselt ikka seeneretkedel käime, oli autosid rohkem kui seeni :( Kõik on netis tugevat eeltööd teinud ja RMK andmebaasi seenepaikade kohta usinasti kasutanud. Kuigi Pärnust on see koht ~40 km kaugusel ja küte kallis, on kohalesõitjaid küllaga. Oma korjatud seent on ikka hää suhu pista. Mäletan aegu, kus sealkandis ei käinud keegi, isa mul leidis selle täitsa kogemata ja kus siis sai korjatud - kõikvõimalikud anumad ja dressikad olid kuhjas seeni täis. Tänapäeva konkurentsi tingimustes nii hästi ei lähe. Aga see on sama hea jutt, kui Herr Abikaasa igal sügisel räägitav võiseente korjamise lugu, kus temal oli terve metsaalune kollane ja 5-minutiga korjatud suured kotitäied seeni. olevat südame lihtsalt kõvaks teinud ja metsast ära tulnud, sest niipaljuga polevat miskit peale hakata. isiklikult olen sealkandis kohanud paari-kolme võiseent, kui sedagi. aga legend on vägev.

Igatahes olid asjalood nii, et kui leidsime ühe vaba sihi, kuhu auto parkida ja siis tükk aega värske õhu vanne võtsime, siis leidsime paar lapikest, kuhu teiste seenesõprade jalg polnud astunud. siis sai ühe jutiga pool ämbrit täis korjata :) oleks veel täitsa puutumatu mets olnud, siis poleks küll ära jõudnud korjata.

Käisin tagasiteel oma kase- ja tõmmuriisika koha ka läbi, aga kuidagi hõre oli see kübarate saaks... ei olnud nagu eest ära korjatud ka. lihtsalt ootasin tavapärast laadungit, aga sain vast 15 seent. need olid see-eest igati esinduslikud kasvõi seeneraamatu kaanele ülespildistamiseks. 

noored daamis korjasid uhkelt oma väikesed ämbrid täis, hiljem korrektuure tehes leidus ka paar söögiseent. nautisid seda metsa-elu umbes tunni, siis kügelesid autos edasi. eks me veidi lõunaunne sisse sõitsime, ju seetõttu samblavaibal vudimisest ka villand sai. muidu olid igati asjalikud, oskavad kenasti jala ette vaadata, et mitte pidevalt pikali käia :)

 Ühest ämbrist seentest sai eile õhtuks:

• klassikaline seenekaste hapukurgi ja praelihaga (mehe eritellimus)
• seenesnitslid (ise mõtlesin käigu pealt välja, kuna suuri riisikaid oli kahju tükeldada)
• seenepirukas (minu firmaroog teatud seltskonnale)
• kotike minimänniriisikaid küüslauguga külma (et talvel hää nt. pasta sisse poetada oleks)

 

muutuste aeg

olgu see siia ka kirja pandud ja välja öeldud: tulin töölt ära.

juba pikemat aega on mulle tundunud, et see töökoht ei paku mulle enam väljakutseid ning ma ei too ka ise sinna lisaväärtust juurde. eelkõige tekitas sellise tunde ümberkorraldused minu lastega kodus oldud aja jooksul. pabermäärimise hulk oli vahepeal hullusti kasvanud. mul tekkis tunne, et ühe kliendiga tegelemise puhul tuleb täita 10 paberit või avada samapalju erinevaid dokumente arvutis ja igale poole praktiliselt sama jutt kirja panna. ja nii päeva jooksul vähemalt 10 x järjest. Juhe jookseb täitsa kokku, aga tulemust nagu ikka pole - raban päev otsa tühja ja ikka on liiga palju teha. 

nii juhtuski, et kui isa firmas tekkis olukord, kus hakati mõtlema uue müügijuhi-asjaajaja peale, siis ma spontaanselt teatasin, et pole vaja otsida, ma tulen ise. pärast seda lühidalt lauset tundsin, kuidas raskus õlgadelt kadus ja kõik hetkega paika loksus. see oli nagu väljapääs pikast pimedast tunnelist, kus ma pikalt ekselnud olin. loomulikult on mul omad kahtlused isaga koos töötamise pärast, aga ma arvan, et mida rohkemma asjadele pihta saama hakkan süsteemiga tutvudes, seda rohkem  ta pensionile mõtlema hakkab :) vähemalt selline ta plaan on. 

ma olen viimasel ajal palju mõelnud olukorrale, et ühest küljest ma hülgan oma identiteedi sotsiaaltöötajana, kes ma viimased 10 aastat olnud olen. kui siia lisada veel 5 aastat õpinguid, siis on kahju küll. teisalt aga, kes ütles, et eluaeg peab sama tööd tegema? eriti veel, kui see amet sai valitus 18-aastaselt ülikooli sissesaamistulemuste järgi, mitte südamekutset arvestades. nii noorelt inimeselt ongi liiga palju tahta, et ta teaks, mida terve elu teha tahab. mina ei teadnud paraku. siis kui kool hakkas läbi saama, tõdesin, et see pole päris see ja mõtlesin, et mulle sobiks selline ringisebimise-asjaajamise-läbirääkimiste töö palju paremini. nüüd saan siis seda proovida. 

teate mis töökoha vahetamise juures kõige hullem on? see, et kolleegid, kellest 10 aastaga sõbrad on saanud, jäävad maha :( ikka väga kurb on neist lahti lasta. me oleme ju 10 aastat oma elusid jaganud, osadega ka koolipinki. kõik hea ja halb, mis on olnud, oleme koos läbi teinud, tugevamaks ja ühtsemaks saanud. ja halba on selle asutuse juures üksjagu olnud. ma detailidesse ei taha hakata laskuma, aga peamised asjad, mis seal töötamise väga jamaks muutsid, olid kindla seljataguse puudumine ülemuse poolt ja juhtkonna üldine üleolev suhtumine. vähemalt selline on minu mulje. palgast ma parem üldse ei räägi. ja kui pooled osakonna töötajad ütlesid mulle lahkumispeol, et nad tahavad ka ära minna või otsivad lausa uut töökohta, siis on asi ikka organisatsiooni tasemel mäda...

sildu enda järelt ära ei põletanud, käin väikest viisi endises töökohas kohakaasluse alusel 1 x nädalas tööd tegemas. just seda osa, mis mulle kõige rohkem meeldib :) loodan, et see saab nii jätkuda pikemalt kui 1-2 kuud. kui mitte, küll siis elu uusi võimalusi toob. 

tulevikku vaadates näen end hommikuti rahulikult lapsi valmis seadmad, neid lõbusasti lasteaeda saatmas. seejärel saan ise koju tagasi tulla, rahulikult kohvi juua ja susside sahinal II korrusele tööle minna :) just-just, mu uus töökoht saab olema samas majas, kus me elame. seda ma ei karda, et töö koju kaasa tuleb, sest seal on kombeks uks kell 16.00 kinni keerata ja järgmisel hommikul kell 9.00 vaadata, mis edasi teha. ühesõnaga tööpäev on lühem, lapsi ei pea hommikul vara taga sundima ning alati on võimalik päeva jooksul kontorist ära käia, kui vajadus tekib :)

hetkel lähen puhkan oma minipuhkuse nädala viimast päeva edasi, et esmaspäeval uutele väljakutsetele selge peaga vastu minna.

minu soovitus kõigile, kes tunnevad, et praegune töö midagi ei paku - võimalusel tuleb muutuste otsus ära teha, teate, palju kergem hakkab!

lõbus kohtumine vilkuritega

sõbrad said kokku, ajasid juttu ja valmistusid ajaloo halvimale Metsatölli live'le minekuks - aga sellest hiljem. palmikud punuti pähe (ka pikajuukselised mehes said vägevad soengud - tervitused Siimule!) Ja siis selgus, et kõik on võtnud õlu või paar ja ainuke isik, kes peale üliraseda sõbrantsi rooli taha sobib, olen mina. muidu poleks selles midagi imelikku, aga nüüd pidin sõitma hakkama 8-kohalise Chevy Caprice'ga (pildil). ameerika auto, viimane istmerida paigutub näoga tagaklaasi suunda ja sisenetakse sedasama teed pidi. ma polnud elu sees nii suure masinaga sõitnud! ega midagi hullu polnudki, väga laevas oleku tunne tuli peale - õõtsus teine ja rooli pidi nagu vene autodel pidevalt lõdvalt sõrmede vahel hoidma, muidu hakkas teel ujuma. mulle muidugi autos viibinud meesterahvas üksteise võidu selgitasid autoehituse eripärasid, aga suures ähmis ei jäänud üksikasjad meelde ;)

suurt kiirust arendada igatahes ei julgenud, sest too "laev" ujus ikka teel kenasti. mingi 80-ga sain ikka sõidetud need õnnetud 10 km. mugav on see tõesti, seda peab tunnistama.

