statistika

K-d laulukonkurssi lõppvooru ei pääsenud.

6-aastasi sai edasi ainult 4, kuigi esines 18 last. 7-aastasi oli nt. 12 ja edasi sai 5. 

mina ega lapsed pole kurvad. tüdrukud ütlesid isegi, et ei tahaks sama laulu uuesti laulda :) neil pole veel süsteem selge ja ma ei hakanud rõhutama ka, et see on võistlus. lihtsalt rääkisime, et kontsert. 

eks emasüda tiba kripeldab, aga kui vaatasin, et nelja edasipääseja hulgas olid 3 last ühest lasteaiast, kellega žürii esinaine kõige rohkem seotud on, siis jah, rohkem pole midagi öelda... õnneks meie laste rühmakaaslane osutus ka valituks, kellel on tõesti superhääl!

lood ja laulud

sel aastal osalesid K-d Raeküla Vanakooli Keskuses korraldatud lauluvõistlusel Viisiratast veeretades. sealne konkurss on lausa mitmevooruline, tänane kirjutis eelvooru kohta. 

osaleda said lasteaialapsed Pärnu linnast ja maakonnast. lapsi oli tõesti palju, mõnest lasteaiast lausa kümmekond ainuüksi 6-7-aastasi. 

laulud valisid tüdrukud ise. liiga kerged palakesed välistasin, lasteaia muusikaõpetaja selekteeris veel viimaste sõelalejäänute hulgast kõige sobivama arvestades hääleulatust ja muid detaile.

laulud, mis juba enne harjutama asumist olid selged, lihviti veelgi kaunimaks. kõik tuli nagu kulda, kuid mikrofoniga proove tehes läks Karinal kõik segi - laps ei kuulnud ennast läbi mikri kaja ja sündi plõnnimise :( lisaks olid mõlemad nädal enne esinemist kergelt köhas-nohus, mis ei olnud enda kuulmisele just abiks. siiski sai esinemispäevaks kõik korda ja mu laululind jälle viisipidajaks. 

Karinal on imeline oskus end kokku võtta - tal tuli laul ikka väga hästi välja (proovidega võrreldes)

Karita, kullake, on meil ju tuulepea - proovides laulus nii ilusti, aga laval oli pea laiali - tarvis vahtida publikut, uksetaga käivat saginat ja tont teab veel mida. ta on üldse ärevam, ju siis lavanärv pole veel nii hea. kuigi laulda ta väga tahab, on minu meelest vägagi musikaalne ja igasugu hüpped võtab jummala puhtalt, mida iganes ma ette laulan :) 

täna-homme selgub, kas lõppvooru tüdrukutel ka asja on. loodan väga, et on!

kuulasin-vaatasin ju kõik esinejad ära. mulje on hea, kui pean mainima, et väga paljudel lastel läksid sõnad korduvalt meelest ja nii mitmedki laulsid ikka kohati täitsa mööda. kas oli nüüd tegemist lavanärviga või vähese harjutamisvõimalusega või kes teab millega. kohati oli aga tunne küll, et lauluõpetajad olid registreerinud kõik lapsed, kes ise vaid tulla soovisid, eelselekteerimine oli jäänud tegemata. või siis jah, polnud piisavalt aega lapsele laulu kinnistada ja kõik toimus ülejala. 

minu lapsed said ikka õnneks mitu nädalat tööd teha ja laulu varasem teadmine/sõnade peasolemine aitas ka kõvasti kaasa.

kui koju hakkasime minema ja mina kuskil garderoobis kohmitsesin, olla keegi muusikaõpetajatest/žüriist tulnud Herr Abikaasa ja laste juurde ning öelnud, et meie lastel on väga head hääled ja nad peaksid laulmisega põhjalikumalt tegelema. kes see daam täpselt oli, ma teada ei saanudki, aga väga hea on sellist tunnustust kuulda :) :)
Karina esitab: "Wendy laul"
Karita esitab: "Seitse kassi" 

kinkide jätkuks

K-de sünnipäevapostitusest jäi paar väga ägedat kingipilti välja. parandan vea. mumeelest lihtsalt nii nummi!

öökapike vanaisalt, www.rug.ee lehelt

lugemislamp teiselt vanaisalt romantilise sigrimigriga

lugemislampe olen otsinud juba aastapäevad. tellisin Hiinast lausa 2 tk., aga need ei saabunudki... raha anti õnneks tagasi. tahtsin tegelikult romantilist kellukesekujulist tiba suurema kupliga, aga see leid rahuldas mind ka täiesti :) k-rautast sain. müüja tegi müügitööd ka ja soovitas mulle lambipirni hinnaga 6,99€/tk., et olevat spets lugemispirn ja valmistatud nii, et valgust annab ainult väljapoole. tavapirn siis hajutab valguse laiali igale poole kupli sees. vaatasin ja mõtlesin, aga tahtsin et ilus sirgri-migri kupli peal ka paistma jääks. seega võtsin ikka tavalised odavad pirnid. meil löövad millegipärast suht tihti pirnid läbi ka, 7€ iga kuu ei tahaks maksta... 

peeglilaud samast sarjast

tolle öökapiga on mul teatud tagamõte ka ;) nimelt on minul ülikooliajast alles valge mööblikomplekt (see on tänaseks küll laiali jagatud, sest kapp ei mahtunud praegusesse elamisse ja 120 cm laiuse voodiga polnud midagi lihtsalt peale hakata kahekesi). komplekti osa oli ka peeglilaud koos tumbaga, kus saab edukalt kõikvõimalikke vidinaid hoida ja ennast kolmest peeglist imetleda. see on mul alles ja rändas kohe lastetuppa, kui me majja kolisime. nüüd on aga päevakorral mõlemale oma toa väljakujundamine kooliajaks ja noh, ühte peeglilauda ei saa mitte kahte eri tuppa panna. sellele öökapile on samast sarjast saada ka peeglilauda koos tumbaga, mis ei maksa üldse mitte miljon ja on piisavalt kenake :) ma arvan, et see läheb järgmine aasta loosi ja kõik on rahul. asjad sobivad omavahel kokku ka.

ligindusest

ootan huviga, mida hakkab korda saatma Ligi haridusministrina :D eile Ringvaate saates andis ta küll toreda intervjuu. jäi mulje, et rahad vaadatakse üle ja sätitakse kenasti ritta sent-sendi haaval. hariduse surmast on tõesti ennatlik rääkida, sest koolid ju valdavalt KOV pidada, kuigi tõesti, härra oskab argumenteerida ja emotsioonidele ruumi ei jäta. 

mu meelest võiks Ligi nüüd kõik ministeeriumid järjestikku läbi käia, et kord majja saaks! :) :) Sotsiaalministeerium peaks järgmine olema.

aa, seda ka, et hr. Ligi mulle isiklikult sümpatiseerib ja see, kuidas ta roosa erakonna sisserändaja poja või kaagutava Kadri otseeetris paika pani, on muljetavaldav. ei, mulle ei meeldi, kui naisi alandatakse, aga no see kaagutamine oli ületanud kõik piirid ja mul oli toona saadet vaadates korduvalt tahtmine telekas aknast välja visata - nii vastik oli see. ossinovski koos oma sotsidega võib aga kuu peale kerida!

visadusvalitsus läheb varsti nagunii laiali, loodan, et pärast seda tekib sisukam võimuliit ja populism veidigi taandub. praegu tundub, et igale poole loobitakse sularaha ja inimene, vaeseke, vaadaku, kui haledaks end teha suudab, et ikka rohkem saaks. ise ei peagi enam pingutama, veider...

ratastel

kuna uued rattas nihelevad ootusärevalt kuuris (ja nende omanikud kojusõidul autos), siis pidi neid ju suuremale proovirallile viima ;)

kuna ilm oli õhtupoole ilus, siis läksime kolmekesi rallima. mis nüüd viga sõita, kui kõigil on suuremad rattad ja käigud :) lisaks veel uus kergliiklustee. 

mulle küll maanteemüras ei meeldi sõita, aga K-d tahtsid väga sileda asfaldi peal ringi tuhiseda. Pärnu linn ei suvatsenud kahjuks 1 km pikkust juppi eelmisel aastal valmis ehitada, et Jaansoni rajale edasi saaks linnapiirist, seega keerasime mitte tagasi, vaid jõe poole Tammiste metsarajale . Õigupoolest jõudsime sinna kogemata, kui jõgi oli äkitse elamurajooni lõppedes vastu tulnud :) Varem pole ma sinna kunagi sattunud. Ma ei viitsinud tagasi sõita, lootsin, et jõuame mööda seda teekest oma külla tagasi, aga valisin laiema metsaraja, mis viis meid põhimõtteliselt Hooldekodu juurde tagasi... ja sealt siis kimasime mööda kergliiklusteed tagasi koju. mingit endomondot mul töös polnud, aga kui täna arvestasin, siis sõitsime umbestäpselt 7 km  :)

too metsarada iseenesest on tore, tee on sõidetav ja infotahvlid on täitsa huvitavad. tegime 3 peatust, kus lapsed jalgu puhata ja jänesekapsaid nosida said. kohtusime sammalpehmete metsalagendike, värske rebasehaisu ja hulgaliste laululindudega varakevadises metsas. jõe ääres avastasin igati kena RMP lõkkeplatsi piknikualusega ja väga palju ilusaid jõevaateid männimetsa vahelt. varasemalt pidime rattasõitudel iga mõnesaja meetri järel puhkama, sest kaua sa ikka tillukesi rattaid lühikeste väntadega edasi kerida jõuad, eksole. nüüd on ikka hoopis teine tera!

