käisin praegu töökaaslasele lille ostmas ja nägin vahvat vaatepilti:
jalutas selline pruun pikakarvaline ilus läikiv taks oma perenaisega. nad olid vist just uksest väljunud ja suundusid mere poole. see jutt, et omanik ja koer ühte nägu lähevad, oli nende puhul täiesti õige. nägudes oli vaid üks tagasihoidlik erinevus - koera nina oli temast vähemalt 2 meetrit eespool kevade lõhnu nuusutamas :) ta nägi hiiglama äge välja, selline suur õieli nina ja väikesed käpad üliasjalikult ninale järgi sibamas :D
kohe hea tuju tekitas.
lille käisin ostmas sünnipäeva puhul. ma olen ikka eriline ajukääbik küll! käsin juba mitu tiiru seal toas ja kiitsin uut käeketti, aga näe ei tulnud meelde, et sünnipäev. jube piinlik! nüüd siis viisin lille. pidime porgandikeeksi saama, aga see ei olevat kerkinud ja läks kõrbema :( nüüd tuleb tavapärane õuna-kaneeli-rosina-keedukreemi kringel, mis on õudselt hea :)
teisipäev, 10. aprill 2007
esmaspäev, 9. aprill 2007
vabade päevade lummus
ma olen koogimasin. tõesõna noh - pühade ajal tegin 2 suurt toorjuustu-kirsi kooki, mis tulid jummala head välja. ühe viisime reedel mehe vanematele ja teise laupäeval minu omadele. ära söödi kõik suure heakskiidu mõmina saatel :)
vabu päevi oli niiväga vaja, sai veidi akusid laadida. algul mõtlesime, et läheme kellelegi külla või midagi, aga lõpuks olime lihtsalt kodus. nii hea oli :) väikest rolli mängis ka asjaolu, et Aimur saabus üle 38 palavikuga. kolmapäeva õhtul oli 39,6. ta rääkis, et töö juures hakkasid kõik end kiiresti liigutama ja talle rohtu/teed/kraadiklaasi tooma, kui ta kohalikku sõdurikohvikusse läks ja diivanile praktiliselt kokku vajus... õnneks kaua see õudus ei kestnud, hommikuks oli ikka vähem. nõrk ta muidugi oli ja isutu, aga kobedamaks ta laupäeva õhtuks igatahes sai. siis läks jälle. praegu on lätis laskelaagris.
kusjuures nii on lihtsam, kui ta Eestist ära on, tekib kohe selline paratamatuse ja kättesaamatuse tunne - kui ära, siis ära - peabki sellega leppima.
nüüd hakkavad tööl 2 viimast nädalat, kiire on. pean ju kõik ette valmistama, et pikalt ära olla. sukeldungi töösse nüüd.
C.
vabu päevi oli niiväga vaja, sai veidi akusid laadida. algul mõtlesime, et läheme kellelegi külla või midagi, aga lõpuks olime lihtsalt kodus. nii hea oli :) väikest rolli mängis ka asjaolu, et Aimur saabus üle 38 palavikuga. kolmapäeva õhtul oli 39,6. ta rääkis, et töö juures hakkasid kõik end kiiresti liigutama ja talle rohtu/teed/kraadiklaasi tooma, kui ta kohalikku sõdurikohvikusse läks ja diivanile praktiliselt kokku vajus... õnneks kaua see õudus ei kestnud, hommikuks oli ikka vähem. nõrk ta muidugi oli ja isutu, aga kobedamaks ta laupäeva õhtuks igatahes sai. siis läks jälle. praegu on lätis laskelaagris.
kusjuures nii on lihtsam, kui ta Eestist ära on, tekib kohe selline paratamatuse ja kättesaamatuse tunne - kui ära, siis ära - peabki sellega leppima.
nüüd hakkavad tööl 2 viimast nädalat, kiire on. pean ju kõik ette valmistama, et pikalt ära olla. sukeldungi töösse nüüd.