tagasitulles nii libedalt ei läinud: kõigepealt tuli metsaveerelt see hiiglane pimedas kraaviveeres välja tagurdada ilma tagurdustuledeta. auto omanik tagaistmelt andis väheke juhtnööre, aga üldjoontes nautis autoseltskond minu kimbatust tolle mitmemeetrise eluka manööverdusel. imelik, kuidas sellise auto omanik mind üldse nii lõdvalt rooli lasi? oleks mina omanikuks, ei laseks kedagi ligi! vahepeal jõudsime metsavaheteel arutleda teemadel, kuidas politsei on seda masinat kinni pidanud, aga pika ninaga jäänud. sõitsin mina pahaaimamatult sirgel maanteelõigul, ikka 70-80-ga, sest vahepeal oli pimedaks ka läinud ja see ujumis-tunne polnud kuhugi kadunud. ja mida ma näen - värvimuusika selja taga - ikka too sini-punane ja vilkuritega. imekombel ükski närv ei liikunud, omanik tõmbas laisalt jalad tagaaknast sisse ja andis juhtnööre, kust auto passi leida võiks. juhiakna juurde ilmus väga rahulolev vormis naisisik, kes hakkas uurima, miks inimesed pagasnikus istuvad ja palju meid on. minu selgituse peale, et see on 8-kohaline auto ja iste ongi originaalis tagurpidi, muutus ta nägu väga morniks. kohe kahju oli teda kurvastada, et riigikassa täitmisest midagi välja ei tulnud ;) teine tüüp ilmus alkomeetriga, aga ka see ei andnud loomulikult mingeid tulemusi. rõõm-rõõm :D ütlesid siis ainult, et jalad aknast väljas sõita ei tohi ja soovisid meile head õhtut!

kui nüüd ausalt öelda, siis oli see sündmus õhtu naelaks, sest Metsatöllu ei taha ma pärast seda õhtut ikka väga tükk aega näha :S vihjeks niipalju, et soojendusbänd oli purjus ja töllud ise lasid end 1,5 h oodata, enne kui lavale suvatsesid tulla ja siis tegid ka peamiselt  viimase plaadi mõtetuid lugusid.

pika inimese raske elu

jõudsin just järjekordselt järeldusele, et nii pikk nagu mina ei või inimene olla. ma ei ole ju tegelikult naise kohta nii pikk - 175cm. või siiski? mida veel 180 või 185 pikkusega daamid teevad - käivad seelikuga?

igatahes läbisin täna kadalipu nimega Pärnu Kaubandus ja proovisin jalga 10 paari pükse. sügis tulemas, uued väljakutsed ootamas - korralikumat office-looke'i vaja. ega ma tean küll, et lootust minu koibadega eriti pole, aga midagigi võiks ju olla ka pikematele naistele. või on see ainult suuremate numbrite probleem? kõik tootjad vist eeldavad, et suured naised on lühikesed või vähemalt masajalgsed? :S

väga jube on ennast peeglist näha umbes 5 cm liiga lühikeste pükstega. kui sinna alla veel väikest kontsa mõelda (ja ma ei kujuta ette, mida peavad tundma pikad naised, kes kõrgemat kontsa kannavad), siis on vaatepilt lausa koomiline. 

siinkohal tahan tänu avaldada Seppälä poele, kust ma siiski ühed sobiva pikkusega püksid ära ostsin!

lapsesuu

just ükspäev tuli pere mulle tööle autoga järele, aga saabusid tiba vara. läksid siis siseõue mängida, kus hooldushaigla patsient päikese käes ratastoolis peesitas.
Karita konstanteerib fakti: "ta on juba väga vana."
Karina täiendab: "ta ei ole veel surnud!"
herr Abikaasa ei teadnud, kust häbist silmi peita.
minu poolt hiljem ümberjutustust kuuldes homeeriline naer :D

autos tihtipeale pahandan enda peale, kui mingisse pisikesse parkimisauku oma suure masinaga ära ei mahu. mitte et ma parkida ei oskaks, aga seda ma omale ninaette pobisen, et ma ei oska parkida. mingi kord olid lapsed juba väga tüdinud, kui ma mitu korda seda autot parkida üritasin, aga midagi välja ei tulnud. siis ma käratasin neile, et emme ei oska parkida, oodake nüüd väheke!
mõni päev hiljem: herr Abikaasa lastega samas kohas (kesklinnas prillipoe juures), kus ma selle lausekatke poetanud olin.
Karina: "issi, kas sina oskad parkida?"
Herr Abikaasa: "oskan küll"
Karina: "aga emme ei oska parkida!"

sõitmisega seoses veel: üsna tihti tunnen end hobusena, kui tagaistmelt kõlab käsklus "noohhh, sõida!"

rohkem ei tule praegu meelde.

sai reisul käidud

tegime perega väikese "tunne Eestimaad"-reisi. õigupoolest käisime Valgamaal sõprade pool ja Saadjärve ääres Jääaja keskust kaemas.

Valgamaal said "nelikud" omavahel lustida ja me mõnusasti juttu puhuda, päeva lõpetuseks käisime veel kohalikus metsas mustikal ja kukeseenel :) ühe pirukatäie jagu seeni saime ka :) marjahooaeg on vägev, pean ikka ise ka marjule minema.

ööbimiskoha võtsime huupi nendesama sõprade soovituse järgi, kuna see neile lähedal ja soodne kah - Kaldavere hostel. polnudki väga viga, lihtsalt kahju, et tänapäeval kõik seinad paberist ehitatakse :( 

sellel ma pikemalt peatuma ei hakka, et mind ründas keset ööd väga äkiliselt põiepõletik, mille tõttu lausa Valga haiglasse öösel sõitsin. ega nalja polnud, veri oli juba uriinis... ses mõttes müstika, et päeval ega õhtul ei tundnud midagi, öösel paari tunniga läks asi väga kurjaks. õnneks ikka sain abi ja hommikul kirjutas perearst juba digiretsepti.

hommikul oli olemine suht ok ja tegime ikka päevaplaani teoks - ees ootas Alaveski loomapark ja Jääaja keskus Äksil Tartumaal. Soovitan mõlemaid soojalt, ainult positiivsed emotsioonid. esimest paika imetlen seetõttu, et see praktiliselt ühe pere ülalpidamisel ja vastuvõtt kena,  lisaks elutseb seal praegu 3 karupoega ning imelised hundid! teist paika soovitan seetõttu, et kõik uus ja ilus ning väga huvitav. kohvik muidugi ei töötanud veel, aga saime hakkama ;) Saadjärv on imeliselt läbipaistva veega, tahan kindlasti sinna soojemal suvel ujumise eesmärgil tagasi pöörduda. läheduses on ka Vudila ning Elistvere loomapark, nii et perepuhkuseks ideaalne :)

ah jaa, tagasiteel jalutasime veel suvises Tartus ja mõnulesime niisama. lapsed olid igati tublid, ise jäime ka rahule.

prillid peas hea unelda

 

nädal tagasi saabus hetk, kus meie tütred said endale prillid. hetk ise oli muljetavaldav, kui noored daamid tänavale astusid ja ülima tähelepanelikkusega maju, puid ja isegi jalgealust teed uurima asusid. 

kui nüüd algusest alustada, siis nii umbes mai keskpaigas käis lasteaiarühmas ühe teise lasteaia silma erirühma töötaja laste silmi kontrollimas. mina seda ei teadnud, lihtsalt ühel õhtupoolikul teatati herr Abikaasale, et lastel on kõõrdsilmsus. mismõttes nagu??? ei saanud mina sellest avaldusest aru, sest ükskõik mis kandi pealt uurida, midagi viltu küll nende silmades polnud. Karina lausa küsis mu käest ühel õhtul: "emme, miks sa mind kogu aeg vaatad?"

aga ega emasüda ei andnud rahu ja nii algas silmaarstide kadalipp. polikasse aega loomulikult polnud, nii kasutasin oma perearstikeskuse silmaarsti. kogemus oli õõvastav, kuna lapsed said pragada, kui mingist aparaadist kohe õigest august sisse vaadata ei osanud, selle eest ka, et julges niheleda ja öelda, et tahavad koju. mina ei julgenud üldse enam midagi küsida, kuna arst vaatas muudkui kella... kui ma ikka sõna suust sain  (pisaraid neelates), teatati mulle, et siit tulevad nüüd küll tugevad prillid. šokk oli võimas, ei saanudki kohe aru, mis suuremat rolli selle juures mängisid - suhtumine või fakt iseenesest. igatahes jube see oli. lahkusime nuttes - lapsed seepärast, et kohe neid mainitud prille ei saanud ja mina just ristivastupidisel põhjusel :( olgu siinkohal mainitud, et K-del on hull prillivaimustus juba pikemat aega olnud, olgu need siis päikeseprillid, vanaema omad või kellegi teise peas.