matk läheb lähiajal kordamisele, et ka sinililli ja ülaseid leida.

väike pidu oli ikka ka ;)

K-de sünnipäev sai sel korral veits ette ära peetud. Herr Abikaasa lahkus õige päeva hommikul kell 5 naabervabariiki sõda mängima, nii et sundseis.

kutsuda saime seekord neid sõpru, keda K-d ise soovisid, sest noh, vanus on sealmaal ja maja pole ka kummist. 

pidu toimus kodus. mulle see mängutoa kontseptsioon mitte ei meeldi. ma kuidagi ei saa aru, mismõttes on tore sünnipäevapidu, kui 3 h pööraselt karjudes sihitult ringi joosta? ei ole ju. ja siis aetakse endale sisse kartulikrõpse, cocat ja komme - jäkk! tänaseks on see kahjuks pigem norm. mina seda mängu kaasa mängida ei taha. seega kodune pidu ja valitud külalised K-de poolt :) valituks osutusid muidugi tüdrukud, oma rühma tüdrukud. mitte et ma midagi muud oleks oodanud :D ja siis sugulased ka muidugi.




kuna mõte oli teha haldjapidu, siis mõtlesin välja ka mõned mängud:

• haldate lilletants (muusika mängib-vaikib vahepeal, iga laps haldjas leiab endale lilleõie, kuhu maanduda, õisi jääb järjest vähemaks. klassikaline toolimäng tegelikult, väikeste variatsioonidega. kõigile väga meeldis, isegi poistele :D )
• pulgakommijooks (lusika peal pulgakommi viimine vastasvõistkonna juurde)
• pärlikee meisterdamine

lillehaldja mäng

pärlikeed meisterdamas

lastele tundus meeldivat :) täiskasvanutele oleks ka pidanud mänge mõtlema, sest meil on neid omajagu ;)

pidulaud külalisi ootamas

lauale meisterdasin suupisteid, eriti uhke olen oma Siili üle, võileivatorti ka väga kiideti ja tavaliselt allesjääv salat ning porgandi-kurgiviilud said topsidesse paigutatuna kõik ära söödud :)

pinjatat nüpeldamas

kinkidega läks sel aastal hästi - enamus tõid panuse uue suurema batuudi fondi, lasteaiasõbrad vist kokkuleppeliselt Juku kinkekaarte, meie kinkisime uued rattad ja lastetuba sai täiendusi öökappide ja seinalampide näol, et lugemine eriti mõnus oleks. üks veider-naljakas kink oli ka - pinjata - jagati talle hoope, mis jagati, purunes alles mahakukkudes. õnneks kõik asjaosalised jäid terveks! 

lapsed olid rahul, meie ka. tänud kõigile, kes tulid ja pidutsesid koos meiega!!

värsked kuuesed

uued rattad - jee!!!

kuuesed kaunitarid

Karita ja Karina

aeg lendab. meie pere noored daamid peavad täna 6. sünnipäeva. pidulik-argine on see päev, sest ometigi peab lasteaia- ja trennikaaslasi ka tordiga rõõmustama.

minu kullapaid on tõesti kuus aastat meid juba rõõmustanud. mina läksin nende vanuselt juba kooli ja pidin iseseisvalt toimetama ühistranspordi, lõunasöögi valmistamise ja muuga- olid ajad. tüdrukutel on veel õnneks aasta vabadust. täna ma veel küll ette ei kujuta, kui nad bussiga kooli sõidaks või linnas trenni vudiks. selles mõttes on see lisaaasta super. kui oleks vaja, saaksid nad kindlasti hakkama - tublid ja asjalikud ju, aga pea on tohutult laiali mõlemal, see oleks kindlasti probleem. kool on nende jaoks midagi suurt ja ilusat, lugemine on tore, arvutamine võtab veel veidi aega (abivahenditega muidugi tuleb). kellal tunnevad pool-ja täistunde, teavad, kuidas on veerand või kolmveerand või 5-minutit läbi, aga aru saavad ikka endale olulistest kellaaegadest - 18:00 (multikad), 21:00 (uneaeg).

6-aastaselt on Karina:

• põhjalik
• oma sõnul kunstnik (joonistada ja maalida talle tõesti meeldib, mingi pildi etteandmisel jäljendab seda kenasti)
• üliarmas
• üliasjalik
• kogu südamest solvuv
• alati valmis end liigutama ja toimetama
• armastab väga iluvõimlemist ja teeb mõnuga spagaate ning peapealseisu
• seltskonnas pigem kaasamineja kui eestvedaja
• hea sõber on sõpradele

6-aastaselt on Karita:

• nunnukas
• alati õigluse eest väljas ja võtab väga südamesse, kui näeb kuskil kellelegi liiga tehtavat või komblusnorme rikutavat
• killuvend (issand, Mirril on nii puhvis saba!! - iga kord totaalselt üllatunud häälega :D )
• šlikerdaja - teeb kõike ülejala; valetab ja on väga pahane, et teda läbi nähakse
• üliliikuv
• seltskonnas kaasamineja, kuid võib ka ise mängu juhtida
• on leidnud endale trenni, mis talle meeldib (või treeneri või trennikaaslased) - iluvõimlemine
• unistab muusikakooli minekust ja lauluansamblis lõõritamisest

kui mina kunagi unistasin lapsest, siis just sellised 5-6-aastased mul meeles mõlkusid. mu tütred on niivõrd vahvad ja toredad praegu :) ma pragan nendega, aga mitte enam üldse nii palju kui aasta tagasi, ilmselgelt on aeg lõpetada see ja hakata normaalseks emaks! nendega saab nalja teha, see on nii oluline! tegelikult saab kõike teha ja igal pool käia. kõik huvitab. imeline!! 

kullapaid, te olete mulle nii kallid!!

popipäev

lasime tiivad sorgu ja tegime ühe lennuvaba päeva keset nädalat ;) 

linnupojad soovisid innukalt piuksudes, et just Tervise Paradiis on see koht, kus nemad lustida tahavad. meile sobis :) hulpisime nii sise-kui välibasseinides päikeselaigus ja lasime tervisevetel end kosutada (kõigil väike ühepäevane gripiviirus seljataga  eelmisel nädalal järjestikustel päevadel, aga sain edukalt kõigil homöopaatia abil selle tagasi löödud!). 

tipsid hullasid muidugi torudes, aga kõige rohkem vist nautisid seekord välibasseini ja sauna jääbasseini. mina ise ei suutnud mägijõest mitte eemale hoida - hullult äge!! saunas oli ka mõnud. ja kui vähe rahvast seal liikus. eelmisel korral oli aastavahetuse aeg ja oli totaalne hullumaja.

K-dega on veeprotseduuridele juba jummala ok minna - ma saan ka rahulikult end pesta ja juukseid kammida-föönitada, lapsed tulevad samade toimingutega ise toime. ainult ülipikad juuksed tuleb lahti aidata kammida. muus osas täiesti hääljuhtavad ja tšillid :D

selline lebo päev oligi - pärast võtsime veel rämpstoitu ja ei liigutanud end rohkem karvavõrdki. Herr Abikaasa muidugi ei pääsenud paarist lauamängust, aga üldjoontes olid lapsed õhtuks ka kutud ja uni tuli vägagi hää :)

VIRMALISED!!!

