otsustatud

K-d katsetasid uusi tantsu-ja võimlemiskoole. ütlesin neile kohe, et ise otsustavad, kus käima hakata soovivad. nüüd on meil värsked rühmvõimlejad Võimlemiskoolis Rüht! :) :)

oi, nad on rahul! ja meie Herr Abikaasaga ka, sest saime jälgida esimest trenni ja see oli just see, millest ma eelmistel aastatel unistanud olen! kord, struktuur, palju erinevaid harjutusi ja huvitav tunni ülesehitus. trenn on 2 x nädalas à 60 min., mille jooksul tehakse nii üldfüüsist, akrobaatikat kui balletti, sest iluvõimlemine on ju kõik need kokku. 

miks siis selline valik? K-d otsustasid kindlasti roosade trikoode ja ilusa tantsu järgi, mis esimesel kogunemisel väikesed võimlejad esitasid. ja loomulikult hundirataste ja muude trikkide pärast, mida tunnis tehakse. Karita, arvan ma, selle järgi, et jutt käib võistlusrühmast. see on tema jaoks nii oluline, et võistelda saaks. Tantsupeol ütles mulle kohe, et seda tantsu tahab tema suurena tantsida ja võimlemiskooli avamisel esitasid neiud just Must ja Valge mustatiivulise linnu tantsu - imeline! Karinale lihtsalt tohutult meeldib akrobaatika ja ballett.

Tallinnas ja Tartus tõenäoliselt neid võistlusrühma poleks võetud, kuna painduvus ei ole kõikse parem (eks nad ole oma isa lapsed, mina isiklikult võin kummardades sirgete jalgadega käed maha panna ja istun põhiliselt rätsepistes, mida "kont kõhus" inimesed eriti ei armasta :P ). aga õpetaja arvas, et kui aasta ära käidud saab, siis näeb, kas lähevad rohkem "lahti" ja kui ka mitte, siis rühmvõimlemine ongi rohkem tantsuline ning tema jõuga läbi valu kedagi painutama ei hakka. ja see on mulle väga oluline, et midagi ei käi läbi valu, vaid ikka suure õhina ja rõõmuga.

teine variant - Laine Mägi Tansukool - oleks ka hea valik olnud, sest seal valiti nad koolieelikute esinemisrühma, kus on ka 7-8-aastaseid lapsi. tunnid on tempokad, teise tunni lõpuks tegi juba terve rühm tantsu läbi ja tuli päris ok välja. ma arvan, et tüdrukud ei valinud seda kooli seetõttu, et lapsi on jube palju ning koridorides käib hull sagimine õpilaste ja vanematega. kui üheaegselt laseb klassi otsides majas ringi ~50 õpilast, siis on nagu sipelgapesas. koolile tuleb siiski au anda, sest eelnevatega võrreldes tundus see vägagi hea. aga otsus oli võimlemine. kui nii, siis nii. 

eks kooliaastatel saavad daamid otsustada, millega nad püsivamalt tegelema soovivad hakata. minu poolt on antud neile võimalus erinevaid trenne kogeda :) 

orav rattas

väike ülevaade käesolevast nädalast:

E: LA-töö-LA-kodu kell 5 õhtul. puhkasin nädalavahetusest ehk siis panin 2 masinatäit pesu pessu, koristasin ja toimetasin aias.

T: LA-töö-LA-laste tantsutrenn uues kohas-sõbrantsi sünnipäev-kodu kell 9 õhtul. selleks hetkeks ei teadnud ma enam, kus või kes ma olen...

K: LA-töö-LA-lastel uue trenni katsed (sest proovime mitut ja siis valime)-kodu kella 8-paiku. proovitud teha pliidi alla tuld, mis ei õnnestunud. ainult terve maja oli paksu suitsu täis, mis tuulevaikuse tõttu ühestki avast välja ei nõustunud minema (kuigi KÕIK uksed-aknad olid pärani!)

N: LA-töö-LA-laste tantsutrenn(hull rahvamass, kisa, segadus)-sõbrantsi lapse sünnipäev kurdistavas mängutoas-kodu kell 21-paiku. ei saanud jälle aru, kes või kus ma olen. seejärel õhtusöögi valmistamine Herr Abikaasale, kes mingi aeg öösel jõudis. tavaolukorras ma öösel süüa tegema ei hakkaks, aga ta tuli metsalaagrist ja mul tõesti polnud südant talle teatada, et tee endale võileibu. proovisin magama minna kesköö paiku, aga väsimus oli vist nii suur ja udu nii tihe, et ei tulnud und. ju muretsesin kaasa kojusõidutee turvalisuse pärast või ketrasin päevasündmusi läbi. ei mäleta mitte, ainult seda tean, et kui ta saabus, kustusin hetkega :D

R: LA - vallavalitsus - (majapaberite ajamine, mis kohe hommikuks juhtme kokku ajas. õnneks ka sealsel spetsialistil!)- töö - kokkusaamine sõbrantsiga-kodu :) täna loodan varem õhtule saada ja absoluutselt mittemidagi teha!! no kui, siis ühe õunakoogi ainult :D

L: 11:00 lastel rühmakaaslase sünnipäev mängutoas (müra), aiatööd, kokkamine, mittemidagitegemine.

P: sõbrantsi lapse sünnipäev, aiatööd, kodutööd, söögitegemised ja veel tuhat asja.

ja siis ma lähen esmaspäeval tööle puhkama! 

selline "vahva" nädal siis. ei no ongi vahva, lihtsalt liiga palju asju ühekorraga. lapsed on äraütlemata tublid tegelikult olnud, ju suvist energiat veel jagub. järgmisel nädalal saab vast ära otsustatud, kumb trenn jääb ja siis tuleb 2 x nädalas linna vahet käia. ma olen tegelikult nii elevil - väga huvitav on vaadata, kuidas 5-aastased oma peas kaaluvad +/- , mille kasuks valida. aga sellest kõigest juba pärast esmaspäeva, sest siis on teise kooli katsed!

hää meel vol viimane

1. Eesti on vaba ja meil kõigil on võimalus oma elu nii elada, nagu ise oskame/tahame, mitte teiste taktikepi järgi. vaadeldes hetkesündmusi maailmas (või oma piiril), tekib kahtlus, kui kauaks veel? kuid ega midagi teha pole, tuleb mis tuleb, peaasi on anda enda parim hullema vältimiseks. tahan siinkohal lihtsalt veel kord öelda, et vabadus ei ole iseenesest mõistetav ja see on tõesti väga habras. elades sellises kohas, kus me elame, on paratamatu, et meie kaldaid ja kuldseid liivasid endale tahetakse... hoidku meid kõik kõrgemad väed, et eelmise sajandi õudused niipea ei korduks!!

2. mul on hea meel, et meil on ilus soe kodu ja mul on tore pere! ükskõik, millised jamad mujal ette tulevad, on mul alati olemas Inimene, kelle juurde oma murega minna ja vastupidi ka. lihtsalt nii hea, et me oleme üksteisel olemas. tingimusteta, alati!

3. sügis on lõpuks käes kõigi oma imeliste lõhnade ja värvidega!! minu lemmik :) see on hetk, kus ma saan rahulikult jaki selga panna, luku kurguauguni kinni tõmmata ja lehtedesse sahistama minna. ei mingit palavust, higistamist ega midagi. ei, suvi meeldib mulle ka, aga sügises on midagi, midagi erilist! teate seda lõhna, kui külm esimest korda on üle hoovi hiilinud? vaikelu algus. kui veel ei taha taimi peenardelt ära koristada ja ootad veel selle viimase astri õienupu avanemise ära, aga samas sa ju tead, et see aeg on käes. Kuldrenett muutub klaasjaks, esimesed linnuparved sõuavad laisalt lõuna poole, seened on metsas, kass hakkab rasva koguma ja lehed muutuvad päev-päevalt kollakamaks. ilus, rahulik, vaikne.

tänud kõigile, kes viimaste päevade jooksul minu elu hetki lugesid! annaks selle toreda võimaluse oma päevade toredaid momente kirjeldada edasi Klarile, Kristinale ja Triinule. Julgemad võiksid seda siis FBs teha, või siis teised oma virtuaalkodus :) 

hää meel vol 6

1. 08.09.õhtul oli nii meeldivalt soe, et õues võrkkiigus raamatut lugedes hakkas lausa palav :)

2. suutsin prl. Jonnipunniga õhtul nii suhelda, et sai ilma häält tõstmata hakkama. oi kui raske see oli! tema ju lasi ikka oma rada pidi, mina lihtsalt ei vastanud samaga. laps oli väga segaduses ja täna hommikul saime imekombel sõbralikult toimetatud. ju ta ikka mõistis, et selline käitumine ei sobi mitte, et head ööd-soovides pandi oma käekesed mulle ümber kaela ja sosistati: emme ma armastan sind niiväga!

3. sel nädalal näen ma oma sõpru lausa kahel korral - tore, et on sünnipäevad!

hää meel vol 5

eile oli nii kiire, kirjutan täna tagantjärele:

nagu näha, saab kahest ämbrist puravikest puhastades kausikese seeni.
kaseriisikad õnneks jäävad kohevamad

1. saime kah hunniku seeni. algul lonkisime tunnikese oma salapaigas, kust lootsin saada tõmmuriisikaid, aga saime hoopis 2 ämbrit kaseseeni ja puravikke. siis kõndisime veel isa aia taga meie paari hektari maa peal, kuhu aastatega on heinamaale kenake mets tekkinud ja eelmisel talvel seal ringi jalutades tulin mõttele, et sügisel tuleb siia korviga lonkima tulla. nagu välja tuli, oligi väärt mõte ja ka sealt sai ämber puravikke koju veetud. lisaks saime šampinjone ja nägime rebaste urgusid...

2. õunakook tuli vist liiga hea, sest enne kui me Herr Abikaasaga jaole saime, oli pool plaati tühjaks söödud. kusjuures noored daamid olid enne koogimaratoni pistnud naha vahele suure taldrikutäie seenekastet :)

3. meie juures käisid külas 2 politseinikku, jummala kenad daamid olid. käisid uurimas, kuidas Herr Abikaasal relvakapp paigutatud on. ta sai kiita tubli töö eest ja mina ka! nimelt ütles üks proua väljudes, et meil on ilus kodu. oh kui hea on selliseid meelitusi kuulda! ma ise olen ju ka meie koduga niiiiiii rahul :)

hää meel vol 4

1. Koridori siseviimistlus lõppes täna riiulikandurite leidmise ja seinalekinnitamisega :-) mis tähendab, et nüüd on jälle, kuhu riideid riputada!