ega ma hästi toda arsti uskuda tahtnud. minu jaoks on prillide kandmine lapseeas veel hullem, kui olla paks laps. vähemalt ise ma nii lapseeas tundsin ja mõnitamine, mida minu klassikaaslased prillide pärast kogema pidid, oli ikka jube. sugulased ka siin arvasid, et küllap kasvavad välja ja pole vaja neid prille. herr Abikaasa oli mõistlik ja arukas. samas on +2, +3 ikka väga suur number, et lastele mitte prille osta. ega me keegi aru ei saanud, et nad midagi ei näe. tagantjärele mõeldes võibolla nägemisprobleemi tõttu ei taha kokku minna ükski puzzle ega ole muu käeline tegevus väga pop.

aga ega's midagi, selgust tuli sellesse asja saada, aga selle arsti juurde ma küll tagasi minna ei soovinud. uurisin elu oma kolleegidelt, külastasime sedasama lasteaeda, kus silmarühm on ja sealne arst vaatas silmi. kõõrdsilmsus välistati kohe, aga aparaadiga ei saa nii väikeseid suslikuid kontrollida - ei suuda nad veel nii pikalt ühte objekti jälgida. info oli üldjoontes sama, mis esimeselt arstiltki. juurde saime soovituse pöörduda ikkagi haigla polikasse silmaarstile, kes mingite tilkade abil pupillid fikseerib ja uuringu ära teeb. väikese kaasabiga saingi arstiajad, uuringu tehtud ja põhimõtteliselt sama vastuse, ainult et veel täpsema ja koos prilliretseptiga. mõlemad arstid promosid hoolega toda silma erirühma, kuid nad ei suutnud ära põhjendada, miks meie muidu tublid lapsed peaks sinna ümber kolima, jäime ikka oma lasteaiale truuks.

prillide hindadest ma siinkohal rääkima ei hakka, tuleks ainult hulk ebatsensuurseid väljendeid... aga nüüd on need vähemalt olemas, väljanägemiselt kenad, lapsed vist kah rahul ja jääme lootma, et mõne aasta pärast on nägemine oluliselt paremaks läinud ja prillide vajadus kaob tulevikus sootuks!

infoks veel teistele lastevanematele niipalju, et lapse silm areneb koolieani välja. kuna beebina on nägemine väga kehvake ja see järjest areneb, siis  laps ise ei saagi aru, et midagi valesti on. tema jaoks on kehvake nägemine norm. kui aga õigeaegselt prille ei kanna, pole tulevikus võimalik enam laseroperatsiooniga asja parandada...

tähelepanekuid värskete prillikandjate elust:

• kõnesse on ilmunud hulganisti hüüdeid "vaata!" "näe!" - ju siis ikka on suur vahe sees.
• kõigile on suure uhkustundega hääles seletatud, et need on meie uued prillid ja ma võin neid nüüd kogu aeg kanda.
• Karita tuletab ise meelde, et prillid on vaja ette panna, selgitab sinna juurde, et siis ta näeb paremini ja et ilma on kõik udune.
• esimese eufooria möödudes hakkas Karina prille ära peitma ja keeldus ütlemast, kuhu ta need pani. nüüdseks on siiski valdavalt alla andnud ja kannab prille hoolega. õde kutsub vahel korrale ka ;)
• kas prillikandate peres nalja ka saab? ikka - seisab laps keset õue ja ahastab, kui õde naabritädile uhkelt oma uusi prille näitab, et kus mu prillid on?????? prillid olid muidugi ees :D
• sellest ma parem ei hakka rääkima, kuivõrd ruttu võivad laste prillid kattuda väikeste sõrmejälgede, rasvaplekkide ja muu mustusega.

vahepeal

3-aastased on ikka juuube rasked juba ;)

puhkamine on täies hoos, tehtud-käidud-nähtud nii mõndagi. kodus pole veel lillegi liigutatud, aga küll seda ka jõuab ;)

kõik, kes Tallinna Loomaaias käinud on, tunnevad pildi järgi juba ära, et seda aeda me külastasime tõesti. valisime jaheda päeva, et loomad rohkem liikvel oleks, aga teooria ei pidanud paika - karud magasid nagu kasukahunnikud, lõvisid polnud üldse. leopard jalutas pahaselt ringiratast, ainult kõiksugu pärdikud tegid rõõmsalt ahvitrikke. K-de jaoks oli hitiks linnud ja hobune (lisaks tollele lastevedamise kärukesele muidugi). hobune ehk poni sellepärast, et temaga sai ratsutada. esimene sadulasoleks läks väga edukalt, mõlemad avaldasid selleks ise soovi, ronisid hoogsalt sadulasse ja sõitsid maailma uhkeimate nägudega paar tiiru. eks me oleme eeltööd ka teinud, nagu näha, pole kõik need hobuste vaatamas käimised ja porganditega söötmised tühja läinud. eelmisel aastal samas kohas ja samal ajal ei oleks ükski vägi tüdrukuid hobuse selga ajanud.

muus osas pean nentima, et loomaaed head muljet ei jätnud. kui ikka nõgesed on IGAL POOL üle pea on, siis ei saa kuidagi toredasti aega veeta. võibolla tõesti peab leopardi aed olema nõgeseline, et tal end kuhugi peita oleks (kuigi ma kahtlen, kas need just nõgesed olema peavad), aga külastajatele mõeldud alad võiks ikka vähe viisakamad olla. eks rahaga ole kitsas. aga nagu juba vanarahvas ütles: olgu riided õmmeldud ja paigatud, aga peaasi, et puhtad.

tolles laste loomaaias käisime ka - kahjuks kedagi katsuda ei võinud (kitsed väga arvatud) ja personal oli nii tülpinud nägudega, et hammustavad lastel kohe pea otsast :( 

järgmisel aastal teeme vast tiiru hoopis Riia loomaaeda.

Pärnu Hansapäevad olid toredad - saime ürdileiba, keskaegset muusikat kuulata ja etnoehteid ka kaeda :) igast hääd kraami oli ka igal pool. sõime miskit Ungari grillvarda-kooki - liiga hea oli!

soojad ilmad tulid ka lõpuks :) mida on lastel täiuslikuks päevaks vaja? lihtne: bassein+batuut :D riideid pole üldse vaja ;)

nii elamegi, homsest lasteaeda värvima, sest meie lasteaed võitis Caprolilt lasteaiatäie värve :)

puhkus paistab!

mõningate tundide pärast koidab see päev, mida ma olen siin pikisilmi oodanud - viimane puhkuseeelne (poolik!) tööpäev! viimasel nädalal on nii palju olnud märke, et tegelikult peaks ma juba puhkusel olema või vähemalt mu mõistus ja keha arvavad nii. mõned näited? aga palun: 

• ükspäev jalutasin südame rahuga koduplätudega tööle, ise taipasin seda alles veidi enne lõunat, kui mõtlesin, et huvitav, kuidas täna põrand libe ei ole. 
• teen mingi tegemata tööde nimekirja lahti, vaatad tuimalt, ja panen jälle kinni. olgu-olgu, paar-kolm asja teen ikka ära ka ;) aga lihtsalt aju ei tööta enam, mingit tahtmist ka ei ole. küllap on 3 aastat ajugümnastika puudumist tugevalt tunda andma hakanud.
• eile ütles ka arvuti kell pool 2 päeval, et mine ära koju - kõik hangus, midagi enam lahti ei tulnud või kui, siis venis nagu tigu. mina korraliku inimesena ikka püüdsin, siis kirjutasin it-meestele olukorda kirjeldava kirja (no on selline kord nüüd meie majas), siis pool 4 läbi (mul tööpäev 4-ni), saabus üks tegelane ja kukkus väga kanges eesti keeles mind probleemi olemuse osas ristküsitlema ja hurjutama, et miks ma ei helistanud. tegin talle selgeks, et käitusin juhise järgi ja nüüd jälle veits töötab, siis kukkus tüüp mingite tabelitega vehkima ja seletama, et kui keegi on tööarvuti kaudu FB-s, ei jõuagi protsessor (oli vist selline elukas) normaalset töökiirust tagada. oh jah. lõpuks andis mulle oma mobiili numbri ja käskis kohe helistada, kui jälle sarnane asi juhtub :D kusjuures mina panin ette, et võiks kõigile teatada, et FB-s käimine on mittesoovitav, sest mina ka ei teadnud seda. lõunapausi ajal ikka heidan pilgu peale. asja naelaks oli tänahommikune telefonikõne teiselt itivennalt küsimusega, et mis probleem mul siis eile on... "kiiresti" liigub info meie majas :S tänasin ikka viisakalt, et ta mu pärast muret tunneb ja ikka helistas. järgmiseks korraks peab tagalat kindlustama, eks ;)
• ilm on ka kahtlaselt ilus. ning Jaanipäev tulev vihmane nagu tavaliselt, mis ennustab tulevat kuumalainet, nagu alati, kui ma puhkama jään.

nii et ma ei kujuta ette, mis ma oma suure vabanemistunde ja õnnega homme lõuna ajal peale hakkan. võike hüpe vast ikka, kui ust tagantkätt kinni lüües välja astun? jep!