VIRMALISED väärivad suurtähti!! olen neid otsinud sel talvel iga jummala õhtu ja ei midagi. eile õnnestus nende vehklemist lõpuks näha :) :) olen oodanud 13 aastat taaskohtumist, aga ei midagi. nüüd siis lõpuks.

meil Pärnu lähistel olid virmalised õhkõrnad helehallid virvendused taevalael, sekka tugevamaid pikitriipe keskpõrandale kokku - nagu mingi püstkoda moodustus taevasse. kuuldavasti 5 km teiselpool jõge olevat nähtud rohekas-roosasid. ma olen kade, aga ikka parem, kui üldse mitte :) 

kusjuures ma ei lugenud netist, et võib näha, täitsa ise avastasin. 

lapsed on ka virmaliste vaimustuses, see oli nende esimene kord. mulle tundus, et nad kartsid natuke. eks ole ju tõepoolest kõhe, kui taevas liiguvad mingid suured tuled, mida seal tavapäraselt ei ole. vaatasid veidi ja tahtsid tuppa tagasi. mina vahtisin pool ööd kael kõveras :D tegelikkuses see virmaliste-jaht oli mul justnimelt laste pärast olnud. nemad kuskil lastefilmis nägid ja küsisid, et miks meil pole. ma siis lubasin tähelepanelik olla ja ükskõik mis kellaajal nad üles ajada, kui juhtumisi öösel virmalisi trehvan. eile läks õnneks - õhtul kaheksa paiku saime juba loodusimet kaeda. 

virmalistes ei ole muidu midagi erakordset, neid ikka on. siinkandis aga mitte. seega minu jaoks väga suur asi, lausa lummav.

viimati kohtusime aastal 2002 . siis oli septembrikuu ja üle Eesti olid võimas roheline püstkoda taevasse joonistunud. olin parasjagu L.-i juures pidus ja lihtsalt vaatasin ja vaatasin ja vaatasin. vahepeal lausa rohul pikali lamades :) nii ilus oli see. ja esimest korda kohtusin arvatavast aastal 1997. umbes. toona olid loodekaare metsaveerel tugevad rohelised virmalised, mis helkisid kaua-kaua. ja lummus algas... :)

toidust

mul on kolm toiduainet, milleta ma keeldun eksisteerimast - redis, rukkola ja avokaado. just selles järjekorras. parem, kui kõik kolm koos (ja tomat veel juurde - nämmm).  

redis netiavarustest

redist armastan juba lapsepõlvest. ema pani alati kasvuhoonesse kile alla redise mulda juba siis, kui lumehanged veel maad katsid. klaasmaja soojeses päeval kiiresti ja redis oli valmis maikuu alguses. enamuse sõin ma muidugi liignoorelt ära ja isegi need, mis said suureks kasvada, pistsin otse peenrast loputatult nahka. redised olid vist isegi paremad, kui esimesed maasikad.

rukkola netiavarustest

rukkola on veidra maitsega, sellega on vist inimestel love-hate suhe, mul siis see love-love variant :) olen lastele ka püüdnud seda tutvustada, aga enamikul kordadel süüakse salatist välja kõik kurgid-tomatid ja rukkola jääb õnnetult taldrikule. ainult siis, kui on suuremad lehed (neis vist mõrkjat maitset vähem), siis läheb alla. küll nad suurema aru saavad, kuivõrd hea kraam see on ;) sel aastal panen kindlasti ise kasvama ka rukkolat kasvuhoonesse. 

avokaado netiemme lehelt

no ja siis avokaado. hetkel on see ülipop ja superfood ja mida kõike veel. mulle on avokaadod meeldinud juba ammu, nüüd õnneks laiema levikuga hind ka parem. viimati koolitusel tehti sellest head leivamääret - keedumuna-avokaado-küüslaugu-määre. kõik purustada, segada ja valmis - imehea!

laupäeval K. ja L. küsisid, et milline on see minu tavaline avokaadosalat, mida ma teen, söön ja jumaldan. 

minu variant on selline: avokaadotükid kaussi maitsestuma sidrunimahla, hea oliivõli, soola ja pipraga (kui sidrunit pole, siis ajab sidrunipipar ka asja hädapärast ära), seejärel tükeldan tomati, kurgi, kui juhtub üle olema, siis ma mõne liha-või kanalõigu. segan kõik kokku rukkolaga ja voila! - imehea värske salat on valmis. mina eelistan lihatut varianti, Herr Abikaasa meelitamiseks sobib paremini lihaga variant ;) redist võib ka vabalt lisada, sest rukkola on nagunii kergelt mõrkjas - sobivad hästi kokku. kellele rukkola suur sõber pole, võib ju mõnda muud lehelist lisaga või neid mix lehti, mida nüüd igas toidupoes karbiga leiduma peaks. peedilehed ja lambasalat on mul ka suured lemmikud. vahel teen ka ceasari salatikastmega varianti (kui liha kasutan), saab kah hea.

nende lehekarpide kohta on mul üks mälestus ka - nimelt kui 2007.a. Šotimaal olin ja esmakordselt kohalikku hüpermarketisse sattusin (Tesco kett oli vist), siis mõtlesin seal salatilehe karpide vahel, et ma olen surnud ja sattunud toorsalati taevasse :P meil siis ju polnud see salatilehe karbid veel laialt levinud ja neid kohtas vahel harva Stockmannis, kui sedagi. Eestis olid põhilised potisalatid või hiina kapsas :D

ei saa muidugi salata, et hea juustu, veini ja šokolaadita ma ka ei ela. kahjuks võik õnneks, eksole.

ja minu kõige parem kaaslane läbi aegade - VESI!!! lihtne ja imeline! ise ma siin ikka mõtlen, et enda kehakaalu juures on vesi vist tõesti see, mis mind käigus hoiab ja suuri terviseprobleeme tekkida ei lase - ptüi-ptüi-ptüi!!! töö juures on tavaline taks 1,5 l ja õhtul kodus püüan ka tarbida vähemalt pool liitrit juurde. vabadel päevadel on halvemini, sest siis ei tule meelde kogu aeg. kui peavalu märku annab, et aju on kuival, siis kohe joon. nii et jooge vett - on tasuta ja on kasulik!

kuidas naised väljas käivad

ehk siis juttu sellest, kuidas sõbrannad harva kokku saavad, aga varakult alustavad ;)

niisiis sai kokku lepitud, et K. ja L. ja mina läheme linna peale. totaalselt kavavabad, nagu me esialgu olime, võtsime algatuseks mõned margariitad (maasika, loomulikult) Tex-Mexis. nende asemel tahtis viisakalt viltu kammitud tukaga kelneripoiss meile pudeli vahuveini tuua, aga see pole meie teetass, eksole. millegipärast oli mul meeles, et maasika-margariita on magus - ei olnud. aga juua üldjuhul sündis. 

korralike naisterahvastena et jätkanud kohe kell 5 õhtul järgmiste jookidega :D vaid käisime vahepeal kinos Avandit aka Vehklejat vaatamas. film on hää, soovitan!

aga siis küll jah võtsime paar veini ja istusime täitsa rahulikult üsna mitu head tundi õdusas Wine Piccadillys. niiiiii tore oli!! me saame kaugelt liiga harva kokku ja kui see juhtub, siis ongi lihtsalt nii hea :) harva sellepärast, et lapsed ja trennid ja töö jms. õige ta on, et selleks, et oleks mida anda, tuleb ennast laadida ja saada. laupäeval sain mina küll energiat tükiks ajaks :)

isiklikult kirjutan kahe käega alla väitele, et oma parimaid sõpru kohtab inimene koolieas, nendega tekkinud suhe on kõige sügavam ja kestvam. hilisemas elueas tekkinud sõbrad võivad küll olla head sõbrad, kuid nendega puudub ühine noorusaeg, kus kogetu on kõige eredam ja intensiivsem. kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis mul on sõbrad kooliajast ja ülikooliajast, hilisemast ajast on paar head töökaaslast, keda ma sõbraks pean ja siis veel mõned inimesed, kellega on koos tore, kuid tõenäoliselt nende elusündmustele ei ela niiväga kaasa. 

laupäevaõhtu läheb kordamisele, on lootus, et pigem varem kui hiljem, eksju sõbrad! ;)

kuidas ära tunda kevad?

väga lihtne! kevad on käes, kui lükkad lapsed kell 12 uksest välja ja korjad nad viie paiku pärastlõunal tuppa. poriste, märgade ja õnnelikena :) :) vahepeal pole neist midagi kuulda. 

õnnelik laps

Karina (õhtul hambaid pestes vannitoa peeglisse vaadates): "Issi, mul silmad säravad!?"
Herr Abikaasa: "Sa oled õnnelik laps, sellepärast sul silmad säravadki."
Karina: "Jah."

Täpselt nii ongi smile emoticon Ja seda oli nii tore teisest toast kuulata! Uurisin Karitalt ka eile õhtu, kas tema on õnnelik laps. Vastus oli selge ja kõlav "jah!" 