2. Sellesamuse koridori jaoks tellisin kursaõe mehelt pingi jalatsiriiuliga ning ülariiuli. Need tulid nii ilusas välja ja see, et need on massiivpuidust, paneb mind arvama, et katki me neid ei istu ;) ilunikerdustega ja puha. Hind oli ka imeline.

3. Kogu remont on meie enda tehtud - pole asi, millega uhkeldada, aga ma olen lihtsalt nii rahul! Tapeedi valimisega läks küll aasta aega, aga nüüd on ta seinas, lae võõpasin ka üle, mees nokitses liistud üsna vinks-vonks seina ja tervelt 2 nädalat hiljem leidsin kaubandusest kandurid, mis senise nagiga kokku lähevad :-) 

Lihtsalt nii hää meel!

hää meel vol 3

1. õunad on valmis ja herilasi enam pole. rabarber on ka teise tiiruga valmis. hull dilemma - küpsetada õuna- või rabarberikooki :P

2. lastel algavad tantsutreeningute katsed. ootan huviga! eelmine koht pani oma poe kinni... valikus on tants ja võimlemine, eks tipsid ise otsustavad, kus käima hakata tahavad.

3. lugesin läbi kogu interneti ja vist leidsin oma põlvevalule lahenduse. see on kiusanud mind laulupeost saati vahelduva eduga, viimases lõpus läks väga hulluks :( mõned päevad ravi seljataga ja valu on nagu tsipa vähem. et taha ära sõnuda, nii et ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla!

hää meel vol 2

1. skoorisin lastele uued botased! ma olin juba täitsa mures, sest 50€/paar nagu lastele on minu meelest palju ja päris 5€-seid ei julge osta. igaks juhuks põikasin siis NS kinga kauplusesse ja seal oli kaks paari ühesuguseid nr. 30 botaseid - imelugu (nad tavaliselt tellivad igat numbrit ühe - sick!). plikad on sillas, sest need on loomulikult roosad ja mina olen rahul, sest eelmisel hooajal jäid just sama firma botased väikeseks, (ostsin asemele SportsDirectist nahast botased, mis pole eriti veekindlad ega toeta jalga) nüüd õnnestus samalaadsed saada - hea seemisnahkne pealispind, tugevad krõpsud ja tugev tald. nüüd siis võib rahus sügisele vastu minna, vahetusjalavarjud olemas.

2. sünnipäevakingi ümbrike eest ostsin imeilusa uue lauanõude komplekti, millel pikemat aega Maximas silma peal hoidsin. nüüd oli nõudel -40% hind ja tõin koju ära :D

eelmise ostsin vanaemalt saadud sünnipäevaraha eest üle 10 a tagasi. seal oli täiskomplekt - 6 prae-, supi-, salatitaldrikut ja samapalju alustassiga tasse. tegin väikse revideerimise - alles on 5 suurt ja 4 keskmist taldrikut, tasse 4, millest 1 kõrvatu ja 3 alustassi. 10 a kohta suht hea tulemus. aga need on nõudepesumasinas nii vatti saanud, et muster hakkab ära kuluma. seekord piirdusin 6 prae- ja salatitaldrikute, suure kausi ja 4 kruusiga.  neid läheb kõikse rohkem vaja. alustasse tahaks ka, aga ilma tassideta ei saanud... seega jäävad praegu ootele. mehele ja lastele meeldis ka väga :)

3. ämmale ostetud säästuauto ei olegi peale esimesi kasutuskordi kruusateedel laiali lagunenud. ootan hirmuga. eelmisel masinal roostetas tagaots lihtsalt küljest ära :( seega oli uut vaja. neil on tööga seal kehvasti ja meil jällegi rahaga, sest kevadel sai ju endale auto ostetud. aga miskit nagu neile muretsetud sai ehk paar aastat ikka veab välja. siinkohal teatan, et ma ei taha lähima aasta jooksul ühtki automüügikuulutust vaadata, veelvähem mingit roostetanud kronu üle vaatama minna, kus omanik räägib, et kõik on super ja andke mulle 1000€. ikka uskumatu, kuidas inimesed oma vana kola hingehinnaga müüa tahavad. ühele vennale oleks küll üle kukla tahtnud tõmmata, kui roostest näpu läbi lükkasin, kuigi enne olin telefonitsi küsinud, kas roostetab ja saanud vastuseks, et praktiliselt mitte...sõidetud sai ikka üsna mitu kilomeetrit selle auto pärast maha. no ok, uus vana auto on neil nüüd olemas, las sõidavad!

hää meel vol 1

FB-s jagas üks tore tuttav Kristel R. mängu, kus tuleks Facebookis 7 päeva jooksul jagada kolme positiivset seika oma päevast ja pärast nädala möödumist anda teatepulk üle kolmele järgmisele sõbrale. FB-s ma seda päris teha ei taha, aga blogis - miks mitte :) 

1. rõõmsad ja hästi käituvad lapsed - see on meie peres pigem erand, kui reegel. seetõttu selle siia kirja panen. tõesti mängisid ilusti mitu tundi õues, ei käinud üksteise peale kaebamas ja õhtusöögiks pisteti naha vahele kogu kraam, mis ma taldrikule ette valmistasin.

2. üks meie lasteaia emps pakkus mett müüa, hind oli super (6€/kg) ja maitse veel parem! ma hinna järgi ei vali tegelikult, ikka maitsen enne ja siis otsustan, sest rapsimesi või selline asulatest korjatud pole üldse hea. ta tõi mulle napakese sees proovida ja nii head kraami pole ma tõesti ammu saanud. - mugisime lastega vaikides, ainult mõmisesime vahepeal :D eelmisel aastal Herr Abikaasa ostis lasteaia Sügislaadalt ka seda mett ja tõdesime juba siis, et vägegagi hää kraam. tegu siis Ikla kandi metsameega, soovijad pöörduvad minu poole ja küsivad, saan infot jagada ;) 

3.tomatid ikkagi lähevad punaseks. vahepeal tekkis juba tunne, et sinna kasvuhoonesse nad mädanevad, sest päikest polnud üldse ja suvel palavuse vastu loodud avavus (lisaks kahele katuseaknale) oli ikka veel lahti. nüüd aga Herr Abikaasa nikerdas nädalavahetusel sinna uhke hingedega akna, külm ei saa enam sisse ja tomatid on kõik punetama hakanud :) 

kalamehejuttu

te nagunii ei usu, aga ma kirjutan ikka ;)

Herr Abikaasa murdus laste surve all ja hakkas suve alguses neile päris õngesid otsima. eelmisel aastal käisime niisama pambusridva otsast kaladele vihmausse söötmas :D
ega ükski ei sobinud, ikka polnud piisavalt roosa või õige pikkusega vms. siis leidis - roosad, led-tuledega ja üldse üliägedad spinningud tema meelest. no ongi, aga pean kohe ära ütlema, et lapsed nendega püüda ei saa, sest spinning on ikka 5-aastasele liiga keeruline. endalgi läheb nendega tamiil kogu aeg sassi. 

igatahes kaevati aiast 100 ussi ja mindi kalale. Pärnu jõe äärde, kuhu siis veel, eks!

algul proovisime korra visata ja kohe oli see 100 m tamiili pusas. harutasime siis tigedatena igaüks oma nurgas. lapsed leekisid ringi joosta. sain ühe õnge töökorda ja lasin põlvekõrgusesse vette rippu ootama, et mees teise ka korda saaks ja ussikese konksu otsa paneks. aga hetk pärast vettelaskmist tõmbas keegi tamiili pingule ja hakkas seda sikutama. mina sikutasin vastu :) tõmbasin kah väheke ja nähtavale ilmus haug!! uskumatu!! kui loll võib üks kala olla? või ta magas seal mudas? igatahes pilti ma tast tegin suure naeru ja imestuse saatel, Herr Abikaasa laveeris konksu ka havi suust välja ka tagasi vette me ta lasksime, sest ilmselgelt oli alles haugilaps. las kasvab. nii et minu elu esimene kalapüük ja kohe haug! :D :D

siis tõmbasin paariminutilise vahega veel 2 ahvenat ka välja :) kaaskond ahhetas, Herr Abikaasa oli isegi natuke kade ;) 

ahvenatest sai ahjupraad, kuna lapsed supist keeldusid ja nõudsid mõlemat kala tervenisti endale. said kah.
järgmine päev käisime veel, sest Herr Abikaasa vaatas õhtul hunniku kalapüügivideosid netist ja tahtis ka proovida, kuidas see päris õige landi loopimine käib. õnnestus, aga kala sel päeval ei tulnud. seeni see-eest küll - puha puravikud!

siis sai veel pühapäeval Lottemaal lastega käidud, kuna neil oli seal esinemine. tiba halenaljakas oli, kui kamp 5-6-aastasi üritas meelde tuletada tantse, mis 3 kuud tagasi peast pühitud said, aga nad olid üsna tublid ja tantsitud need tantsud said. Oskari lennumasinaga sai ka sõita, vaat´ see oli tore! minu jaoks on Leiutajateküla end ammendanud, lapsed vast veel järgmisel aastal tahavad minna, aga eks see rohkem selline paari korra koht ole.

unetudu

armas kooliõde ja sõbrants sai tuttuue pisipoja emaks, niisiis tekkis soov neile miskit meisterdada. valmisid kaks Unetudu. kaks sellepärast, et peres on ka Vanem Vend, kes veel üsna pisike. ja kuidas siis nii saab, et üks saab ja teine ei saa - ei lähe ju mitte!

Unetudude idee Triinult, teostusega sain ise hakkama. nagu ma neid armsaid olevusi Triinu blogis nägin, mõtlesin, et tahaks ka selliseid meisterdada. põhjus ei lasknudki ennast kaua oodata :) 

esimese Unetudu tegin kapis olnud puuvillalõnga lõppudest, teise, selle peenema ja pisema tarvis otsisin käsitööpoest väheke värviüleminekutega puuvillaniiti. need värvivariatsioonid on lihtsalt niivõrd armsad!