ärge must nüüd valesti aru saage, mu tööl ei ole häda kedagi (kui palgateema välja jätta), aga täiskohaga tööl käimine on ikka kole. ma arvan, et seda võivad kõik lapseemad tunnistada, kes mingil hetkel veidi pikemalt kodus olnud on.

puhkuse ajal on plaanis:

• minna vesiaeroobikasse
• juuksurisse enda ja lastega
• pediküüri (jube ammu pole saanud lasta end poputada)
• loomaaeda, of course
• Ilon Wiklandi Imedemaale Haapsalus
• Valgamaale sõprade juurde
• magada-magada-magada
• rannas logeleda
• absoluutselt mitte kui midagi teha - kõik ajukäärud sirgu lasta :P

Rabarock 2012

käidud, nähtud, kuuldud :)

alustan algusest, eks! üldmulje koha pealt nii 4- vast. miks? aga sellepärast, et esimene oli muusika koha pealt minu jaoks täielik feil. Reckless Love ja Kosmikud olid hääd, Evert ja draakonid oleks pidanud ju ka olema, aga kuna kõik bändid olid suht uimased nagunii, rahval töönädal ka seljataga, ootasid kõik miskit, mis vere käima lööks ja emotsioonid taevasse tõstaks. selle asemel aga uimav lõppemine. Evert ei ole festivalibänd, ma ütlen. nad on väga head, mulle meeldivad, aga indoors ja plaadilt. rahvas tundus ka seda meelt olevat.

reedese päeva märksõnadeks minu jaoks on hoopiski 70+ aastased festvalikülastajad ning Seenelava. teatavasti saavad kõik pensionärid tasuta sisse ja kohalikud eakad näisid seda suht aktiivselt kasutavat :) õnneks end nina-vingus-kontingent kohale ei vedanud, vaid olid saabunud memmed, kel rullsoeng uhkelt lehvimas ja pärlirida kaelas. jalutasid, vaatasid, istusid, nautisis. eriti ehedalt meenuvad ühed vanaprouad, kelledest ühel jalg mõnusasti raju rocki ajal rütmi kaasa tatsus ja teise rullisoeng muudkui takti nõksutas. super! tuled kohale ja ei hakka ohkima, kuidas noorsu hukka on läinud, vaid sulandud sisse ja naudid. kusjuures tädikesed ei tundud end ebamugavalt ega võõristavalt. ja siis oli veel üks memm oma teismelise lapse(lapse)lapsega. tüdrukule peab muidugi au andma, et ta memmega kenasti koos oli, tall burksi ja juua muudkui tõi ning truult temaga koos ringi jalutas. kätt südamele pannes, mina vist teismelisena küll poleks julgenud vanaemaga kuhugi sellisele üritusele minna. mul poleks see mõttesegi tulnud! memm ise oli ka põhjalikult ettevalmistusi teinud :) nägin mingi hetk teda karpi lahti koukimas, kust tulid välja rohupudelid, millest igaühest tabletike suhu lupsas ja coca-cola selle kõik alla uhas. ikka ette tuleb mõelda, eks ;)

no ja Seenelaval jätsid kustumatu mulje Jürgen Rooste ja Karl-Martin Sinijärv oma luuletustega. vennad olid kenakesti hoos ja anti ilusti minna. Rooste muidu naudib etlemist täiega, mis tegi selle veel kordi paremaks! too Seenelava oli hea mõte. öine Kukerpillide pidu läks esimesest loost alates täiega käima, päris lõpuni ei suutnud olla, töönädala väsimus tappis, aga kuulsin, et kõik laulsid kaasa ja pidu käis taevani :D

nüüd laupäeva juurde. ütleme nii, et reede öösel kodus olin väga morn ja mõtlesin, et kui poleks rasedat sõbrannat, kellega järgmiseks päevaks minek kokku lepitud, ei lähekski. nii pettunud olin reedeses kavas. aga läksin siiski. ja hästi tegin. kõik oli super! The Dwarves oli küll räige, aga hea, Winny Puhhi laivi ei saa kunagi alahinnata, Metsatöllust rääkimata. leidsin värskust lava ees möllamas ka käia ;) Andrew W.K.oli meeldiv üllatus oma party-metalliga! 

sellest ma parem ei räägi, kuidas herr Abikaasata tundub kõik mõtetu ja nõme (ta jälle metsalaagris), aga laupäeval ma taipasin end ta töökaaslaste seltsi haakida mõneks ajaks, mis leevendas mu igatsust mõnevõrra ja tõstis oluliselt tuju. sõjaväelastega on juba kord nii, et kui üks sobib, sobivad teised ka ;) ühe pundi mõttemaailm sobib kuidagi kokku ja need mehed on omad, missest, et mina neid kuigi tihti ei näe. tundub, et nende jaoks olen mina ka oma, nii et win-win.

kohtumiseni järgmisel aastal Rabarockil!!!

mitmike kokkutulek 2012 ja kaksikute nädalalõpu muljed

kõik koos (või peaaegu)

FB on suur ja võimas. 30 a tagasi oleks suht keeruline võhivõõraid inimesi lihtsalt nii lõbu pärast kokkusaamisele kutsuda olnud, aga näed, praegu saab kõik mõne kuuga korraldatud ilma kodust väljumata. ja korraldatud oli hästi, võin ma öelda. isegi jäts oli sponsorluse korras välja aetud :)

kokkutulek ise toimus Nurmenuku puhkekeskuses Pärnumaal. oleme seal korra enne ka käinud, kui piigad 1 a 3 k vanad olid. imede-ime, mäletasid! teadsid kohe, kuhu poole vudima hakata, et batuudile saaks. 

olime esimesed saabujad koos meil terve nädalavahetuse külas olnud samavanade kaksikutepaari Hanna ja Helena ning nende seltsidaamiga (loe: ema Kristinaga). see andis muidu veidi pelglikele K-dele aega ümbrust taasavastada ning juurdevoolavast rahvamassist mitte välja teha. suur hitt oli muidugi rong. ma ei kujuta ette, mitusada ringi nad sellel tegid. loomulikult istuti juhtival kohal ehk siis veduris, kedagi teist eriti löögile ei lastud, isegi jäätisega meelitamine ei pannud neid sealt lahkuma.

kokku oli kohal 40 pere. suht paras arv rahvast mu meelest, rohkemaga oleks puht-füüsiliselt hakanud tekkima jooksvate laste kokkupõrkeid. järgmisel aastal saab tõenäoliselt seda kogeda, sest meediakära on paari päeva kohta suht kõva olnud. mõned näited:

• minu 3-aastased lapsed on AK teletähed siin (see oli paras üllatus ikka, et kõigi nende 40 mitmike pere pealt just meie lapsed nö kaanestaarideks said!): http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=48692
• delfis on lugu ja pildid siin: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-kaksikute-ja-kolmikute-pered-said-parnumaal-kokku.d?id=64521938#
• Pärnu Postimehe lugu siin: http://www.parnupostimees.ee/871650/galerii-mitmikud-lustisid-kokkutulekul/
• teisipäevases Tartu Postimehes lausa piltidega intervjuu:   http://www.naine24.ee/873352/need-on-kaksikud-jah-uhevanused/ 

muidu võiks see meediakära olemata olla, aga et ta kannab õilsamat ideed veidi riiki märkama panna, et mitmikke on alguses ikka ühel kodusoleval vanemal väga keerukas üksi hooldada ja ka raha kulub korraga kordades rohkem, siis las olla!

päev ise oli SUPER, lapsed lustisid üle nelja! tunni :) ja kustusid teel koju paari minutiga (uneaeg oli 3 tundi üle ka, eksole). ma ei pidanud neid karjatama, kõik sujus, midagi trastilist ei juhtunud. ja seda kõike sooloetendusena, sest herr Abikaasa on loomulikult metsas sõda mängimas. fakt, et ma täiesti näost põlenud olen, annab tunnistust asjaolust, et kingsepp käib ikka paljajalu ehk mul pole heegeldatud mütsi ja päev päikese käes muutis mu kenasti ladvaõunaks, mis kuidagi taanduda ei taha.

ei muud, kui KORDAME!