Nii hea meel smile emoticon smile emoticon

sõbralik nädalalõpp

ma pole ammu kirjutanud siia oma nädalavahetustest. parandame vea. ei, koristamisest ma kirjutama ei hakka ;)

viimastel kuudel on kuidagi nii olnud, et alati on midagi teha, kuhugi minna, kõik vabad päevad on planeeritud ja esmaspäeva asemel oleks vaja veel üht päeva nädalavahetusest puhkamiseks :D eks minu tihe laulugraafik on sellega seotud, aga see on omamoodi tore ka.

sel korral oli kõik teisiti, sest meil puudusid nädalavahetuseks igasugused plaanid - lihtsalt kulgesime nagu tuju tuli. laupäev, kui sõbrapäev, algas meie majas uhke suure orhideega mulle ja UNO kaartidega lastele ja las mehe kink jääb saladuseks ;)

mugisime minutehtud võileivatordi nahka ja maiustasime veidi tordiga ning hakkasime unot mängima. on see vast vahva. Herr Abikaasa küll esiti arvas, et K-de jaoks vara, aga ei, jummala hästi said pihta, mis ja kuidas ning lõbu oli laialt :) :) märgin siinkohal ajaloo annaalidesse ära, et laevade pommitamise loogikale on K-d viimaste nädalate jooksul ka pihta saanud, sest Herr Abikaasa oli ju jalutu mingi aeg ja tal oli aega nendega istuda ja pommitada. selle puhul arvasin mina, et vara, aga ei - said aru küll.

 kui ümber laua istumisest kõik kanged olid, läksime Valgeranda õhuvanne võtma või noh, õigupoolest jääle jalghokit mängima (jäätükiga jalgpall). tüdrukud muudkui halavad, kui kalamehi Pärnu jõel näevad, et need upuvad ära. merejääl on mu meelest julgem kõndida, sest põhjaminemist põlvini vees karta ei ole. seal oli nii ilus sile uisujää, kui ka lahvandused ja jäämäed. kõik sai üle uuritud, jää paksust mõõdetud ja niisama lustitud. Herr Abikaasa ka liigub juba täitsa rahuldavalt, nii et üks valgeranna-jalutusring oli talle igati kasuks. ja nii see laupäev läbi sai, sest koju jõudsime pimedas, lapsed keerasid väsinult magama ja meie jälgisime pudeli punaveini juurest Eesti Laulu. "Goodbye to Yesterday" sai finaali - jeeiiiiii!!

pühapäev oli super ilm. mingeid plaane polnud. K-d tahtsid suusatama minna, mida sai ka tehtud. avastasin mingi päev, et üks onkel suusatab ümber kodulähedase vibustaadioni. uurisime asja lähemalt, ja rõõm-rõõm - keegi tubli inimene on endale sinna raja sisse sõitnud ja piigad kasutasid seda kohe ära. meie võtsime niisama päikesevanne ja vahtisime valget lund (d-vitamiin tuli mis mühises!). muud tarka ei teinudki. panime tihastele uue peki ja muud nokaesist, lasime kassil klaasi taga vurru väristada, sest uus kraam tõi kohale suurema hulga sulelisi. ah jaa, pidasime vannitoaehituse plaane ka. asi ehk  hakkab lähiajal ilmet võtma. ideid jagub, jaguks nüüd ressursse ka...

kokkamise poole pealt ei olnud sel nädalavahetusel eriti usin - reede õhtuks tegin pardipugu praadi õunte ja mustade ploomidega koos aurutatud riisiga; hilisõhtul nikerdasin laupäevaks valmis singi-ananassi-juustu võileivatordi rukkijahust saial (ikka väga hea kombo sai sellest), lõunat sõime väljas ja õhtuks oli võileivatordi ja sõbrapäevatordi teine pool; pühapäeval sai tehtud omletti rohke maitserohelisega ning õhtuks pizzat. mu uus suur lemmik on hapukoorepõhi, sest a) ma ei ole pärmiga mätserdamises osav b) see pärmitaigen tahab kerkida ja mulle eriti ei meeldi paksupõhjaline pizza. ma olen seda põhja nüüd paar korda teinud (võib igasugu soolase piruka põhjaks ka kasutada ega pea üldse rullima, võib vabalt näppudega laiali lükata, aga mu meelest peaks jahu tiba rohkem panema, et käte küljest lahti lööks) ja kuna seekord oli tegu pizzaga, siis panin pizzamaitseaine ürdid taignasse. väga mõnus tuli. katteks läks kodune ketšup, laste lõigatud salaami ning singiviilud, sibulaviilud, ananass, paprika ning loomulikult riivjuust. kõik sõid ja kiitsid. järgmisel korral paluti coca-colat ka juurde, siis pidi nagu päris olema ;) ah jaa - avokaado-rukkola-maasika salati serveerisin ka kõrvale.

täna on väga hea tunne, üldse pole lisa-puhkepäeva vaja!

kargutaja

eelmise kuu eelviimasel reedel nokitses kirurg Herr Abikaasa põlve kallal, õigupoolest küll selle sees ja võttis tüki meniskit välja. oli teine nii pool-salaja rebenema hakanud ja tegi viimaste aastate jooksul omajagu valu. avastati see olukord üldsegi teise jala probleeme uurides, aga parem hilja kui...

teostati seda Tallinnas Taastava Kirurgia Kliinikus dr. Mihkel Mardna poolt päevakirurgia korras. töö oli kiire ja korralik, nii et poole lõuna ajal saadeti ta juba kodu poole. 

ettevalmistus oli mulle naljakas, Herr Abikaasale mitte nii väga :D tema, õnnelik inimene, pole peale mandliopi haiglate vahet pidanud varem eriti käima. teadmatus tekitab hirmu ja nii ta ikka üsna häiritud olekus haiglasse jõudis. julgesin talle meelde tuletada, et pea 6 a tagasi 06.04. hommikul kell pool 6, kui mind hakati laste sünniks ehk keisrilõikeks ette valmistama ning ma sealjuures pisardasin, teatas ta mulle, et mis sa hädaldad, varsti on kõik möödas. ütlesin talle sedasama, ei olevat mõjunud. oma vabanduseks toonasele "ilukõnele" ütles A. vaid, et siis see polnud ju tema, keda lahti lõikama asuti :D 

mina seevastu sõitsin Pärnust päälinna jummala külma kõhuga, teades, et kahe väikese auguga op ei saa miskit hullu olla. ega olnud ka :) lihtsalt kui inimene on nii kokku pandud, et narkoosist ärkamine võtab kaua aega ja paar päeva pärast seda ka eriti maailma asjadest aru ei saa, siis ei teagi, kas kaasa tunda või ajab muigama. poodidesse, kuhu ma algselt tema toibumise ajal minema pidin, siiski ei läinud, tundsin, et pean haiglas olema ja sisetunne ei petnud - olin vajalik.

mainin siinkohal ära, et keemilisi valuvaigisteid ma talle opi järgselt ei andnud ja olime juba varem kokku leppinud, et kasutab homöopaatilisi terasid. nii oligi, alustuseks Trauma 200 (mis aitas lisaks valuvaigistavale toimele ja keha šoki taandamisele ka narkoosist välja tulla), jätkasin Arnica 200-ga ning praegu võtab veel Ruta30, et põlv ikka ilusti paraneks. mõningad rakusoolad muidugi lisaks :) ohtralt on kasutusel jääkott ja kohevad padjahunnikud ning kargud, alates eilsest ka taastusravi võimlemine/ trenažöörid. hakkab tasapisi looma :) jalga palju veel maha ei pane, on teine jube jäik, aga valud kadusid ikka vähem kui nädalaga ja torisevast karust on saanud nüüd enam-vähem okkavaba diivanikaunistus :)

ja mina olen taksojuht - hommikul on tiir umbes selline: kodu-haigla taastusravi-lasteaed-töö-haigla-kodu-töö, õhtul: töö-lastead-trenn-pood-trenn-kodu, vahepeal uisuväljak ka. ja nii nüüd umbes iga päev veel paar nädalat. aa, nädalavahetusel käisin mõlemal päeval koorides laulmas ja neljapäeviti käin ansamblis. oi, ma olen endale suure tüki hauganud, aga kuna viimased tegevused annavad niiiii palju, siis jõuan küll!

tervist!!

silver sepp

külastasin Silver Sepa fantaasiapillide kontserti lastega. oli see vast lustlik ettevõtmine :) superäge inimene! no kes teine teeks naelapilli või vanast jalgratta rummust trummikomplekti või võtaks 75-st lapsest just minu kaksikud voolikupille mängima? :) :) eks eriti tore oli ka seetõttu, et kõik toimus otse meie nina alla ja need esimese rea nubinad said nina päris pilli sisse ka pista :D

uued kummitajad

minul kummitab Stigi & Elina "Goodbye to Yesterday"

loodan südamest, et see laul võidab ja Eesti saab ühe hea lauluga ka Eurovisioonile minna! Stigi helikeel on minu veregrupp :)

lastel ikka Krussis Keelte "Kaugel külas"

oli üks tore päev

pühapäev päälinnas:

• uisutamine sõpradega jäähallis, kus selgus, et K-d suudavad märkimisväärseid kiirusi juba arendada (kahjuks ka kukkuda nii, silm sinine ja prilliraamis pragu)
• Ice Age Live Saku Suurhallis. K-d olid sillas ja tõesti oli täitsa tore ning huvitav
• mõnus õhtusöök hiinakas - kõik olime meganäljased ja sai kiire ning hea kõhutäie - kirsikana, mmm....
• extremu tagasisõit lumetormis, mis õnneks lakkas Kernu kandis, kuid Paldiskist sinnani edenesin maksimum 50-ga ...

  

  sõbrad koos/hoos

  

  koostöö võlu - kiiruisutamine kelguga :D

piiritu õnn linnupesast

mul oli eile õhtul kodus säramas väike päike :)

nimelt sai Karita pärast nelja kuud püüdmist ja harjutamist ja vihastamist ja veel harjutamist lõpuks Linnupesasse!! no see on võimlejatel see element, kus oled kõhuli matil ning pead varvastega tagant pead puudutama. 