C.
kolmapäev, 4. aprill 2007
üksinduse pisarad on need kõige hullemad. ausõna. see on lihtsalt jube, kui pole seda ainust ja ühte inimest, kellega oma elu tavaliselt jagad, talle pea sülle paned ja lihtsalt oled, kui raske hakkab.
nüüd on möödas kõigest 2 nädalat, kui Aimur on ära olnud ja mul juba katus sõidab... see väljendub ülitundlikkuses ja üliemotsionaalsuses ja tujukuses ja tujutuses. kõik on nii mõttetu ja kurjaks-või kurvakstegev.
täna sõitsin autoga kodu poole. tulla oli vähe - papiniidu ristist raekülla - selle aja peale oleks võinud 3 korda juhtuda, et ma põhjustan avarii. õnneks teistel juhtidel polnud halb päev. asi ooi nimelt selles, et ma lihtsalt ei näinud neid autosid ehk ei pannud tähele. olin kui vati sees. tavaliselt kui midagi liikluses juhtub, siis süda hakkab peksma. täna olin jummala apaatne ega saanud üldse nagu aru, et riskimoment oli. oeh!
õnneks homme koidab see õnnis päev, kui Ta koju tuleb. ja mida mina teen? paanitsen juba sellepärast, et ta jälle laupäeval kaheks nädalaks ära läheb. oh seda naise südant küll!
öeldakse, et lahusoleku esimene kuu on kõige hullem, see on täitsa õige. arvan, et ma tegutsesin alateadlikult, kui seda shoti koolitust endale sebima hakkasin, sest teadsin, et seda 3. korda ma üle muidu ei ela. esimese kahe missi vahe oli nii väike, seda head turvalist rutiini ei jõudnudki veel tekkida, kui ta jälle läks. aga nüüd oleme üle 2 aasta pidevalt koos olnud iga vaba hetke ja ABIELLUNUD ja plaanime peret luua ja uut kodu ehitada. saate ju aru, kui õudne see olema saab.
ei tasu uskuda minu tugevat välisfassaadi, mida tavaliselt näha on, kui missioonist ja sõjast jutt käib, sest see on VÄGA petlik. millegipärast ma arvan, et seekordse 6 kuu jooksul saate te kõik näha seda õudsat pilti, kui ma kokku varisen. ma ei taha seda üldse, aga kardan ja tunnetan, et seekord see tuleb... ma ei taha ju seda, ei taha.
nüüd on möödas kõigest 2 nädalat, kui Aimur on ära olnud ja mul juba katus sõidab... see väljendub ülitundlikkuses ja üliemotsionaalsuses ja tujukuses ja tujutuses. kõik on nii mõttetu ja kurjaks-või kurvakstegev.
täna sõitsin autoga kodu poole. tulla oli vähe - papiniidu ristist raekülla - selle aja peale oleks võinud 3 korda juhtuda, et ma põhjustan avarii. õnneks teistel juhtidel polnud halb päev. asi ooi nimelt selles, et ma lihtsalt ei näinud neid autosid ehk ei pannud tähele. olin kui vati sees. tavaliselt kui midagi liikluses juhtub, siis süda hakkab peksma. täna olin jummala apaatne ega saanud üldse nagu aru, et riskimoment oli. oeh!
õnneks homme koidab see õnnis päev, kui Ta koju tuleb. ja mida mina teen? paanitsen juba sellepärast, et ta jälle laupäeval kaheks nädalaks ära läheb. oh seda naise südant küll!
öeldakse, et lahusoleku esimene kuu on kõige hullem, see on täitsa õige. arvan, et ma tegutsesin alateadlikult, kui seda shoti koolitust endale sebima hakkasin, sest teadsin, et seda 3. korda ma üle muidu ei ela. esimese kahe missi vahe oli nii väike, seda head turvalist rutiini ei jõudnudki veel tekkida, kui ta jälle läks. aga nüüd oleme üle 2 aasta pidevalt koos olnud iga vaba hetke ja ABIELLUNUD ja plaanime peret luua ja uut kodu ehitada. saate ju aru, kui õudne see olema saab.
ei tasu uskuda minu tugevat välisfassaadi, mida tavaliselt näha on, kui missioonist ja sõjast jutt käib, sest see on VÄGA petlik. millegipärast ma arvan, et seekordse 6 kuu jooksul saate te kõik näha seda õudsat pilti, kui ma kokku varisen. ma ei taha seda üldse, aga kardan ja tunnetan, et seekord see tuleb... ma ei taha ju seda, ei taha.