eelnevalt juba mainitud H-d on meil sõbrad juba paar aastat. oleme ikka külas käinud üksteisel ja muidu muljeid vahetanud. täpselt ühevanused, on mida arutada. noored daamid said omavahel suht normaalselt läbi, kuigi rohkem käis mäng ikkagi oma õega, viimaseks päevaks siis seltsiti juba rohkem. kõige muljetavaldavam seik oli vast rattaralli, kus isegi oma isiklikku ratast oli igaüks nõus vahetama ja sõbrale lubama! võtsime lolli peaga ette ka Grillfesti külastamine Pärnu Vallikääru aasas, aga selline rahvasumm veidi väsinud kaksikute ja närtsinud emmedega on ikka liig. suvekülalised on hoolimatud ja purjalik, suht keerukas on lastele pealeastumist vältida. õnneks saime end hiljem klaasi veiniga turgutada, kui õnnis nohin tagatubadest kostma hakkas ja maailma asjad kohe 2 õhtut jäjest sirgeks rääkida :)

rattaralli

töömõtted ei püsi üldse peas

viimastel nädalatel olen pidanud end lausa füüsiliselt sundima tööd tegema. mõtted lähevad kogu aeg rändama, seega on keskendumisvõime null. ühesõnaga paberikuhjad laual ei vähene kuidagi :( puhkus aga läheneb ning Jaanpäevaks peab plats puhas olema, sest tegemata töödega ei saa puhkama minna. soovitusi? 

tahaks juba väga puhata ja mängida. täiskohaga töötamine on ikka julm, eriti pärast 3-aastast kodus "mõnulemist." kodus ringi vaadates karjub kõik abikäe järele. midagi hullu just pole, aga rahulikku aega on vaja, et kõik normaalselt ära sättida ja põhjalikult koristada. aga pärast tööpäeva lihtsalt ei ole sellist energiat, et midagi suurt ette võtta. K-d soovivad ka enamus õhtuid väljas veeta, nii et toas käin pärast tööpäeva kiirelt riideid vahetamas ja pärast söömas-pesemas. edasi kukun jalalt unemaailma. 

nii et puhkus, palun tule juba! ja ületöötand aju, palun pea veel natuke vastu ja teeme koostööd, eks!

Estonia's Next Top Model

täna lõpeb Eesti esimene supermotelli otsingu saade. ma olen nende modellisaadete suur fänn olnud juba pikki aastaid. olen vaatanud of course USA omi, siis veel brittide, Austraalia ja veel mingit.

Eesti saatega olen ma täitsa rahul - vaadates ei jäägi väga kodukootud tunnet ehk siis suht hästi on kokku lõigatud. oleks võinud rohkem välitingimustes pildistamisi teha, see oleks vast tütarlaste ja ka tiimi omapärad välja toonud, aga ehk järgmisel hooajal.  kohtunike kohta ma eriti ei kommenteeri, vast seda ainult, et vürtsi on vähevõitu - võiks ikka rohkem lajatada. samas külmade eestlaste kohta pole vigagi ja väikeses Eestis on hiljem kommetaare raske taluda.

meediakajastus on väga vähene olnud mu meelest. tõenäoliselt on nad lepingute hirmus oma suu täiesti lukku pannud, aga nagi mingit kära üldse pole selle saate ümber. võibolla ma muidugi ei loe õigeid väljaandeid, äkki Kroonikas või Naistekas või Delfis on miskit olnud. Tüdrukute tausta oleks ju ikka huvitav teada.

minu poolehoid kuulub Helinale, sest ta on läbi teinud väga suure muutuse. muidu on ikka selline 15-aastane teismeline, aga pildistades kaob see lapsemeelsus täiesti ja fotod tulevad super! ja mu meelest suudab ta erinevaid kaadreid anda! vanus on ka muidugi väga kümnesse - on kuhu areneda ja on aega tööd õppida-teha, enne kui selles äris vanuriks kuulutatakse.

Keiu on juba valmis produkt - suurt muutust toimunud pole, ta teab suurepäraselt, kuidas see töö käib, oskab ja tahab hästi teha. samas, kui ta on juba modellinduses kodus ja pole tippu lennanud, siis on vähe lootust, et ta ka edaspidi seda teeb. boyfrendi-faktor on omaette lugu.

Xenaga on omaette lugu - ma ei arva tast mitte midagi! on arusaamatu, kuidas saate tiim jättis tähelepanuta fakti, et ta lubas ühele konkurendile lihanoa silma lüüa!!??? see näitab täielikku emotsionaalset ebastabiilsust, kui inimene ei suuda kaamerate ees oma sõnavõtte absoluutselt kontrollida. jah, ta on samuti noor, aga selliste avalduste peale tulnudks tibi ikka koju lainerijoont harjutama saata.

nüüd siis saadet vaatama ;)

"Mesikäpa" vaimustus

Tavapäraselt pole ma Kalevi toodete fänn, aga see Mesikäpa-seeria on neil küll hästi välja tulnud. kusjuures esialgne vahvlikommi variant mulle üldse ei sümpatiseeri, aga batoonike ja nüüd need küpsised on super! Eks ta Domino koopia ole, kuid minu meelest veel parem :) Kuidagi krõmpsum, Domino liiga jahune (mitte et ma seda viimastel aastatel söönud oleks, mälu järgi nagu tundub Kalevi oma parem).

Nii et kui tekib küsimus, kuidas süüa Mesikäpa komme, siis õige vastus on: mõlema suupoolega!! :P

Edu Otile!

venekeelne versioon väga hingeminev. judinad jooksid üle selja, kui esimest korda kuulsin!

väga hea mõte mitmes keeles versioon teha, läheb inimestele südamesse.

soovin Otile tõesti edu ja loodan, et finaali saab!!

käisin korjel

vaasis Karita korjatud kimbuke, esiplaanil minu nopitud kodune köharohi/rahusti

kevad on täies hoos, eksole. täna oli kohati suveõhkugi külma mere rannikul tunda. viimane aeg on koguda talvevarsusid. ajan segast? üldse mitte, kui tegemist on nurmenukkude ja muu seesuguse kraamiga, mida külmema perioodi saabudes hää tassi segada on. varud ise pärinevad herr Abikaasa tädi metsatalu aasadelt, kuhu peale põlluvaherada ei vii ühtki tolmutavat või heitgaasirohket teed. idüll missugune - puhas loodus! kui siia lisada veel võililli näkitsev lammas, kukkuv kägu, pesaehitvad pääsulinnud ja erkkollane nurmenukupõld, mis läheb edasi ilveste kodumetsaks, võib unustada, et polegi muinasjutus.

koduteel tegime puisniidul peatuse lillebukettide korjamiseks, mille tüdrukud innukalt ära kasutasid. kimbust leidsin nii nurmenukke kui kullerkuppe, ülaseid ja kannikesi. mingid lillakasroosad käpalised olid ka, aga neid ma targu korjata ei lubanud. ütlesin, et las midagi jääb siia ka. kui need võikad sääsed (mida on mustmiljon :S ja ma ei liialda!!!) välja arvata, oli eile suurepärane ning asjalik päev! sai veidi nurmenukke koju kuivama toodud, täna võtsin minu vanemate poolt ka mõned värsked piparmündid tee jaoks. sidrunimelissi veel polnud teekoguse jagu, aga küll tuleb. 

naabrimemm tõi õhtul ka veel peotäie nurmenukke, mille maalt kraavipervelt korjanud oli, nii et päev missugune!
"kullerkupp" on aga selline sõna, mida meie 3-aastaste suud veel välja ütlema ei väändu. naera ennast herneks, kuidas nad seda väänasid ja käänasid :D

päev iseendale Türi Lillelaadal

nagu igal aastal juba traditsiooniks saanud, avab aiahooaja Türi Lillelaat. meie suguvõsa mõistes küll rohkem kasvuhoonehooaja, aga pms sama teeb välja :)

kevad on erakordselt külm ja hiline olnud, mis väljendus ka suht nirudes taimedes. sõitsin sel korral laadale koos emaga, kes asus tomati-, paprika- ja kurgitaimede jahile. tavaliselt on ta saanud õitsvad kurgi- ja paprikataimed ning lausa väikeste tomatitega tomatitaimed. sel korral tomatid isegi ei õitsenud veel, kurgid olid ainult 6-lehega enamus, paprika, tõsi küll, õitses :) ostsin esimest korda elus õunpaprika, mis pidavat magushapukas olema ja eriti lastele meeldima. loodame! muidu söön meie peres paprikat ainult mina. selle ostu tegin koos presidendiprouaga, kes ka õunpaprikate kasuks otsustas. lonkis teine nagu vana hipi kirjude sitsipükste ja kompadega, ainult päänupuke oli lille löödud, nagu alati. 

mina jahtisin põhiliselt püsililli lahkunud vanaema hauale. eks see selline kibemagus otsing oli, aga taimed said vähemalt kenad. isa on mul teada okasvormide armastaja, sinna vahele sobivad madalamad püsikud kenasti. endal mul palju peenrapinda pole, aga ei taha ka kõige tavalisemaid võõrasemasid-petuuniad sinna. üheaastaste õitsejatega veel see jama, et vajavad pidevat kastmist. püsikud saavad mõned päevad ka kõige kuumemate päevadega veeta hakkama, kui ise juhtun ära olema.

rahvast oli loomulikult murdu, ilm kahjuks erakordselt halb, aga läbi autoakna paistis ilus kevadine Eestimaa. ja selle eest suured tänud!!