Unetudud on valminud Pärnu päikeserandadel ja õõtsuvates võrkkiigetuultes, segatud uniste suvehommikute malbuse ning õhtuste ritsikate siristamise kargusega.  

head teed teile väikesed unemehikesed! olgu teil oma poiste juures Norras hää ja võluge ikka kõige magusamaid unesid. 

teerullteerull mis sa teed?

teeb teed :)

ühesõnaga ma tahaks väga kiita Lemminkäinen Eesti AS teeehitusmehi, kes Tammistesse maanteed ja Pärnuga ühendavat kergliiklusteed rajavad. nimelt on käimas augusti esimene nädal ja pool on juba asfalteeritud! ja ei alustatud aprillis, pigem oli see juuni. kõik on käinud kui lepase reega, püsti on juba ka valgustuspostid ning teise poole aluspinna ning kommunikatsioonide vedamine käib täie hooga. 

kuna olen seal igapäevane sõitja, siis tahan Lemminkäineni tegevust igati kiita, sest nii hoolikat ja kiiret protsessi pole ma varem näinud (kuigi elasin varem Via Baltica ääres Raekülas, kus ehitati Liivi teed ja selle ristmikku - ikka teosammul käis seal kõik ning viimaseid töid teostati lörtsi ja külmaga võidu ehk kuu jagu üle tähtaja...) mis eriti oluline, kohalike ja töömeeste heaolule on ka mõeldud - tolmavat teed kastetakse 2 x päevas ning veel asfaldita aluspinda hööveldatakse aukude tekkides iga paari päeva tagant - imeline!! 

au ja kiitus!!

suvised toimetused

puhkus sai eile läbi :( kolm nädalat on ilmselgelt vähe. järgmisel aastal pean miski parema süsteemi välja mõtlema. aga noh, seekord võttis Laulupidu juba oma ja siis Herr Abikaasa sünnipäev ka veel, nii et 2 nädalavahetust lihtsalt kadus käest... peale rannas lebotamise käisime Valgamaal sõpradel külas ja loomulikult Leiutajatekülas Lotte juures :) tore oli, mõlemal pool!

tipsid said oma esimese telgiune (kuigi see koerte haukumise tõttu kuidagi peale tulla ei tahtnud), Karina tappis kangelaslikult ühe miljonist Lõuna-Eesti herilasest ja sai ka ise sutsaka kirja - vaeseke :( õnneks küll poolsurnult herilaselt ja vähe, seega nüüd on  teada, et allergiline ta mürgile pole. niisugust sääskede-parmude ja herilaste suppi pole ma ammu näinud. kodus oli kohe nii hea naastes õues olla :)

Lotte juures asjatasime 4-5 tundi, see läks nagu poleks olnudki. eks see esimene kord rohkem selline läbitormamine ole, ju järgmine külastus tuleb detailsem ja põhjalikum. aga Rännukoer Klausi rännukarudele andsid tüdrukud nimed (Anna ja Brita) koera enda soovil kusjuures, Bruno voodis sai magada ja Lottet kah päris lähedalt näha. Klaus on mu isiklik lemmik ;) aga jäneseisa rolli oli see näitleja küll nii sisse elanud, et ma kujutan ette, kui ta õhtul koju hakkab minema ja on juba kostüümi varna riputanud, siis autosse istudes tõmbab ikka pikad kõrvad ka uksest sisse, mis tegelikult grimmituppa maha jäid :D Lotte võiks ka mingi päris näitleja olla, siis oleks kõik super. vaeva on seal kõvasti nähtud ja üsna läbi mõeldud on kõik majad.

muus osas on nii, et kodu heaks ma midagi teha ei jõudnud, kapp ootab endiselt värvi ja kiiktool lihvimist. ainult heegeldasin natuke. terrassi tegime uue, komposter sai valmis, aga need pole minu jõupingutused, eksole. nagu laps mehe sõpradele seletas: emme juhendas, issi tegi :D tegelikult ei olnud asjalood üldse nii, sest ma tõesti ei tea, kuidas see puutöö-värk käib ja ma olin laudade õlitamisega nagunii liialt ametis :)

ah jaa, päikesepiste sain ka Mihkli laadal. elu esimese siis. piisas tunnist ajast päikesest tuuleõhuta platsil. ikka üsna paha tunne on see piste. mitu päeva olin out... aga näete, ellu jäin. nüüd käin rätikuga :)

aja puudutus

 

Inimmeri

Vahepeal on toimud nii palju. Oli laulupidu, oh imeline aeg! Pool aega ma lihtsalt ei suutnud laulda, sest liiga ilus oli ja pisarad tikkusid silma... iga korraga on tunne veelgi ülevam.

Uus koorivorm

Ühtlasi oli see aeg minipuhkus perekonnast - hää sõbrants K. pakkus oma kodu mulle peatuspaigaks, nii et ei pidanudki kooli põrandal ööbima. Sain kokku Norras resideeruva kalli sõbrantsiga, kellega sai väheke kaotatud aega tagasi teha :-) 

Pere tuli laupäeval järele ja veetsime koos mõlemad laulupeo päevad. Mina käisin vahepeal laulmas ja mees toimetas lastega. Nad olid väga tublid!

Pidu lõppes, emotsioon on hää!

Lapsed said endale selle päris eestluse tunde sisse, kui lapäevasel kontserdil kõik koos kaasa kõikusime ja püapäeval tantsupidu vaatasime. Herr Abikaasa arvas aga, et ühtki järgmist Pidu küll vahele jätta enam ei tahaks! Esimene emotsioon oli võimas olnud. Ma ei teagi, mitmes Pidu see mulle oli, aga alates 5. klassist olen kõigil käinud!

Järgmine kord jälle!!

kuningatütar

kujutage nüüd ette, et oled väike tüdruk ja elad õukonnas lihtsa printsessina teadmisega, et su vanaisa on kuningas ja sina oma õega oled kunagi kauges tulevikus troonipärija. ja siis ühel päeval - hops - oled kuningatütar :) :) sest vanaisa jäi haigeks või polnud enam populaarne... 

mnjaa, igatahes Hispaanias nii täna juhtus. Felipe VI on nüüd uus kunn ja kui tal ka ühel päeval jalge all tuliseks läheb, hakkavad kuningatütred trooni jagama :D kena perekond on see küll, pole midagi öelda. 

http://www.newindianexpress.com/entertainment/photos/article607754.ece?pageNo=2&widgetContentId=275975

eks tänapäeval nii seda siniverelisust elu hoida saab, kui piisava tihedusega rahvale lehvitamas käiakse, uhkeid pulmi või toretsevaid noortepidusid Harryga eesotsas peetakse ja troon oma eluajal edasi pärandatakse noorematele. Inglismaal vist kahjuks sellist troonist loobumist näha ei saa, kui Charles ükskord võimule pääseb...

oh elu  elukest, eksole! nii hea, et ma tavaline inimene olen. isegi vahel praegu tuleb oma kaksikutega linnapeal tunne, et kõnniks nagu mööda punast vaipa, kui keegi jälle hõikab või kommenteerib, et kas nad on teil kaksikud või kes on vanem... ei tea millal see üle läheb? niiet jah, hea et ma kuningatütar ei ole :D

prügimajandusest

pikutasin mina eile võrkkiiges, kui äkki hakkas ninna ajama plastmassi sulamise vingu. vaatasin üle aia ja tõesti-tõesti, meie uued naabrid põletasid jälle oma prahti :S kusjuures, me oleme sel teemal vestelnud ja näiliselt olid nad väga rõõmsad, kui meie valla prügiveo võimalustest rääkisin, aga jah, ju pole huvi või pole jõudnud...

igatahes ma olen väga rahul oma toimiva süsteemiga:

• kord kuus viib prügiauto 140 l konteineri olmeprügist tühjaks, maksab see veits üle 2€. alguses plaanisin küll suurema konteineri osta, aga tol hetkel polnud sobivat võtta ja sai väiksem toodud. nüüd olen igati rahul, sest kuu ajaga saab see täpselt täis, kui ilusti mõelda ja mitte lihtsalt köögis kõik prügikasti surada.
• samamoodi kord kuus saab tasuta ära anda pakendeid (nii plast, klaas, metall), kui oled viitsinud need eelnevalt puhtaks loputada ja prügifirma poolt pakutavasse kotti koguda. ei haise siin midagi, loputad ju ära, eks! :) korteris jah, on tiba keerulisem võib-olla, sest pole hoiustamisruumi, aga meil on majas panipaik, kus see kott seina peal nagis ripub ja oma kõhtu suuremaks paisutab. kuu lõpuks on see triiki igasugu pakendeid täis, kuigi ma surun tetrapakid lapikuks ja topse panen üksteise sisse ka.
• kõik biolagunev läheb komposti. see ämbrike ootab terrassil ukse taga, sest need jäätmed tõepoolest levitavad igasugu "aroome." kui meelde tuleb, kallan kogunenud juurikakoored jms. komposti ja võtan järgmisel aastal oma rammusat huumust sealtsamast :) puutuha saan ka sinna panna, nii et pole muret. Herr Abikaasa teeb puhkuse ajal korraliku kompostri ka meile aianurka (selline kaheosalise ja avaneva esiküljega), siis saab korralikult kompostima asuda. praegu selline säästu-variant, kus 2 suurt alt lahtist tünni täidavad seda rolli. üks juba küpseb, teist täidan :)

meedias on küll olnud palju kära selle ümber, et prügiautod tulevad ja löövad kõik ühte masinasse, olgu see siis prügi või pakend, aga meil on küll erinevad ringid nende toimingute jaoks.

tegelikult on selline süsteem ülimugav. nimelt olen ma näinud eelmises elukohas inimesi nipitamas, kuidas oma prügist vabaneda. see käis umbes nii, et iga kord, kui kodust lahkuti, oli väike kilekotike prahti kaasas ja see siis pandi autosse, mis omakorda poetati kuhugi konteinerisse linna peal... :/ esiteks ei ole viisakas ja teiseks mu meelest jube ebamugav pidevalt niiviisi mässata. ja linnas on prügi- ja pakendivedu veelgi odavam. 

siit-sealt on kuulda olnud torisemist, kui kortermajadel tehti kohustuslikuks mitut sorti konteinerite omamine, aga ma arvan, et 10-20 a pärast teevad kõik seetõttu prügisortimist automaatselt ja keskkond saab puhtam :) ma vähemalt väga loodan!

head sõbrad-lugejad, prügi sorteerimine on väga lihtne, ainult natuke mõtlemist-vaevumist ja elu on ilus! endal kah parem-uhkem tunne ;)

petmisest

siin kirjutatakse täpselt nii, nagu mina mõtlen! mu meelest on ka nii, et kui suhe ei toimi (ja seda on korduvalt üritatud parandada, üksteisel nurki lihvida või aktsepteerida), siis see lõpetatakse ära ja  vaadatakse ringi uue kaaslase järele, mitte vastupidi!! 