esmaspäev, 2. aprill 2007
harjutusi iseseisvaks eluks
neid on suht palju viimasel ajal olnud (ma mõtlen mehe eemalviibimise ajal)
reedel oli kalli sõbra Kadri sünnipäev. kuidagimoodi kargas mulle pähe mõte, et võiks ilma autota sinna minna. helistasin siis ühele töökaaslasele ja kohal ta oligi :) sünnipäev oli ülivahva, veini oli palju ja kõik sõbrad olid ka kohal. juttu jätkus kauemaks. koju jõudsin enne ühte vist, Kait tõi. ja siis ei tulnud loomulikult und, jõudsin terve suure ristsõna ära lahendada.
laupäeval olin tubli laps ja käisin vanematel abis õuet koristamas ja prügi viimas, mille käigus
õnnestus autokäruga tuua minu lillepeenarde äärde ilusad looduslikud kivid. nüüd on kohe kena peale vaadata, ikka peenra tunne on kohe. ja kassid ei saa mulda laiali kraapida ;) tulbid kasvavad, panin liiliad ka, aga ei tea, kas sel aastal nad kohe nina välja pistavad. loodan. meil oli Paikusel (see, kus enne elasime) nii ilusad liiliad, aga sinna jäid. pean siin vaikselt plaani, et lähen kaevan nad ühel ööl välja vaikselt. ei mina usu, et uued omanikud näevad mind maja ees sehkendamas kell öö. no see oli nüüd uitmõte, ega ma ei lähe vist ikkagi...
laupäeval tõmbasin isa reisipildid ka arvutisse talle ja plaadile ka. ta vist paberfotosid ei teegi, ütles, et ekraani pealt kõigil parem vaadata. seal oli hullult palju ilusaid lilli ja loodust ja ehitisi. siis tekkis küll tunne, et tahaks, aga kui elu vaadata, siis mitte. minu kingituseks osutus rubiinidega sõrmus, mis on tõesti väga paras ja nagu valatud minu ja minu stiiliga kokku. teise sõrmuse tõi isa ka, aga selle peab veidi ümber tegema. teemantit ei saanud, neid lihtsalt niisama ei müüda, sest see oli riiklik kaevandus :(
ja siis pühapäeval sai lebotada ja natuke tubli olla - autopesu, riiete pesu, kodu pesu :)
pean kahjuks konstanteerima fakti, et kass on uue ringiga peast"isane" tuppa ei tulda ja reedesed krõbinad seisavad endiselt kausis...
Cristal
reedel oli kalli sõbra Kadri sünnipäev. kuidagimoodi kargas mulle pähe mõte, et võiks ilma autota sinna minna. helistasin siis ühele töökaaslasele ja kohal ta oligi :) sünnipäev oli ülivahva, veini oli palju ja kõik sõbrad olid ka kohal. juttu jätkus kauemaks. koju jõudsin enne ühte vist, Kait tõi. ja siis ei tulnud loomulikult und, jõudsin terve suure ristsõna ära lahendada.
laupäeval olin tubli laps ja käisin vanematel abis õuet koristamas ja prügi viimas, mille käigus
õnnestus autokäruga tuua minu lillepeenarde äärde ilusad looduslikud kivid. nüüd on kohe kena peale vaadata, ikka peenra tunne on kohe. ja kassid ei saa mulda laiali kraapida ;) tulbid kasvavad, panin liiliad ka, aga ei tea, kas sel aastal nad kohe nina välja pistavad. loodan. meil oli Paikusel (see, kus enne elasime) nii ilusad liiliad, aga sinna jäid. pean siin vaikselt plaani, et lähen kaevan nad ühel ööl välja vaikselt. ei mina usu, et uued omanikud näevad mind maja ees sehkendamas kell öö. no see oli nüüd uitmõte, ega ma ei lähe vist ikkagi...
laupäeval tõmbasin isa reisipildid ka arvutisse talle ja plaadile ka. ta vist paberfotosid ei teegi, ütles, et ekraani pealt kõigil parem vaadata. seal oli hullult palju ilusaid lilli ja loodust ja ehitisi. siis tekkis küll tunne, et tahaks, aga kui elu vaadata, siis mitte. minu kingituseks osutus rubiinidega sõrmus, mis on tõesti väga paras ja nagu valatud minu ja minu stiiliga kokku. teise sõrmuse tõi isa ka, aga selle peab veidi ümber tegema. teemantit ei saanud, neid lihtsalt niisama ei müüda, sest see oli riiklik kaevandus :(
ja siis pühapäeval sai lebotada ja natuke tubli olla - autopesu, riiete pesu, kodu pesu :)
pean kahjuks konstanteerima fakti, et kass on uue ringiga peast"isane" tuppa ei tulda ja reedesed krõbinad seisavad endiselt kausis...
