ma tahtsin jagada maailmaga vahvaid hetki :)
pikutavad mu neiud selili päikeselaigus ja lustivad. mina toimetan niisama ringi. kuulen, et hääled lähevad millegipärast järjest kurjemaks ja varsti kaikub tagant toast kisa. lähen siis vaatan ja mis ma näen - Karina on pooleldi kõhuli/pooleldi külili ja ruigab õiendada, sest ta ei saa kõhuli, aga niiväga tahaks! tahaks sellepärast, et laulev lill on nii lähedal, kuid kätte ei saa. kusjuures ta saab küll ise kõhuli, aga see kannatus on ju nii lühike ;) Karita teeb täpselt samasugust koledat häält, aga veel tihedamalt ja kõvemini, sest tema kannatus on väiksem, ta on ju ise ka väiksem.
muidu on kõhuli keeramise katseid väga lahe jälgida, eriti seda, kui katseid kroonib edu, sest see õnnelik ja uhke nägu on sadat suve väärt!
ja kui sugulaste lapsed õpivad esimesest piiravast sõnast aru saama, siis see on reeglina "ei!", meie lastel saab see kindlasti olema "oota!" - vaesekesed... praegu nad sellest küll aru ei saa ja kisa tõuseb taevani.
järgmisel nädalal proovime lisatoiduga algust teha :p pakkuge parimat alustajat. ise kahtlen kartuli/riisi/kõrvitsa vahel. kaldun kartuli poole. kirjandus soovitab riisi. kõrvits aga maitseb hea. puuvilju esimesena ei taha anda - magus ju ja see pole hea, kui esimene maitselamus on magus, siis muud ei tahetagi.
Karita maitseb kartuliputri. igavesti veider asi on see tahke toit ja selle neelama õppimine veel veidram. aga hakkama sai ja esimesest söögist läks tervelt kaks suutäit alla :)
Karina seevasti omandas hämmastava kiirusega pudru suust väljaajamise nipi. tänaseks on olukord aga selline, et kui maitseb, siis kaob kõik kui hundikurku, kui ei, siis on nutujoru kiire tulema.