Mummuke

jaht kestis umbes pool aastat, 05.06.14 püüdsin kinni :) lihtsalt nii rahul!! just teda ma tahtsin ja igatsesin ehk siis endise auto uuem, väiksem ja mummum versioon :D läbisõit olematu, eelmine omanik autopede, kes sõita ei raatsinud, vaid kõndis lapikesega ümber masina. olen väga-väga rahul! Herr Abikaasa sooritas masinale ostu eel sellise ülevaatuse, et tundus, nagu võetaks auto algosadeks lahti ja pannakse vist ka kokku tagasi. ma juba arvasin, et seda ei müüdagi meile sellise uurimise-puurimise peale, aga näete, sain :)

meresinine Opel Meriva

imelikud inimesed

kuulasin ükspäev endast 5 a noorema inimese hala ja mõtlesin, et kuidas küll samasse põlvkonda kuuluv inimene nii imelikku juttu räägib. või et siis kus mina olen elanud/elan, et niimoodi mitte ei mõtle. eks igaühel omad probleemid, aga see hala jäi mind kummitama...

jutt käis meestele meeldimisest ja väljanägemisest. mina näiteks ei ole kunagi enda kaaluga võidelnud kellegi tõttu, ikka enda jaoks. kui ma suudaks end kätte võtta, siis ikka enda jaoks, et endal parem/kergem oleks. kui ma ei olnud paarisuhtes, siis ei teinud ka kellegi jaoks trenni, endale meeldis. aga tolle noore daami jutust selgus, et ta on tõepoolest sügavas depressioonis oma keha tõttu, kuigi see näeb väga hea välja (ausõna, kui esmakordselt ~kuu tagasi kohtusime, mõtlesin, et wow! kui kena neiu). ta põeb ja ei julge randa minna, sest bikiinivorm ei ole super. nii ei leia ta endale jõusaalis muskleid pumpavat meest ja üleüldse on kodus parem jäätist süüa, kui kellegagi suhelda või ringi liikuda. aga väga tahaks musklis meest. ma siis uurisin, kas ta tahab liha või inimest, kellega koos elada? et selle lihakehaga ei saa ju aastakümneid koos elada, ikka inimene selle musklimäe taga on oluline, kellega oma elu jagada ja koos toimetada. või ei? kohtasin veidrat tühja pilku...

aga äkki ongi minust 5 a noorematel sellised mured peamised? või ei? lihtsalt kuidagi kahju oli ja imelik. või ei oska/ei taha vabad naised üldse pikemat suhet, elatakse hetkes. aga siis ei oleks ju inimene ka õnnetu, et kaaslast ei ole :/

miks ma seda kirjutan? ise ka ei tea. aga kuidas saab nii olla, et muskel on olulisem kui inimene? ah?

või siis on ta nii palju oma varasemates suhetes haiget saanud, et ei suuda enam õiget valest eristada.

ei, mul pole lihastes meeste vastu midagi, vastupidi ikka :D

kahel rattal

rattasõit sai ootamatult selgeks. kuupäev oli 22.05.2014  super, ma ütlen super!! vanust siis 5 a 1 k ja 2 n

ah et kuidas see käis? niimoodi: eelmisel sügisel kruvis Herr Abikaasa abikad ära, viisime tipsid lausa asfaltrajale proovima - ei miskit, ei tasakaalu poegagi. nüüd kevadel kordasime sama, motivatsioonikõne ja kõige muuga sinna juurde kuuluvaga - Karinal nagu tiba lubas nii paari meetri jagu, Karital täiesti null. nüüd on Naabripoiss (7a) mõned päevad ainult ja ainult suurema rattaga ringi liikunud. Karina jaoks ta suur sõber ja iidol, vantsib pidevalt sabas ja mängivad sõbralikult koos. 

niitsin mina muru ja vaatasin, kuidas üks peab pidevalt teist järgi ootama, sest paratamatult ei saa tõukekaga kiviklibusel teel nii kiiresti kulgeda, kui kaherattalisel. kruvisin abikad jälle alt ära ja lasin tüdrukul rattale istuda. kuulasime veel Naabripoisilt, kuidas tema sõitma õppis ja hakkasime minema. mina hoidsin lapsel nö. kaenla alt ühe käega, teine oli ootel, et lenksu rabada, kui võssa minema hakkab. ühe 100-meetrise ringi pärast tuli juba 5-6 m välja. tegime teise tiiru veel ja voila! olemas :) vänderdas küll hirmsasti ja korrutas, et ei saa ja ei oska, aga sai ja oskas küll!! rõõm oli kõigil piiritu :D ainult õde, vaeseke, oli turris kui okassiga ja ruigas ka vastavalt, sest tema ju veel ei osanud... panin tema siis ka sadulasse, jooksin samas haardes umbes 2 tiiru ja hakkas ka tulema. lahti lasta ei julgenud, sest Karitat tõmbas ikka kraavi poole. siis käratas ta mulle lase lahti! mina vastu, et ei saa, sõidad kraavi. noor daam kordas ennast veel ja suure vihaga ta seal tee peal ISE edasi vänderdaski! ei saa ju nii olla, et õde oskab, aga tema mitte. oligi rattasõit selge!!

reede õhtul saabus Herr Abikaasa, kes sooritas nendega sõidualustuse ehk rattale mineku ja ise hoo sisselükkamise ning pidurdamise ja mahatuleku õppetunnid ja elu oligi lill :) nüüd on mul kodus uhkusest pakatavad sinikates ja lõhkiste põlvede-küünarnukkidega värsked viieaastased, kes igal vabal hetkel rattastega hoovist välja kihutavad ja paar kiiremat ringi teevad. kukkumisi tuleb ikka ette, aga imelikul kombel pole see nuttu-väärt... kaitsmed on nõrkadele, kuigi me nii kiivrit kui kaitsmeid nõuame. 

minu rattal sai ka nüüd kummid täis puhutud, läheb sõiduks!!

suvetants

soojendusharjutused

K-d on talv läbi käinud Gabriele Tantsukoolis 2 x nädalas, kummalgi korral erinev õps. Laupäeval päädis see lõputu tantsuralli kevadkontserdiga, mis peeti maha Endla teatri väikeses saalis. 

koolitäis lapsi laval, saalitäis rahvast vaatamas-imestamas. ah et miks imestamas? no kaasaegne tants on ikka hoopis midagi muud, kui mina oma ajukesega ette kujutan. minu loogika on selline, et kui on tantsugrupp, siis liigutused toimuvad sünkroonis ja kõik vähemalt püüavad sama asja teha. aga võta näpust, praegu on pop arendada inimese loovust ja lasta tantsijal ise kaasa mõelda ja otsustada.
väga innustav on olnud trennisaali ukse taga kuulata, kuidas õpetaja räägib umbes nii (mitte et korruta tuimalt, et käsi üles-jalg ette) : ja nüüd, kui sa lähed sellele ringile, mõtle, et sa oled üks suur puu, kes vahepeal tuules õõtsub ja kui muusika vaikseks läheb, siis ole nagu leht, kes  puu otsast alla langeb! jah, tegemist on 4-6-aastaste tantsutrenniga, mitte teismeliste omaga! tegelikult võib teismeea lõpus olev tantsija, kes eluaeg on oma peaga kaasa mõelnud tantsuliigutustele, olla suurepärasel tasemel ja teha imelisi etteasteid. jääb ainult nii kümmekond aastat oodata :D suurte pealt oligi juba näha, kuivõrd imelisi liikumisi kombineeritud on.

igatahes said meie väikesed tantsida suisa 3 tantsu - Working process (õpetaja Inna kokku pandud tantsuke aasta jooksul õpitud liigutustest-liikumistest), Naerulohud (õpetaja Hellevi loodud tantsuga esineti ka võistluses Koolitants ja saadi sellega edasi lausa piirkondlikku vooru) ja Suveaeg (lõbus rannatants koos aste vanematega - tõesti täiesti rannamelu tunne tuli). super, ma ütlen super!! sellistel hetkedel ma tunnen, et see pidev oma laste autojuht olemine tasub ära (kuigi iga kevad on juhe niiiiii kokku jooksnud, et enam ei taha ühtki trenni-autot või sussi näha).

ja mul on väga-väga hea meel näha, et mu lapsed on kava hästi omandanud, teevad püüdlikult ja nüansse silmas pidades kaasa ja naudivad oma tegevust! eriti muidugi kiidan Karitat, kes on meie kergejalgne liblikas, kes on tõesti tantsusussidesse loodud :) ei-ei, ärge nüüd valesti aru saage, Karina teeb ka kõik suurepäraselt kaasa, lihtsalt tema naudib (rull)uisutamist rohkem ;)

aga nüüd on veel kaks tantsutundi ja siis on suvevaheaeg! ajee!! taksojuhil algab puhkus ;) ;)

oskan - ei oska

mul on üks lastekasvatusliku teemaga jutt. mis siis muud, eksole. 

vahel on tunne, et ma olen kuskil väga mööda pannud, kui päevade kaupa ainult üks jauramine ja omavaheline riid käib. siis jälle süda paisub uhkusest, kui seltskonnas käies inimesed kiidavad, kui hästi käituvad, kenad, viisakad ja armsaid lapsed mul on (no kaksikute sarnasus annab ka sellele armsusele palju juurde ja nii mõnedki jamad ununevad selle varjus võõraste silmis). 