ega ma ei arvanudki, et see nii lihtsalt läheb

kui opijärgsetel tundidel minu lapsed hullult nutused olid ja teised saatusekaaslased lõbusalt ja rahulikult mänguasju vaatasid, mõtlesin kohe, et ei lähe see nii lihtsalt. oligi õigus :(

palavik tõusis lakke - ikka kohe 40 peale ja nii 4 päeva järjest, alla ka enam ei läinud. ei julgenud sellise palaviku ja köha fooniga üle kolme päeva koju ootama jääda, sest üle 40-nene temperatuur on ikka ohtlik. EMO-s diagnoositi siis Karinal äge bronhiit, või õigupoolest suisa kole bronhiit nagu arst ütles ja Karital lihtsalt bronhiit. seda kõike siis AB foonilt :S kolme opijärgse päevaga kujunes välja. eks see kunsthingamisele viimine tegi ikka liiga nende hingamisteedele...

koju saime ikka tagasi, kuna meil on auruaparaat. mind hämmastas kõige rohkem see, et AB ei võtnud 4 päeva palavikku mingilgi määral alla ja tervis läks üha kehvemaks. siis hakkas nagu mõikama, köha taandus, teotahe taastus (muidu magasid praktiliselt kõik päevad maha) ja siis tuli eile uuesti hull köha. kust nad selle said, ei tea. kogu aeg kodus istutud ju. kas miskit haiglast? igal juhul AB jätkub, lasteaeda minekust ei hakka üldse unistamagi. teooria kohaselt oleks täna juba pidanud minema, vähemalt opiarst arvas nii. 

kogu selles jamas on niipalju head, et EMO-s kohtusin lastearstiga, kes on usaldusväärne, tema selgitused loogilised ja asjakohased ning ta tõesti ka kuulas-vaatas last ja mind, mitte ainult arvutit. kui kunagi vaja, panen kindlasti talle numbri.

ei meie peres midagi lihtsalt ja kenasti lähe, ikka üle kivide ja kändude. vähemalt on herr Abikaasa kodus!

Nina vaba, adenoidivaba!

10.05.2012 jääb ajalukku sellega, et K-delt eemaldati adenoidid. Tohtriproua sõnul olevat väga pirakad olnud, pole siis ime, et lapsed poolkurdid olid ja öösiti kostis  nende toast vanamehe hääli.

Nagu välja tuli, muretsesin enne eilset täiesti valede asjade pärast. Minu nimekirja tipus oli andestesioloogi mainitud fakt, et meie jääme palatisse, kui laps ÜKSI ära opiblokki viiakse. Kujutasin elavalt ette, kuidas hüsteerias voodil visklev laps ära viiakse ja mina hulludes maha jään. Kõik oli aga täpselt vastupidi: enne „etenduse“ algust anti tipsidele lusikatäis rahustit ja nad muutusid totaalselt tuududeks – silmad vilasid, näole ilmus totter naeratud, asjad ei püsinud enam käes, istumine (kõndimisest rääkimata) ei tulnud üleüldse välja ja silmad vajusid muudkui kinni. Kui järele tuldi, lamasid mõlemad kõrvuni teki all, roheline opibloki müts peas ja lehvitasid loiult.

Protseduuri lõppedes lubati ikka meil ka üles toibumistuppa minna ja siis läks hullumaja puhvet lahti – Karita vaeseke, nuttis haledalt, püüdist narkoosisegaselt end püsti ajada, vehkis kätega ja oli monitorianduri peale väga pahane, mis ta näpu küljes pidi olema. Kui kõiki kohalikke see nende nimetust mööda jorin ära hakkas tüütama (kuigi minu arust oli see üks haledamaid nutte, mida oma lapse suust kuulnud olen), mainiti, et võin ta sülle võtta ka. Eksole, laske ikka laps end segaseks karjuda ja siis tulge sellise infoga lagedale! Kust mina teatsin, et võib sülle võtta??? Ma arvasin, et ei tohi tõusta. Õnneks veidi rahunes. Vaat see oleks olnud koht rahustile, aga ei tehtud. Öeldi, et juba hilja - tagasi palatisse minek. Mees jäi Karina juurde, kes ka just toodi. Minul süda tilkus verd, aga sain aru, et teha pole midagi – variante oli täpselt kaks:

1. minna veidi rahunenud, kuid ikka nutva lapsega palatisse või anda ta isale üle, kellega ta hetkel üldse leppida ei tahtnud
2. ise siirduda veel pms magava lapse juurde, kellel minust veel sooja ega külma polnud.

Hiljem kuulsin mehelt,  et ta oli kohe Karinale toda rahustit küsinud, kui nutt algas (no et hilja ei oleks), kuid samuti ei tehtud. Terve mõistus minus ütleb, et küllap on parem, kui laps korralikult narkoosist välja tuleb, mitte lisarahustit ei saa, kuid ema minus oli ikka suht meeleheitel seda südantlõhestavalt nuuskumist kuulates.

Kerisin palatis end koos Karitaga voodisse, hoidsin nii kuid oskasin ja ta isegi suigatas veidi (ikka läbi une nuuksudes). Aeg venis meeletult! Teine laps oli ju ikka veel üleval, mul polnud aimugi, kuidas mu emmekas laps issiga lepib ja mis seisukorras ta naaseb. Mind nähes klammerdus ja lasi kõik tunded valla, loomulikult. Karita oli vahepeal kosunud, jõi mahla, mis haigla poolt pakuti. Ei saa lisamata jätta, et tal õnnestus see meie peale väja oksendada – rõõm-rõõm L Siit moraal – alati võta kaasa 3 paari vahetusriideid nii lastele kui endale ja ära luba kellelgi targem olla teadmaks, mida su laps suudab seedida või mitte. Karinat hoidsin vee peal, hiljem lisandus väike jogurt ja tema pääses iivelduseta. Loomulikult ei saanud nututa, sest kogu eelnev tegevus sõitis hooga uneaega sisse. Kui siia lisada veel ühe varem kojulubatud palatikaaslase lahkumine, siis võib ainult ette kujutada, millised tuurid too kehv olek ja uneaja ületamine kaasa tõi...

Koju jõudes oli kõik korras – lapsukesed kustusid kiirelt, magasid kaua, ärksasid suht rõõmsalt ja sõid palju. Õhtul tuli juba manitsema hakata, et joosta-hüpata ei või J

Ah-jaa, AB  pandi ka Karitale peale, mis tähendab vähemalt 7 päeva suht kodust režiimi, et õrn immuunsus miskit kuskilt üles ei korjaks. Pandi selleks, et mõlemad köhivad, Karital polevat kuulateski kena... Minu mõistuse järgi oli see vaid kerge köhake, aga eks operatsioonijärgne värk. Karinal on täna õhtuks tekkinud juba 38.6 palavik, nii et hakkasin talle ka AB-d andma, sest köha on jube.

Siiski, ei soovita sellist päeva kellegi, kuid kui midagi muud üle ei jää, siis paluda endale ka lusikatäis seda rahustavat vedelikku.

meie enda talgupäev(ad)

05.05. küll kuskil ametlikult talgutel ei käinud, aga monteerisime kokku metallraamil 3-kohalise kiige, mille hea töökaaslane meie perele kinkis :) Suured ja südamlikud tänud Signele ja tema perele siinkohal! Too kaadervärk on küll juba üle 15 aasta vana, aga ega's metall nii kiirelt pudedaks muutu - ikka mitu põlvkonda lapsi saab sellest rõõmu tunda. sättisime aga uued nöörid külge, saagisime värsked kiiguplated välja, veidi lihvimist-värvimist ja valmis ta oligi :) uued omanikud sillas, meie rõõmsad nende kilkeid kuuldes. kiigukompleks ise läks püsti vanavanemate juurde Reidu. 