Cristal
teisipäev, 27. märts 2007
hea muusika võidukäik
ma ei taha üldse vinguda, aga miks peavad just siis kõik head esinejad Eestis üles astuma, kui ma ära olen!
just nägin, et maikuus on metsatöll ja korpiklaani rock cafe's, iu-iu-iu, tahan ka!!!!!!!!!!!!!
korpiklaani jättis väga veidra, aga hea mulje rabarocki teise päeva alguses. rahvas oli mõnusalt soe või leige alles, mõned tuiasid just telgist välja ja siis alustas soome umpa oma etteastet. päike praadis mõnusalt, ka hambavahed olid meeldivalt tolmused ,saabastest ja riietest rääkimata. ja nad olid head, alguses ei saanud küll mina isiklikult vedama, aga ikkagi, mälestus on hea, isegi väga hea.
enne ärasõitu tuleb just venemaalt Mumiy Troll ja Ally Mc Beal'i Vonda Shepard USA-st.
ja siis on type o negative, selleks ajaks olen küll just eestisse tagasi jõudnud, aga ma ei arva, et suudan sinna nii äkki pärast kojujõudmist minna. pean ju kohe esmaspäeval tööle minema :(
ja aerosmith tuleb. no seda ma saaksin vaatama minna küll, aga kellega? mees on ära ju. kui keegi läheb, andke märku, ma tuleks siis ka.
Aimur siin võttis nädalavahetusel ja juba varemgi samal teemal sõna, et miks alati siis kõik head asjad tulevad, kui tema ära on. tipp oleks muidugi see, kui sügisel Rammstein tuleks jälle siiamaile, aga tema missioonil. ühtki eelmist korda pole ta näinud, ikka on missil olnud. eks see kolmas kord tuleb ka samamoodi, ma olen suht kindel, sest R teeb uut plaati praegu, sügisel võib tuur alata küll.
teine teema on muidugi see, et miks kõik hea kraam korraga letti lüüakse, mul pole ju nii palju raha, et seda kõike osta... eriti shotimaa vinklist vaadatuna. see on ikka hullu raha võtnud. aga eks on seda väärt ka.
C. *muusikauimas*
just nägin, et maikuus on metsatöll ja korpiklaani rock cafe's, iu-iu-iu, tahan ka!!!!!!!!!!!!!
korpiklaani jättis väga veidra, aga hea mulje rabarocki teise päeva alguses. rahvas oli mõnusalt soe või leige alles, mõned tuiasid just telgist välja ja siis alustas soome umpa oma etteastet. päike praadis mõnusalt, ka hambavahed olid meeldivalt tolmused ,saabastest ja riietest rääkimata. ja nad olid head, alguses ei saanud küll mina isiklikult vedama, aga ikkagi, mälestus on hea, isegi väga hea.
enne ärasõitu tuleb just venemaalt Mumiy Troll ja Ally Mc Beal'i Vonda Shepard USA-st.
ja siis on type o negative, selleks ajaks olen küll just eestisse tagasi jõudnud, aga ma ei arva, et suudan sinna nii äkki pärast kojujõudmist minna. pean ju kohe esmaspäeval tööle minema :(
ja aerosmith tuleb. no seda ma saaksin vaatama minna küll, aga kellega? mees on ära ju. kui keegi läheb, andke märku, ma tuleks siis ka.
Aimur siin võttis nädalavahetusel ja juba varemgi samal teemal sõna, et miks alati siis kõik head asjad tulevad, kui tema ära on. tipp oleks muidugi see, kui sügisel Rammstein tuleks jälle siiamaile, aga tema missioonil. ühtki eelmist korda pole ta näinud, ikka on missil olnud. eks see kolmas kord tuleb ka samamoodi, ma olen suht kindel, sest R teeb uut plaati praegu, sügisel võib tuur alata küll.
teine teema on muidugi see, et miks kõik hea kraam korraga letti lüüakse, mul pole ju nii palju raha, et seda kõike osta... eriti shotimaa vinklist vaadatuna. see on ikka hullu raha võtnud. aga eks on seda väärt ka.
C. *muusikauimas*
Tellimine:
Postitused (Atom)