eks see jonn on igal lapsel pidevalt sees, iseasi, palju ta seda välja laseb või palju on neid tegureid, mis selle aktiviseerivad. ma ise mõtlen siin, et mu lastel peaks küll olema suht hea kasvukeskkond ja -võimalused (suur maja, piisavalt ruumi õues liikuda, liiga palju asju - ikka piiran tugevalt mõttetu jura ostmist, trenn, sõbralik lasteaiarühm, kodused sõbrad, minu pidev tähelepanu, piisavalt rahalisi vahendeid, et lastega käia teatris/kinos/batuudikeskuses vm.) ainult isa on liiga palju puudu. siiski-siiski, 3 päeva nädalas on ta olemas ja eelkõige laste jaoks olemas!

jonni jätkub aga nii et küll ja ülegi jääb :/  kui ikka noor daam suu avab ja pool tundi või pikemaltki joriseb või lausa üürgab ja endaga rääkida või sülle võtta ei lase, siis nagu ei saagi midagi esiotsa teha. kui lõpuks jutule saab, siis saab kõik läbi arutatud - põhjus-olukord-tagajärg - saab nagu aru ka, aga iga päev kordub sama muster... või siis riieldakse hommikust õhtuni või nii, et karvad lendavad... mõistus saab endal otsa ja siis tuleb see maailma halvima ema tunne. lõpuks ma mõtlesin, et selline jonni-järgne tähelepanu ongi see, mida otsitakse. 

nüüd on meie majas kasutusel uus kord, sest kõik muud asjad on juba ära proovitud (ise ka ei tea, kuidas ma selle peale varem ei tulnud): igal lapsel on tabel, kuhu läheb inimesemoodi käitumise eest kirja südameke ja jonni-pahanduste-haigettegemiste puhul rist. tabel tühjendatakse iga kahe nädala tagant ja algab uus ring. eesmärk on ka neidudele seatud - 5 südant rohkem kui riste - batuudikeskus või küllaminek või kino, liiga palju riste tõmbab meelelahutustele risti peale. eks nad parajad kauplejad ka ole - iga pisiasja eest tahetakse südant, risti aga ei kuidagi. samas on see risti-kirjasaamise hirm nii suur, et jonn tõesti jäi ükspäev kurku kinni :) ma kõlan nüüd sadistlikult, aga mul on ka piirid. 

ma ei leia, et selles oleks midagi halba, kui laps mõtleb, kas tasub karjuma pista keset linna sellepärast, et käes olnud oks katki läks ja kinnominekust ilma jääda. vaatan ja mõtlen, et kui niisama rääkida umbes nii: ma saan aru, et sa oled kurb, et sul oks katki läks. praegu uut ei ole. kodus otsime uue. lapselt tuleb vastus: uu-uuuu-uuuuuuuuuuuu!!!!!!!!!! ikka täiest kõrist ja pool tundi järjest, mis kuidagigi lõppeda ei taha, siis ma arvan küll, et sellest tabelisse kirja minevast ristist võib rääkida ja see rist sinna tabelisse ka teha. 5-aastane laps saab tegelikult suurepäraselt aru, mida võib ja mida mitte ning kuidas asjad toimivad. oma emotsioonidega on tal raksusi, aga kuidas siis üks suudab ja teine ÜLDSE mitte?? vot sellise lõputa ulgumise lõpetamiseks sai selline süsteem praegu välja mõeldud. 

riste veel tabelis pole. südameid on mõlemal 3 :) ma ei kujuta ette, mis siis juhtub, kui rist tõesti tuleb. aeg näitab. hetkel on küll rahulikum ja laps nagu ise ka kalkuleerib, kas tasub karjuda või mitte :)

Rohemajake

mul on nüüd kasvuhoone - juhhuuuu!!!!!!!!!
pikem pajatus siin 
laadale-laadale, mu taimekesed ootavad mind ;)
:) :) :)

Kuldmikrofon 2014

Laupäeval rõõmustasime koos lastega Sindi seltsimajas, kus toimus järjekordne lauluvõistlus Kuldmikrofon 2014.

Eelmine aasta oli esimene kord, mõlemad said hõbemedali, seekord siis Karitale kuldmedal(!) ja Karinale hõbe. Lauluõpetaja rääkis pärast, et hinnati laulu keerukust vastavalt vanusele ja laulu puhtust. Kuna Karina oli pikalt haige ja laulu sai harjutada õpetajaga ainult 4 päeva enne kontserti, siis suurt artistlikkust püüdma ei läinud. Kodus tegime plaadi järgi või klaveril, aga noh, emaga harjutamine pole ju ikkagi see...

Karita esitas Eino Tambergi loo "Keskkasti kool" ja Karina Arne Oidi loo "Liblikas ja lepatriinu". Sõnad Ellen Niidult. Mõlemad valisid endale laulu ise. Karina kaalus mitut varianti, aga lõpuks jäi ikka lüüriliselt armsa laulukese juurde (mis sobib tema natuuriga tõesti paremini, kui näiteks "Kirerikii" või "Jänku jenka", eksole)

Minu arvates tuli mõlemal laul hästi välja, esinesid julgelt ja ilmekalt (mida ei saa mitte kõigi kohta öelda, ka 2 a vanemate laste kohta mitte). Karita jah tõesti võttis end väga kokku ja tegi super-esituse, vahemängu ajal tegi rahvale show'd ka ja ajas kõiki plaksutama, nii kõrged kui väga madalad noodid tulid puhtalt - ju sealt see kuld ka tuli :)

Sellest ma ei räägi, et oma laste sooritust on ikka väga hirmus oodata, kui hetk juba käes, siis tahab aga süda uhkusest rinnust hüpata ja tahaks hõisata, et vaadake-vaadake ometi, ta on minu laps!!!!! :D pinge on ikka meeletu :P

lapsed olid rahul, meie ka! järgmine aasta jälle :)

P.S. üllatusauhind oli ka - küülik! kahjuks me teda endale ei saanud... (anti ühele väga toredale tüdrukule, kellel kõik sassi läks, mis minna andis) aga vist tahaks. vaatame, kas leiab jänenene meie juurde tee ;)

viiesed printsessid

Meie printsessid said eile 5-aastasteks!! Kuidas nad küll juba nii suured on? Sülle ei mahu enam isegi ära - jalad ripuvad üle ääre. Viimase poole aastaga on toimunud suured muutused igas valdkonnas. Panen siia mingid märksõnad kirja, siis endal hea aasta pärast jälle vaadata :)

• iseseisvumine - sügisel veel ei tihanud ma neid pikemaks ajaks õue üksi tegutsema jätte, ikka viskasin pilku läbi kõigi akende või paotasin ukse ja pidin neid korrale kutsuma või riidu lahutama. nüüd saavad juba tunnikese õues ilma seltsidaamita kenasti hakkama :) kui ilmad paremaks lähevad, siis kindlasti pikemalt ka. naabrilapsed on suurepärased kaaslased. iseseisvumist on märgata kõigis muudeski valdkondades, olgu siis otsast-otsani ise riietumine, hügieen, koristamine (milles on Herr Abikaasa kooli abil nad vägagi tublid!) või mõtlemine.
• mõtlemise areng - aju töötab ja areneb mõnusa surinaga. vahel on lausa seda surinat kuulda, kui laps mõne keeruka probleemi kallal juurdleb või eksistentsiaalsetele küsimustele vastuseid püüab leida :) on ju vaja teada, kuidas töötab keha, miks inimene elab, mis on sõda ja miks ühed inimesed teistele niimoodi teevad või miks juuksekarv peast ära tuleb.
• strateegilised mõõtmed on hetkel järgmised: Karita - 18,1 kg ja 113cm, Karina - 18,6 kg ja 113cm. Kasvavad nii, et ragisevad! pikkust on üksjagu, lausa viiepooleste jagu... Vanem õde ehk Karita on küll kergem, kuid õnneks viimasel ajal sööma hakanud. talveperioodil ei söönud üldse liha ega kana ega miskit, vahel harva kala. nüüd jälle paari suutäie kaupa läheb seda kraami. ega ma ei sundinud ka - ju siis polnud vaja :) Karina on meil kõikesööja, viimasel ajal põimib, aga ma ei karda, et ta nälga jääb, eksole :D mul on väga hea meel, et magusast ega saiakestest ega krõpsudest-limpsidest ei arva nad eriti midagi. loomulikult ei ütle nad neist ära, kui laua peal kättesaadaval on, aga ise küsima ei tulda. või noh, kui vahel harva küsitakse ja ei saada, siis ei juhtu ka midagi. magusasõbrad nad vist suurt polegi - paar kommi on piisav kogus, vahel ei lähe sedagi, kui vanaema neid nuumata proovib :P
• arvutiga pole K-d endiselt tutvust teinud. tahvli peal saavad õhtuti 5-min. mängida mõnda barbie-riietamismängu vms. aga see on ka kõik. ise me it-maailma neid enne ei suuna, kuni huvi ületamatuks muutub või koolis vaja minema hakkab. silmadele ka parem.
• silmadega seoses - seis hetkel sama, viimane kontroll talvel ütles, et võibolla Karina saab suvel ühe uue nõrgema klaasi, muus osas kõik sama s.t. et praeguste prillidega näevad oma eakohaselt. minu lootus, et kõik kiiresti paraneb, ei ole reaalne, ootame siis edasi. prille kantakse meelsasti, need on hetkel nii ilusad roosad ka muidugi :)
• koolini on veel aega, aga lugemine on juba enam-vähem. ma ei saa veel öelda, et loevad, aga kui midagi kokku veerida vaja on, siis saavad sõna kokku küll. eriti tubli on Karita. tema on kogu Mõmmi-aabitsa ikka läbi veerinud! Karina loeb ainult siis, kui ikka väga vaja on ja ma ette ei ütle. häälivad väga hästi, see vist lasteaias õpetatud, Karita kuuleb väga kenasti tähti sõnas ära. kirjutamisele pole ma väga rõhku pannud, seega on tähed viltused ja numbrid ei tule ka, aga ma hetkel ei sunni - las hakkavad lugema, küll siis muu ka tuleb. mis nad muidu I klassis teevad, ah!? loendamine tuleb hästi, kahekohalisi numbreid tunnevad. mina suurt vaeva näinud pole, ju jääb kõik lennult külge. LA uus õpetaja on vist nad oma lemmikuks ka võtnud - muudkui tegeleb nendega :) ütleme nii, et on tunda, et too õpetaja on pikemat aega enne algklasside õpetaja olnud.
• lemmiktegevused on värvimine-joonistamine ja nukkudega mängimine, õues meeldib ka tohutult mürgeldada.
• igapäevaelu rutiin on selline, et 8:30-16:00 LA, E ja K tantsutrenn 45 min, nädalavahetustel võimalikult palju värsket õhku ja uusi kogemusi. mu ema juba ükskord ütles, et meie küll pidevalt niimoodi lapsi taga ei vedanud, kui sina (ehk siis mina) laps olin. kurb, oleks võinud :(  aga eks aeg oli ka teistsugune. eks see ringituuseldamine väsitab ära ka ja mõnel õhtul pean eelkõige ennast tagant sundima, et trenni viia lapsed, aga ma ikka pingutan :D ikkagi täiskohaga taksojuht. oh ma puhkan ja naudin vabadust, kui nad kooli lähevad - jee rait!!! :P unistada ju võib, eksole! trenniga seoses veel üks tore asi: osalesid tipsud oma grupida Koolitantsul, said lausa edasi piirkondlikku vooru. eks see paras kaos oli, aga kogemus jälle juures ja lastel rind uhkusest kummis! suurt lava ei karda, tahavad tagasi :D eks kevadel jälle, kui oma tantsukooli kevadkontsert Endlas tuleb. eeloleval nädalavahetusel ootab jällegi solistide konkurss.
• tervis on tugevamaks muutunud - eks köhasid ole ikka olnud, aga siiani on need saadud niisama minema peletatud, nüüd viimati jäid päris haigeks mõlemad. Karinal oli lausa keskkõrvapõletik :( vaene hing, seda oli lihtsalt nii hirmus kõrvalt vaadata ja teha ka midagi ei saanud :( AB ka mõjuma ei hakanud kohe. aga noh, see viirus murdis kõiki, lasteaias vist polegi last, kel kõrvad või kopsud haiged polnud... loodan, et eeloelv suvi turgutab neid veel kõvasti ja järgmine talv tuleb veelgi toredam.
• tervise ja liikumise koha pealt vee niipalju, et kaalumisel on erinevad trennivariandid. Karinal on ujuja või tennisemängija keha, Karita seevastu nääpsukesem ja väga temperamentne, kergejõustik peaks sobima küll ;) eks näis, mis piigadele meeldima hakkab. Karina vaimustus uisutamisest, sünnipäevaks said mõlemad rulluisud, proovisõit oli edukas, suvel võib meid rohkelt Jaansoni rajal nägema hakata ;) ma südamest loodan, et Herr Abikaasa lastega uisutab ja mina saab rattaga sõita, aga eks näis.
• omavahelised suhted on neil ikka selline love-hate relationship :/ pidev konkurents ja kakelung. samas kaua ilma teiseta ka ei saa. vahepeal nagu hakkas täitsa minema, aga nüüd iseteadvuse suurenemisega jälle läbisaamine käest ära läinud. seda meie majas ei näe, et lapsed käest kinni hoiaks või üksteist kallistaks, aga vahel suudavad täitsa kenasti asju jagada või haigele õele teki peale panna ja vett ulatada. küll tuleb, käin oma hallinevaid karvu lihtsalt tihedamin värvimas ;)
• kodust väljaspool on mul väga viksid, viisakad ja sõbralikud lapsed. kõik kiidavad ja imestavad. oi küll ma olen siis uhke! :D