Karinal tuli see kuidagi lihtsamalt ja Karia oli lõputult kurb/vihane, et temal see ei õnnestu. ise rääkis, et tema nii hästi ei paindu, kuigi spagaati teeb edukalt ja küünal või sild pole ka mingi probleem. 

mina arvasin kogu aeg, et asi on tehnikas, sest üht last vaadates on selgelt näha, kuidas kõht-põlved on maha surutud ja tahapoole kaardub selg-pea, Karita vaeseke püüdis end igatpidi maast lahti ajada, et varvastega peani ulatuda... kui nüüd lõpuks pihta sai, siis oli õnn piiritu :D lihtsalt kepsles mööda tuba, tegi nii igaks juhuks iga natukese aja pärast veel mõned linnupesad ja aina ohkas imestunult: kuidas mul küll see nüüd lõpuks õnnestus :D

2014 kokkuvõte ja uued tuuled

ei saa just öelda, et 2014 oleks hea või ilus aasta olnud. minu jaoks varjutas seda oma lähisugulaste kehv omavaheline läbisaamine. muus osas oli ok aasta, tiba tühjavõitu vast. abikaasaga on meil suhted korras, kui ma midagi tahan, siis seda, et ise vähem vinguda suudaks ja Herr Abikaasa tähelepanelikum oleks (no jõuluks näiteks sain temalt kingiks spa-paketi kõiksugu hoolitsustega, mis ta ise valinud oli, super!). arvan, et saame hakkama :)

lastega oleme hakanud järjest paremini läbi saama, nad on praegu super vanuses! kui ma unistasin emaks saamisest, siis just sellises vanuses lapsi ma ette kujutasin - äärmiselt asjalikud, kellega saab vabalt arutleda, miks vihma sajab ja lilled õitsevad, tainast rullida ja ratastega koos sõitmas käia ning lolle nalju teha saunas a la sul on seened selga kasvanud ja siis selle üle kõik koos naerda :D kõige parem muidugi on eneseteenindusoskuste täielik omandatus! riietumine-pesemine-söömine-lõikamine jne. loomulikult katsetatakse meie kui lapsevanemate piire iga jummala päev pidevalt, vahel on jube fustreeriv, aga enamus aega on juba tore :) 

trennis on K-del huvitav ja tore, neile ja meile väga meeldib! enda kohta ei saa ma jätkuvalt öelda, et trenni teeks. nüüd olen sealmaal, kus olen vähemalt välja mõelnud, kuidas ma nädala sees saaksin trenni teha, kui lapsehoidjaid pole võtta (ja neid pole õhtusel ajal). ma pean ja tahan, siis saan ka!

Märksõnad möödunud aastast mäletamiseks:

• märgid-märgid-märgid, kõik tuleb sulle endale ringiga tagasi, nii hea kui halb, rohkem head tuleb teha
• potipõllumajanduse võidukäik
• kodused toimetused remondirindel (koridor)
• vene jura, reaalne hirm, lõplik pettumine poliitmaastikus (lihtsalt vastik on)
• uus auto - jeee - oli see vast hea otsus lõpuks!
• kultuuriellu tagasiimbumine - enne laste sündi olin väga aktiivne külaline muusika- ja kunstimaailmas, nüüd olen jälle reele saanud  ja oh kui hea see on :)
• Laulu- ja tantsupidu ning koorilaulja elu - imeline!
• käsitööd ikka teen ja tahan edaspidi ka teha - rahu iseendas

2014.a. jooksul on toimunud minus veel igasugu muutusi. halvema poole pealt ütleks kohe ära, et olen väga ärev ja murelik, sellest osast tagaks lahti saada. veel ei tea kuidas, aga midagi ma ette võtma pean. esiti katsetan rakusoolasid, siis vaatan edasi. Mare ju ütles: lase vabaks! pean proovima ;) 

hea poole pealt panen siinkohal kirja, et hakkasin käima homöopaatia koolitusel, ostnud mõned selleteemalised raamatud (varem lihtsalt lugenud ja tutvunud teemaga eelnevatel aastatel) ja vähehaaval katsetanud. mulle väga sümpatiseerib mõte, et ise otsustan, ise vastutan, kuidas ja mis mu ja laste kehaga sünnib. tavamedistsiinis on mulle pikka aega vastu käinud see, et arst ütleb, et nii on nüüd vaja teha või seda-teist-kolmandat rohtu võtta. ei seletata, mis ravim on, mida teeb ja mis kõrvaltoimed on (näiteks mida teeb AB soolestikuga ja miks lihtsalt piimhappebakterite juurdevõtmine kõike võluvitsana korda ei tee mitte). lisaks on mu oma vaist tunduvalt parem, kui kitlis med.töötaja oma. nii mitmel korral lihtsalt on nii olnud, et paha hakkab.

ja nüüd ma olen selles imelises maailmas, ei ma ei ole peast tumeroheline (kuigi ka neil, kes on, on õigus omadele vaadetele, eks!), ja avastan ja uurin ja kuulan ja proovin :) loodan, et sellest kasvab midagi suurt ja ilusat, millele saan läbi elu toetuda. Euroopas on homöopaatia laialdaselt kasutusel ja apteekides vabal saada, Eestis hetkel ravimiamet seda apteekidesse ei luba, loodan, et mõistus võidab raha kunagigi ja vajalikke terasid ei pea enam althõlma lennukiga tuttavad Inglismaalt, Prantsusmaalt või isegi Lätist tooma. kui ikka loodususlikud vahendid põhimõttel sarnane ravib sarnast aitavad enamlevinud haiguste/krooniliste vaevuste puhul, siis HP kasutamine on minule puhas võit. sageli olen end leidnud mõtlemast, kuidas eestlane loodusravist ikka nii kaugenenud on? on ju ainult loomulik, et esimese ravivõttena kasutaks ikka ravimteed, jalavanne või mähiseid, seejärel hakkad apteegist abi otsima. meil on vastupidi, paraku.

tööelu osas tunnen, et on paigalseis. kõik on nagu ok, aga kirge pole. no ei ole, mida ma teha saan. vanale ametile ka tagasi ei tõmba, lihtsalt tahaks midagi... ise ka ei tea, mida. kõrvale midagi hingele. šampinjone või kitsesid kasvatada või midagi... hetkel ma olen enesega rahu teinud, et praegu nii on ja see on väga mugav - normaalne palk, hea tööaeg, kõik on käe-jala juures, aga, aga... 

uuelt aastalt ootan veel otsusekindlust keelt õppima hakata. mul on jube kehv pea tegelikult, aga ma tahan. proovin ka. ehk siis leian võimaluse praktiseerimiseks ka Itaaliamaal ;)

mulle on öeldud, et teen liiga palju lastele ja liiga vähe endale. võibolla on nii. samas kui sul on lapsed, siis neile tuleb anda võimalus maailma kogeda ja areneda siis, kui selleks on aeg, mitte 10 a liiga hilja. perega toimetamisi on meil olnud palju, pea igal sammul, 2015.a. jätkame sel suunal, lisaks tahan võtta ega iseendale ja meile kahele, sest siis on hea ja ilus.

märgid-märgid!!

2014 lõpp

kui pärast jõulupidude hullust sai hoo paariks nädalaks maha võtta, oli oi kui hea tunne. ega need peod küll väga tempot ei lisanud, aga ikkagi, kuidagi pingeliseks kujunes. 

LA pidu oli pigem tagasihoidliku repertuaariga, kuid super jõuluvanaga, nagu alati. 

K-d on kõige keskmine sirgeim :) küünlapaar

Rühi pidu oli suurejooneline spordihalli üritus. rahvast palju, esinejaid üle saja. K-d olid tohutult närvis - päev läbi pidev nihelemine, isegi enne lavale minekut rivis oli näha, kus sahkerdasid pidevalt. mul oli neist nii kahju. teha polnud aga midagi, sest esinemine oli kell 18 ja terve aeg see ärevus kruvis... tegime küll päeva jooksul igasugu trikke, et mõtted mujale viia, aga ei miskit. varem pole sellist asja niiväga täheldanud. loodan, et rohkem esinemisi tähendab pingega harjumist. ennast teades see muidugi nii ei juhtu... 

võimlemiskavad olid vahvad, eriti hea meel oli mul selle üle, et K-d end väga kokku suudavad võtta ja maksimumi peale teha esinemine õigel hetkel :) tublit tööd tehakse trennis, kaks õpetajat korraga on ikka super (üks on põhiõpetaja, kes juhib tundi, teine, noorem, käib laste seas ringi, kohendab asendit, näitab reaalselt põrandal kõik ette ja abistab)! hiljem, kodus, esitasid nad kava veel külalistele mitmel korral ja ka tuli ilusti välja. 

