meie tulevane hävituspataljon on jõudnud sinnamaani, kus kõik kehaosad on roomamiseks valmis (vaim on ammugi valmis), aga pea ei jaga ära, mis järjekorras millist jäset liigutama peaks. turvalisem tundub liikuda ikkagi selliselt: jalad aetakse võimalikult enda alla, mille tagajärjel tõusel pepu nii uppi, et kohe kukub ümber. käed on muidugi sirgelt (välja näeb see umbes nii, nagu keegi üritaks teha kätekõverdusi, ainult ei ei jõua keha sirgu hoida). silmadesse tuleb seejärel ebakindel pilk ja ruttu-ruttu lastakse end kõhuli. vahel, kui keegi ei näe ja endal hirm meelde ei tule, siis tehakse väga kena 4-5 roomamisliigutust, kus liiguvad kenasti vastaskäsi ja -jalg. aga kui ma segan või julgustan, siis ilmub ainult kelmikad naeratus ja lapsed mängivad kenasti kõhuli edasi nagu poleks kunagi olnudki plaanis roomata.
siinkohal peab mainima, et need mõned õiged liigutused tulevad siis välja, kui silmapiiril on ajaleht või kruus või korv, mida tegelikult puutuda ei tohiks, aga niiväga tahaks ;)
kui nüüd edusammud üles lugeda, siis läheb väga kiiresti, nimelt Karita suuda 4-5 sekundit toeta seista, enne kui kiirelt maha kükitab, sest niiiii hirmus oli ;) muus osas kõik muutusteta - ei hambaid. küll nad tulevad, kui mitte enne, siis kooliks vast ikka ;)
seda ka, et kass harjutab end kaksikuid kannatama. iga kord suudab ta natuke kauem vaiba peal püsida ja lasta end sasida, aga kui ise täis saab, siis näitab kõnekalt, et lapsed võivad kassi saba alla minna ;)
roomamine ja ronimine on nüüd selged, Karita turnib laua all, Karina harjutab seismist
uuuuuu!!! meil on siin nii igav! kus te kõik olete? tulge meiega mängima :)
Karina mõnuleb
Karita edvistab
perepilt 7-kuuste kaksikutega
isadepäevaks tegid tibud issile särgi, kiri sellel räägib tõtt :)
voodis on kõige turvalisem seismist õppida
segaduse tekitajad nr. 1 ja 2