kokkuvõtlikult tahan siiski öelda, et kaunis hetk, oh viibi veel! viiesed on nii lõpmata armsad ja asjalikud!!
ja ma tahaks veel üht last, aga sellist paariaastast kohe paluks! :D 

sisepoliitikast

välispoliitikast ma praegu kirjutama ei hakka, kuigi Ukraina koha pealt tahaks nii mõndagi öelda.

sisepoliitikat on hetkel lausa piinlik jälgida. mulle pole küll Ansip oma üleoleva käitumisega kunagi sümpaatne olnud (vähemasti vedas ta koos Ligiga meid tollest kriisist enam-vähem vee pealt läbi), aga Kallas on lausa vastik! esiteks tahaks ma teada, kuhu need 10 miljonit ikkagi said?? kui see on selge, siis hakkaks arutama, kas keegi peale tema enda õukonnaliikmete tahab teda peaministri toolil näha. oli ju igati loogiline, et kui inimene kaob aastateks kohaliku meedia pildist, siis naastes hakatakse igasugu asju uurima. peab ikka üsna võhiklik või lausloll olema, arvates, et nii ei juhtu. ja siis veel ajada soga, et ei tea, ei mäleta, pole olnud, endal irve näol - öäk!! ja kui meedia teeb oma tööd, hakkab härra jonnima nagu väike laps ja ütleb, et teised kiusavad ja mina nii ei mängi. mis ta arvas, et kõik kummardavad ja tantsivad kaera-jaani, kui Siim otsustab Eestit juhtima tulla?! 

uskumatu tegelt, et reformikad üldse sellele vangerdusele läksid - oli raske Ansipil oma aeg ära istuda või? ja nüüd on põrgu lahti, hea veel, et savikale pole valitsuse moodustamise ülesannet pakutud.

ah jaa, mis mind veel täiesti käima tõmbas - mis pagana valitsuse moodustamine ja läbirääkimised, kui Herr Ilves polnud veel ettepanekutki teinud, ei talle, ei kellelegi? poliitika Eesti moodi. kahju tegelt, sest kogu see tsirkus on vesi ainult keski veskile ja parempoolne valijaskond on nii-nii pettunud, et ei lähegi valima või valivad väikeseid uusi erakondi, kes nagunii künnist ei ületa ja hääled lähevad lihtsalt kaduma. ojulandist ma ei hakka üldse rääkima.

pettunud, väga pettunud.

aga olen isamaaline edasi :)

tuleb-tuleb :)

ninaga hoolega vastu päikest õhku nuhutades tundsin täna, kuidas saan varsti jälle paljajalu murul jalutada ning õhtuti kiigul ritsikate saagimist kuulata :) oh, kallis kevad, ootan sind niiväga!!

pidupäev

Palju õnne kallis Eesti!!

Hiljuti kõlas üks tark ja hea mõte: kuigi meie igapäevas on mitmeid inimesi või nähtusi, mis meile ei meeldi, tuleb igalühel meist endas üles leida see omaenda Eesti, see, mida omas südames pühaks, kalliks ja oluliseks pead. Siis ei tule tahtmist oma kodu maha jätta ja saab siin ilusti elada.

Minule on Eesti väga kallis, minu inimesed väga kallid ja vabadus ning rahvuslus üliolulised!

Täna oli imeline päev - vaatasime paraadi, nuhutasime pikalt kevadõhku ja pistsime nahka ühe pardi :) laste hääl läks muidugi kass arturi koogile :D

head sõbrapäeva!

 Mul ole palju sõpru, aga need kes on, on hääd! Liiga tihti me kokku ei saa, aga oleme üksteisele see-eest alati olemas. 

Kuigi mulle ei meeldi, et USA pulmasaateid vaadates pigevalt kõlab sõnakõlks, et mu peigmees on mu parim sõber (sest mehe vastu peaka ikka mingid muud tunded esiplaanil olema kui sõprus), aga siiski pean mainima, et Herr Abikaasa on tõesti ka hea söõber. Sõpradega ju veedetakse aega, ollakse üksteisele toeks ja arutatakse ilmaelu üle. Nii ka meie :) Sõbrad kingivad üksteisele mängukarusid ja šokolaadi, meie lapsi, lilli ja lambapraadi ;)

ja-jah, lammas veinikastmes oli tänases menüüs, nagu ka muffinid toorjuustu-vahukoorekatte ja maasikatega. 

Head sõbrapäeva, mu virtuaalsõbrad!!

üle pika aja

käisime teatris täiskasvanute tükki vaatamas. laste omi on nähtud üksjagu ja head emotsiooni on pakkunud ainult Põrr.

Niisiis, Endla Ballettmeister on teos, mida on mängitud juba sellest ajast, kui mu lapsed just sündisid. Juba toona arvustusi lugedes hing nagu kiskus seda vaatama. 

Ja tõesti, oli mida vaadata ja millele kaasa elada. Teema tõsine, teostus lustakas, mäng väga hea! etenduse lõppedes ei tahtnud aplaus lakata ja isegi mu väga skeptiline mees plaksutas püstiseistes :) kaks ja pool tundi puhast naudingu, soovitan soojalt!!!

tinasõdur

elu mängib vahel kätte imelikke võimalusi. ühelt poolt on need toredad, teisalt mitte niiväga. eks ma siin hädaldasin mingi aeg tagasi, et kui külmaks läheb, siis väga nagu ei tahaks üksi lastega toimetada kodus ja ikkagi veidi veel võõras ja kui midagi juhtub, siis pole kedagi abis. 

nüüd siis juhtus aga nii, et Herr Abikaasa viskas end jääl siruli ja liigub nüüd nagu vapper tinasõdur ühel jalal... luu õnneks puru pole (vähemalt Pärnu EMO-s väideti nii), lihtsalt kole pehmete kudede venitus pahkluu piirkonnas. jalg on "kenake" rull ja valutab ka. istub mul nagu diivanikaunistus, ise kurdab, et lamatised tekivad varsti :D 

teise õnnetuse üle pole sobilik naerda ja ega ma naeragi, aga see tuli lihtsalt nii õigel ajal. Karita just hakkas köhima. praegu ongi meil pere pooleks jagatud - kaks santi lustivad kodus (köhiv ja turtsuv issikas ja issi) ja kaks tervet käivad tööl (emmekas lasteaias ja mina tööl), kõik on väga rahul. või noh, mina tahaks ka kodus olla, aga nohu pole piisav vabandus vabu päevi võtta. muideks kartsin, et tuleb hull kakelung Karinaga lasteaeda minemise teemal, kui õde koju jääb, aga oh üllatus - ei! tema tahab lasteaeda õest puhkama minna! jah, nii mulle öeldigi :D muidu oleme jõulujärgse aja igal hommikul Karinaga lasteaeda minemise suhtes maid jaganud, nüüd aga läheb meeleldi. aru ma ei saa! viimasel ajal on K-d tõesti nagu kass ja koer karvupidi koos, nüüd on õhtud rahulikumad ja nad taluvad üksteise seltskonda paremini :) ju siis nii pidi minema.

tähine taevas

kui ainult natukene toas mööbeldada, võid end õhtul voodisse heites leida pea padjal tähistaevast avastamast :)
ja keset ööd vastu seina jooksmas, sest sa ei saa aru, kuspool on uks...