                                   Õnneseened uut kiiku nautimas. Telefoniga tehtud foto pole suurem asi, aga siiski.                                Taamal näha suured oksavaalud, mis vist kah talguid vajavad (isa oli üliusin ühesõnaga)

talgulainel jätkates läks suurem osa perekonnast täna teiselepoole maale vanavanemaid kaema (loe: ohjeldamatult pannkooke vitsutama ja kudusid toitma), herr Abikaasa võttis nõuks küttepuude varude täiendamise ja suundus saega metsa. hilja peale on see toiming küll sel aastal jäänud, aga ehk saab täna tugeva tööpäeva teha. meil veel muide ei saja, hommikul siras lausa suur päikeseketas taevas. mina siin tegin mõned tellimustööd ja kodu sai Anthea Turneri pilguga üle vaadatud (mul oleks muuseas tõesti korve juurde vaja, millest hoiustamist vajavad asjad ära panna). nüüd jääb veel see igipõline söögitegemise mure. aga selleni on hea mitu tundi aega, kuniks näljased maalt jõuavad, nii et naudin siin pühapäeva. üks chardonnay ootab jauhtuses, peaks midagi selle ümber komponeerima...

ja ta lõppes siiski! (see jõletu talv ma mõtlen)

ilmade paranemisega on tugevnenud soov tegutseda. viimasel ajal olen (oleme):

• käinud lasteaia talgupäeval, kus kraapisin maha terve seinatäie vana krohvi (õigupoolest küll tagusin kõigest väest haamriga, et see soostuks seinast lahkuma). ega midagi suurepärast sellest veel välja tulnud, aga vähemalt on kõik liivakastid ääreni uut liiva täis ja aknad puhtad. ah jaa, rühma vaibad vedasin ka välja ja kloppisin ära :)
• töörahva püha hommik sai tegusalt aknaid pestes sisustatud
• lillepotis uhkeldavad nüüd laste valitud kollase-lillakirjud võõrasemad (ma ise oleks küll punakad võtnud, aga noorte daamide soove ei saa ju eirata)
• teinud esimese grilli (ei kõrbenudki ära. kui, siis Karina näpud hästi õrnalt, aga loodetavasti on tal pikaks ajaks nüüd teada, et kuuma vastu käsi panna ei tohi)
• tehtud imehäid ahju-küüslaugukartuleid
• käinud Valgerannas, möllatud, merevaadet nautitud ja kohatud tuhandet hane golfiväljakul päikest võtmas
• vaadatud ja imestatud, kuivõrd vahvad on 3-aastased lapsed 

edit mälupeetuse tõttu 1 päev hiljem:

• 1.mail kuuldud esimene midli-madli-kudli-kadli ehk nähtud esimesi pääsukesi!

sinine kollektsoon

väike ülevaade mingitest asjadest, mis tehtud on. ma olen täielik udupea ju - pildistamine on viimane asi, mis meelde tuleb, kui kellelegi midagi lubatud-tehtud on. ikka läheb kohe kinkimiseks-käiku. luban edaspidi tublim olla. kellel miskit soovi, andke aga teada, teen meelsasti ;)

"helesinine unistus" (sinisesäbrulise klaaspärli ja sõõrukukujuliste läbipaistavate švarovskitega)

"vulisev vesi" heale sõbrannale (sügavsinine plaaspärl hõbedaste lisandite ja švarosvki ripatsiga)

"švarovski sära"

lillemütsid

kevad tuli, miks siis lilled ainult peenral kasvavad, eks ;)
mütsi üldosa muster siit: https://picasaweb.google.com/mustrid/Peakatted#5226194516191244802
lille tegemise õpetus pärlikäevõruga mehikeselt :D
http://www.youtube.com/watch?feature=endscreen&NR=1&v=IhWIKAh84xg

toda sügavroosat täispuuvillast lõnga ahnitsesin kokku poole rohkem, kui vaja oli. pean vist miskit veel välja mõtlema.

liiga kaua

kuidas aru saada, et mees on kaugelt liiga kaua kodust ära olnud? aga palun, väike valik on siin, mida lapsed räägivad:

"kui issi koju tuleb, siis ma teen kalli ja musi ja hoian kõvasti-kõvasti kaela ümbert kinni" 

Karina mõtlikult mööduvaid autosid vaadates: "ma soovin, et issi ei peaksi enam tööle tagasi minema"

"kui me ühe öö ära magame, siis tuleb issi külla" 

see viimane sõi mul küll hinge seest  ja võttis pisara silma. mis vaene põlvkond see selline on, kus lapsed näevad oma isasid paar korda kuus? meie peres kestab selline hullumeelsus tavaliselt kevadel ja hilissügisel, kui sõjaväelised suured metsaõppused on, aga enamikes peredes on see argipäev. võib-olla on nii isegi lihtsam taluda, kui kogu aeg ongi ühetaoline rutiin. samas on ikka jube alandav küll, kui laevas peavad mehed põrandal maas magama ja neil pole enam mingit eneseväärikust. seda ma õnneks ette ei kujuta, mis tingimustes see meeste jõuk väljamaal elab. siinsed pereemad on tegelikult sama rakses seisus, sest kurta pole kellelegi ja kogu vastutus kõigi ja kõige eest on sul enda kanda. samas ma tean, et on ka naisi, kes väidavad, et nii ongi parem, sest siis on suhted korras. no see pole ju siis enam mingi suhe, kui üksteise eest peab välismaale põgenema, või kuidas?

endast rääkides saab mehe puudumisest aru pingete kuhjumise (loe: kannatlikkuse puudumine laste lolluste puhul), to-do listi koletu pikenemise ja unevõla suurenemisega. tegelikkuses tahaks lihtsalt kaisus lebotada ja mitte midagi teha.

hetkel on see õnnis hetk lõpuks käes, nii et net läheb kohe pimedaks ;)

KEVAD!!!

lõpuks ometi!!! on igati loogiline, et kui talv saabub alles jaanuari lõpus, siis ei taha ta väga varakult ära minna. täna siis sai kevadisest päevast täiel rinnal rõõmu tunda. millegipärast on kohe nii, et terve töönädala särab päike taevas, puhkepäevadel kallab mistahes olekus sademeid taevast alla. eilne päev oli kõnekas näide :S sellist tähelepanekut teen ma juba aastaid igal aastaajal. mulle üldjuhul sobikski nii, et õhutemperatuur on +16 kuni +20, vesi +23, 24. nii et kevad ja sügis on mu suured lemmikud. vesi selliseid temperatuure küll ei omanda, aga unistada ju võib ;)

aga täna õnnestus mul lastega 2+3h õues olla! herr Abikaasa on loomulikult metsas. tavapärane värk, et kevadeti me teda ei näe. jõudsime sõita ratastega koduümbruse tänavatel, tühjaks tõsta liivakast (selle üle mul väga hea meel pole, aga kogu aeg ei jõua õiendada ka, eksole), ohjeldamatult kiikuda, taasavastada rannapromenaadi mänguväljak (ja nõmedad emad, kes siirdit juues oma lapsed lihtsalt unustavad, nii et need väiksematest üle astuvad. ikka väga kurja minupoolse õiendamise peale, kui ma olin tolle poisi oma lapse seljast ära tõmmanud ronimispuul, hüüdis ema kaugemalt, et poja tule siia. mispeale poiss tutistada sai. oleks emale tahtnud sedasama teha! see nagu rohkem lapsevanema tegemata töö, kui laps absoluutselt käituda ei mõista ja isegi korduvale korralekutsumisele kuidagigi ei reageeri. aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida), plädistada silmipimestavalt kiisklevas merevees, kilgata ja joosta, päikese käes nurru lüüa ning 2 masinatäit pesu õues ära kuivatada! 

väga produktiivne päev mu meelest.

allameetrimehed

ajaloolistesse ürikutesse läheb kirja, et 3-aastaselt on:

Karita: 97,5 cm pikk

           14,3 kg raske

Karina 98,5 cm pikk

           15,4 kg raske

vahe seega 1cm ja 1,1kg.

enamus riideid 98, üleriided lähevad veel mõned 92, selle numbri püksid aga kõik lootusetult lühikesed :D

sukakad 100-104, müts 52-54.

jalanõud nr. 25. sügisel ostetud sandaalid lasteaeda on väga napikad juba (need siis nr. 24), aga vast veab paar kuud veel välja.

pean piinlikusega tõdema, et viimasel ajal lähevad nad mul lootusetult sassi... Karina ütleb mulle seepeale alati väga etteheitva tooniga: "mina olen Karina, sul läks JÄLLE segamini!" kui ma ilusti lapsele otsa vaatan, siis pole probleemi, aga kui mõlemad ringi sahmerdavad, mul endal tegevus või kiire on, siis nii möödaminnes küll kohe pihta ei saa, kes on. iseenesest vahe täitsa olemas, ei ole liiga ühte nägu, aga suht sarnased küll.

eks ma raporteerin uuesti, kui meeter täis venib. sügiseks kindlasti ;)

läheb lõikamiseks

täna sai kinnituse tõsiasi, et K-del tuleb 10. mail minna adenoidide operatsioonile. eks see otsus oli tulemas juba märtsi algusest, aga täna arvas kõrva-nina-kurguarst ikka väga kindlalt, et see asi tuleb kiiremas korras ära teha. doktor lausa imestas, et lapsed veel nii aktiivsed on olukorda arvestades. 

põhimõtteliselt on nii, et nina ja kõrva vaheline käik on ummistunud adenoidi tõttu. see tähendab, et läbi nina hingamine on raskendatud, kõrvakile ei saa korralikku õhutust, mille tõttu ei ole see korralikult pinge all ega ka kuiv. loomulikult on selline pidev niiske ja soe sisekliima patsillustele liigagi hea arenemiskeskkond ja kõrvakuulmisele ei mõju selline olukord ka teps mitte hästi. kõrvauuringu tulemus oli pehmelt öeldes masendav.