kuuse tõime sel aastal riigimetsast, Herr Abikaasa maskis ilusti riigiõivu 3 m kuuse eest ja suundusime kodu lähedale raiesmikule. oh sa jutt, kus seal olid tihedad kuused - valguse käes kasvanud puu on ikka midagi muud, kui meie oma põlismetsa alt võetud isend. puu kaunistamine oli küll täielikult tüdrukute teha ja see tuli neil igati ilusti välja. toimetasin terve tunni või rohkemgi ja pärast heitsid puu alla õndsusohkega pikali :) mäletan oma lapsepõlvest täpselt samasugust reakstsiooni :) puukene on praegugi väga ilus ja okkaid on ta poetanud ainult moe pärast. väga ilus ja tubli puu.

enne jõulu käisid kaksikud H-d oma empsiga külas ja see oli niiiiiiiii tore - meied lobisesime ja tegime süüa, lapsed mängisid täielikus rahus. tahan veel ja enne suve paluks!! ;) 

perepilt 2014 jõuluvana ja jõulupuuga

kodune jõul oli 24.-dal koos päris jõuluvanaga, kes oli igati ülesannete kõrgusel :) kutsutud olid emad-isad ja onutütre pere. kõik lugesid salme, laulsid ja oli tore. kokkamine koha pealt läks kergelt - minu valmistada oli ainult hani ja suupisted. kapsad, vorstid ja seapraad tuli külalistega kaasa. no hea küll, jäätise kõrvale õunakooki tegin ka, aga see oli rohkem nagu oma lõbuks :) 

25.-dal käis veel mehe tädi pere ja lastel oli omavahel toimetamist küll ja veel. 26.-dal sõitsime mehe sugulaste manu maale, tegime seal surnuaiaringi ja külaringi ning õhtuks tagasi koju. hästi mõnus on, kui niimoodi rahulikult saab toimetada.

aastavahetuseks oli plaanis sõbrad küll kutsuda, aga ühed jäid kõhugrippi ja teised sõitsid päälinna ning kolmandad olid oma metsatares, seega veetsime leboõhtu ETV ja muu parema seltsis kodus laua ääres oma perega ning rakettide ajaks läksime linna kuuse alla. näha polnud midagi :D hull udu! kuulda liigagi palju, sest ilutulestiku paugud olid liiga kõvad ikka 5-aastatele kõrvadele kell 00:00 öösel, kui neil tegelikult kõikse parem uneaeg on, eksole. aga üle elasime. purjus noored olid muidugi jubedad, sest ma pole sellist nähtust ikka palju aastaid enam kohanud. ehk nüüd mõned aastad jälle ei kohta ka. tulevikus jääme pigem säraküünalde ja õnnevalamise peale - inimlikum ja maalähedasem.

õnnetina sulamas

kodus valasime vana-aasta õhtul traditsiooniliselt õnne ka. minul oli väga selgelt püssimees ja karu :D mehel ja lastel kõigil oli koera moodi elukas, Karinal veel ka saar tuuliku ja kadakatega (no nii selgelt oli see pilt) ja Karital liblikas/printsess tiibadega ning lohe. Herr Abikaasa ütles praegu, et temal oli ka printsess (!) mida iganes see tähendab.

head uut aastat Lindi raba vaatetornist!

uue aasta esimesel päeval läksime traditsiooniliselt rappa, seekord kondasime Lindi raba ääres ja pidasime vaatetornis piknikku. nii hea oli maaõhku hingata. ülejäänud päevad sai lihtsalt olla ja puhata, raamatuid lugeda. aeg oli aeglane, mõnus!

head uut aastad, mu lugejad!! 

kutsun võimlemispeole!

Võimlemiskool Rüht esitab sel pühapäeval, algusega kell 18:00, oma talvekavasid. Tulge vaatama Pärnu Spordihalli, piletiprii! Esinevad kõik rühmad - see tähendab, et minu väikesed Rapuntslid ka Lepatriinude rühmaga (vihje siin).

Kes nüüd mõtleb, et jama, siis see on tiba valearvamus ja tasub kohale tulla, et vastupidises veenduda. Olen külastanud Koolitantsu ja Gymnafesti ning teate mis - võimlemine on kordades ilusam vaadata juba nende kostüümide tõttu :)  Ja teades, mis töö selle kõige taga on, siis müts maha (suured käivad 5 x nädalas trennis vähemalt)

K-d said eile uhiuued võimlemistrikood (vaarikaroosad!) ja seelikukesed selga ja esimese trennigi nendega tehtud. selg läks kohe rohkem nõgusaks ja spagaat tuli nagu iseenesest välja :) Ma kohe ei jõua seda pühapäeva ära oodata!

ei jäta elamata

lugesin eile ühe jutiga läbi Vahur Kersna raamatu "Ei jäta elamata".
õudne, aus, hea. uskumatu tahte- ja vaimujõuga inimene, kellele on antud nii palju. kõigile ei ole. ego on ka muidugi suur. aga eks ta võib väikest üleolekut lubada.
räägib õigeid asju, sain raamatust palju, eelkõige just uusi tuuli oma raamaturiiulile. 

aiajuttu

kirjutasin aiajutte 2014.a. suve kohta. 

aeg iseendale

deit-night oli igati edukas ja film ka suurepärane! PÖFF-i vitamiin, nagu öeldi :) hiinakas viis nagunii keele alla.

vaatasime siis filmi 100-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus. raamatut tahaks nüüd ka lugeda, sest ma kujutan ette, et kirjapandult on detaile rohkem, kui filmi jõudis. räägitakse, et lugemist tasub ka raamat Vanaproua, kes röövis panka. kõlab huvitavalt, samalaadselt küll, aga teise nurga alt vast.

ma olengi viimasel ajal liiga palju lugenud igasugu sügavamõttelist jura ja reisiraamatuid.nüüd tahaks naerda! härmas puud, ahjus põlev tuli, kakao ja raamat - mmmmm :)

koos või koos?

vahel on hea poolvõõrastega või pooltuttavatega juttu puhuda, sest ise ju ei näe palki enda silmis, eksole.

ühesõnaga üks teema viis teiseni, rääkisime lastest ja puhkusest ja oma ajast jne. mulle siis öeldi, et ma olen liiga kanaema ja ma peaks üksi/sõbrannade/mehega puhkama, mitte alati lapsi kaasa vedama. tekkis lühis ja ühtlasi probleem, sest a) ma üksi ei taha, b) mul pole selliseid sõbrannasid, kellel oleks aega-raha-tahtmist vist (kui on, siis palun antagu teada ja lähme koos kuskile välja), c) Herr Abikaasa on niigi vähe kodus ja tahab lastega koos olla (ja mina tema ja perega). seega olen ma alati perega puhkust plaaninud. kas siis Eestis või väljaspool, aga perega. tollest Türgist juba tuli pärast hull jama, kui lapsed nädala meieta olema pidid...

seedisin teemat veidi ja siis nädalavahetusel, kui üks kiun ja ving sugugi lõppeda ei tahtnud (kuigi me olime terve päeva ainult lastele mõeldud toredusi teinud - kelgutamine, suusatamine, pannkoogid, värvimine, raamatud, kabe, muud lauamängud jne.), rääkisin nondest tarkusesõnadest mehele ka. kuulas ja küsis, et kuhu me siis lähme? :D ma olin kohe üllatunud, peaks ütlema :) nii tore!

kui nüüd keegi haigeks jääda ei suvatse, siis meil on laupäeval deit - jeeiii!! vihjeks niipalju, et PÖFF on Pärnus(!) ja resturaanid on avatud. mine tea, äkki on mõni virmaline ka üle 12 aasta saadaval ;)

kasvavad raginal

miks ma imestan, et nr 116 riided K-dele enam selga ei lähe, kui lapsi mõõtes saime pikkuseks 118,5 ja 117,5 cm ning kaalunumbrid olid 21,4 ja 20,8 kg 5,5-aastaselt. kribu ikka kribum :D kuigi kumbki pole mingi kribu.

tegin suure garderoobi sorteerimise ka eile - hullumaja puhvet! viskasin välja 2 suurt kotitäit väikseks jäänud riideid (enamus kaltsud, mida olin ma ei tea miks alles hoidnud. mis sobilikud vast ainult kaltsuvaibaks veel). selle askeldamisega seoses sooviti tungivalt selga proovida peokleite, mis parajaks saamist ootavad. trenniskäimise tulemisena on tekkinud olukord, kus käisteta kleit on nagu natuke õudne, sest piitseps on võimas :) mõtlen tugevalt varrukate :D six-pack on ka olemas! jaa, ma olen väga uhke, et nad tahavad ja viitsivad füüsilist teha ja et me oleme Herr Abikaasaga  sedaviisi toimetanud, et loodetavasti tulevikus on K-del soov ja harjumus trenni teha. kui pooleteistaastastega iga jummala päev ikka 1-2 km kõndida, siis on sellest tulevikule mõeldes kasu!

ise olen ikka emalt-isalt küsinud, et miks mind kuhugi trenni ei pandud. on öeldud, et aeg oli teine. kahju... tegelikult ju oli nii tennis kui ujumine kui sõudmine täiesti olemas (need mulle on alati meeldinud). põhipõhjendus on olnud, et kes sind oleks vedanud. mu meelest veider, sest ma nagunii ju käisin bussiga ise igal pool alates 1. klassist ehk 6.-dast eluaastast. aga mis läind see läind. nüüd jääb laste üle heameelt tunda.