"Koit"

Olen laulupeo lainel. Tulen just kooriproovist, kus muu hulgas harjutasime ka Koitu. Ma ei teagi, kas olen kirjutanud, et käin juba poolteist aastat Sütevaka segakooris laulmas?! Ju ikka olen :-)
Täna oli proov koos nootekooriga ja meid oli palju, mis tähendab, et kõik kõlas eriti võimsalt!
Koitu lauldes voolasid mälestused minust üle. Olin tagasi oma esimesel laulupeol, kui olin viiendas klassis. Seisin kuskil laulukaare paremalpool all ääres, kui Koitu laulma hakati. Lauldi, kõik oli väga pühalik ja äkitse kostus kaare all imetluskohin ja seejärel juubeldus. Esiti ei saand ma midagi aru. Kaare all ju kedagi kaasas pole, kes seletaks, et näe, tuli süttis. Aga ometi mingi hetk ma selle ära tabasin inimeste pilgu suunast ja nägin laulupeo tuld esimest korda elus! See oli elamus! Ma arvan, et midagi ei olnud mu noores elus kunagi nii sügavat jälge jätnud. Sellest ajast peale olen igal tule süütamisel kohal olnud. See on ülim hetk ja see läheneb taas! Ärevuse ja suure ootusega ootan juulit, et üheskoos tunda jälle - eestlane olla on kõige parem ja oma kodumaa ja emakeele heaks oleme kõike nõus tegema!
http://m.youtube.com/watch?v=17kAz4X-zY4

lapsesuu

Herr Abikaasa sõidab lastega maale. Parasjagu on käes lõunatund, nii et soovitab neil silma kinni lasta, sest tee on just ühe uinaku jagu pikk :-) Korra nagu proovivad ka, aga siis pillab Karina nagu muuseas: 

"Ma ei saa magama jääda, sest siis õhtul voodis mul ei tule uni peale ja ma muudkui sosistan ja mängin ja sosistan ja mängin." :D

Seesama sõit tekitas meil esimest korda elus olukorra, kus lapsed jäid maale ja meil oli vaba õhtu :-) Ega midagi erilist süllekukkunud vabadusega peale ei osanudki hakata - käisime hiinakas söömas ja jalutasime linna peal. Kinno oleks tahtnud, aga ei viitsind Tallinna sõita...

Nii et nüüd ongi käes olukord, kus nabanöör on pikaks venitatud ja me saame lapsed vahel puhkama saata :-) Olen varemgi maale jäämise teemat tõstatanud, aga Karina kuidagi pole tahtnud. Nüüd on ok :-) 

Korraks tekkis isegi mõte lapsehoidjate pingi pikendamiseks palgalise lapsehoidja näol, aga kust seda saada ja et ta ka normaalne oleks? pärnakad, palun jagage kontakte!

Jõulud 2013

sel aastal tulid jõulud teisiti. mõtlesin just pühadelauas ja ütlesin oma kallitele ka, et sel aastal oli mul palju, mille eest tänulik olla. esiteks muidugi meie kõige suurem otsus ja ost - oma kodumaja, milles oleme nüüdseks kohanenud! teiseks suureks kasvavad lapsed, kes juba küllaldaselt mulle hingamisruumi annavad (loe: hommikuti magada lasevad) ja see on nii oluline! ning kolmandaks, ma olen ära harjunud oma töökohaga, see tähendab, et pärast aastat ja mõnda kuud olen enam-vähem totaalselt võõras erialas natukene orienteerima hakanud. hetkeks meelitati mind ka küll vanadele radadele hääde sõprade poolt, aga õnneks või kahjuks ükski närv ei liigatanud, nii et praegu jätkan seal, kus olen. olen mitu korda endalt küsinud, et kas see ongi nüüd see, mida ennast ülejäänud elu tegemas näen, vaevalt, sest mul pole selle asja vastu kirge. aga minu filosoofia on see, et tööl käiakse sellepärast, et oleks millest elada. ega haiglas ka kirge polnud, viimasel ajal vähemalt mitte. võibolla kuskil tõesti ongi olemas selline töö, mis oleks ka hobi eest, aga ma pole seda veel leidnud :P tegelikult ootan ma pensioni, siis ei peagi tööl käima :D nali!

 

kuid jõulud tulid sel aastal tõesti teisiti - Herr Abikaasal oli detsebri alguses 2 n puhkust, mis muutis aja kohe palju aeglasemaks. K-d said kodus toimetada ja lõplikult köha seljatada ning mina üheksaks tööle minna, hommikune rabelemine jäi ära :) sain rahulikult jõulukinke valida ja ei pidanudki 23.12. tõdema, et olen ka üks hulludest, kes paaniliselt mööda poode kappavad :) (olin sunnitud korra Kaubamajakas liikuma sel ajal ja see oli ÕUDNE! pagesin ummisjalu)

kuigi ma suurem asi nipsasjakeste fänn pole ja suuremat sorti sättimist enne pühi pole kunagi osanud teha, sai uues kodus ikka veidike askeldatud, õue jõulutuledest talvevõlumaa tehtud ja ka toas üht-teist sätitud :) küpsetasime piparkooke, kodusaia ja hääd kohvi (sest Jõuluvana tõi sel aastal meile leivaküpsetusmasima ja kohvimasina. neist imevidinatest pean ma kohe eraldi postituse tegema, sest need on seda väärt, eriti leivaküpseti muidugi, sest see oli mu ammune unistus ja ta toimib tõesti suurepäraselt!)

hea meeleolulooja oli Maria Talu Jõulud, kus kõik oli naturaaline ja looduslähedane, see on praeguses ühiskonnas minu jaoks järjest olulisemaks saamas, sest kõike kunstlikku on liialt palju.

traditsiooniliselt käisime kõik koos metsas kuuske valimas ja koju tarimas :) kirikus käisin üle pika aja, küll üksi, kuid seegi oli oluline. tahtsin küll ka lastele näidata, mis maja see on, kui kuri kõhuviirus sel aastal veel ei lasknud, küll jõuab. aga endale jäi küll südamesse hea tunne, kui ühe koolipere südamlikku traditsiooni näha sain. öelge mulle veel üks direktor, kes traditsioonilise kõne asemel räägib loo Armastusest! üks väga olulne sõnum oli ka, Aeg on Jõulude ajal oma pesas, seda tuleb hinnata ja ka endale aega võtta.

lastega jõudsime tolle kõhuviiruse kiuste (mis on juba meie peres jõulutraditsiooniks saamas vist :S) lasteaia jõulupeole, kus tüdrukud üllatasid meid mitmete lauludega, mida kodus kordagi enne kuulnud polnud ja need oli tõesti suurepärased ning väga puhtalt esitatud! ja ka tantsutrenni kontserdile, kus sai natuke sügishooajal õpitut näha. rohkemaks mahti polnud, sest vastik viirus murdis mindki täpselt päev enne jõule... Herr Abikaasa tegi ja toimetas, ta on mul tõesti suurepärane! aitäh kallis!

mis veel, ah jaa - muru oleks vaja niita! ei, ma ei tee nalja :D

aga tõsiselt, ma olen väga tänulik oma pere ja kodu eest ja selle eest, et meil on kõik hästi. nende pühade ajal olen näinud ja kuulnud liiga palju seda, kuidas inimesed üksteise vastu kurjad on ja see ei ole hea. annaks Jumal mulle mõistust, et vanaduses mitte päris ära pöörata ja teistele oidu minuga midagi ette võtta, kui see siiski juhtub. õnneks oleme Herr Abikaasaga piisavalt laisad inimesed ja ei viitsi riielda, pole kunagi viitsinud, õnneks! loodan, et laste sirgudes saame rohkem ka kahekesi toimetada ja rohkem üksteisele pühenduda. ma tunnen, et see aeg ei olegi enam mägede taga :)

mu head sõbrad ja lugejad, kauneid pühi teile! hoidke üksteist, sest see on ainus, mis meil lõpuks on.

Tarekese viinaköögist tulid sel aastal esimesed katsetused - keele viib alla, aga pääd purju ei tee - imeline!

pusaõrritaja

ma kohe pean kirjutama, sest midagi nii head pole ammu mu käte vahele sattunud ;) 

nimelt tarisid päkad I advendi hommikuks meile kaks imevidinat, peale mida, pole enam ühtki kiunu soenguvalmistamisel kuuldud :D

hää küll, mis ma siin keerutan - tellisin hea sõbrants Klari promo peale ~kuu tagasi Tangle Deezerid ja varsti jõudsid need ka Hiinast kohale (originaale esialgu ei tellinud, sest need maksavad ulmelisi summasid ja ega mul suurt usku nagunii nendesse polnud). endal oli huvi ikka väga üles kruvitud, sest ma ei suutnud uskuda, et üks juuksehari võiks olla asjalikum, kui kõik need erinevad vidinad, mis ma olen tulutult koju tarinud ja ikka pidanud kuulma, et kammimine on maailma kõige valusam tegevus. 