õnneks ei ole vaja veel kurgumandlite kallale minna!

kui kõik planeeritult läheb, siis hommikul päevaravisse sisse, lõuna ajal koju. kõige hullem pidavat olema hoopiski rahuliku režiimi pidamine järgneva nädala jooksul. seda ma usun muidugi väga ja see nädal keset suurt kevadet saab tõeline katsumus olema.

ja nüüd kõikse hullem faktor: VANAEMAD! ja nende hell süda. et ikka jube ja kole, lapsed nii väikesed alles. valus ja puha. mina isiklikult olen näiteks oma ema liiga hella südame tõttu pidanud kogu lapsepõlve ja noorukiea kannatama lõputu kurguvalu ja angiinide käes, sest ta lihtsalt ei julgenud minuga sellele operatsioonile minna :S mu põhiline mälestus ongi see, et KOGU AEG kurk valutab :( isegi minu jutt teemal, et lapsed võivad kurdiks jääda, kui seda asja ära ei tee, ei lõpetanud oigamist... aga õnneks pole mina nemad ning loodan väga, et operatsiooni järgselt saavad mu neiud järgmisel talveperioodil oluliselt tervemad olla. suur suvi ka vahel, taastumiseks aega seega maailm.

nii et jah, läheb lõikumiseks.

mu kallid tibud on kolmesed!!!

jah tõesti-tõesti, mul on juba 3 aastat õnn olla ema kahele vahvale tütrele! täna toimus mõnus kodune pidu lepatriinu stiilis (üldse mitte ülestõusmispühade võtmes, aga tibud ja jänesed oleks kuidagi lame olnud mu meelest). suured tänud kõigile külalistele! tore oli teid kõiki näha ja suured-suured tänud toredate kinkide eest!

kolmesed kaksikud on muide imetoredad - mängivad rollimänge, seletavad suud vahtu igasugustel olulistel teemadel, teevad vahvaid märkusi, kui omaseatud reeglitest lapsevanemad kinni ei pea, lõõritavad nagu lastelaulude CD, värvivad ja voolivad mõnuga. loomulikult on nad iseteadlikud, kanged ja jonnakad, aga kui nüüd vanematega tõttu vaadata, siis on see kõik täiesti arusaadav. lisame siia veel vanuselised eripärad ja kõik ongi loogiline. aga nad on siiski väga armsad! soovitan ;)

tsirkus!

lasteaed korraldas laupäeva hommikupoolikul toreda perepäeva. teemaks oli tsirkus ja kõik rühmad ka vahvalt kostümeeritud. sõimekad siis läksid kiisudena :) minu silmis teenis plusspunkte asjaolu, et pidu toimus LA keskkonnast eemal - kohaliku seltsimaja saalis ja kohale oli kutsutud klounid.

esialgu olid meie kiisud väga ehmunud rahvamassidest (tavapärane käitumismuster), klammerdusid ja tahtsid lausa koju, hiljem ikka olid nõus oma rühma juurde minema ja etteaste tegid väga püüdlikult kaasa :) lausa pisar tui meil herr Abikaasaga silma - päikesekiired kasvavad ikka nii kiiresti! suur kummardus õpetajatele, kes nii väikesed lapsed suurepäraselt liikuma on saanud!

kostüüm minu kätetöö. Karital on saba ka käes näha, Karina keeldus pilditegemise hetkel kõigest... hiljem polnud enam mahti poseerida. kõrvad on ilmselge hitt meie majas praegu :)

päh

oma tervis jamab ka. vähe sellest, et ma väänasin sama jala pahkluust 2 x järjest välja (teist korda ikka nii, et lonkasin mõne päeva ja kõik oli paistes), tuli teisipäeva õhtul too palavikuga köhaviirus, mis meil töö juures ringi luusib :S võtsin kasutusele kõik abinõud ja järgmisel päeval jõudsin ikka lastega ringid ära käia, sest kauaoodatud arstiaega ei saanud ju minu tõve tõttu ära öelda. tänaseks sain palaviku alla, käisin isegi tööl (õhtuks tundus küll, et olen laibastunud), aga nüüd on köhale lisandunud nohu. jätkan raviprotseduure, nüüd on vähemalt mitu päeva aega ravida.

muud polnudki, tänan tähelepanu eest, head ööd!

lilleilu

nii tore, kui oma aia lillepeenral saab läbi viia botaanikatunni kevadlillede kohta: korraga on õitsemas lumi- ja märtsikellukesed ning aedsinililled, kohe-kohe lähevad esimesed õied lahti ka mu ülivarasel hüatsindil :) mõni tulbi õienupp on ka lehtede varjus näha, aga ma kardan, et need võtab küll külm ära. samas tänu jahedale kevadele on kõik kellukeselised kiire pikaksvenimise ja äranärtsimise asemel muutunud tugevaks ja vohavateks - lust vaadata!

haigus vol 13

Karital kõrvapõletik. nüüd juba parem, aga kolmapäeval tõusis palavik ja kõrvad hakkasid valutama. muidugi algas valu õhtul, kui ma teatris olin (enam kunagi ei osta ma pileteid ette, sest mõlemad korrad on tervisejamad olnud!). päeval tekkis küll palavik, aga mingit valu ega paha enesetunnet ta ei kurtnud, nii et AB-i polnud nagu mõtet lampi andma hakata. otsustasin siis oodata ja vaadata, mis pöörde asi võtab, enne kui rohukarbi juurde torman. küsisin Karitalt veel mitmeid kordi, aga ühtki viidet valule ta ei andnud...  ema, vaeseke, kes haige lapse peale iga kord hullub, väljus endast, õnneks telefoni teel sain ikka juhised antud ja koju jõudes oli vaikus, ainult ähmis ema istus diivani veerel.

rohkem valu kaebamist pole kuulnud, sest õhtul läks kohe AB peale. veider on see, et eelmisel reedel, kui Karinaga arstil käisin, vaatas ta ka Karita üle ja ütles, et üks kõrv on kergelt roosa. ja siis tuli selline lause: "ise teate, kas hakkate AB-d andma või mitte." ma ei osanud sellest midagi arvata. ega mina arst pole. kuna laps oli nö terve - palavikku polnud, igati rõõmus, siis muidugi ma ei andnud, sest neid kuure on siin talve jooksul rohkem kui küll olnud. tegelt olen ma suht pahane, nii enda kui arsti peale. ma saan aru, et ta annaks mulle valida, kas ma ostan originaalrohu või odavama analoogi, aga et mina pean otsustama, kas on ravi peale panna vaja või mitte, mismõttes nagu?? kas tänapäeval ongi suvalise haridusega lapsevanem raviarst??? mina ju ei näe kõrva sisse. või peaks mingid meediku kursused läbi tegema, et arsti vigu vajadusel korrigeerida? enda peale olen jätkuvalt pahane, et muudkui hädaldan siin ja arsti ei vaheta. ausõna, ma luban, et selle aasta jooksul ma selle vangerduse ära teen. suvel on mees kodus, kõigil arstidel koormust vähem, küll ma siis löögile saan ;)

selle talve haiguste statistika ka siia:

Karina:                                                 Karita:

11.sept. - kõrge palavik                          12.sept. - kõrge palavik

14.okt - köha palavikuga                        26.okt. - jube köha

24.okt.  - kopsupõletik, raviks AB          7.nov - nohu, köha ja palavik, raviks AB

14.nov. - angiin, raviks AB                      2.dets. - kurguvalu, palavik, raviks AB

7.dets - kurguvalu, palavik                       25.dets. - kõhugripp

25.dets. - kõhugripp                               23.jaan. - angiin,bronhiit, kõrvapõletik, raviks AB

31.jaan. - köha palavikuga, raviks AB     3.märts - tuulerõuged, raviks saialill ja soodavannid  

18. veebr. - tuulerõuged, ravi juba kirjas   21.märts - kõrvapõletik valu ja palavikuga, raviks AB

16.märts - bronhiit, raviks AB

ja mul on kuri tunne, et selleks hooajaks pole see veel läbi :(

haigus vol 12

ja ongi aasta jagu haigusi täis meie majas :( seekord siis Karina - palavik, köha-nohu. eks sellisest hiilivast köhast kõik alguse sai. omast arust peletasin teist küll nii kuis jaksasin, aga jäin kaotajaks :S kuna ka kopsus oli raginat, siis ikka vana tuttav AB. arst lausa küsis, et kas meil pole kedagi vanaema või tädi, kes lastega suveni kodus saaks olla. no ei ole sellist vitaalset, kes jaksaks kahe kohe kolmesega maid jagada ja neile järele joosta. 

ma hakkan haiguste koha pealt oma külma närvi kaotama. ausõna, see on juba liig - väljas selline ilus kevad ja me peame jälle toas kopitama. seekord kavatsen pärast AB-d anda maksimumkoguse häid baktereid, vaatame siis, kas peab veidi kauem.