ma ei suuda oma lapsi igal sammul kaitsta

ja neid kordi tuleb üha juurde, kus ma pean õppima lahti laskma ja mitte kanaemandama. oi kui raske see on! toda kooliaega ma ei kujuta veel üldse ette, sest siis kaob mul ju kontroll nende toimetamiste üle ja hirm poeb südamesse. teisalt ma hullult olen oodanud seda aega, kus saan lapsed üks pikemaks koju jätta ja näiteks öelda: tsauks, ma lähen ujulasse, tuleb 2h pärast! aga eks näis, tõenäoliselt tuleb see kõik nii loomulikult ja valutult, sest K-d on tublid, terased ja kohusetundlikud. Pean õppima end talitsema, et lastele rohkem vabadust ja vastutust anda. 

aga vahel on ikka tunne, et ma pean neid kurja maailma eest kaitsma. näiteks eile oli LA-s tuletõrjeõppus, mis lapsed totaalselt endast välja viis. nad lihtsalt ehmusid niiväga. kurb oli õhtul, sest ma ei saanud nende heaks/aitamiseks midagi teha, sest ma ei teadnud sellest midagi :( pärast aga kuulda, et su lapsed olid nii ehmunud, et üks värises tükk aega ja teine ei suutnud nutmist lõpetada - õudne! lisaks on ühel lapsed r-häälik jälle paigast ära, sest suur ehmatus mõjub talle nii. ja mitte keegi ei helistanud mulle, et ma oleks üle õue saanud joosta ja neid kallistada :/

no mida teha, kuidas käituda? reageerin ühe? võibolla. minu seisukoht on aga alati olnud, et uudsetest olukordadest tuleb lastega enne rääkida, selgitada ja siis tegutsema asuda. nii on kõigil parem ja lihtsam. võtame kasvõi toredad asjad - reis tundmatusse. ikka ju selgitad, et mis ja kuidas. kui eeltöö jääb tegemata, siis on kõik pinges või ülemäära elevil ja keegi ei saa nautida. kui aga enne teemat avada, saavad kõik maksimumi võtta.
Edit the next day: lasteaia juhataja võttis minuga ühendust ja vabandas, sest jah, õpetajatele oli tehtud ülesandeks õppusest üldsõnaliselt lastevanematele rääkida ja ka lastele pidid selgitama, et selline asi võib majas toimuda ja kuidas siis käituda. ehk siis üldisemalt - kuidas käituda tulekahju korral. töö oli tegemata, sellest ka taoline ärevus. õpetaja õhtul ka vabandas, nii et tunnen end paremini. sisetunne ikka ei petnud, et oleks pidanud teatatama. K-d õnneks taastusid hommikuks, r muidugi veel mitte. 

HjaM :)

ükspäev ma hakkan lootma, et see suurepärane H&M, mis Pärnus mõned kuud tagasi avati ja mida ma hirmsasti siia igatsesin, varsti kinni pannakse. miks? aga sellepärast, et ma viisin sinna eile just 65€ ja paar nädalat tagasi veel 20€ ja siis esimesel korral oli vist ka 30€ kanti... pean muidugi mainima, et kõik ostud olen teinud lastele :)

jaa, on küll nii, et nõme uus religioon see H&M, aga mis teha, kui Pärnu kaubandusest lasteriideid ostes on tunne, et peale H&M-i ning Lindexi omade võib kõik asjad pärast paari pesu minema visata. Lindex aga on kallis. H&M-iga nii ei ole. Vaatasin juba siis, kui pliksid tited olid, et need bodyd lähevad pesus ilusti puhtaks ja ei muutu kohe topiliseks, samuti hoiavad riided vormi. teine selline bränd on Next, aga seda pole siinmail kuskilt võtta... aa, ja kas ma seda juba mainisin, et seal on igat suurust rohkem kui 1 saadaval!! kaksikute emale puhas õnn :) :) ja need on ilusad ka. väikeste tüdrukute jaoks on see ju nii oluline, et Frozeni Anna või Sofia pilt peal oleks, eksole ;) on ainult 1 miinus - sellised on kõigil seljas :/ aga ilusaid lillemustreid või triipe ikka leidub ka.

üks poose pilt ka :D

eile siis juhtuski nii, et pärast K-de garderoobi läbisortimist olin olukorras, kus parajaid pikakäiselisi pluuse oli täpselt 3 paari. ilmselgelt on seda vähe (ma ausõna ei viitsi iga päev pesumasinat tööle panna, aga iga hommik tahaks lastele puhtad pluusid selga anda küll). no ok, tuunikaid ja kleite on veel, aga pluuse kulub ju ikkagi kõige rohkem kuidagi. saatsin lapsed trenni ja sukeldusin kaubandusse (ja ei naudi ma seda mitte üks teps). paar komplekti pluuse valisin välja (4.99€/per pluus) ja juba hakkasin alla tagasi minema, kui jalutasin jopede eest läbi. no ja siis ma nägin selliseid praeguse aja 0-kraadi jopesid ja siis veel veste, mida pikalt vaadanud olin, aga kalliks pidasin sale´i peal. no mis te arvate, kas ma pidin need kõik ära ostma? ikka! 15€ jope ja 7,49€  kapuutsiga soe vest on igati ok minu jaoks. tavaliselt on sellise hinnaga saada kasutatud kraam... rahustasin siis ennast, et on ju vaja küll, Herr Abikaasale helistasin ka, et saada üks "ei!" kaalukausile, aga ta ütles muidugi, et osta! loodan, et selleks hooajaks on riietega kõik! enam ei viitsi. nüüd on suur kasvamine ka vast tehtud selleks hooajaks ja enne kevadet pole vaja poode tuulata. jalanõude suhtes ma nii kindel poleks. eile skoorisin juurde ühed uued talvesaapad 17€/paar ja need on tõelised tibikad (lilled- liblikad-kõrge säär-karvane vooder jms.). ehk saab Tallinna mingi hetk, siis on lihtsam.

nii pole aus!

valmistusin mina eile suureks jalgpalliõhtuks. kuidas teistmoodi saab olla, kui TV6 lõpuks suvatseb näidata Meistrite Liigas Müncheni Bayerni mängu, eksole. ettevalmistusteks olid päeval klubi FB lehel toimuva jälgimine ja näiteks sellise ilusa pildi vaatamine, õhtul valasin siis endale klaasi punaveini ja lõikusin veidi brie juustu taldrikule ning maandusin diivanile teleka ette süda rinnus ootusärevalt põksumas. 

no ja siis 35.-ks minutiks oli seis 5:0 minu meeste kasuks. Lõppskoor jäi 7:1. ei ole ju normaalne! ootad suurt matši ja siis tuleb selline saun. jah, mul oli esimeste väravate üle väga hea meel! AS ROM ei ole mitte nõrk meeskond, aga millegipärast olid nad eilseks kõik oma mänguoskused minetanud... seega juubeldamise asemel olin pettunud. oleks selline seis play-offides, siis ma juubeldaks! hirm hakkas hoopis - Bayern võidab praegu kõiki suurelt nii koduliigas kui rahvusvaheliselt. kui aga tuleb aega mängida tiitlitele, siis võib kett juba maas olla. see poleks ju esimene kord. ma tõesti väga-väga loodan, et sel aastal läheb teisiti. 

eks nad vist ise ka kardavad natuke, käisid praegu paavsti vastuvõtul ja viisid talle nimelise särgi :D

ma ei oska enam kirjutada

otseses mõttes noh! lapsed näitavad üles huvi kirjatähtede vastu. ise ma neid omast peast õpetada õigesti ei mõista, seega oli abimeest vaja. no ma siis uurisin veidi ringi, et millist vihikut osta. koju tõin sellise kirjutamise-õppimise töövihiku ja sama autori matemaatika vihiku ka. numbrid on kuidagi oluliseks muutunud viimasel ajal (uuritakse, mis nr. jope seljas on või kui suur on saabas). minu suureks rõõmuks tuli välja, et lastaia õpetaja teeb kirja eelharjutusi sellesama töövihiku järgi :)

kui töövihikud koju ilmusid, hakati neid kohe suure õhinaga täitma. Karita on meil hull tuisipea. tema arvates võidab see, kes kiiremini tehtud saab. mina küll räägin, et kirjutamises on kõige tublim see, kellel kõige ilusamini välja tulevad tähed, aga seda juttu ta lihtsalt ei kuule... 

http://koolibri.ee/download/?action=real&id=2495

no igatahes olin üksõhtu olukorras, kus Karina nõudis, et ma kirjatähti ette kirjutaks talle. olime enne neid hoolega vaadanud ja uurinud. rääkisin oma lolli peaga talle, et need kirjutatakse kõik omavahel kokku. näita! nõuti kohe. no ja siis ma proovisin - püha jumal! - ei oska, üldse enam ei oska. arvutis trükkimine on täiesti käekirja ja kiiruse hävitanud. ja kui ma seal vaevaliselt nagu 1. klassi laps pusisin, siis tegin väikest analüüsi, kuidas nii juhtus. 