Meil on majas 3 pikajuukselist, kelle karvad väga eduliselt pusasse lähevad ja mitte mingi valemiga lahti ei tule :S Herr Abikaasa on juba loobunud igasugu kammimisest, sest see ei anna tulemusi. tunnistan ausalt, et vahel olen mõne pusa lihtsalt ära lõiganud, sest seda ei ole võimalik lahti harutada. lapsed pikkadest juustest loobuda ei taha, seega tuli muid lahendusi otsida. kõigepealt vahetasin välja kõik šampoonid-palsamid. läksime üle Sante loodustoodete peale ja see tõesti nagu mõjus. märgi juukseid oli kohe palju hõlpsam kammida, aga kui need ära kuivasid, siis hommikuti oli ikkagi üks nutt ja hala... 

lugesin sellega seoses läbi määratu hulga materjali masstoodangu kosmeetikatoodete kahjulikkuse kohta ja ka seda, millist keemiat me iga päev endale peale määrime :( õudne hakkas! nüüd need potsikud siis seisavad vannitoas riiulil, minu käsi ei tõuse ühtki tavašampooni või duššigeeli võtma. sellega seoses olen täheldanud, et omaenda juuksed hoiavad ka paremini, ei lähe nii kiirelt enam rasvaseks ja keha ei ole talvele vaatamata väga kuiv :) päris kosmeetikast ma veel loobunud pole, sest ma ausõna ei suuda end sellest kirjanduse rägastikust hetkel läbi närida, kus kirjeldatakse ära, milline kosmeetika siis on või ei ole ohutu. mineraalkosmeetika jah, aga seda on veidi tülikas kasutada. ega ma mingi suur krohvija nagunii pole - ripsmedušš on must be, kõik ülejäänu haruharva ;) aga seda ma arvan küll, et edaspidi ostan enda jaoks kosmeetikat ainult looduspoest või apteegist :D

Pusaõrritajast aga edasi rääkides - see on imevidin! esiteks näeb ta nii totralt geniaalne välja ja tal on kaas! teiseks on tal vahvad eripikkuses harjased, mis tõenäoliselt valutu pusade lahtiharutamise saladuseks on ja kolmandaks teeb ta kammides nii lahedat nukukammi häält - ikka kraaps ja kraaps. aga oma tööd teeb ta auga, minul jääb hommikuti ainult patsid teha, sest Tangle Deezer on K-dega koostöös enne kõik pusad lahti harutanud :) Imeline!!

Saare pääl

Ühel päeval tundus, et tahaks puhkusele. Oleks muidugi 7 maa ja mere taha tahtnud, aga rahakott ei olnud nõus oma raudu kuidagi paotama... Niisiis seadsime sammud ühe mere taha ja tegime väheke tutvust Saaremaa elu-oluga viimasel tormisel nädalavahetusel. K-dele oli see esimeseks ülemerereisiks.

Ilm, pean kohe ära mainima, meid hoidis, sest Pärnust startides ladistas vihma ja ulgus tuul, praamil olles aga ilmutas end päike, marutuul puhus taeva pilvedest puhtaks, kergitas siis ise viisakalt kaabut ning läinud ta oligi :) Saime kenasti saar(t)ele, vahtisime ammulisui Väikse Väina luiki, Muhumaa tuulikut, kirjutasime Jõuluvanale kirja ja ahmisime endasse I advendi puhuks kaunistatud Kuressaaret. Alles õhtu eel pimeduse saabudes algas uus maru, selleks ajaks olime aga juba hotelli sooja pugenud ning mõnulesime kõrvuni basseinivees :D 

Ööbisime GOSPA hotellis, millega oleme tõesti ülirahul ja soovitame soojalt. Hotelliveebi kaudu bronnisin ja kõik toimis õlitatult. Massaažid olid ka tasemel. lapsed olid sillas, sest seal on 2 mängutuba ja veekeskus loomulikult ka! Eks neid emotsioone õhtuks tiba palju kokku tuli, aga saime hakkama ja tibud magasid juba enne üheksat õndsat und :) Häbi tunnistada, aga meie ka :D

Hommik tervitas meid idüllilise päikesepaistega kindluse vallikraavil, kus sõudsid kuninglikult ringi luigepere ja paar parti. Lapsed lustisid mängutoas, samal ajal kui meie hommikusöögilauas luikede liuglemist jälgisime - mida sa hing veel igatseda võid! Tegime tiiru kindluses (kus küll K-d üldse aru ei saanud, miks printsesse näha pole, sest ühes õiges lossis ometigi elavad printsessid!), tutvustasime oma järelkasvule Kaali kraatrit ja selle tagamaid ning keerasime meie käsutusse antud ülisuure võtme abil lahti kõik Angla tuulikud ning uurisime põhjalikult, kuidas see jahu tegemine ikkagi vanal ajal käis :) Ma ei saa mainimata jätta, et kogu see aeg paistis päike, tuul vaikis ja ainult hetkeks tõusid tumedad pilved, mis kadusid sama kiirelt kui nad ilmunud olid. 

Koju jõudes ootas meid vanaema, kellele K-d kohe kuuldust-nähtust sädistada said ja Mirr, kes veidi solvunult kõik kahe päeva tegemata paid vastu võttis :). 

Seejärel sättisime üles jõulutuled, mis tekitasid meile koju tõelise jõulumaa :) 

Eile käisime Korstna Talu Jõuludel, kus sai teha hobesega pika vankriringi, ratsutada, vaadata, kuidas Vana Jõul korstna otsa ronib, paitada suuri ja väikeseid koduloomi ning rüübata püstkojas üks magus tee :) 

jonni taltsutamine

elas kors väike tüdruk, kes oli otsast-otsani jonni ja viha täis. Ta sai ka ise aru, et nii see jätkuda ei saa, aga ometigi ei osanud ta kuidagi muudmoodi enda soovidest märku anda. Tema õnnetu ja juba peaaegu kurdistunud ema oli sadu ja sadu kordi küll rahulikult küll riiuga seletanud, et selline teguviis ei ole pisikesele preilil sobilik, kahjuks tulutult. Kord karjus laps põrandal väherdes, et sa oled halb emme, kui ta enam kuuendat multikat vaadata ei võinud või paugutas uksi ja kiusas sihilikult õde, sest too polnud koheselt loovutanud näritud mängukonna...
Siis katkes ema kannatus ja ta kaebas lapse isale ära. Isa arvas alguses, et ema hädaldab niisama ja kui tuleb, siis vaatab. Nii sündiski. Laps jonnis ka isaga vahetpidamata, kuigi temaga on lood tavaliselt teised. Isa kannatus katkes pärast teist päeva (kuigi ema oli seda juba aastaid kannatanud ööl ja päeval) ja ta rääki lapsega. Rääkis pikalt, laps kuulas. Ei teine laps ega ema ei kuulnud nende jutuajamist, aga sellest hetkest midagi muutus. Laps mõistis, et jonniga ei saavuta ta midagi või kui, siis otse vastupidist. Ta hoidis end jõuga tagasi, et mitte jonnida ja seda pingutust oli nii koomiline vaadata. Aga ta saab hakkama ja hoiab mõistlikku joont edasi :) ja emal on sellest nii hea meel. Imelime on see isade ja tütarde suhe!

pean ennast rohkem kuulama

viimasel ajal olen tähele pannud, et ma tunnetan või näen asju ette. ja-jah, olen lolliks läinud :D aga ei, päriselt. eks ma olen varem ka vahel harva tundnud, et üks asi peab nii või naa minema ja lähebki, aga pärast vanaema surma on kõiki neid tundmusi rohkem ja selgemini olnud. alates muidugi sellest, et nägin teda ennast minu magamistoa uksel seismas paar päeva pärast tema lahkumist. hirmu ei olnud, sest ma teadsin, et ta tuleb. vanaema ise oli üks kõige realistlikkumaid ja maalähedasemaid inimesi, keda ma tean, ei huvitunud ta maarohtudest ega käinud kirikus.

tavalisemad näited on muidugi need, et ma vahel tean ette ja valmistan millegipärast söögid, kui herr Abikaasa mingil x-ajal koju tuleb, ilma, et sellest ette teataks. sellest rääkimata, et kui nad töökaaslastega teiselpool Eestit napsu võtavad, seda ma tean alati! või et laste suhtes on paha tunne, selline imelik ärevus ja siis nad jäävad haigeks. kahjuks ei oska ma neid tundeid (veel) tõlgendada. õnneks oskan ma neilt ka pea-ning kõhuvalusid ära võtta, praegu küll veel enda sisse, aga asi seegi.

viimane näide on kassikesega seoses: kirjutasin tema kesksoostumise operatsioonist. kirjutasin ka sellest, et paha tunne oli hinges. nonäete, oligi põhjust, sest kass ei toibunud üldse, terve nädal on olnud väga kriitiline, sest loom ei söönud-joonud palakestki ega olnud üldse energiat. haav iseenesest ilus. isegi loomaarst ütles mitu korda, et loodame, et ta sellest ikka välja tuleb :( nüüd siis saab süste mao ärritussündroomi vastu ning kiisuke sööb jälle ning söök püsib ka sees. Mirr ise on end jälle õnneks leidmas - hiilib mind nurga tagant ja turnib puudel. sellest, kuidas teda sundtoitsin ja muid õudusin tegin, siin täpsustama ei hakka. aga jah, ma ju teadsin, et see op pole praegu hea mõte, aga ma ei kuulanud ennast. arst muudkui ütles, et kõik on ok ja vanust on piisavalt.

igasugu unesid olen ka nägema hakanud. aastaid pole üldse und näinud, nüüd vist elu rahulikum, laste pärast enam mure pole, ju siis jäävad unenäod meelde. vahel ma mõtlen, et ei taha neid näha, sest ma näen asju, mis üsna kohe päriselt ka juhtuma hakkavad või siis näen sõpru unes imelikult tegutsemas ja nendega suheldes saangi teada, et mingid asjad on juhtunud ja unes öeldi mulle väga selgelt, mis selle inimesega tunnetega lahti on. 

ja siis ma usun märke, kasvõi selliseid, et kui mingi vana autoromu teise kahe masina vahele võileivaks sõidetakse, siis tuleb see romulasse viia ja kindlustuse pakutud raha vastu võtta, mitte seda veel 10 x üles putitada, kuigi see järjekindlalt märku annab, et aitab. eks ma mainisin ka seda uskumatutele, aga vastus oli teada, et pole siin mingied märke. aga teate mis, on ikka küll, viimati remondist tulles läks autol kumm pärast esimest kurvi tühjaks! vahetamise ajal hakkas vihma sadama ja tuul tõusis. kokkulangevused, ikka, aga nagu oleks midagi muud ka, eks :)

oh kui imelik jutt...

ühesõnaga, mul oleks vaja kedagi, kes aitaks mul ennast paremini tunnetama ja kuulama õppima. 

ronin nüüd luua selga ja lendan nõiamäele :D ah õige, ei saa, ma ju kardan lendamist, paaniliselt!