kõik sai alguse vist sellest, et mul pole kunagi ilus käekiri olnud. proovisin siis vähemalt omapärane olla. muundasin r-i, k, s-i ja v sarnasteks, nagu trükituna need leiate. tähti enamasti omavahel kokku ei kirjuta ja arusaadavus võõrale ka just kõikse parem mu arvates pole. saate te aru, et ma otsisin praegu netist, kuidas kirjutatakse suur I täht käsikirjaliselt!? uskumatu? küllap vist. aga kui ikka oled põhikoolist alates mõnda tähte kirjutanud teistmoodi, kui eelkoolis seda õpetati, siis ei pruugi meelde tulla küll.

nii et ma olen kooliminekuks valmis :D on vaja meelde tuletada, kuidas miski käib ja baasteadmised kõigis ainetes ei tee tõesti paha. ma kujutan ette, et loodusõpetuses  saan ma paari aasta pärast juba palju targemaks, kui praegu olen (kuigi mulle väga meeldis see tund, lihtsalt arvan, et praegu antakse oluliselt rohkem teadmisi ja huvitavaid fakte kooliprogrammi).

tasuta tööjõud

sel ajal kui mina toas toimetasin ja siis korra õue küsima läksin, millal daamid õhtust süüa soovivad, avanes mulle selline pilt:

sorry, pole kõige parema kvaliteega pilt, aga ma olin lihtsalt väga üllatunud ja liigutatud!

rehad olid ju kuuris ja mina polnud mingit vihjet andnud selle tegevuse vajalikkusele. igatahes mõne aja pärast olid kõik puualused endale värvikirevad hunnikud saanud. hiljem selgitati mulle, et neid hunnikuid teevad nad lehtedes hullamiseks, aga millegipärast hullamine jäi ära ja võisin vabalt lehed kompostrisse kallata :)

tasuta vabatahtlik tööjõud - jehuu!! suvel vaatan, äkki neil on hull huvi rohimise vastu ka ;)

tuttmütsid

ülimõnusad lotud

sügis on peal. vahepeal kiskus juba külmaks ja K-del polnud miskit mõnusat pähe tõmmata. otsisin aga vardad välja ja asusin töösse :) ma pole suurem asi kuduja (no ses mõttes, et heegeldada on iga kell mõnusam), aga valmis need said. üksiti tuli välja, et kudumine üle pika aja on puhas rõõm :)

alapaka-lõngast mütsid jänesesaba tupsudega

kasutusse läks merino-alpaka lõng Käsitööaidast, mille võtsin kahekordselt, et tuul väga kõrva ei puhuks. nr. 3 varrastega jäi igati mõnus. kahest ostetud vihust on mingi osa järgi, nii et kaelused saab vast ka veel.

tutiga oli keerulisem lugu - nimelt ei leidu käsitööpoodides hea hinnaga ilusaid tutte. kuna K-de soov oli kindlasti karusnahkne või selle sarnane tutt, siis lõngast tehtu ei sobinud nagu hästi... karusnahast tutt maksab aga 14€/tk. :/ mõtlesin mis ma mõtlesin, aga lõpuks läksid käiku diivanipadja tupsud, mida on väikesed käekesed padja küljest aegade jooksul vargsi eemaldanud. olen neid kogunud mõttega, et õmblen tagasi, aga nüüd tundub hoopis, et padjad lähevad väljavahetamisele. seega tekkis hoobilt veel 30 vaba tutti! tutinduse lõpetuseks pakkus lasteaias õpetaja, et võiks otsida hoopis mobiilitarvikute letist, sest moblade küljes ju ripuvad tibidel alatasa miskid karvased tuustid :D

eks tuleb luurele minna, sest need roosad kaunitarid on mulle tööd toonud - tellimusi tutimütsidele muudkui tuleb.

uhked omanikud teel lasteaeda kiitlema, kuivõrd roosad uued mütsid neil on :)

verd loovutamas

üle 8 aasta jõudsin jälle doonoripunkti, endiselt on kõik sama tore nagu toona. miks ma sellega küll nii kaua venitasin? lapsed saavad varsti 6! alguses jah, olin beebindusest ja magamatusest kutu, aga paar aastat tagasi oleks juba võinud vabalt. enne lapsi ei olnud võimalik tervislikel põhjustel, hilisema osas puuduvad mul aga igasugu vabandused. aga noh, parem hilja kui mittekunagi, eks!

korra aastas jõuan nüüd kindlasti sinna, kui tervis korras. lubasin endale :)

aeg oli vahepeal veretalituses ka edasi läinud - seinal olid kirjad, et enne vereloovutust tuleb juua külma ja pärast sooja jooki. varem oli teade, et juua tuleb. ja joogid olid kõik masinate sisse pistetud. no et vajutad sobivat nuppu ja tassitäis voolab välja. ennevanasti oli tädi, kes kannuga morssi tegi ja kohvi keetis, klaase-tasse pesi. issand, kõlab nagu nõuka-ajal, aga see oli aastal 2006 . no igatahes sai valida vee ja erinevate Rõngu mahlade vahel ning kohviautomaadist tuli 6 erinevat kohvi + 2 kakaod ja teed olid vist kah. kui ma kakaoni jõudsin, enam edasi ei lugenud :D tassitädi oli alles :)

nii et kes kõhkleb või pole viitsinud, minge ikka, sest kunagi ei või teada, millal endal abi vaja läheb.

seikluspargis ronimas

tarzanid liuglemisvalmis

kunagi suvel juhtus sünnipäev, Herr Abikaasa sünnipäev. kinkisin talle Valgeranna Seikluspargi külastuse. olin tähele pannud, et alati, kui me sealkandis ringi luusisime, vaatas ta üsna kadeda pilguga noid radu mändide ladvus. sünnipäeva päeval oli aga mega tuul ning +30 varjus. kõrgusekartusele vihjates jäi tooma minemata. nüüd siis kasutasime ära vananaistesuve imeilusat ilma ja kõlkusime väheke puude otsas :)

exremu rada puuladvus

Herr Abikaasa oli rahul, eriti meeldisid talle muidugi need laskumised iga raja lõpus. esiti arvas ta, et radade läbimine saab füüsiliselt väga raske olema (sõbra juttu uskudes), aga hiljem rääkis, et ainult viimane 5. rada pakkus väljakutseid, teised olid läbi-jalutatavad, lihtsalt tasakaalu pidi hoidma. mina teda eriti tegutsemas ei näinud, olin laste turvaja.

laste osas oli nii positiivseid kui negatiivseid üllatusi: Karina läbis 2 rada (maast 1m ja 3m kõrgustel) lenneldes, nautis igat hetke ja tundis suurt uhkust, kui kellegi abi ei vajanud. karabiinid ja rullikud pani ise kõik külge. mina vahel tuletasin lihtsalt meelde, et kogu aeg peab vähemalt 1 karabiin trossi küljes kinni olema. no ja korra ulatasin üht köit ka, kuna ta käed lihtsalt ei ulatunud selleni :) ta oli ülitubli! pärast rääkis vanavanematele ja lasteaiakaaslastele, et käis puu otsas kelgutamas :D keegi ei uskunud! aga päriselt ka - käiski, sest seal on üks rajaosa, kus tuleb puukelgule istuda/seista ja end siis trossi pidi teise puuni vinnata :)

Karita 2. rajalõigul
enesega võitlust pidamas

Karina sõiduveel

Karita, kes on meil muidu hull akrobaat, alati kribinal-krabinal igal pool esimesena turnimas, tuli välja, et kardab kõrgust... päris hullust vist kohe, sest 3m kõrgusele rajale sööstes (pärast esimese madala raja kiiret läbimist), tardus keset esimest rajajuppi ja hakkas haledalt nutma. rada nimelt kõikus ja tema vaatas alla ja ei suutnud enam  midagi teha. tagasi ka ei tulnud, sest õde oli juba eest läinud ja tema ei saanud ju ometi kehvem olla. läbi pisarate ta ponnistas end järgimise puu juurde. uurisime, kas tahab maha või edasi või tagasi. miski ei sobinud. proovis veel ühe lõigu ja siis võtsin ta ikkagi alla. värises täitsa ja muudkui seletas, et jube kõrge oli. see kõrgusekartus on meil suguvõsa viga osadel. nii ei jäänudkui muud üle, kui madalamat rada 10 x läbida, vahepeal issit vaatamas käia ja Valgeranna soojal liival hundirattaid visata ning varbaga vett katsumas käia. 

tegelikult olime kõik väga rahul, Karita lubas järgmisel aastal kindlasti 2. raja läbi teha ja Karina piisavalt pikaks kasvada, et 3.-le rajale ulatuda :) mina lubadusi ei anna ;) aga seda ütlen küll, et 5€ eest on lapsele seal terveks päevaks tegevust küll ja veel. 

lahe päev oli!